1. Suurtükiväepolk

1. Suurtükiväepolk 1. Suurtükiväerügement
Suurtükiväe (kui väeliigi) embleem Vabadussõjas.
Tegev	21. november 1918 – 15. märts 1924
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti Rahvavägi
Liik	Suurtükivägi
Ülesanne	Jalaväeüksuste toetamine[1][2]
Suurus	Polk
Osa	1. Diviis
Värvid	Sinine, must ja valge
Tähtpäevad	21. november
Lahingud	Eesti Vabadussõda Joala lahing Kärstna lahing Jakobstadti operatsioon Landeswehri sõda Krasnaja Gorka operatsioon Krivasoo lahing
Ülemad
Polgu ülem	Hugo Kauler
Sümboolika
Mütsimärk

1. Suurtükiväepolk (kirjutati ka 1. Suurtükiväe Polk) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus. Polgu ülem Eesti Vabadussõjas oli kapten Hugo Kauler.

Polgu formeerimine algas sõjaministri käsul 21. novembrist 1918. 1. suurtükiväepolgu välipatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suundades. Osaleti ka Landeswehri sõjakäigul.

1924. aasta 15. märtsil formeeriti üksus ümber "1. Diviisi Suurtükiväeks", mis koosnes 1. suurtükiväegrupist asukohaga Narvas ja 2. suurtükiväegrupist asukohaga Rakveres.^[3] 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1, 2 ja 3 jäid 1. diviisis püsima ka pärast Vabadussõda. Hiljem kuulusid nad 1. suurtükiväegrupi koosseisu samade numbrite all.^[4]

1. suurtükiväepolgu eelkäijaks oli 1. Eesti suurtükiväebrigaad. 16. jaanuaril (vkj 3. jaanuaril) 1918 ilmus Eesti diviisi ülema alampolkovnik Johan Laidoneri käsk 1. Eesti suurtükiväebrigaadi formeerimiseks ning sellest sündmusest ja kuupäevast hakati lugema ka 1. suurtükiväepolgu põlvnemist.^[5] Suurtükiväebrigaadi ülemaks määrati kindralstaabi alampolkovnik Andres Larka. 1. Eesti suurtükiväebrigaadi tegevus jagunes kaheks perioodiks: esimesel perioodil lõpetas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioonivõimud.^[3]

Saksa okupatsiooni lõppedes novembris 1918 valmistusid okupatsiooniväed peatselt Eestist lahkuma. Novembri teisel poolel alustas Eesti Ajutine Valitsus 1. jalaväediviisi formeerimist. Suurtükiväe üksusena pidi diviisi koosseisu kuuluma 1. suurtükiväepolk.^[6] Polgu esialgne koosseis pidi tulema kolmedivisjoniline, igas divisjonis kaks neljasuurtükilist patareid ehk polgus kokku kuus patareid 24 välisuurtükiga. Patareidel oli iseseisev majandus.^[7]

Suurtükiväelaste, eriti ohvitseride kokkukogumine algas Tallinnas novembri keskel kapten Hugo Kauleri initsiatiivil. Tema poolt peetud "nimekirjas ja alalolevate sõjaväelaste päevaraamatu" järgi olid juba 16. novembril 1918 kohal polgu ülem kapten Kauler, ajutine majandusülem leitnant Richard Lessel (endine 1. Eesti suurtükiväebrigaadi 4. patarei ülem) ja endine diviisi staabi ametnik Erik Dannenberg.

21. novembril määras sõjaminister Andres Larka kapten Kauleri 1. suurtükiväepolgu ajutiseks ülemaks.^[8] Samal päeval ilmus polgu esimene päevakäsk ning algas üksuse formeerimine. Seda päeva on loetud Eesti suurtükiväe kolmanda formeerimise alguspäevaks ja iseseisva Eesti riigi suurtükiväe sünnipäevaks üldse. Rahvusliku suurtükiväe loomise esimene katse oli toimunud Vene ja teine Saksa võimu ajal.^[7]

Alates 21. novembrist 1918 ilmus polku ohvitsere, arste, ametnikke, allohvitsere, kirjutajaid, velskereid, sõdureid. Suur osa oli neid, kes olid varem teeninud 1. Eesti suurtükiväebrigaadis. Isikkoosseis kasvas iga päevaga: 1. detsembril oli polgus 19 ohvitseri, 2 arsti, 2 ametnikku ja 68 sõdurit; 6. detsembril aga juba 28 ohvitseri, 2 arsti, 2 ametnikku ja 158 sõdurit.^[9]

Suurtükkide saamiseks pöörduti Soome poole. Sealt, tänu soomlaste vastutulelikkusele, toodi 1918. aasta detsembri esimesel poolel Tallinna vanu Vene 87 mm välikahureid M1895. Novembris peeti läbirääkimisi ka sakslastega, kellelt sooviti osta nende suurtükid ja laskemoon. Seejuures peeti silmas eriti neid Saksa patareisid, mis seisid Eesti idapiiri kaitsel Narva all.

Sõjaministri käsul lähetas polguülem Kauler 24. ja 26. novembril Narva 9 ohvitseri 1. suurtükiväepolgust (leitnandid Georg Leets, Herman Maim, August Rattiste, Artur Tenno; nooremleitnandid Edvin Luha, Georg Nieländer, Karl Rostfeldt; lipnikud Martin Grossholm ja Karl Terras). Nende ülesandeks oli patareide formeerimine sakslastelt ülevõetud suurtükkidest. Kuid sakslased suurtükke ei andnud. 1. suurtükiväepolgu ohvitserid võtsid 28. novembril "jalameestena" osa Joala lahingust, kus leitnant Georg Leets sai kahe püssikuuliga esimesena Vabadussõjas haavata.

Nii luhtusid lootused suurtükkide ülevõtmiseks sakslastelt Narvas. Rakveres õnnestus patareil nr. 3 küll 9. detsembril maalt lahkuvatelt sakslastelt kavalusega kätte saada kaks 77 mm välikahurit M1916 koos 168 mürsu ja tehnilise varustusega, üldiselt tuli aga esialgu piirduda Soomest saadud vananenud tüüpi Vene suurtükkidega.

Vabadussõja algusega muutus vajadus suurtükiväe järele rindel üha suuremaks ning patareide formeerimist alustati kiirendatud korras.^[10]

1. jaanuaril 1919 oli 1. suurtükiväepolgu struktuur järgmine:^[11]

Vabadussõja jooksul muutus polgu koosseis patareide arvult mitu korda. 18. veebruaril 1919 viidi patareid nr. 4 (leitnant Maim) ja nr. 6 (leitnant Lessel) 2. suurtükiväepolgu koosseisu; samal ajal tulid 2. suurtükiväepolgust asemele patareid nr. 4 (nooremleitnant Artur Raag), nr. 5 (nooremleitnant August Rose) ja nr. 6 (nooremleitnant Johannes Remmel). 21. märtsil läks patarei nr. 6 (nooremleitnant Remmel) 3. suurtükiväepolku ja 7. aprillil viidi patarei nr. 5 (nooremleitnant Rose) 2. suurtükiväepolku. Asemele tulid 17. juunil ümberformeerimiselt naasnud patarei nr. 5 (kapten Karl Tiitso) ja patarei nr. 6 (leitnant Gustav-Karl Kromel).

7. augustil 1919 nimetati kõik patareid diviisides Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsuga nr. 435 "välipatareideks" (tollases keelekasutuses "väljapatareid") ja nad said omale uued numbrid. 1. suurtükiväepolgu patareid nr. 1–6 nimetati ümber välipatareideks nr. 1, 2, 3, 4, 5 ja 6.

7. oktoobril 1919 lahkusid polgust välipatarei nr. 4 (leitnant Raag), välipatarei nr. 5 (kapten Tiitso) ja välipatarei nr. 6 (leitnant Kromel). Asemele tulid 17. oktoobril välipatarei nr. 16 (leitnant Helmut Vilipus), 19. novembril välipatarei nr. 17 (leitnant Alvin Adler) ja 1. detsembril välipatarei nr. 15 (kapten Osvald Einer). 13. jaanuaril 1920 lahkus polgust välipatarei nr. 16 (leitnant Vilipus) ja 10. aprillil välipatarei nr. 15 (kapten Einer) – mõlemad läksid 3. suurtükiväepolgu koosseisu. Asemele tulid 10. veebruaril 1920 Ingeri patarei (nooremleitnant Luik, hiljem alamkapten Kutanen) ja Balti patarei (leitnant Georg Meyendorff).

Seega võitles Vabadussõjas 1. suurtükiväepolgu koosseisus erinevatel aegadel kokku 18 patareid. Polgu patareid panid sõja ajal aluse 2. ja 3. suurtükiväepolgule 1. ja 2. diviisis.^[12]

Tabel 1. suurtükiväepolgu allüksuste formeerimisest ja tegevusest Vabadussõjas:^[12][13]

1. suurtükiväepolgu patarei nr. 1 formeeris teisi patareisid ja formeerus ise Tallinnas kuni 26. detsembrini 1918. 29. novembril määrati patarei nr. 1 ülemaks leitnant Oskar Palu ja kästi tal "viibimata" asuda patarei formeerimisele endistes Aafrika kasarmutes. Patarei vanemohvitseriks määrati leitnant Hans Miller, nooremohvitseriks alamleitnant Georg Nieländer. Patarei nr. 1 kujunes alul otsekui tagavarapatareiks – temasse koondati kõik suurtükiväelased-sõdurid, sinna toodi kokku ka suurtükiväeline varustus, hobused.^[8][14]

26. detsembril sõitis patarei nr. 1 koos I divisjoni ülema kapten Herbert Bredega Tallinnast välja ja jõudis kell 11.00 Aegviidu jaama. Patarei avas esimest korda tule 28. detsembril Pruuna mõisa (saksa keeles Tois) juurest Tapa jaama pihta, lastes välja 22 granaati.^[15] Pärast tulistamist sai patarei käsu sõita Aegviidu jaama, sealt ennast peale laadida ja sõita Raasiku jaama. Sellega jäi patarei nr. 1 rinde reservi.^[16]

2. jaanuaril 1919 määras diviisiülem patarei 1. jalaväepolgu alluvusse. Üksus asus tulepositsioonile Rummu mõisa piirkonda, jäädes sinna kuni üldpealetungi algamiseni 6. jaanuaril. Patarei tulistas mitmel korral vastast Kiiu mõisas, Narva maantee piirkonnas ja taludes maantee ümbruses. Üldpealetungi algamisel tegutses Narva maantee suunas, toetades tulega Narva sihis edasi tungivaid jalaväeosi.^[17]

Kohtla küla juures sattus patarei 16. jaanuaril vaenlase soomusrongi ja selle dessandi tule alla, kuid asus silmapilkselt positsioonile ja kihutas mõne tabava pauguga minema nii soomusrongi kui ka dessandi.^[18][19] 20. jaanuaril jõudis üksus Narva alla ning asus positsioonile Pähklamäe mõisa juures, kus talle usaldati raudtee–Riigiküla vaheline sektor.

2. veebruaril eraldas patarei oma II rühma Narva-Jõesuusse, kus toetas 1. jalaväepolgu osade pealetungi Kallivere, Vanaküla ja Feodorovka piirkonnas. Siin lõhkes laskmisel üks suurtükk ja üks suurtükiväelane sai käest haavata. 5. veebruaril lõhkes laskmisel veel üks suurtükk, haavates kahte meest. 15. veebruaril liikus Narva-Jõesuusse ka I rühm.

Kuni 19. juunini püsis patarei Narva-Jõesuu piirkonnas, kus toetas tulega jalaväeosade pealetunge ida pool Narva jõge ja lõi sealjuures tagasi mitmed vaenlase kallaletungid Eesti vägede positsioonidele.^[4] Alates 10. maist viis patarei läbi korralisi õppuseid, 4 tundi päevas. 21.–27. mail võttis II rühm alamleitnant Nieländeri juhatusel osa dessantoperatsioonist Koporje lahes. Dessandi jooksul lasi see rühm ainult 1 šrapnelli Gobuši küla pihta. 10. juunil sai patarei omale uued Inglise 84 mm suurtükid.

19. juunil laaditi üksus Narvas rongile ja saadeti samal päeval ühes 1. jalaväepolgu osadega sakslaste vastu Võnnu alla. 22. juunil oli patarei Volmaris. Patarei tegi kaasa Landeswehri sõja, võttes Rondenpoisi juures osa Kuulipilduja mäe ja Jegeli jõe lahingutest. Tegutses 1. ja 6. jalaväepolgu osadega ning kulutas seejuures 1596 šrapnelli ja 288 granaati. Jõudis Riia alt Narva-Jõesuusse tagasi 14. juulil 1919.

15. juulil liikus patarei Koskolovosse Luuga lahe piirkonnas ja sealt tulepositsioonile Velikino mõisa, kust tulistas vastase positsioone Babinskoje ja Glubokoje järvede vahel. Kuni 22. oktoobrini toetas 1. jalaväepolgu osade tegevust Babinskoje, Glubokoje ja Kopenskoje järvede joonel.

22. oktoobril liikus patarei Koporje lahe piirkonda admiral Johan Pitka käsutusse toetama Ingeri polgu ja 4. jalaväepolgu tegevust diviisi vasakul tiival Krasnaja Gorka operatsioonis. 10. novembril jõudis üksus Velikino mõisa tagasi ja tegutses järvedevahelises piirkonnas kuni novembri keskpaigani. 15. novembril õnnestus vaenlasel kallaletung järvede vahel, patarei taandus koos jalaväega Fitinka–Feodorovka piirkonda. Tulepositsioonil Keikino juures püsis patarei sõja lõpuni, toetades 4. jalaväepolku tema tegevusel. Viimased lasud tegi patarei 28. detsembril 1919 Feodorovka piirkonnas.^[4][20]

12. detsembril 1918 määrati 1. suurtükiväepolgu patarei nr. 2 ülemaks staabikapten Jaan Tõnisson, vanemohvitseriks staabikapten Vilipus ja nooremohvitseriks lipnik Kingo. 12. detsembril kell 15.00 sai kapten Tõnisson käsu patarei formeerimine kiiresti läbi viia. Töö kestis kogu õhtu ja öö. Juba järgmisel päeval, 13. detsembril kell 10.00 oli patarei formeeritud. See laaditi rongile ja saadeti kell 17.00 Viru rindele. Patarei koosnes 3 ohvitserist, 103 sõdurist, 40 hobusest, 4 suurtükist (üks 76,2 mm M1902 ja kolm vananenud tüüpi 87 mm M1895), kaasas 170 mürsku, 2 telefoniaparaati, 1,5 km traati, 5 vankrit, 1 väliköök, 3 püssi, 10 labidat ja 10 kirvest.^[21][22]

Teel Rakverre varitses patarei nr. 2 ešeloni hädaoht: Ülemiste lähedal lendas kohalike äraandjate käe läbi õhku raudteesild ešeloni viimase vaguni taga. Riigireeturitel oli kavatsus hävitada patarei veel enne rindele jõudmist, kuid see plaan ei õnnestunud. Patarei jõudis Rakverre 13. detsembril kell 24.00 ja 14. detsembril kell 08.00 oli juba Rägavere mõisa piirkonnas lahinguväljal. Samal päeval avas esimest korda tule Rägavere mõisale tungivate vaenlaste pihta.^[21]

Olles positsioonil Rägavere mõisas, võeti patarei poole kilomeetri kauguselt vaenlase püssitule alla. Patarei avas omakorda pealetungivate ahelike pihta kartetšitule. Patarei ülem käis ühe suurtüki juurest teise juurde, juhendas ja õpetas – mehed olid alles paari päeva eest patareisse tulnud ja koostöö oli veel nõrk, samuti olid neile võõrad vanad 1895. aasta suurtükid. Vahepeal olid Eesti 4. jalaväepolgu osad mõisast lahkunud. Vaatamata kriitilisele olukorrale andis patarei ülem kapten Tõnisson rahulikult käske, saatis kogu laskemoona ja varustuse minema ning lahkus patareiga alles siis, kui oli katnud ühe suurtükiga patarei üldist taganemist. Kell 15.00 jõudis patarei Rakverre, kus leidis eest sinna taganenud 5. jalaväepolgu osad.^[20]

Perioodil 14. detsembrist 1918 kuni 1. jaanuarini 1919 toetas patarei 5. jalaväepolgu osi taandumislahingutes Rakvere alt kuni Jägala jõe jooneni. Alates 5. jaanuarist võttis patarei osa pealetungilahingutest 5. jalaväepolguga ja liikus lahinguid lüües Narva poole üle Vetla, Lehtmetsa, Rägavere, Tapa, Vinni, Mõdriku, Nurkse, Oandu, Võrnu, Ereda, Tammiku, Vasavere, Metsküla ja Samokrassi.^[21]

7. jaanuaril langes Aegviidu jaamas patarei kätte kaks vaenlase poolt mahajäetud 76,2 mm suurtükki. 18. jaanuaril asus üksus tulepositsioonile Narva juures Väike-Soldina mõisas. Narvast saadi jälle juurde kaks punastelt võetud 76,2 mm kahurit M1902, nii et nüüd oli kogu patarei varustatud moodsate kiirlaskekahuritega. Kuni 1. augustini 1919 asus patarei Väike-Soldina mõisa juures, kust tulistas Narva jõe idakaldail tegutsenud vastase jalaväeosi, patareisid, soomusronge ja soomusautosid.^[21][23]

4. augustil liikus patarei Luuga jõe joonele ja asus tulepositsioonile Novopätnitskoje juurde, kust augustis, septembris ja oktoobris tulistas peamiselt vastase positsioone Jurkino, Padoga ja Lutski külade piirkonnas.

17. novembril asus patarei uuele positsioonile Sala küla juures, kust tegutses vaenlase vastu Zahonje, Žabino, Kuzmino piirkonnas. Sellel tulepositsioonil püsis patarei sõja lõpuni ja lõi palju kordi tulega tagasi punaste vihaseid kallaletunge Eesti vägede positsioonidele Luuga jõe läänekaldal. Sõja lõpu poole kaebas kapten Tõnisson: "Suurtükkidel pole vinte peaaegu et enam olemas, kuid tulistab siiski heade tagajärgedega edasi." Viimased 11 lasku tegi patarei 2. jaanuaril 1920 Koškino küla pihta.^[21]

Fotojäädvustusele patarei nr. 2 positsioonist kirjutas kindralmajor Aleksander Tõnisson 26. veebruaril 1920: "Viru väerinna kõige hiilgavam patarei. Kindralmajor Tõnisson. 26.2.20."^[24]

1. suurtükiväepolgu patarei nr. 3 formeerus rindel rühmade kaupa staabikapten Heinrich Laretei ja leitnant August Rattiste juhatusel. Staabikapten Laretei sai Viru rinde juhatajalt kindralmajor Aleksander Tõnissonilt 9. detsembril 1918 käsu patareid formeerima asuda. Ohvitsere ja mehi saadi osalt 1. suurtükiväepolgust, osalt 4. jalaväepolgust. Hobused andis patareile 5. jalaväepolk, kaks välikahurit saadi lahkuvatelt sakslastelt. 10. detsembril kell 18.00 oli I rühm valmis ning sõitis, koosseisus 3 ohvitseri, 30 meest, 20 hobust ja 2 suurtükki, öösel Narva poole. 12. detsembril kell 08.00 jõudis rühm Raudna külla, kust tulistas Rannu küla idapoolset osa, kuhu vastane püüdis sisse tungida, ja lasi seejuures välja 52 mürsku. Nii oli 1. suurtükiväepolgu patarei nr. 3 kõigist välipatareidest esimene, kes Vabadussõjas vaenlase pihta tule avas.

Patarei nr. 3 teise rühma formeerimisele asus leitnant Rattiste Rakveres 10. detsembri hommikul. Suurtükkideks sai II rühm omale kaks 87 mm välikahurit M1895, mis olid saadetud Rakverre 1. suurtükiväepolgust. Mehed ja hobused andis 5. jalaväepolk. 11. detsembril sõitis rühm Rakverest Rägavere mõisa, kuhu jõudis kell 22.00. Rühmas oli 2 ohvitseri, 34 sõdurit, 21 hobust, 2 suurtükki, 235 mürsku, 5 vintpüssi ja 150 püssipadrunit. Rühm asus 12. detsembril 5. jalaväepolgu ülema käsul tulepositsioonile Vaeküla Liiva kõrtsi juurde, kust tulistas samal päeval Ulvi ja Põlula mõisaid, lastes neile 95 mürsku. Siin vahetas rühma välja Tallinnast kohale jõudnud patarei nr. 2.^[21][25]

Rakvere juurest alustas patarei nr. 3 koos jalaväeosadega taandumist Tallinna poole, pidades kogu aeg lahinguid ülekaaluka vaenlasega. Taandumine kestis kuni Kaberla külani Jägala jõe lähedal. Vastupealetungi alates 6. jaanuaril 1919 tegutses patarei nr. 3 koos 4. ja 5 jalaväepolguga ning 2. soome kompaniiga. Narva alla jõudes asus patarei tulepositsioonile Mustajõe ja Auvere küladesse. 28. jaanuaril lahkus patareiülema kohalt staabikapten Laretei; uueks patareiülemaks sai leitnant Rattiste.

12. veebruaril asus patarei Narva linna, kust liikus 10. märtsil Tõrvajõe küla juurde. Seal tegutses patarei 1. jalaväepolgu osadega kuni 29. juunini, misjärel liikus uuele tulepositsioonile Väike-Soldina mõisas. 29. juunil läks patarei nr. 3 Narva jõe idakaldale ja asus positsioonile V.-Sala mõisa lähedal, kust 8. augustil vahetas positsiooni Dubrovka küla juurde. 13. augustil seati üles 2 suurtükki Väike-Soldina mõisas tegevuseks lennukite vastu.^[26] 14. augustil sai patarei Loodearmeelt 84 mm Inglise välikahurit M1904, andis need 19. augustil tagasi ja sai need uuesti 23. augustil.^[27]

Kuni 21. novembrini tulistas patarei punaste positsioone Jamburgi ja Aleksandrovskaja Gorka piirkonnas. Novembri keskel algasid pealetungile asunud vaenlasega ägedad lahingud, patarei tulistas päevad läbi. 22. novembril murdsid punased Loodearmee osadest läbi ja sundisid ka Eesti väeosi uuele kaitsejoonele asuma; patarei nr. 3 lasi päeva jooksul välja 757 mürsku ja lahkus rühmade kaupa uuele positsioonile Kobõljaki kõla lähedal. Järgmine päev, 23. november, kujunes üksusele eriti raskeks: vastane ründas suurte jõududega, ent otsustaval hetkel lasi patarei 21 minuti jooksul välja 627 mürsku ja päästis olukorra.^[15][27]

Kuni sõja lõpuni püsis patarei nr. 3 positsioonil Kobõljaki juures, kust tulistas vaenlase osi Jamburgi maantee ja raudtee piirkonnas. Viimased lasud tegi patarei 31. detsembril 1919.^[15]

1. suurtükiväepolgu patarei nr. 4 formeerimine algas Tallinnas 20. detsembril 1918. Patareiülemaks ja formeerijaks oli leitnant Herman Maim. 8. jaanuaril sõitis patarei nr. 4 Tartu suunal tegutsenud 2. jalaväepolgu käsutusse,^[4] kuhu jõudis 10. jaanuaril 1919.^[28] Patarei toetas 2. jalaväepolku 27. jaanuaril alanud kiirel ja edukal tiibmanöövril,^[29] võttes osa paljudest lahingutest Võru, Vastseliina, Petseri, Irboska ja Pihkva ümbruses.

Patarei nr. 4 toetas agaralt Petseri vallutamist 4. veebruaril 1919, võttes juba eelmisel päeval tabava tule alla Petseri jaama ja Piusa jõe ülekäigud. Ägedas tulevõitluses kihutati minema vastase suurtükipatarei ning 4. veebruaril Petseri jaamast ka vaenlase soomusrong.^[30]

Veebruari keskel 1919 viidi patarei 2. suurtükiväepolku, kus tegutses välipatareina nr. 10. Üheks silmapaistvamaks episoodiks oli lahing 1919. aasta kevadel Vastseliina juures, kus patarei surmas lühikese aja jooksul 200 punaarmeelast. Pärast Vabadussõda viidi patarei 2. diviisi koosseisu.^[4][31] 18. veebruaril 1919 viidi 1. Suurtükiväepolgu patareid nr. 4 (leitnant Hermann Maim) ja nr. 6 (leitnant Richard Lessel) 2. suurtükiväepolgu koosseisu; 2. suurtükiväepolgust viidi 1. Suurtükiväepolku asemele patareid nr. 4 (nooremleitnant Artur Raag), nr. 5 (nooremleitnant August Rose) ja nr. 6 (nooremleitnant Johannes Remmel).

1. suurtükiväepolgu III divisjoni ja ühtlasi ka patarei nr. 5 ülemaks määrati 6. detsembril 1918 kapten Johannes Roska. Patarei formeerimine pidi esialgse kava järgi toimuma Tartus. Kuna sealt aga suurtükke ei leitud, alustati 18. detsembril 1918 patarei formeerimist Tallinnas. Patareisse määrati ka leitnant Georg Leets. 26. detsembril kell 8 lahkus patarei Tallinnast rongiga Viljandisse, 2. diviisi ülema käsutusse. Kohale jõudis üksus 27. detsembril kell kaks, relvadeks neli 87 mm suurtükki.^[13] Viljandis viidi läbi õppusi ja laskeharjutusi.^[31] Patareid kasutati esialgu rühmade kaupa lahus: kapten Roska ühe rühmaga Karksi suunal ning leitnant Leets teise rühmaga Kärstna piirkonnas. Esimesed lasud vaenlase pihta tegi I rühm Morna juures 4. jaanuaril ja II rühm Kärstna all 6. jaanuaril.^[4]

Järgnes rida lahinguid, millistest tähtsamaks võis pidada Kärstna mõisa oma.^[31] Oma ettekandes polguülemale 14. jaanuaril 1919 märgib kapten Roska möödunud tegevuse kohta muuseas järgmist:

Juba algusest saadik töötan nii, et kordagi patarei terves koosseisus ühes kohas pole olnud. Harilikult ikka kas üks suurtükk ehk kaks koos. See ei lase kõige pealt patareil kõike enda jõudu välja näidata, alandab meeste meeleolu ja on üheks tõsisemaks tõkkeks korraliku patarei majapidamise juures. Kuid sellegi peale vaatamata töötavad mehed vahvasti... Suuremalt jaolt on saanud ikka lasta lahtiselt positsioonilt. /.../ Meeste meeleolu on hea, kord on kaunis kare. Edasiliikumiste juures on vahel reed, vahel vankrid tarvilikumad – nii nagu tee. Ka suurtüki torud olen ree peal edasi toimetanud. Kaheksa hobusega on vahel ka raske lume sees suurtükki edasi viia, iseäranis siis, kui jalavägi küüthobuste peal sõitu teeb – kuid maha pole meie nendest veel kordagi jäänud...^[32]

31. jaanuaril võeti Pedeli mõisa juures vaenlaselt kaks 76,2 mm välisuurtükki M1902, millest formeeriti kohapeal poolpatarei 5. patarei juurde.^[4][33] 14. veebruaril viidi patarei 2. suurtükiväepolgu koosseisu, kus toetas lahingutes 3. ja 6. jalaväepolgu osi.

Märtsi algul toodi patareisse uued 84 mm Inglise välikahurid M1904. Märtsis tegutses üksus 3. jalaväepolguga Stakelni, Egle, Vizemhofi, Kureli, Karula, Kolksi, Taivola, Hargla ja Vastsemõisa juures. Aprillis toetas I rühm Tallinna kaitsepataljoni lahingutes Hopa, Vana-Laitsna, Muženeki, Apekalnsi ja Mõniste piirkonnas ja 6. jalaväepolgu osi Vigandi, Turna, Härgmäe ja Kureli juures. Maikuus tegutses patarei Võrumaal Rõuge piirkonnas, kust mai lõpul arenes laiaulatuslik pealetung ja läbimurre Marienburgi, Alt-Schwanenburgi, Laudona ja Kreuzburgi suunas Väina jõeni, millest patarei võttis tulemusrikkalt osa koos 1. ja 2. ratsapolguga ja 1. jalaväepolgu 1. pataljoniga.

Juuni ja juuli möödusid patareile vaikselt Lätis Golgovski ja Kropenhofi mõisas. 7. augustil nimetati üksus välipatareiks nr. 17. Augustis ja septembris toetas patarei 1. ratsapolgu ning 6. ja 8. jalaväepolgu osi lahingutegevuses Marienhauseni suunas. 16. oktoobril viidi patarei raudteed pidi Valka ja paigutati Seehofi ja Pedeli mõisa. Oktoobri lõpul laaditi üksus uuesti rongile ja saadeti Alūksnesse 3. jalaväepolgu ülema käsutusse; patarei rühmad asusid seal positsioonile Malopi ja Tarvasi mõisa juurde.

16. novembril saadeti patarei rongiga üle Ramotski, Valga ja Tapa Viru rindele, kuhu saabuti 19. novembril ja asuti 1. diviisi ülema käsutusse. Seega oli patarei uuesti 1. suurtükiväepolgu koosseisus. Järgmisel päeval liikus üksus positsioonile Väska piirkonda 1. jalaväepolgu osade toetuseks. 25. novembril saabus patareile uus korraldus liikuda Narva-Jõesuhu, kust toetati 4. jalaväepolgu osi võitluses Kuradimäe-esisel sillapeal. Seal tegutses patarei kuni sõja lõpuni, saates vahepeal I rühma Auvere–Mustajõe piirkonda. Tähtsamaks lahingupäevaks osutus patarei esimene aastapäev, 18. detsember, mil löödi tagasi Krivasoo juures üle Narva jõe tunginud vaenlase osad. Viimased lasud tegi patarei 30. detsembril 1919.^[4][31]

Pärast rahulepingu sõlmimist toodi patarei lõplikult üle 1. suurtükiväepolku. Polgu ümberformeerimisel 1. diviisi suurtükiväeks 15. märtsil 1924 jäi üksus teenistusse patareina nr. 7.^[31]

1. suurtükiväepolgu patarei nr. 6 ülemaks määrati esialgu alamleitnant Raag, kes ühes III divisjoni ülema kapten Roskaga 6. detsembril 1918 Tartusse patareid formeerima saadeti ning sealt 18. detsembril tagasi jõudis.^[31] Tallinnas määrati 20. detsembril 1918 patarei ülemaks leitnant Richard Lessel ning tema juhtimisel algas üksuse formeerimine.

5. jaanuaril 1919 sõitis patarei Paidesse,^[11] asudes 6. jaanuarist toetama Järvamaa kaitsepataljoni.^[34][35] Patarei liikus lahingutega Petseri suunas, tegutsedes koos 2. ja 7. jalaväepolguga. 18. veebruaril viidi patarei 2. suurtükiväepolku, kus nimetati hiljem ümber välipatareiks nr. 12. Pärast Vabadussõda patarei likvideeriti.^[11]

Patareidega paralleelselt formeeriti Tallinnas 1. suurtükiväepolgu staapi, sidekomandot ja muusikakomandot. Polgu adjutandiks määrati leitnant G. Krommel, sideülemaks leitnant Hugo Johannes Mölder, orkestrijuhiks kapellmeister Arro. 10. veebruaril 1919 lähetati orkester (37 meest) tagavarapatarei juurde. Orkester jäigi Tallinna ning kustutati hiljem polgu nimekirjast.

10. veebruaril sõitis polgu staap Viru rindele 1. diviisi ülema käsutusse. Hiljem nimetati kapten Kauler 1. diviisi suurtükiväe ülemaks – talle allutati operatiivselt kõik suurtükiväeüksused Viru rindel. Polgu staap püsis eesliinil alates 10. veebruarist 1919 kuni sõja lõpuni.^[11]

Ehkki 1. suurtükiväepolgu esimesed patareid olid varustatud vanade ja tehniliselt kehvas seisukorras suurtükkidega, vähese laskemoonaga, puuduliku vaatlus-, side- ja voorivarustusega, tähendas nende rindele ilmumine siiski väga väärtuslikku abi jalaväele. Jalaväepolkude toetuseks saadetud patareid jäid pikemaks ajaks nende väeosade käsutusse. Nad õppisid teinetest hästi tundma, mis tõstis lahingutes Eesti väikesearvulise suurtükiväe tegevuse tõhusust.

Eelistatuim tulistamisviis oli laskmine maapealse vaatluse järgi kinniselt tulepositsioonilt. Osalt sidevahendite, osalt ilmselt vilunud tulejuhtide nappuse tõttu, oldi sageli (eriti Vabadussõja esimestel kuudel) sunnitud tulistama aga ka avatud tulepositsioonilt, et hävitada vaenlast otsesihtimisega, nagu näiteks Rägavere lahingus, samuti Jõepere mõisa ja Kärstna all. Suurtükiväe peamised sihtmärgid olid vastase jalaväeahelikud ja -kolonnid, harvemini ka vaenulikud suurtükipatareid. Eesti suurtükituli tabas harilikult pärast esimesi laske, tekitades kaotusi vastase ridades ning tõstes oma vägede moraali.^[1][2]

Vabadussõja vältel 1. suurtükiväepolgu patareide nr. 1, 2, 3 ja 4 poolt välja lastud mürsud:

Iseloomulik on šrapnellmürskude väiksem kasutamine võrreldes kildmürskudega (tollase nimetusega granaadid). Kildlaskemoona suur ülekaal tulenes nähtavasti sellest, et suurtükituld anti sageli välikindlustuste ning varjunud vastase, asulate ja hoonete tulistamiseks, kus šrapnellituli polnud tulemuslik. Ühtlasi jättis soovida Vene šrapnellide kvaliteet, täpsemini sütikute põlemistäpsus. Mürskude valikut mõjutas ka see, et patareide väikese arvu tõttu pikal rindejoonel oldi sunnitud tulistama laiadel sektoritel korraliku vaatluseta. Šrapnellide kasutamine nõudnuks aga head vaatlust, tulejuhtimist ja väljaõpet, et saavutada soovitud lasketulemusi.^[36]

Gaasimürske kasutas välipatarei nr. 3 ainult ühel puhul – lastes 20. novembril 1919 Suur-Lutski külas asunud punaväe pihta 70 Inglise 84 mm ipriidimürsku, kuna "venelased enam sugugi rahu ei andnud". Eesti suurtükiväe tagasihoidlikkus gaasimürskude kasutamisel tulenes suuresti sellest, et oma sõdurid olid ilma gaasikaitsevarustuse ja vastava väljaõppeta ning neile võis ohtlik olla isegi oma suurtükiväe keemiatulelöök. Nimelt oli vähemalt üks juhus, kus polguülema poolt tuli käsk gaasimürskude kasutamiseks. Eellaskmine ja ettevalmistused tuleavamiseks olid juba tehtud, kuid viimasel minutil keelati laskmine ära. Eesti oma jalavägi paiknes sihtmärgile liiga lähedal. Peale selle polnud Inglise gaasimürskude kohta teada, missuguseid gaase nad üldse sisaldavad ja millised omadused neil on.^[37][38]

Üldiselt oli laskemoonakulu kõige suurem 1919. aasta novembris ja detsembris, mil Punaarmee Narva rindel erilise ägedusega peale tungis.^[37] Nii kulutasid välipatareid nr. 1, 2 ja 3 nende kahe kuuga üle 20 000 mürsu ehk 55% kogu sõja kestel väljatulistatud laskemoonast. Vabadussõja võimsaim tulelöök anti 23. novembril Dubrovka lahingus, mil punased olid Dubrovka küla juures läbi murdnud. Rinde suurtükiväe ülem kapten Kauler koondas läbimurdelõiku 20 suurtüki tule. 21 minutiga tulistati välja 1819 mürsku (see teeb 3 mürsku 2 sekundiga). Tulelöögi järel vallutasid Eesti väed küla tagasi ilma ainsagi lasuta, jalutades. Varemete vahel loendati üle 300 punaväelase laiba, 28 ellujäänut alistus poolsegastena.^[39]

7. augustil 1919 nimetati kõik patareid diviisides Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsuga nr. 435 "välipatareideks" (tollases keelekasutuses "väljapatareid") ja nad said omale uued numbrid: Välipatarei nr 1, ülem Oskar Palu; Välipatarei nr 2, ülem Jaan Tõnisson; Välipatarei nr 3, ülem August Ratiste; Välipatarei nr 4, ülem Artur Raag; Välipatarei nr 5, ülem Johannes Roska; Välipatarei nr 7, ülem Vladimir Janitz; Välipatarei nr 8, ülem Teofil Lukk; Välipatarei nr 9, ülem Georg Leets; Välipatarei nr 10, ülem Herman Maim; Välipatarei nr 11, ülem August Rose; Välipatarei nr 12, ülem Richard Lessel; Välipatarei nr 13, ülem Hans Miller; Välipatarei nr 14, ülem Christian Freiberg; Välipatarei nr 15, ülem Osvald Einer; Välipatarei nr 16, ülem Helmut Vilipus; Välipatarei nr 17, ülem Alvin Adler; Välipatarei nr 18, ülem Johannes Tamm. Kindluse patarei nr 1, ülem Lembit Hellat; Kindluse patarei nr 2, ülem Helmut Arro; Kindluse patarei nr 3, ülem Paul Kuusik; Kindluse patarei nr 4, ülem Nikolai Polonski; Kindluse patarei nr 5, ülem Paul Mühlverk; Kindluse patarei nr 6, ülem Georg Rasumov; Kindluse patarei nr 7, ülem Paul Borkmann; Kindluse patarei nr 8, ülem August Aron; Kindluse patarei nr 9, ülem August Kangro; Kindluse patarei nr 10, ülem Aleksander Mägi. Tagavarapatarei, ülem Heinrich Laretei ja Sõjakooli patarei Karl Kool.

Märtsi keskel 1920 algas demobilisatsioon: vabanesid vanemad aastakäigud, hõrenesid patareide read. Pärast mõnede sõjaaegsete patareide likvideerimist jäid 1. suurtükiväepolgu koosseisus püsima välipatareid nr. 1, 2, 3, 17 ja rahuajal formeeritud polgu õppekomando. Polgu koosseisu liideti veel 1. Kindluse suurtükiväegrupp, mis moodustati Vabadussõja-aegsest 2. Kindluse raskesuurtükiväe divisjonist. Kui seni oli patareide asukohtade määrajaks olnud lahing, siis nüüd vajas isikkoosseis normaalsemaid elu- ja õppetingimusi kui sõjaajal. Nii paigutati polgu allüksused Virumaa mõisatesse^[40][41]. Väljapatarei nr. 1 (Narva lähistel Soldino mõisas), Väljapatarei nr. 2 (Sillamäel ja Türsamäe mõisas), Väljapatarei nr. 3 (Merekülas). 1920. aasta juunis nimetati polk "1. Välja Suurtükiväe Divisjoniks", kuid 1. jaanuaril 1921 taas 1. suurtükiväepolguks.^[42]

Polguülema kolonelleitnant Kauleri esimeseks mureks rahuaja töös oli kaadri teadmiste täiendamine. Majandustööde vaibudes uutes asukohtades hakati koondama tähelepanu õppustele. Narvas algasid ohvitseride õppused, kuhu õppuste päevadeks kõik polgu ohvitserid kokku sõitsid. 1921. aasta kevadel korraldas suurtükiväe inspektor kolonel Herbert Brede esimesed katsed ohvitseride teadmiste kontrollimiseks. Sama aasta suvel korraldati esimene suurtükiväe laager Jägala piirkonnas, Kaberla oja kaldal. Oluliselt täienes sel perioodil eestikeelne suurtükiväe terminoloogia.^[43]

1. juunist 1921 muudeti nii 1. kui 2. suurtükiväepolgu koosseise. Vastavalt sellele pidi polgus olema kaks kerget suurtükipatareid (igas neli suurtükki), üks kerge haubitsapatarei nelja suurtükiga, üks raskehaubitsapatarei kahe suurtükiga ja üks kindlusesuurtükiväe grupp suurtükiväepolgu koosseisulise üksusena.^[44]

1921. aasta sügisel kolisid polgu staap (Udriku mõisast) ja õppekomando (Neeruti mõisast) Narva linna, kus asusid juba 1. Kindluse suurtükiväegrupp ja välipatarei nr. 1. Polguülem kolonelleitnant Kauler lähetati 11. septembril 1921 aga Kõrgemasse Sõjakooli. Tema ajutiseks asetäitjaks jäi kapten Jaan Taadler, keda omakorda asendas alates 18. novembrist ajutiselt alamkapten Paul Borkmann.

Sügisel 1922 jõudsid polku tagasi esimesed alalisväeohvitseride kursused lõpetanud ohvitserid. Kuna ka polguülema kohusetäitja alamkapten Borkmann läks alalisväeohvitseride kursustele, asendas teda kursused lõpetanud alamkapten Erich Johann Friedrich Toffer. Uue polguülema kohusetäitja juhatusel võtsid patareid 1922. aasta septembris osa esimesest diviisi kahekülgsest manöövrist Jõhvi piirkonnas.

1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodud – kompaniideks ja polgud rügementideks. Sama aasta 24. novembril muutus sõjaministri käskkirjaga nr. 475 venepärane 1. suurtükiväepolgu nimetus "1. Suurtükiväerügemendiks" ("1. Välja Suurtükiväe Rügement").

1922./23. aasta talvel saatis rügement meeskonna Jägalasse alalise suurtükiväelaagri ehitustöödele. Tööd edenesid jõudsalt ja juba 1923. aasta suvel oli rügemendi kasutada üks meeskonna elamu ja üks hobusetall. 20. augustil 1923 jõudis Kõrgema Sõjakooli lõpetamisel rügementi tagasi kolonelleitnant Kauler.^[45]

 Pikemalt artiklis 1. Suurtükiväegrupp

Suurtükiväes tähistas 1924. aasta püsivama ülesehituseni jõudmist. Alus sellele pandi eelnevate aastate arenguga kindralmajor Jaan Sootsi sõjaministriks oleku ajal. 15. märtsist 1924 kehtestati sõjaväe uus organisatsioon ja kolonelleitnant Kauleri juhtimisel formeeriti "1. Diviisi Suurtükivägi". Diviisi suurtükiväe koosseisus oli kaks suurtükiväegruppi: 1. suurtükiväegrupp asukohaga Narvas, mis moodustati 1. suurtükiväerügemendist ja 2. suurtükiväegrupp asukohaga Rakveres, mis moodustati 1. Kindluse suurtükiväegrupist. 1. suurtükiväegrupi moodustajaks ja ülemaks määrati major Toffer.

Ümberkorralduse üheks taotluseks oli struktuuri ja suurtükipargi ühtlustamine diviiside lõikes ning majandamise lihtsustamine: sõjaajal efektiivne olnud patareide iseseisev majandamine kaotati, iseseisvaks majandusüksuseks jäi alates 15. märtsist 1924 suurtükiväegrupp. Uus organisatsioon nägi ette 1. suurtükiväegrupi patareide koondamise Narva, mis ka sügiseks läbi viidi.^[46][47]

• Eesti Rahvavägi
• Suurtükivägi
• 1. Suurtükiväegrupp
• Suurtükiväepataljon (Eesti kaitsevägi)

• Leets, G: 1. Eesti suurtükiväebrigaadist I diviisi suurtükiväeni. Sõdur. 1933, nr 1/2
• Nõmm, T. Eesti suurtükivägi 1918–1940. Relvastus ja ülesehitus. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2004. Eesti Sõjamuuseum, 2005
• Rubach, R: Jooni 1-se suurtükiväepolgu – 1-se suurtükiväegrupi elust ajajärgul 1920.–1932. Sõdur. 1933, nr 1/2
• Rubach, R: 1. Suurtükiväegrupi 20 aastat. Sõdur. 1938, nr 1/2
• Treufeldt, O: 1-ne suurtükiväe polk 21. XI. 1918. – 15. III. 1924. Sõdur. 1927, nr 51/52
• Vabadussõja Ajaloo Komitee (1937/1996). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. Tallinn: Mats
• Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. Tallinn: Mats

• Gaasirelv Vabadussõjas. Vikerraadio saatesari "Eesti lugu", 26. september 2009
• Suurtükiväepataljon kaitseväe kodulehel