Empirismi kaks dogmat

Eristus analüütiliste ja sünteetiliste tõdede vahel pärineb Immanuel Kantilt: analüütiline väide ei omista subjektile midagi enamat, kui seda, mis kontseptuaalselt selles subjektis juba sisaldub. Sünteetiline väide väidab midagi uut subjekti kohta. Quine sõnastab Kanti definitsiooni ümber nii, et analüütiline väide on selline, mis on tõene tänu tähendustele ning sõltumata faktist. Sellest lähtudes hakkab Quine analüüsima tähenduse mõistet, millel analüütilisuse definitsioon põhineb.

Quine tuletab meelde, et tähendust ei tohi samastada osutusega. Terminid võivad osutada samale asjale, aga erineda tähenduse poolest. Nt Scott ja "Waverly" autor.

Nii nagu singulaarterminite puhul, kehtib see eristus tähenduse ja osutuse vahel ka üldterminite puhul. Kõikide entiteetide klassi, mille kohta üldtermin on tõene, nimetatakse termini ekstensiooniks. Üldtermini tähendus erineb tema ekstensioonist: üldterminid "südamega olend" ja "neerudega olend" võivad olla samased ekstensiooni, aga mitte tähenduse poolest.

Quine leiab, et tähendusteooria põhiküsimusteks on keeleliste vormide sünonüümia ja väidete analüütilisus. Tähendused ise võib sealjuures tähelepanu alt välja jätta.

Analüütilisi väiteid on filosoofias kahte sorti: 1) loogiliselt tõesed väited ja 2) väited, mida saab muuta loogiliselt tõesteks, asendades ühe sünonüümi teisega.

1) Loogiliselt tõesed väited.

"Ükski mitteabielus mees ei ole abielus".

Selline väide jääb tõeseks ka juhul, kui sõnad "mees" ja "abielus" ümber tõlgendada. Seega on loogiline tõde selline väide, mis jääb tõeseks kõikide oma koostisosade (v.a loogilised partiklid) ümbertõlgenduste korral.

2) Väited, mida saab muuta loogiliseks tõeks, asendades ühe sünonüümi teisega.

"Ükski poissmees ei ole abielus."

Selle väite saab muuta loogiliseks tõeks, asendades sõna "poissmees" sünonüümiga "mitteabielus mees". Selline kirjeldus toetub aga sünonüümia mõistele, mis ise on samavõrd problemaatiline kui analüütilisuse mõiste.

Quine leiab, et teise klassi väiteid ei saa taandada loogilisteks tõdedeks defineerimise abil, nt seeläbi, et defineerida "poissmees" kui "mitteabielus mees". Probleem on selles, et selline definitsioon põhineb jällegi sünonüümial, mis võimaldab luua seose nende terminite vahel. Sünonüümia aga põhineb üldisel keelekasutusel, mis defineerimisel lihtsalt tagantjärele fikseeritakse. Seega ei saa sünonüümiat ega ka analüütilisust selgitada defineerimise abil. Quine vaatleb ka sellist defineerimise alaliiki nagu eksplikatsioon, mille puhul pole eesmärk viia defineeritav termin täielikku vastavusse oma selgitusega, vaid tema tähendust täpsustada ja selgitada. Sellisel juhul võivad kaks erinevat selgitust olla vahetatavad defineeritava termini kontekstis, kuid lahkneda muudes kasutustes. Kuigi selline eksplikatsioon ei nõua täielikku sünonüümiat, põhineb ta siiski teistel, juba olemasolevatel sünonüümiatel, millest ta oma selgitusjõu ammutab.

Äärmuslikku liiki definitsioonina võib käsitada uute terminite loomist lühendamise eesmärgil. Selline definitsioon ei põhine varasemal sünonüümial, sest tehakse täiesti uus termin. Sellisel juhul on tõesti tegemist definitsiooni loodud sünonüümiaga, sest defineeriv termin loodigi ainult selleks, et olla defineeritavaga sünonüümne. Muudel juhtudel aga definitsioon ei selgita sünonüümiat, vaid toetub sellele.

Quine näitab, et ka loogika- ja matemaatikasüsteemides põhineb defineerimine juba olemasolevatel sünonüümiaseostel.

Võiks arvata, et kahe keelelise vormi sünonüümsus seisneb nende vahetatavuses kõikides kontekstides ilma, et nende tõeväärtus muutuks (''salva veritate''). Sellisel juhul võivad need sünonüümid olla ka ebamäärased tingimusel, et ka need ebamäärasused on vahetatavad.

On lihtne näidata, et kõikides kontekstides ei ole nt "poissmees" ja "mitteabielus mees" vahetatavad. Nt liitsõnas "poissmehekorter" või väites ""Poissmees" sisaldab vähem kui kümme tähte". Samas saab sellised juhud kõrvale jätta ja väita, et sünonüümia esineb näiteks ainult sõnade vahel.

Kui sünonüümiat käsitleda sõnadevahelise seosena, siis tuleb ikkagi uurida, kas vahetatavus on sünonüümsuse piisav tingimus. Võib juhtuda, et ka heteronüümsed väljendid on vahetatavad. Quine selgitab, et ei otsi täielikku sünonüümiat, mida tema arvates ei saagi olla, kuna kõikides psühholoogilistes seostes ja poeetilises kasutuses ei ole kaks sõna kunagi täielikult vahetatavad. Ta seab eesmärgiks kognitiivse sünonüümia. Sellega on tegu juhul, kui on võimalik mis tahes analüütilist väidet taandada loogikatõeks ühtede sünonüümide asendamise teel teistega. Kui "poissmees" ja "mitteabielus mees" on kognitiivselt sünonüümsed, siis võiksime öelda, et lause

3) "Kõik ja ainult poissmehed on mitteabielus mehed" on analüütiline.

Selleks et selgitada analüütilisust kognitiivse sünonüümia abil, on niisiis vaja sellist kognitiivse sünonüümia käsitlust, mis juba ei eeldaks analüütilisust. Selliseks käsitluseks sobib salva veritate vahetatavus kõikjal, v.a sõnasiseselt. Selle kontrollimiseks võib konstrueerida järgmised väited:

4) "Paratamatult kõik ja ainult poissmehed on poissmehed" ja

5) "Paratamatult kõik ja ainult poissmehed on mitteabielus mehed"

Väide (4) on ilmselgelt tõene. Kui "poissmees" ja "mitteabielus mees" on vahetatavad, siis on ka (5) tõene. Kui (5) on tõene, siis on (3) analüütiline, seega peaksid "poissmees" ja "mitteabielus mees" olema kognitiivselt sünonüümsed. Quine sellise argumentatsiooniga siiski ei rahuldu, sest see sisaldab määrsõna "paratamatult", mille mõttekas kasutamine on jällegi võimalik ainult juhul, kui on juba aru saadud mõistest "analüütiline".

Oletame, et meil on tegemist sellise keelega, kus selliseid modaalseid määrsõnu nagu "paratamatult" ei ole. Selline keel on ekstensionaalne selles mõttes, et predikaadid, mis on tõesed samade objektide kohta ehk ühilduvad ekstensionaalselt, on salva veritate vahetatavad. Sel juhul pole aga kindel, et nad ühilduvad sellepärast, et nende tähendused kattuvad või on ühildumine lihtsalt juhus, nagu seda on väljendite "südamega olend" ja "neerudega olend" ekstensiooni kattumine. Seepärast ei sobi salva veritate vahetatavus kognitiivse sünonüümia piisavaks tingimuseks ega analüütilisuse selgitamiseks.

Selleks et arutlusega edasi liikuda, jätab Quine nüüd sünonüümiaprobleemi kõrvale ning proovib analüütilisust selgitada semantiliste reeglite abil. Võiks arvata, et probleemid analüütiliste ja sünteetiliste väidete eristamisel tulenevad sellest, et tavakeel on liiga ebamäärane. Kui meil oleks kunstlik keel täpsete semantiliste reeglitega, siis saaks eristuse täpselt välja joonistada. Selgub aga, et siin tekib jälle samasugune probleem: semantilised reeglid, mille alusel valitakse kunstliku keele väidete hulgast välja analüütilised väited, eeldavad juba arusaamist analüütilisuse mõistest endast.

Quine järeldab, et selget piiri analüütiliste ja sünteetiliste väidete vahele ei ole võimalik tõmmata. "Et selline eristus on üldse tõmmatav, on empiristide mitteempiiriline dogma, metafüüsiline ususäte."^[1]

Teise dogmana ründab Quine reduktsionismi. Selleks võtab ta vaatluse alla tähenduse verifikatsiooniteooria, mis seisneb selles, et väite empiirilise kinnitamise või ümberlükkamise meetodiks on selle tähendus. Analüütiline väide on sel juhul selline, mis leiab kinnitust igasugustel tingimustel. Selle teooria kohaselt on väited sünonüümsed parajasti siis, kui nad on empiirilise kinnitamise või ümberlükkamise meetodi poolest samased. Analüütilisust saaks teooria kohaselt defineerida selliselt, et väide on analüütiline siis, kui ta on sünonüümne loogiliselt tõese väitega. Selle teooria nõrkuseks on, et pole selge, millised on need meetodid, mida tuleks sünonüümia kinnitamiseks kõrvutada ehk milline täpsemalt on suhe väite ja seda kinnitavate või ümberlükkavate kogemuste vahel. Quine nimetab radikaalseks reduktsionismiks teooriat, mille kohaselt see suhe võiks olla otsene teade. Iga tähenduslik väide peaks olema tõlgitav teateks vahetu kogemuse kohta. Terminid on vahetute meeleandmete nimed või nende ühendid või ühendite ühendid. Radikaalne reduktsionism seisneb katses täpsustada meeleandmete keelt ja luua meetod tähendusliku arutluse tõlkimiseks sellesse keelde. Sellise katse tegi Rudolf Carnap oma raamatus "Der Logische Aufbau der Welt" ("Maailma loogiline ülesehitus"), kuid hiljem loobus püüdest teooriat lõplikult välja töötada.

Reduktsionismidogma elas aga edasi empiristide eelduses, et iga väidet saab eraldivõetuna kinnitada või ümber lükata. Quine väidab, et välismaailma kohta käivate väidete tõesuse või vääruse üle saab otsustada ainult nende tervikus. "Empiirilise tähenduslikkuse üksus on teadus tervikuna."^[1]