Paul Grice

Paul Grice'i vanemad olid Herbert ja Mabel Grice (sündinud Felton). Isal oli ettevõte, mis tegeles väikeste metalldetailide tootmisega. Pärast Esimest maailmasõda äri enam hästi ei läinud ning ta hakkas tšellomängijaks. Ema õpetas kodus peale oma kahe poja raha eest ka teisi õpilasi.

Grice õppis Bristolis Clifton College'is ning seejärel Oxfordi Ülikoolis Corpus Christi College'is, kus ta sai bakalaureusekraadi klassikalises filoloogias ja antiikajaloos (1933; first-class honours) ning humanitaarteadustes (1935; first-class honours). Teistel andmetel sai ta kraadi (first-class honours) 1936, olles õppinud nelja-aastases õppekavas "Greats", mis hõlmab nii klassikalist filoloogiat ja antiikajalugu kui ka humanitaarteadusi ja filosoofiat^[viide?].

Ta õpetas aasta aega erakoolis (Rossalli Kool) Lancashire'is abiõpetajana (Assistant Master) klassikalisi keeli. Seejärel oli ta Oxfordis Merton College'is magistrant ning 1939–1967 Oxfordi Ülikooli õppejõud. Ta oli St John's College'i lektor, juhendaja, kolledži liige (1939. aastast) ning ülikoolilektor. Teise maailmasõja ajal teenis ta ligi viis aastat (alates 1939. aastast) mereväes). Algul oli ta tegevteenistuses Atlandi ookeani põhjaosas, alates 1942. aastast Admiraliteedi juures mereväeluures.

Pärast sõda mõjutasid teda Oxfordis John Langshaw Austini ideed ja temast sai tavakeelefilosoof. Hiljem loobus ta osaliselt tavakeelefilosoofia põhimõtetest.

Tuntud filosoofina pidas ta 1967 Harvardis William Jamesi loengud. 1967. aasta sügisel sai temast California Ülikooli (Berkeley) professor, (1975. aastal täisprofessor). Seal õpetas ta 1986. aastani, kuigi läks juba 1979 ametlikult pensionile.

Aastal 1979 pidas ta Suurbritannias John Locke'i loengud teemal "The Conception of Value" (Väärtuse kontseptsioon).

Ta oli külalisõppejõud Harvardi ülikoolis, Brandeisi ülikoolis, Stanfordi ülikoolis, Cornelli ülikoolis ja Seattle'is Washingtoni ülikoolis.

Elu lõpuni pidas ta kodus arutelusid, pidas ülikoolis loenguid ning toimetas oma artiklite kogu "Studies in the Way of Words".

Suur osa Grice'i loomingust jäi tema eluajal avaldamata; ometi avaldas see loengute ja käsikirjade kaudu suurt mõju. Tema 1967. aastal Harvardis peetud William Jamesi loengud ringlesid käsikirjadena, kuni need avaldati tema postuumses artiklite kogumikus.

Grice avaldas olulist mõju peale filosoofia ka keeleteadusele ja tehisintellektile.

Vastuseks Willard Van Orman Quine'i artiklile "Empirismi kaks dogmat", milles ta ründab eristust analüütilisuse ja sünteetilisuse vahel, avaldasid Paul Grice ja tema õpilane Peter Strawson artikli "In Defence of a Dogma". Artikli alguses eritlesid nad dihhotoomia tagasilükkamise viise ning jõudsid järeldusele, et Quine ei pea seda eristust mitte ainult kasutuks või ebaselgeks, vaid ka täiesti illusoorseks, nii et sellesse uskumine on filosoofiline viga.

Nad möönsid, et analüütilisuse ja sünteetilisuse vahel ei pruugi olla selget piiri ning seda vahet ei ole alati mõtet teha, kuid leidsid, et see erinevus on kindlasti reaalselt olemas ning asjaolu, et seda ei saa mittetsirkulaarselt (kasutamata näiteks paratamatuse, loogilise tõe või sünonüümsuse mõistet) välja tuua, ei näita selle olematust.

Nad kasutasid järgmisi näitelauseid:

1. Minu naabri kolmeaastane laps saab aru Russelli tüüpide teooriast.
2. Minu naabri kolmeaastane laps on täiskasvanud.

Esimese lause (näide sünteetilisest lausest) tähendus on selge, ning on selge, kuidas saaks põhimõtteliselt veenda kedagi selle tõesuses. Teise lause puhul (näide analüütilisest lausest) kas jõutaks järeldusele, et tuttavaid sõnu on kasutatud mingite uute mõistete väljendamiseks (tähenduses, mis erineb standardsest konventsionaalsest tähendusest), või tunnistataks lause tähendusetuks.

Grice'i järgi on lausetähendus ja sõnatähendus analüüsitavad lausujatähenduse kaudu. Viimane omakorda on analüüsitav lausuja kavatsuste kaudu. Selle idee toob ta esimest korda välja artiklis "Tähendus" (1957).

Grice eristab loomulikku tähendust ja mitteloomulikku tähendust (see erinevus avaldub sõna "tähendama" kahes tähenduses).

Loomuliku tähendusega on tegemist näiteks lauses "Need tähnid tähendavad leetreid". Jutt on põhjuse ja tagajärje suhtest või korrelatsioonist, mis võimaldab ühel nähtusel olla tõendiks teise kohta. "x" tähendab "y" tähendab umbes, et x on y-i sümptom. Kui tähnidega lapsel ei peaks leetreid olema, siis tähnid leetreid ei tähenda.

Mitteloomulik tähendus on seotud keele ja suhtlemisega. Selle alla kuuluvad sõnatähendus (blue tähendab 'sinine') ja kõnelejatähendus (Grice'il lausujatähendus; "ma ütlesin, et mul kurk kuivab, ja see tähendas, et sa mulle vett tooks"). Selles mõttes tähendab "x" tähendab "y" umbes, et x väljendab y-i. Kui see nii on, siis (erinevalt loomulikust tähendusest) tavaliselt keegi peab x-iga (või x-i all) silmas y-i. Samas ei tähenda see, et y peaks tingimata tõsi olema või tõeks saama (kuigi ma ütlesin, et kurk kuivab, ei pruugi sa mulle tegelikult vett tuua).

Grice analüüsib mitteloomulikku tähendust algul lausujatähendusena. Lausudes propositsiooni p, tahab lausuja L kutsuda kuulajal esile uskumust, et p. Grice'i järgi peab lausuja L lausudes x silmas, et p, siis ja ainult siis, kui ta lausub x kavatsusega, et 1) kuulaja usuks, et p, 2) et kuulaja saaks aru, et L kavatseb, et kuulaja usuks, et p, ja 3) et see arusaamine oleks osa põhjendist, mille pärast kuulaja usub, et p.

Lausungid ei pea olema sõnalised, vaid võivad olla ka žestid, sõnatud häälitsused või muud teod. Mõne propositsiooni uskumise asemel võib lausuja kavatsus sisaldada mingi teo tegemist kuulaja poolt.

Ülaltoodud kolmeosalise ehitusega kavatsusi nimetab Grice T-kavatsusteks (M-intention). Kui näiteks öösel ristmikul vastutuleva auto juht vilgutab tulesid, siis ma arutlen nii: "Miks ta seda teeb? Ta peab kavatsema, et ma usuksin, et mul tuled ei põle. Kui tal on selline kavatsus, siis mul tuled peavad mitte põlema. Järelikult mul tuled ei põle. Grice'i idee on, et lausuja L peab lausudes x silmas, et p, siis ja ainult siis, kui L lausudes x T-kavatseb, et p.

Lausetähendus on taandatav lausujatähendusele järgmiselt. Lause tähendab, et p, siis ja ainult siis, kui seda lauset standardsetel juhtudel kasutatakse pidades silmas, et p. Seega tuleneb konventsioonil põhinev keeleline tähendus teatud vaimuseisunditest.

Artiklis "Utterer's Meaning, Sentence Meaning, and Word Meaning" (1968) täpsustab Grice lausujatähenduse teooriat. Ta asendab kavatsetava tagajärje, et kuulaja usub midagi, kavatsetava tagajärjega, et kuulaja arvaks, et lausuja usub midagi, ja kavatsetava tagajärje, et kuulaja teeks midagi, kavatsetava tagajärjega, et kuulaja kavatseks midagi teha.

Tähendused erinevad modaalsuse poolest. Grice kasutab modaalsusemärke, sealhulgas väitemärki ├ ja käsumärki ! (mooduseoperaatoreid), mis lisatakse modaalsuseta lauseradikaalile. Neid tähiseid kasutades võib eelöeldu formuleerida järgmiselt:

• L peab, lausudes x, silmas, et ├(p), siis ja ainult siis, kui leidub selline K, et L lausub x T-kavatsusega, et K usuks, et L usub, et p.
• L peab, lausudes x, silmas, et !(p), siis ja ainult siis, kui leidub selline K, et L lausub x T-kavatsusega, et 1) K usuks, et L kavatseb saavutada, et p saaks tõeseks, ja 2) K kavatseks teha nii, et p saaks tõeseks, ja selle kavatsuse põhjendiks oleks osalt L kavatsus.

Analoogsed tingimused saab formuleerida teiste modaalsuste korral.

Olgu antud funktsioon psühholoogilistelt seisunditelt mooduseoperaatoritele. Kui ψ on psühholoogiline seisund ja *ψ on vastav mooduseoperaator, siis L peab lausudes x silmas, et *ψ(p), siis ja ainult siis, kui mõne publiku A puhul L lausub x, T-kavatsedes, et 1) A mõtleks, et L ψ-b, et p; ja (ainult mõnel juhul), sõltuvalt *-st, et 2) et A tingimust 1) täites ise ψ-iks, et p.

Ka keelelise tähenduse teooriat pidi Grice täpsustama. Kõigepealt võttis ta kasutusele "protseduuride repertuaari" mõiste. Ta lähtus ideest, et keelekasutajatel on lausete kasutamise standardsed protseduurid ning lause tähendab teatud lausujate rühmas p siis ja ainult siis, kui sellel rühmal on protseduur, mis seisneb selle lause kasutamises T-kavatsusega, et p. See aga ei seleta, kuidas on võimalik mõista lõpmata palju erinevaid lauseid ja kuidas lause tähendus sõltub selle osade tähendusest. Sellepärast hakkas Grice rääkima sõnadega seotud "baasprotseduuridest" ja lausetega seotud "resultantprotseduuridest". Grice'i keelelise tähenduse teooriat on edasi arendanud Jonathan Francis Bennett, Brian Loar ja Stephen Schiffer.

Kõnelejatähendus ei pruugi keelelise tähendusega kokku langeda. Näiteks lause "Kurk kuivab" tähendab keeleliselt ainult teatud asjade seisu; selle kõnelejatähendus aga võib olla, et kõnelejale juua toodaks.

Artiklis "Logic and Conversation" lähtub Grice sellise tähenduste lahknemise faktist. Ta seletab seda koostööprintsiibi ehk kooperatiivsusprintsiibiga: vestluses eeldab kuulaja tavaliselt, et kõneleja ütleb kõige kasulikuma asja, mis ta suudab, ning teeb seda kõige abivalmimal moel, rääkides nii tõele vastavat, informatiivset, asjakohast ja arusaadavat juttu kui võimalik. Koostööprintsiip kõlab nii: tee oma panus vestlusse selliseks, nagu lausungi hetkel nõuab vestluse eesmärk või suund.

Eeldusel, et järgitakse koostööprintsiipi, on kuulajal võimalik aru saada, mida kõneleja tegelikult öelda tahab: kuulaja välistab võimaluse, et kõneleja pole abivalmis, ja tõlgendab tema juttu vastavalt sellele: kui lausungi tavalise tähenduse korral ilmselt oleks tegu koostööprintsiibi rikkumisega, siis on kõneleja nähtavasti tahtnud midagi muud mõista anda.

Täpsemalt eristab Grice (Kanti kategooriate süsteemile vihjates) nelja tüüpi maksiime. Kvantiteedimaksiimide kohaselt peab panus vestlusse olema nii informatiivne kui võimalik, kuid mitte informatiivsem kui vajalik. Kvaliteedimaksiimid tulenevad supermaksiimist: "Püüa teha nii, et sinu panus oleks tõene". Suhtemaksiimid piirduvad ühega: "Ole asjakohane". Moodusemaksiimide supermaksiim on: "Ole arusaadav".

Seda seletab Grice implikatuuri (konventsionaalne implikatuur ja vestlusimplikatuur) mõiste abil. Üldistatud vestlusimplikatuuriga on tegemist juhul, kui väljend "implikeerib" või "implikateerib" (implicates; tähtis on eristus loogilisest implikatsioonist, implitseerimisest) tavapäraselt midagi. Näiteks "ma murdsin jala" implikateerib, et ma murdsin oma jala ning "mul on kaks venda" implikateerib, et mul on ainult kaks venda. Kui kõneleja oleks jätnud ütlemata, et ta murdis kellegi teise jala või et tal on peale kahe venna veel vendi, poleks ta teinud küllalt minu abistamiseks.

Teistel juhtudel (partikulariseeritud vestlusimplikatuuri) korral implikateerib öeldu midagi ainult teatud kontekstis. Näiteks "Tal on ilus käekiri" üliõpilase kohta öelduna implikateerib, et tegu on halva üliõpilasega ainult juhul, kui see on ainus lause iseloomustuses.

Vestlusimplikatuurid on jämedalt öeldes asjad, mida kuulaja saab taibata selle järgi, kuidas, midagi öeldi, mitte mida öeldi. Vestlusimplikatuure kasutatakse kogu aeg, enamasti teadvustamatult. Näiteks kui keegi ütleb: "Kas sa saaksid ukse kinni panna?", siis ma tavaliselt ei ütle "jah", vaid panen ukse kinni. Kuigi kõneleja kasutas sõnade kuju, mis on konventsionaalselt küsimus, saab kuulaja järeldada, et kõneleja esitab palvet. Grice pööras sellele esimesena tähelepanu ja analüüsis esimesena seda filosoofiliselt.

Konventsionaalse implikatuuri korral ei tulene kõnelejatähenduse ja lausetähenduse erinevus erinevusest propositsioonides, näiteks "Ta on vaene, aga aus": see lause on tõene parajasti siis, kui on tõene "Ta on vaene ja aus", ometi juhib see lause tähelepanu vaesuse ja aususe vahelisele kontrastile.

Grice toob näitena kõneluse:

A: Mul on bensiin otsakorral.

B: Nurga taga peatänaval on bensiinijaam.

B lausest ei järeldu loogiliselt, et bensiinijaam on lahti. Ent mooduse- ja kvaliteedimaksiimist lähtudes järeldab A, et B-l on põhjust uskuda, et bensiinijaam on lahti, sest muidu poleks B repliik asjakohane ega tõesusele püüdlev. B repliik implikateerib, et bensiinijaam on lahti.

Vestlusimplikatuure (erinevalt loogilistest järeldustest ja semantilistest eeldustest (presupositsioonidest) saab tühistada. Näiteks ülaltoodud näites oleks B võinud lisada "aga ma ei tea, kas see on lahti."

Kõnelejatähenduse ja keelelise tähenduse eristamine võimaldas Grice'il välja tulla tavakeelefilosoofiale omasest tähenduse ja tarvituse samastamisest, mis viis näiteks väiteni, et uskumisest järeldub mitteteadmine (Grice'i järgi uskumisest kõnelemine üksnes implikateerib mitteteadmist). (Grice tegi vahet keeletarvituse elementidel, mis tulevad tähendusest, ja teistel aspektidel.) Grice'i "modifitseeritud Occami printsiibi" järgi ei tohi tähendusi vajaduseta rohkendada. Selle asemel tuleb vahet teha tähenduse ja kasutuse, semantika ja pragmaatika vahel.

Eriti tuntud on Grice'i väide, et kindlas kõneviisis konditsionaalides tähendab "kui ... siis" materiaalset implikatsiooni. Tähenduse näivat erinevust seletab ta implikatuuriga, mis selliste lausetega enamasti kaasas käib. Nimelt, kui kõneleja teab, et A on väär, siis ta ei tohiks öelda A → B, sest lihtsam on A-d eitada; kui ta teab, et B on tõene, peaks ta eelistama öelda, et B; ja kui ta teab, et A on väär ja B on tõene, siis ta peaks eitama A-d ja väitma B-d, sest nii on lihtsam. Seega on tingimuslause sobiv ainult juhul, kui kõneleja ei tea A ega B tõeväärtust, kuid tal on alust arvata, et kui A on tõene, siis ka B on tõene. Paljud autorid on väitnud, et kui kõneleja teab, et A on väär, siis on tal kohatu väita, et A → B; Grice ütleb, et see kohatus ei tule mitte sellest, nagu see väide oleks siis väär, vaid vestlusmaksiimide rikkumisest. Kuigi kindlas kõneviisis kui-siis-lause tõesustingimused on materiaalse implikatsiooni omad, on selle kohase väidetavuse tingimused samad nagu B tinglikul tõenäolisusel eeldusel, et A. (See seletus ei laiene niisugustele juhtudele: "M usub, et kui A, siis B".)

Loengutes "Aspects of Reason" eitab Grice, et arutlemine tingimata seisneb üksteisest järelduvate (või arvatavalt järelduvate) propositsioonide ahela mõttelises või keelelises läbikäimises. Enamasti on arutlemine erütemaatiline, st ei sisalda kõiki arutluse samme. Arutlemisel on oluline kavatsus, et oleks olemas kehtiv arutlus, mis vastavale järeldusele viiks, ning sellel kavatsusel peab olema sobiv roll selle põhjustamisel, et arutleja oma järeldusele jõuab.

Kui oma arutlust täpsustatakse, siis üldjuhul konstrueeritakse varem puudunud sammud.

Grice'i meelest toimuvad lausumisel ja lausumisest arusaamisel sellised erütemaatilised arutlused. Artiklis "Meaning Revisited" ütleb ta, et isegi kavatsused, millest räägib tähenduse definitsioon, üldjuhul puuduvad ning nendele viidatakse üksnes siis, kui õigustatakse lausungitest tulenevaid uskumusi (konstrueeritakse arutlusi).

Filosoofiline psühholoogia peab säilitama rahvapsühholoogia, sest ainult viimase põhjal on võimalik öelda, kuidas me peaksime mõtlema ja toimima. Rahvapsühholoogia hinnangud on iseennast õigustavad.

Grice ei näe põhjust loobuda hästi "töötavatest" entiteetidest, kuigi neil pole selgeid identsuskriteeriume või nad on muidu "imelikud". Nende hulka kuuluvad propositsioonid, soovid ja uskumused, samuti näiteks hing või puhtvaimsed sündmused või omadused.

Ratsionaalsuse rakendamine eesmärkide vabaks valikuks ja vabaks püüdluseks nende eesmärkide poole on mittesuhteline (unrelativized) hüve. Mittesuhteline väärtus on see, millel oleks säärane väärtus "nõuetekohaselt volitatud" (duly accredited) kohtuniku silmis; viimast võib samastada hea inimesega, kes tegutseb vabaduse tingimustes. Tervemõistusliku psühholoogia (rahvapsühholoogia) kohaselt me rakendame ratsionaalsust eesmärkide vabaks valikuks ja vabaks püüdluseks nende eesmärkide poole. See arusaam õigustab iseennast: meil ei saa olla enda kohta teistsugust sidusat arusaama. Tervemõistuslikule psühholoogiale toetuv nõuetekohaselt volitatud kohtunik peaks ratsionaalsuse rakendamist eesmärkide vabaks valikuks ja vabaks püüdluseks nende eesmärkide poole mittesuhteliseks väärtuseks. Sellepärast see seda ongi.

Artiklis "The Causal Theory of Perception" (1961) analüüsib Grice taju mõistet. Ta leiab, et väide, et X tajub materiaalset eset M, tähendab, et X-il on meelteanne, mille põhjus (tajumisele vastaval moel) oli M.

Võiks vastu väita, et rääkida meelteandmetest (või paistmisest, tundumisest) või põhjusest on mõtet ainult juhul, kui neis kaheldakse, ning sellepärast ei saa tajust rääkimine tähendada meelteandmetest rääkimist. Grice'i järgi aga on kahtlus ainult implikateeritav ja selle saab tühistada.

Artiklis "Some Remarks about the Senses" kirjeldab Grice viise, kuidas võidakse vastu võtta väidet, et mõnel olendil on võime, mis on tuntud meeltest erinev meel, vaidlustamata selle väite aluseks olevaid fakte. Võidakse mitmel moel öelda, et kuigi see võime annab kuidagi teavet maailma kohta, ei ole see tajuvõime, ja mitmel moel öelda, et kuigi see võime on tajuvõime, ei ole see uus meel, vaid mõni tuntud meel, mis võib-olla toimib seni tundmatul viisil.

Esimesel juhtumil on kolm alajuhtumit:

1. Öeldakse, et see võime on nagu moraalimeel või huumorimeel: pole kindel, kas see ütleb midagi maailma kohta, ja kui ütleb, siis mitte esmajoones olude kohta, milles olend parajasti on.
2. Seda võimet peetakse ennustamisvõimeks, eriti kui paistab, et olendil on mittejärelduslik teadmine materiaalse maailma samaaegsete seisundite ja sündmuste kohta, ilma et see oleks seotud mõne meeleelundi toimimisega. Muidugi tuleks sel juhul meeleelundit ikkagi otsida.
3. Seda võimet nähakse analoogsena aistingute omamisega ja sellepärast seda ei peeta tajuks. Leitakse, et see võime seisneb selles, et olendi ümbruses olevad materiaalsed asjad või sündmused mõjutavad olendi närvisüsteemi nii, et tal tekib teatud elamus, mis ei ole nende asjade või sündmuste tajumine. Nii ründavad näiteks mõned füsioloogid ja psühholoogid "valumeelt". Vaevalt on juhuslik, et me ei räägi valust kui millestki välisest, me ei pea "valusust" või "teravvalusust" materiaalsete asjade tunnuseks, mis neil kas on või ei ole, nagu näiteks haisvust, ja me ei ütle, et köögis on valud, nagu köögis on lõhnad. Valud ei ole väga mitmekesised nagu lõhnad. Valu võib saada mitut moodi, aga lõhna tundmiseks tuleb alati sisse hingata. Valu võib teha iga asi, sageli mitut moodi. Valu ütleb haiget tegevate asjade kohta väga vähe, aga kindlad lõhnad kuuluvad kindlatele asjadele. Nähtavasti osalt sellepärast me ei omistagi asjadele valuomadusi, kui ei ole just tegu piinariistadega, mida kasutatakse teatud kindlal moel. Me ei ütle, et valud on köögis (nagu lõhnad), sest valud ei jää püsima kohta, kus haiget saadi, vaid käivad kaasas sellega, kes haiget sai.

Teise juhtumi puhul tuleb kõigepealt küsida, mis kriteeriumide järgi tuleb meeli üksteisest eristada. Vastus ütleks, kuidas uus võime peaks tuntud meelte kasutamisest erinema, et saaks rääkida uuest meelest. Siin on neli ideed, mis tunduvad üksteisest sõltumatutena:

1. Eri meelte puhul me teadvustame asjade või sündmuste erinevaid tunnuseid, nagu nägemise puhul tajume värvust, kuju ja mõõtmeid, kuulmise puhul valjuse astet, helikõrgust jne.
2. Eri meelte puhul on introspektsiooniga eristatav erinev elamuse iseloom.
3. Eri meeled vajavad erinevaid ärritajaid: kompimine kokkupuudet, nägemine valgust, kuulmine heli.
4. Eri meeli iseloomustavad eri laadi meeleelundid ja erinev seos ajuga.

Need kriteeriumid ei välista üksteist ning tõenäoliselt ei ole ükski neist olemuslik ja neid rakendatakse koos.

Nüüd võiks keeruliste juhtumite peal uurida, kas need kriteeriumid on rakendatavad ja kui suur osakaal ühel või teisel on. On aga raske kindlaks teha, kas nad on üksteisest sõltumatud, eriti esimene ja teine. Kui püüda võtta ainsaks kriteeriumiks esimene, siis võib-olla lähemal uurimisel selgub, et see sõltub teisest kriteeriumist. Võib-olla esimene kriteerium tähendab algusest peale näiteks, et nägemine on seda laadi elamus, mis meil on, kui me tajume teatud värvusega, kujuga jne asju. Et seda vältida, tuleb Grice'i arvates nägemist käsitada tajumisena, et asjadel on sellised-ja-sellised tunnused jne. Aga siin on ilmne raskus: kombitavate omaduste seas on soojus, aga me võime ka näha, et asjad on soojad, ja asjad võivad soojad välja näha. Paistab, et sellest vastuväitest lahtisaamisest tuleb hakata rääkima otsesest tajumisest ja otsesest tundumisest. Siis võib näiteks ütelda, et mingi asja nägemine on otsene tajumine, et sel asjal on mingi värvus ja mingi ruumiline omadus. Võidakse vastu väita, et millegi nägemist ei saa defineerida "tajumisena, et". Ja ka otsene tajumine ja otsene tundumine on defineerimata. Aga veel tõsisemana tundub see raskus, et ruumiliste omaduste kuulumist asjadele saab otseselt tajuda nii nägemise kui ka kompimise teel. Kui mul on kummaski käes erinev münt, siis võib juhtuda, et üks münt näeb välja teisest suurem, aga kompimisel tunduvad nad ühesuurused. Kui meil nüüd on nägemine ja kompimine defineeritud "otsese tajumisena, et...," siis tuleb nii välja, et mulle tundub otseselt, et üks münt on teisest suurem, ja mõlemad tunduvad otseselt ühesuurused, ja me ei saa vahet teha, kumb on väljanägemine, kumb on kompimisel tundumine. Üks strateegia oleks nüüd vastata George Berkeley vaimus, et tuleb eristada nähtavaid mõõtmeid ja kombitavaid mõõtmeid. Aga see on kahtlane käik, sest me tahame praegu vältida apelleerimist erinevatele elamuskvaliteetidele. Teine strateegia oleks öelda, et "A näeb välja suurem kui B" tähendab "A tundub otseselt B-st suurem sellisel moel, et see toob kaasa, et A-l ja B-l tunduvad otseselt olevat teatud värvusomadused." Aga nähtavasti me sel juhul apelleerime jälle elamustele.

Aga on veel üks peenem käik. Olgu A₁ mõne ainult visuaalsete omaduste nimekirjas esineva geneerilise omaduse konkreetne vorm (näiteks konkreetne värvus) ning B₁ mõne ainult taktiilsete omaduste nimekirjas esineva geneerilise omaduse konkreetne vorm (näiteks konkreetne soojusaste) ning X₁ ja X₂ on mõne nii visuaalsete kui ka taktiilsete omaduste nimekirjas esineva geneerilise omaduse konkreetsed vormid (näiteks konkreetsed kujud). Oletame, et keegi tuvastab (või tuvastab näiliselt) mingil objektil samaaegselt kõik need omadused, ning leiab, et ta võib endiselt tuvastada nii A₁ kui ka X₁, kuid mitte B₁ ega X₂, või siis nii B₁ kui ka X₂, kuid mitte A₁ ega X₁; ega saaks tuvastada nii A₁ kui ka X₂, kuid mitte B₁ ega X₁, või siis nii B₁ kui ka X₁, kuid mitte A₁ ega X₂. Teiste sõnadega, nii A₁ ja X₁ vahel kui ka B₁ ja X₂ vahel oleks "tuvastamisseos". Nende seoste järgi saaks otsustada, et X₁ tuvastati visuaalselt ja X₂ taktiilselt. Nii ka müntide näites saaks öelda, et on tuvastamisseos müntide mõõtmete erinevuse ja teatud puhtvisuaalsete omaduste vahel ning tuvastamisseos müntide mõõtmete võrdsuse ja teatud puhttaktiilsete omaduste vahel. See lahendab raskuse.

Grice'il on kolm vastuväidet, mis on ühtlasi vastuväited omadustekriteeriumile (I). Need on antud tähtsuse kasvavas järjekorras. 1. Oletame, et kui subjekt ainult näeb münte, siis nad paistavad ühesuurused, kui ta ainult kombib münte, siis nad tunduvad ühesuurused, ja kui ta neid nii näeb kui ka kombib, siis nad paistavad erisuurused ja tunduvad ühesuurused. Me ei saa väita, et meeled põhimõtteliselt ei võiks üksteist niiviisi mõjutada. Sellisel juhul ei saaks tuvastamisseoste järgi otsustada, kumma meelega tuvastatakse müntide mõõtmete erinevust. 2. Kui mõnel olendil saaks olla kaks eri meelt, millega ta tuvastaks täpselt samu geneerilisi omadusi, siis ei saaks ülaltoodud testi rakendada. Pole ilmne, et niisugune olukord pole mõeldav. 3. Kui me tahame teada, kas me midagi nägime või kompisime, siis me ei kasuta kunagi seda meetodit ega üldse mingit meetodit, sest vastuses pole kunagi vähimatki kahtlust.

Omadustekriteeriumil (I) on veel üks viga. See, et värvus on visuaalne omadus, tundub taanduvat sellele, et ta on ühes rühmas nende-ja-nende omadustega. Seega tundub teatud rühma kuulumine meelevaldne.

Grice tahab nüüd näha, kas on võimalik iseloomustada näiteks visuaalseid omadusi, kasutades vabalt sõnu "nägema" ja "paistma", nagu elamustekriteerium (II) lubab. Järgnev ei ole "visuaalse omaduse" analüüs, vaid esialgne ettepanek, kuidas seda väljendit kasutada.

Grice pakub, et selle tarvilik tingimus ([[kuid mitte piisav tingimus), et omadus O on visuaalne omadus, on see, et oleks keeleliselt korrektne öelda, et keegi näeb, et mingi materiaalne asi M on O või et mingi asi M paistab kellelegi O. Omaduste seas, mis seda tingimust täidavad, teeb Grice eristusi "määratavuse" ja "liitsuse" mõõtmes, mis ei ole teineteisest sõltumatud.

1. Teatud omadused (näiteks sinine olemine) on niisugused, et kui O on üks neist, siis mul pole paremat viisi (kuigi võib olla sama hea viis) kindlaks teha, et asi M on O, kui selles ise optimaalsetes tingimustes veenduda. Niisuguseid omadusi nimetab Grice otseselt visuaalselt määratavateks. 2. Mõnesid omadusi võiks Grice'i meelest nimetada kaudselt visuaalselt määratavateks. Esiteks, võib-olla primaarne (mitte alaväärtuslik) test määramiseks, kas M oleks O, on veenduda, et M-i teatud osadel oleks teatud tunnused ning need osad on omavahel teatud viisil seotud, kusjuures need tunnused ja seosed on otseselt visuaalselt määratavad. Hiina kirja mittetundjale näiteks eseme omadus, et sellele on mingi konkreetne hiina kirjamärk peale märgitud; või kõigi jaoks tuhandenurkse pinna omamine. Teiseks, primaarne test võib sisaldada M-i või selle elementide võrdlust mingi standardnäidisega, näiteks omadus olla õunaroheline või 2 jala ja 7 tolli pikkune. Võrdluse või mõõtmise tulemused peavad olema kirjeldatavad otseselt visuaalselt määratavate omaduste kaudu. Väljendit "visuaalne tunnus" võiks kasutada nii, et visuaalne tunnus peab olema otseselt visuaalselt määratav, või nii, et ta peab olema otseselt või kaudselt visuaalselt määratav.

Väljendi "visuaalne tunnus" tähenduse fikseerimiseks võib kasutada ka teist liigitusalust. Mõne omaduse O puhul võidakse öelda, et M paistab O, ilma et saaks öelda, mis selles, kuidas M paistab, paneb ta paistma O. Üldisemalt, miski selle juures, kuidas M paistab, ei seleta ega määra seda, et ta paistab O. See on nii näiteks sinine olemise puhul. Selliseid tunnuseid nimetab Grice visuaalselt lihtsateks. Visuaalsel mittelihtsusel on mitu varianti. 1. Võib-olla see, mis paneb või määrab asja paistma P, seisneb teatud visuaalselt määratavates omadustes, mis M-il on või paistavad olevat ning mille olemasolu näitab enam-vähem usaldusväärselt, et M on O. Niisugune omadus on näiteks soojus. Sel juhtumil O ei ole visuaalselt määratav, ja Grice ütleks, et O ei ole visuaalne tunnus ega ole visuaalselt lihtne ega visuaalselt liitne, vaid ainult visuaalselt näidatav. 2. Võib-olla teatud omaduste omamine on O-olemise loogiliselt piisav tingimus. Näiteks näo ebasümmeetrilisuseks vist piisab, kui üks kõrv on teisest madalamal. Selliseid tunnuseid nimetab Grice visuaalselt tihedalt liitseteks. 3. Võtame näited "X-i nägu paistab sõbralik" ja "X-i nägu paistab ebasõbralik". Sõbralikkus ja ebasõbralikkus ise ei ole visuaalselt määratavad. Võib aga, küsida, mis selles, kuidas nägu paistab, paneb selle paistma sõbraliku või ebasõbralikuna. Vastata on raske, ja igatahes ei räägi vastus sellest, mis näitab enam-vähem usaldusväärselt, et X on sõbralik või ebasõbralik. Ebasõbralikkus ei ole visuaalne tunnus, küll aga ebasõbralikuna paistmine. 4. Võidakse arvata, et seda tüüpi tunnuse puhul tuleb lõdvendada algtingimust, mida visuaalsed tunnused peavad rahuldama, sest ei saa öelda, et keegi paistab paistvat ebasõbralik. Siiski aga saab öelda näiteks, et keegi paistab hämaruses ebasõbralikuna paistvana, valguse käes aga lahkena. a) Ebasõbralikuna paistmine sõltub kuidagi visuaalselt määratavate tunnuste omamisest: loogiliselt absurdne oleks öelda, et kahel inimesel on täpselt samad visuaalselt määratavad omadused, aga üks paistab ebasõbralik ja teine mitte. b) Isegi kui on täiesti selgeks tehtud, mis selles, kuidas X paistab (välja näeb), paneb ta paistma ebasõbralikuna, ei ole sellega antud ebasõbralikuna paistmise loogiliselt piisavat tingimust. X-i visuaalselt määratavatest tingimustest, mis faktiliselt panevad ta ebasõbralikuna paistma, ei saa dedutseerida, et X paistab ebasõbralikuna. Veendumiseks peab ise vaatama. c) Kuigi primaarne test määramiseks, kas X paistab ebasõbralik, on vaadata, kuidas ta paistab (näeb välja) kõige soodsamates vaatlustingimustes, ei pruugi (ja võib-olla ei saa) see test olla absoluutselt otsustav. Kui pärast X-i uurimist mina ja mu sõbrad ütleme, et X paistab ebasõbralik, ning keegi teine ütleb, et ei paista, siis ei pruugi see teine inimene eksida ega keelt mitte osata. Võib-olla teda mõjutab mingi mittesarnasus X-i ja tavaliste ebasõbralike klientide vahel mis mind ja mu sõpru ei mõjuta. Sel juhul võib tema hinnangut võib-olla nimetada ekstsentriliseks, kuid mitte valeks. Sääraseid tunnuseid nagu ebasõbralikuna paistmine võiks nimetada visuaalselt ligikaudu määraravateks. Neid võiks pidada ka visuaalselt liitseteks, sest need sõltuvad visuaalselt määratavatest tunnustest, kuid lõdvalt liitseteks, sest puuduvad nende olemasolu loogiliselt piisavad tingimused. 5. Nende kahe skaala vahelisi loogilisi suhteid on võib-olla tarvis üksikasjalikumalt uurida. Võtame väite "Plahvatuse heli tuli paremalt" või "Plahvatuse heli kostis, nagu see oleks paremal." See omadus on võib-olla auditoorselt lihtne, aga kindlasti mitte auditoorselt määratav. See võib huvi pakkuda, kui me kõhkleme, kas ruumilised tunnused võivad olla auditoorsed.

Grice ei püüdnud kindlaks määrata, millised tunnused on visuaalsed, vaid anda selleks ainest, eeldades, et nägemismeele eristamiseks võib kasutada nägemiselamuse erilist iseloomu, nii et selliseid sõnu nagu "paistma" võib üsna vabalt kasutada.

Uurime ettepanekut II, et meeli saab eristada nende kasutamisega kaasnevate elamuste erineva iseloomuga. Ilmneb kaks raskust. Esiteks, sellised elamused nagu nägemine ja tundmine, et miski paistab mingisugusena, on raskesti eristatavad sellest, mida me näeme või tunneme. Teiseks, kui nägemine on teatud liiki elamuse abil tuvastamine, kas pole siis kontingentne, et tunnused, mida me seda liiki elamuste abil tuvastame, on niisugused asjad nagu värvus ja kuju? Kas ei oleks mitte võinud nii olla, et me selliste elamuste abil tuvastame lõhnu? Aga see, et me lõhnu ei näe, ei tundu kontingentne. Ja ettepaneku I puhul neid raskusi ei teki, sest elamustele ei apelleerita, ning see, et lõhnu ei nähta, osutub tautoloogiliseks, sest lõhnu lihtsalt pole visuaalsete omaduste nimekirjas.

Tundub, et oleme ummikus. Iga katse rakendama kriteeriumit I viib raskustesse, mille vältimiseks tuleb kasutada kriteeriumi II, ja ümberpöördult. Võib-olla tuleb kasutada mõlemat kriteeriumi koos: selleks et miski oleks nägemine, peavad tuvastatavad omadused kuuluma teatud rühma ja tuvastamine peaks kaasama teatud liiki elamuse. Ent see ei tundu rahuldav lahendus, sest sel juhul oleks loogiliselt võimalik tuvastada lõhnu nägemisele iseloomulike elamuste abil, ainult et see poleks lõhnade nägemine, sest omadus pole õige. Aga me poleks nõus ei sellega, et me võiksime tuvastada lõhnu nägemiselamuste abil, ega sellega, et me võiksime lõhnu näha: see oleks sama mõte. Nii et võib-olla kriteeriumid I ja II pole eristatavad, ometi nad tunduvad olevat erinevad.

Võib-olla aitab III ja IV kriteeriumi mängutoomine. Jätame II välja ning paneme I kokku III või IV või mõlemaga. Sest kui nägemine on teatud omaduse tuvastamine teatud liiki mehhanismiga, siis langeb ära vajadus apelleerida II-le. Müntide probleemi puhul viitame vahetegemiseks mehhanismile. Ja visuaalsete omaduste nimekirja koostame samuti mehhanismile toetudes.

On siiski kaheldav, kas niiviisi saab kõrvaldada vajadust apelleerida elamustele. Oletame, et marslaste keeles puudub täpne vaste meie sõnale "nägema", selle asemel on x ja y ning värvust, mõõtmeid ja kuju nii x-takse kui ka y-takse. Marslased näevad välja nagu inimesed, kuid silmade asemel on neil kaks paari elundeid, mis on valguse suhtes tundlikud. Osutub, et x-mine sõltub ülemiste ja y-mine alumiste elundite tööst. Nüüd on loomulik küsida, kas x-mine ja y-mine on mõlemad nägemise juhtumid, või on üks nendest (või mõlemad) nägemisest erinev meel. I, III ja IV järgi on mõlemad nägemine. Aga kas ikka on? Me ju küsiksime ka, kas x-mine ja y-mine tekitavad sarnase elamuse, ja marslased võivad öelda, et elamused on täiesti erinevad. Küllap me siis ütleksime, et x-mine ja y-mine või mõlemad on nägemisest erinevad.

Ludwig Wittgensteini vaimus võidakse öelda, et kui x-i ja y-i vahel muid avalikke erinevusi pole, siis me ei tea, kuidas sellest erinevusejutust aru saada. Grice ei ole veendunud, et introspitseeritavad erinevused peavad end niimoodi avalikult näitama, aga igatahes ta arvab, et ta saab näidata, kuidas see toimub. Oletame, et mõni marslane omandas y-mise võime suhteliselt hilja ning x-mise võime oli neil samal ajal pärsitud. Selles olukorras peaks x-imise ja y-mise võime erinevus avalduma, kui ta kohe alguses, ilma õppimata, ei oska värvusesõnu ladusalt ja õigesti selle kohta kasutada, mida ta tuvastab.

Nüüd võidakse väita, et me ei ole I, III ja IV sulamit ümber lükanud, sest marslaste näite puhul pole selge, kas teesi I tingimus on täidetud. Tees on kummutatud ainult juhul, kui on aktsepteeritud, et x-mine ja y-mine on eri meelte tegevus. Ja sellisel juhul võib öelda, et värvusesõnadel on varjatud kahemõttelisus, nagu magusa maitse ja magusa lõhna puhul. Ja sellisel juhul tuvastatakse x-imise ja y-misega ikkagi eri omadusi. Grice'il on kaks vastust. 1. Teesi kaitsja ei saa seda argumenti kasutada, sest ta ei saa alguses muuta küsimust, kas x-mine ja y-mine on sama meele rakendamine, küsimuseks, kas mõlemad tuvastavad sama tunnuste rühma, ning seejärel muuta rühma individueerimise küsimus küsimuseks, kas väidetavaid rühma liikmeid tuvastatakse sama meelega. See oleks tsirkulaarne. Tsirkulaarsuse vältimiseks tuleb kas seada meelte erinevus sõltuvusse elamuse liigist, ja see tähendaks kriteeriumi II aktsepteerimist, või siis mehhanismidest, ja sel juhul oleks omaduste liigi arvestamine ülearune. 2. Sellest, et x-mine ja y-mine kasutavad eri meeli, ei järeldu, et marslaste värvisõnad on kahemõttelised. Selles näites on ju x-misel sinisena paistmise ja y-misel sinisena paistmise vahel palju suurem korrelatsioon kui magusalt lõhnamise ja magusana maitsmise vahel, nii et olekski loomulik, et "sinine" tähendab ühte omadust, mida eri meeltega tuvastatakse. Kas siin mitte pole sama lugu nagu kuju nägemisega ja kompimisega?

Grice leiab siiski, et viimane võrdlus ei ole asjakohane. On mõeldav, et x-imise ja y-mise vahel on küll nii suur korrelatsioon, et värvisõnad tähistavad kahel viisil määratavaid omadusi, kuid näiteks mõni värv tundub x-misel sinine ja y-misel must. Nendel juhtudel poleks võimalik otsustada, kumma värvusega tegelikult tegu on (eeldusel, et värvus on meeleliselt määratav omadus). Aga sarnane lahknevus nägemise ja kompimise vahel kuju tuvastamisel ei ole Grice'i arvates mõeldav. Grice toob kaks näidet, mille puhul tuleb otsustada, kas on võimalik, et mõni asi standardselt tundub kompimisel ümmargusena ja vaatamisel kandilisena, ning kas sellisel juhul on võimatu otsustada, kas omadus tuleb omistada lähtuvalt nägemise või kompimise andmetest.

Juhtum A. Oletame, et lahknevus puudutab ainult üht objekti, mitte naaberobjekte. Oletame näiteks, et taskus kombates tunnen ümmargust lamedat objekti, aga kui tõstan selle lauale, näen seda kandilise lameda objektina, olenemata vaatenurgast. Kui panen silmad kinni ja vean näpuga objekti kontuure, tundub see ümmargusena. Kui teen silmad lahti, tundub sõrm ikka ringikujuliselt liikuvat, kuid ei vea objekti nähtavaid kontuure. Võib-olla ma näen, et sõrm "lõikab" nii, et teravad tipud jäävad puutumata. Grice arvab, et siis me ütleksime, et objekt ongi ümmargune. Teine võimalus on, sõrm liigub mööda objekti ümberringjoont, ning ma ei näe, et sõrm oleks objektiga kokkupuutes, välja arvatud nurkades. Grice arvab, et ka sel juhul kaldume tugevasti ütlema, et objekt on tegelikult ümmargune. Teised testid, millest on juttu juhtumi B juures, kinnitavad seda veelgi.

Juhtum B. Oletame, et lahknev objekt "nakatab" vähemalt mõnda muud objekti, vähemalt sõrme trajektoori. Oletame jälle, et kontuuri vedamisel tundub objekt ümmargune ja paistab kandiline. Aga seekord ma näen, et sõrm liigub ruudukujulisel trajektooril, mis langeb kokku objekti kontuuridega. Oletame veel, et ma leian teise objekti, mis on vaieldamatult ümmargune, kompimisel tundub lahkneva objektiga ühesuurune ega nakatu lahkneva objekti juuresolekul. Kui ma asetan selle objekti lahkneva objekti taha ning vean näpuga selle objekti paari kontuuri, siis kompimisel tundub, et ma puudutan kogu aeg mõlemat objekti, aga paistab, et ma puudutan lahknevat objekti kogu aeg, aga teist objekti ainult aeg-ajalt (eeldusel, et tavalise objekti nähtavad kontuurid moodustavad lahkneva objekti nähtavate kontuuride siseringjoone). Grice arvab, et selle info järgi ei saa lahkneva objekti kuju üle otsustada, aga saab teha lisateste. Näiteks võib panna mõlemad objektid lauale, lahknev objekt pealpool, asetada nimetissõrm ja pöial nii, et need tunnevad kokkupuudet mõlema objektiga, kuid paistavad kokku puutuvat ainult lahkneva objekti vastasnurkadega, ja siis tõsta käsi. Kui mõlemad objektid tulevad sõrmedega kaasa, siis lahknev objekt on ümmargune, kui mitte, siis kandiline. Teiseks võib vaadata, millise kujuga avaustest objekt läbi läheb. Oletame, et ma leian niisuguse avause, et kompimise järgi otsustades peaks lahknev objekt sellest läbi minema, nägemise järgi otsustades mitte. Siis juhul, kui ta läbi läheb, on ta ümmargune, vastasel korral kandiline. Grice'i meelest ei ole see test otsustav ainult kahel eeldusel. Esiteks, oletame, et sellise kujuga avausi ei ole võtta; selleks et see oletus oleks huvitav, peab see tähendama üldist korrelatsiooni puudumist nägemise ja kompimise vahel kuju asjus, aga see on meie eeldusega vastuolus. Teiseks, oletame, et kui me püüame lahknevat objekti läbi ajada sobivalt valitud ümmargusest avausest, siis on kompimisel tunne, et ta läheb läbi, aga vaatamisel paistab, et ei lähe. Siis on mingi võimalus, et lahkneva objekti kuju jääbki selgusetuks. Aga vaatame näiteks, mis juhtub näpuga, kui see lükkab lahknevat objekti kombitavalt, kuid mitte nähtavalt. Et objekti kuju püsiks lahtine, siis peab nähtavasti oletama, et näpp liigub kombitavalt avause sisse, nähtavalt aga jääb sellest välja. Sel juhul on mõistlik järeldada, et iga objekti puhul või vähemalt iga liikuva objekti puhul on võimalik kombitav asukoht ja nähtav asukoht lahku viia. Oletame näiteks, et lahknev objekt on sobivalt valitud silindri teisest otsast väljaspool ning on seotud minu kõhuga nööri kaudu, mis läbib silindrit. Nüüd ma püüan minema hakata ja objekti läbi silindri kaasa tõmmata. Kui ma liiga kõvasti ei tõmba, siis ma saan teha nii, et minu keha koos objektidega, mis selle külge on kinnitatud, liigub kombitavalt silindrist eemale, nähtavalt aga mitte. Kus ma siis olen?

Grice teeb järelduse, et kui on olemas objekt, mis marslastele tundub x-misel sinine ja y-misel must, nii et selle tegelik värvus jääks lahtiseks, siis sellest ei järeldu, et see peaks mõjutama teisi objekte, aga kui on olemas objekt, mis kompimisel ja nägemisel tundub erineva kujuga, siis kas selle objekti tegeliku kuju üle saab ikkagi otsustada või siis kuju lahtisus kanduks üle ka teistele objektidele. Omaette küsimus on see, kas materiaalse objekti, isiku ja tegevuse mõiste saaksid siis samaks jääda ja kas siis oleks sidus eeldada mingite loodusseaduste kehtimist.

Grice vaatleb järgmist vastuväidet. Grice vaatleb ühelt poolt võimalust, et teatud esemete klass tundub x-misel sinine ja y-misel must, ning teiselt poolt võimalust, et teatud isoleeritud ese tundub kompimisel ümmargune ja paistab vaatamisel kandiline; ta jätab arvestamata võimaluse, et näiteks teatud kombitava suurusega esemed, mis kompimisel tunduvad ümmargused, paistavad vaatamisel kandilised, ja sellepärast pole normaalseid avausi, millega neid testida. Järgnevalt skitseerib Grice vastuargumendi. 1. Oletatav piiratud lahknemine ei saa piirduda teatud kujuga esemetega, sest esemete ja avauste mõõtmeid saab nii taktiilselt kui ka visuaalselt mõõta mõõdupulgaga. Ja mis siis saab, kui lahknev mõõdupulk kokku volditakse? 2. Kuju poolest lahknevat objekt mahuks taktiilselt ja mitte visuaalselt (või ümberpöördult) mitme suurusega avaustesse (kui neid on võtta). Nii et kui pole nii, et taktiilne ja visuaalne kuju pole mitte kunagi vastavuses, siis peavad olema vähemalt mõned normaalsed avaused, kuhu mahuksid taktiilselt ja mitte visuaalselt (või ümberpöördult) vähemalt mõned lahknevad objektid, ja rohkem Grice'il tarvis polegi.

Niisiis, tundub, et ettepanekut II ei saa kõrvaldada. Mis teha raskustega, mis viisid ettepaneku II juurest tagasi ettepaneku I juurde ning seega ummikusse? Esimene raskus oli see, et nägemise eriline kogemus ei anna end kätte, sest seda kogemust ei saa kirjeldada, mainimata kvaliteete, mida tajutakse. Aga on ka sõna "paistma", millega nägemiskogemust eristatakse mittevisuaalsest meeltekogemusest. Vastuväide, et tähelepanu ei saa keskendada nägemiskogemusele lahus on nagu kaebus, et tähelepanu ei saa keskendada eseme värvusele, ignoreerides konkreetset värvust. Nii et ettepanekud I ja II ei ole teineteisest sõltumatud. Sõltuvuse ulatuse määramiseks tuleb vaadata, mil määral asjade iseloomu erinevused taanduvad kogemuse erinevustele, mis inimestel on või oleks teatud asjaoludel. Teine raskus oli see: kui nägemist eristatakse teistest meeltest kogemuste erilise iseloomuga, miks siis tundub loogiliselt vastuvõetamatu mõte lõhnade tuvastamisest visuaalset tüüpi kogemusega? Grice'i vastuargument on, et sõnade kasutamise praegused reeglid lihtsalt vastavad praegusele olukorrale, kus nägemise ja haistmise vahel ei ole tugevat korrelatsiooni.

Kõnelejatähendus on Grice'il seotud enesekohase kavatsusega, mitte üksteise kohta käivate kavatsuste jadaga. Ka Grice ise ei teinud nende võimaluste vahel selget vahet. Kriitikud on tema töödest välja lugenud kavatsuste jada, mis viib lõputu regressini, sest iga kavatsuse peab kuulaja ära tundma, selleks on aga tarvis järjekordset kavatsust. Dan Sperber ja Deirdre Wilson on Grice'i kritiseerides välja tulnud alternatiivse nn relevantsusteooriaga.

Keelelise tähenduse taandamist kõnelejatähendusele ei ole laialt aktsepteeritud, sest see eeldab, et keel ei ole oma olemuselt mõtlemise vahend, vaid üksnes mõtete edasiandmise vahend.

Mõned kriitikud väidavad, et Grice'i maksiimid pole piisavalt välja töötatud, et paljusid implikatuuriga seotud nähtusi seletada. Näiteks lauses "Kadri usub, et paljud tema õpilased kukuvad läbi" paistab olevat implikatuur, et mitte kõik tema õpilased ei kuku läbi.

Deirdre Wilson ja Dan Sperber ning V. Bardzokas väidavad, et Grice'i maksiime saab tuletada üldisematest printsiipidest ning neid tuleks mõista relevantsusteooria kontekstis.

• Studies in the Way of Words (Uurimused sõnade teel), Cambridge (Massachusetts): Harvard University Press 1989 (tähtsamate artiklite postuumne kogumik), ISBN 0-674-85271-0
• The Conception of Value, New York: Oxford University Press 1991 (1979. aasta John Locke'i loengute postuumne väljaanne).
• Aspects of Reason (toim Richard Warner), Oxford: Oxford University Press 2001 (alustest ja arutlemisest).

• Personal Identity. – Mind, 1941, 50, lk 330–350.
• Paul Grice ja Peter Strawson. In Defence of a Dogma (Ühe dogma kaitseks). – Philosophical Review, 1957, 65, lk 141–158. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• Meaning. – Philosophical Review, 1957, 66, lk 377–388. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words". Tõlge eesti keelde: "Tähendus" raamatus: Jaan Kangilaski, Margo Laasberg (toim). – Tähendus, tõde, meetod, Tartu: 1999, lk 220–231, tõlkinud Ene-Reet Soovik.
• The Causal Theory of Perception (Taju kausaalne teooria). – The Aristotelian Society: Proceedings, Supplementary Volume, 35, 1961, lk 121–152. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• Some Remarks about the Senses. – R. J. Butler (toim). Analytical Philosophy, Oxford 1962. Ümbertrükk: Paul Grice: Studies in the Way of Words, lk 248–.
• Utterer's Meaning, Sentence Meaning, and Word-Meaning (Lausujatähendus, sõnatähendus ja lausetähendus). – Foundations of Language, 1968, 4, lk 225-242. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• Utterer's Meaning and Intentions (Lausujatähendus ja kavatsused). – Philosophical Review, 1969, 68, lk 147–177. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• Vacuous Names. – Donald Davidson (toim). Words and Objections, Dordrecht: 1969.
• Intention and Uncertainty (Kavatsus ja määramatus). – Proceedings of the British Academy, 1971, 57, lk 263–279.
• Logic and Conversation (Loogika ja vestlus). – Donald Davidson, George Harman (toim), The Logic of Grammar, Encino: Dickenson 1975, lk 64–75. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• Method in Philosophical Psychology (From the Banal to the Bizarre) (Meetod filosoofilises psühholoogias (Banaalsest veidrani). – Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association, 1975, 48, lk 23–53.
• Further Notes on Logic and Conversation (Lisamärkmeid loogikast ja vestlusest). – Syntax and Semantics: Pragmatics, 1978, kd 9, P. Cole (toim), New York: Academic Press, lk 183–197. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• Presupposition and Conversational Implicature (Presupositsioon ja vestlusimplikatuur). – P. Cole (toim). Radical Pragmatics, New York: Academic Press 1981, lk 183–197.
• Meaning Revisited (Veel kord tähendusest). – N. V. Smith (toim). Mutual Knowledge, , New York: Academic Press 1982, 223-43. Sisaldub raamatus "Studies in the Way of Words".
• H. P. Grice, Judith Baker. Davidson on the Weakness of the Will (Davidson tahtenõrkusest). – Bruce Vermazen, Merrill B. Hintikka (toim). Essays on Davidson: Actions and Events, Oxford 1985.
• Actions and events. – Pacific Philosophical Quarterly, 1986, 67, lk 1–35.

Grice abiellus sõja ajal Katheline Watsoniga. Neil on 1940. aastatel sündinud poeg Tim Grice ja tütar Karen McNicoll.

Ta elas koos abikaasaga vanas Hispaania stiilis majas Berkeley Hillsis.

Grice mängis väga hästi kriketit, klaverit ja malet.

• Peter Strawson. Intention and convention in speech acts. – Philosophical Review, 73, 1964, lk 439–460.
• P. Ziff. On H. P. Grice's Account of Meaning. – Analysis, 28, 1967, lk 1–8.
• Richard Grandy, R. Warner (toim). Philosophical Grounds of Rationality: Intentions, Categories, Ends, Oxford University Press 1986.
• A. Avramides. Meaning and Mind: An Examination of a Gricean Account of Language, MIT Press: 1989.
• J. Baker. The metaphysical construction of value. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 505–513.
• R. E. Grandy. On Grice on language. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 514–525.
• R. Stalnaker. On Grandy on Grice. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 525–528.
• Richard Warner. Reply to Baker and Grandy. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 528–529.
• S. Neale. Paul Grice and the philosophy of language. – Linguistics and Philosophy, 15, 1992, lk 509–559 (kokkuvõte Grice'i panusest keelefilosoofiasse).
• Georg Meggle (toim). Handlung, Kommunikation, Bedeutung, Suhrkamp 1993 (Grice'i artiklite tõlkeid koos teiste filosoofide artiklitega).
• Eckard Rolf. Sagen und Meinen. Paul Grices Theorie der Konversations-Implikaturen, Westdeutscher Verlag: 1994.
• M. Davies. The Philosophy of Language. – N. Bunin, E. Tsui-James (toim). The Blackwells Companion to Philosophy, Blackwell: 1996.
• Wayne Davis. Implicature: Intention, Convention, and Principle in the Failure of Gricean Theory, Cambridge University Press: 1998.
• G. Cosenza (toim), Paul Grice's Heritage, Brepols: 2001.
• S. Soames. Language use and the logic of conversation. – Philosophical Analysis in the Twentieth Century, kd 2: The Age of Meaning, Princeton University Press: 2003, lk 197–218.
• J. D. Atlas. Logic, Meaning and Conversation: Semantical Underdeterminancy, Implicature, and their Interface, Oxford University Press: 2005.
• Siobhan Chapman. Paul Grice: Philosopher and Linguist, Palgrave Macmillan: 2005.
  • retsensioon: C. Potts. – Mind, 2006, 115, lk 743–747.
• D. Luhti. How implicatures make Grice an unordinary ordinary language philosopher. – Pragmatics, 2006, 16, lk 247–274.
• W. Davis. Grice's Meaning Project. – Journal of Pragmatics, 2007, 26, lk 41–58.
• A. Hazlett. Grice's razor. – Metaphilosophy, 2007, 38, lk 669–690.
• John Searle. Grice on meaning: 50 years later. – Teorema, 2007, 26, lk 9–18.
• R. Thompson. Still relevant: H. P. Grice's legacy in "Psycholinguists and the philosophy of language". – Teorema, 2007, 26, lk 77–109.
• R. Thompson. Grades of Meaning. – Synthese, 2007, 161, lk 283–308.
• V. Bardzokas. Causality and Connectives: From Grice to Relevance, Amsterdam: Benjamins Publishing Co. 2010.
• K. Petrus (toim). Meaning and Analysis: New Essays on Grice, Hampshire, England: Palgrave Studies in Pragmatics, Language, and Cognition, 2010.
• P. Grim. Simulating Grice: emergent pragmatics in spatialized game theory. – A. Benz, C. Ebert, G. Jager, R. van Rooij (toim). Language, Games, and Evolution, Berlin, Heidelberg: Springer Verlag 2011.
• R. Warner. Austin, J. L. – Hugh LaFollette (toim). International Encyclopedia of Ethics, Wiley-Blackwell 2013.

• Richard E. Grandy, Richard Warner. Sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias, 2013 (inglise keeles)
• Sissekanne ameerika kaasaegsete filosoofide leksikonis (inglise keeles; pdf)
• Sissekanne kirjandusentsüklopeedias (inglise keeles)
• Sissekanne tunnetusteaduse leksikonis (inglise keeles)