Semantika

Sõnaraamatu koostamiseks tuleb teada sõnade tähendusi. Seepärast saab öelda, et semantika on nii vana kui vana on vanim teadaolev sõnaraamat, mis pärineb ajast umbes 3000 aastat eKr.^[2].

Termin semantika on filosoofias tuntud umbes Aristotelese ajast alates.

Keeleteaduse haruna tuntakse semantikat 19. sajandi lõpust, kui võrdleva grammatika professor Michel Bréal tutvustas keeleteadlastele terminit sémantique. Michel Bréal kasutas seda mõistet ühes oma 1883. aasta artiklis, et rõhutada sõnatähenduste tähtsust keelesüsteemis (seni oli peamine tähelepanu sõnakujul ehk vormil). Ülikoolis oli tema õpilane ja ametijärglane semiootik ja strukturalismi rajaja Ferdinand Saussure. Sel ajal tunti huvi ainult sõnade tähenduste psühholoogilise tausta vastu. 20. sajandi alguses hakkasid teadlasi huvitama tähenduse muutumise põhimõtted.

Semiootik Charles William Morris jagas semiootika kolmeks: pragmaatika, semantika ja süntaks.^[1]

Tähendus on märgiga vastavusse seatud sisu.^[3]

Tähendust võidakse analüüsida tähenduskomponentide abil. Sellisel juhul kirjeldatakse näiteks sõna naine tähendust nii: on elus, inimene, täiskasvanud ja naissoost. Tähenduskomponendid esitatakse üldiselt binaarselt: "+" või "-". Kui mõlemad väärtused on võimalikud, siis kasutatakse "0".^[4]

Semantika tegeleb muuhulgas tähenduste muutumisega. Keeleüksuse tähendus võib kitseneda, laieneda, halveneda, paraneda.

Näiteks eesti sõna nooruk tähistas vanasti nii noormeest kui neidu. Nüüd kasutatakse seda ainult poiste kohta^[viide?], sest sõna tähendus on kitsenenud. Sõna karisma oli varem seotud ainult religiooniga ja tähendas 'armuand'. Nüüd tähistab see laiemalt inimese üldist sarmikust.

Sõna nilbe tähendus oli varem neutraalne – 'libe'. Nüüd on sõna tähendus halvenenud ja nilbe tähendab ka 'rõve'. Sõna helge tähendus on muutunud, vastupidi, paremaks – varem kasutati seda ilma kohta, aga nüüd tähendab helge ka 'rõõmus'.^[5]

Traditsioonilised semantika harud on sõnasemantika, lausesemantika ja tekstisemantika.^[6]

 

Üksteisega tähenduse poolest seotud sõnad, näiteks värvinimed, loomanimed, inimese intellektuaalse tegevusega seotud verbid moodustavad (kahemõõtmelise) tähendusvälja ehk (kolmemõõtmelise) tähendusvõrgustiku^[7]. Semantilisse võrgustikku kuuluvate mõistete vahel on kokkukuuluvus- ja vastandussuhted.^[8] Semantiliste väljade piirid on eri keeltes erinevad.^[9]

Sõnade vahel võivad kehtida erinevad leksikaalsed suhted: hüponüümia, sünonüümia, antonüümia, polüseemia ja homonüümia.

Hüponüümia (kr prefiks hypo- 'all-', 'alla-') on hierarhiasuhe kahe või enama tähenduse vahel.^[10]. Näiteks hüponüümidel koduloom, metsloom, väikeloom on üks ühine hüperonüüm, milleks on sõna loom.^[11] Hüponüümid aitavad tavakõnes maailma struktureerida. Hüponüüme leidub kõikides keeltes, aga see, milliste sõnade vahel on hüponüümiasuhe, varieerub keeliti.^[12]

Lausesemantikal ja sõnasemantikal tuleb vahet teha, sest lause tähendus pole selle osade tähenduste summa. Kui lause tähendus oleks selle osade tähenduste summa, tähendaksid laused Jüri nägi Mari ja Mari nägi Jüri ühte ja sama.^[13]. Lausesemantika uuribki seda, mis tähendused tekivad sõnade ühendamisel, ehk süntagmaatilisi tähendussuhteid. Lausesemantikat ei saa sõnasemantikast täiesti lahutada, sest lause tähendus sõltub suuresti selle osade tähendusest ja sõnad saavad täpse tähenduse oma lõplikus kontekstis.^[14]

Propositsioon on lause tähenduse tuumosa, mis väljendab kõne all olevat ümbritseva maailma olukorda. Propositsioon koosneb referentsist ehk viitest, predikaadist ehk tempusest ja referendist ehk öeldavast põhiasjast.^[15]

Lause tähenduse kirjeldamisel uuritakse tõesustingimusi, mille kehtimisel lause on tõene. Lause tõesustingimustega liituvad mõisted intensioon ja ekstensioon.

• Intensioon on tõesustingimused, mis moodustavad lause põhitähenduse.
• Ekstensioon on lause tõeväärtus, mida on võimalik selgitada lause väite ja ümbritseva maailma seisukorra võrdlemisel. Analüütilise lause Roheline on värv tõeväärtus selgub otse lausest. Sünteetilise lause Nüüd sajab vihma tõeväärtus selgub alles siis, kui võrrelda lause sisu ja tõelist olukorda.^[16]

Idioom ehk fraseologism on mitmest sõnast koosnev keeleomane, kinnistunud vormi ja piltliku tähendusega väljend, näiteks nagu loorberitele puhkama jääma.

Kollokatsioon on sõnapaar, mille liikmed esinevad üksteise naabruses sagedamini kui võiks eeldada nende üksikult esinemise sageduste põhjal^[17], näiteks eesti keeles öeldakse kange tee ja mitte *kõva tee, inglise keeles strong tea ja mitte *powerful tea.^[18]

Tekstisemantika uurib lausest pikemaid tervikuid ja terveid tekste.

Koherentsus ehk sidusus võimaldab ühe lause tõlgendamist teise lause abil.

• semasioloogia
• semantiline kunst
• semiootika

• Hilary Putnam. Is Semantics Possible?. – H. Kiefer, M. Munitz (toim). Languages, Belief and Metaphysics, Contemporary Philosophic Thought: The International Philosophy Year Conferences at Brockport, State University of New York Press, kd 1., 1970. Ümbertrükk: Hilary Putnam. Mind, Language and Reality, Philosophical Papers, kd 2, 1975, lk 139–152.
• Haldur Õim. Semantika. Sari Mosaiik, Valgus, Tallinn 1974.
• S. I. Hayakawa ja Alan R. Hayakawa. Keel mõttes ja teos. Postimees Kirjastus, 2022. (Inglise keelest tõlkinud Mari Ollino.)