Eesti merejõud

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti merejõud
Tegev	28. veebruar 1918–1940
Riik	Eesti
Haru	merevägi
Ülesanne	Eesti riikluse kaitse
Osa	Eesti Sõjaväe Peastaap Eesti Merejõudude juhataja Eesti Merejõudude staap
Tähtpäevad	28. veebruar 1918
Lahingud	Vabadussõda
Ülemad
Võtmeisikud	Kaptenleitnant Rudolf Schiller 1918 Kontradmiral Johan Pitka 1918–1920 Mereväekapten Johannes Herm 1920–1925 Kontradmiral Hermann Salza 1925–1932 Mereväekapten Valentin Grenz 1932–1938 Mereväekapten Valev Mere 1938–1939 Kaptenmajor Johannes Santpank 1939–1940

Eesti merejõud oli Eesti mereväe nimetus 1918–1940 ja tänapäevase Eesti mereväe eelkäija.

Esimesed mereväe üksused, Eesti Sõjaväe staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon, moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal.

Saksa okupatsioonivõimude lahkumisega Eestist läks 13. novembril Eesti Ajutise Valitsuse kätte Tuletornide ja Meremärkide Valitsus. 13. novembril moodustati Tuletornide ja Meremärkide Valitsus ja 14. novembril võeti Ajutise Valitsuse esindaja poolt sakslastelt üle Tallinna sadam ning moodustati Tallinna sadama komandantuur.

Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril võeti lahkuvatelt sakslastelt üle mootorpaat Brigitten, sadamapuksiir Zorki ning heas seisukorras Sputnik-klassi vahilaev Lauterbach (endine veneaegne Sputnik). Laeval oli 57 mm töökorras kahur ning olemas oli ka arvestatav laskemoonavaru. Laevale pandi nimeks Laine (algne nimekuju ka Laene). Järgmisel päeval kinnitati laeva komandöriks kaugsõidukapten Eduard Loomus, kes asus laevameeskonda komplekteerima kaitseliitlaste ja meremeestega. Esialgu määrati Laine Tallinna sadama komandandi käsutusse, kuid peatselt viidi üle Kaitseliidu alluvusse, et patrullida Tallinna ümbruses merel. Laine oli esimene Eesti oma sõjalaev.

16. novembril saadi sakslastelt pärast pikka asjaajamist ja vaidlusi kätte Giljak-klassi suurtükilaev Biber (endine veneaegne Bobr). Laev saadi kätte tänu sellele, et levitati kuuldusi Briti sõjalaevastiku peatse saabumise kohta Tallinna reidile. Sama päeva õhtul rüüstasid lahkuvad sakslased aga laeva põhjalikult: suurtükkide lukud võeti ära, lukupesad taoti mõlki, kompassid viidi ära, lõhuti elektriseadmeid, aknaid ja kajutimööblit. Laev oli väga halvas seisukorras ja sõidukõlbmatu. 18. novembril heisati laeval siiski Eesti lipp ja see sai nimeks Lembit. See oli Eesti esimene lahinguostarbeline sõjalaev.

Sõjaväe Peastaabi Mereväe Valitsuse asutas sõjaminister Andres Larka 21. novembril 1918. Selle ülemaks määras ta Rudolf Schilleri, kes asuski Eesti merekaitset formeerima, Mereväe Valitsus jagunes kaheks osakonnaks: Rea(rivi)osakond, ülem mereväe nooremleitnant Aleksander Warma ja Tehnikaosakond, ülem mereväeleitnant Gerhard Lukk. Kokku teenis Mereväe Valitsuses detsembri alguseks 15 ohvitseri. Riiklik merendus oli selleks ajaks juba jagunenud Kaitseliidu (Tallinna Rannakindluse piirkonna ülem), Mereväe Valitsuse ning Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi (mereasjanduse osakond) vahel. Mereväe Valitsus sai põhimõtteliselt tegeleda ainult tagala kindlustamisega, kogudes kokku sakslastest maha jäänud meresõjavarustust (laevu, miine, traale, suurtükke ja laskemoona, laevade tarbematerjali jne), ning organiseerida olemasolevate vahenditega Tallinna merelist kaitset. Esimese objektina võeti sakslastelt üle Miinisadama laod, kus oli hoiul u 3000 meremiini.

Mereväe Valitsusega paralleelselt moodustati uus institutsioon – Merejõudude juhataja ametikoht (esialgne nimetus Merejõudude ülemjuhataja). Oma initsiatiivil pretendeeris ametile kaugsõidukapten Johan Pitka. Sõjaministrile adresseeritud telegrammiga rõhutas ta 8. detsembril vajadust suurtükilaev Lembit kiiremas korras sõjategevuseks ette valmistada. Juhul kui seda ei tehta, lubas ta asja isiklikult käsile võtta. Pitka avaldas rahulolematust ka peastaabi ametnikele, seletades Eesti ainukese sõjalaeva kohese lahinguvalmidusse viimise vajadust, viidates merelise kaitse kehvale olukorrale ja tehes kriitikat Mereväe Valitsuse aadressil. Sõjaministri otsusega määratigi Pitka 21. detsembrist 1918 sõjalaevade Lembit ja Laine ülemjuhatajaks. Talle anti ka õigus määrata sõjalaevadele ükskõik milliselt teiselt laevalt meremehi, kaasata sõjalistesse operatsioonidesse tsiviillaevu kõikidest Eesti Vabariigi asutustest ja nõuda ladudest allkirja vastu sõjalaevade jaoks välja varustust. Et struktuur oleks selgem, määrati 28. detsembril ka Mereväe Valitsus merejõudude juhataja Pitka alluvusse.

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Eesti sõjalaevad opereerisid Läänemerel, Soome lahes, Liivi lahes ning Peipsi ja Pihkva järvega seotud sisevetel. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid.

Alanud Eesti Vabadussõjas saatis Vene SFNV valitsus miiniristleja Spartaki koos Avtroiliga Tallinna alla Punaarmeed toetama.

Detsembri esimesel nädalal hakkasid Tallinna sadamasse tulema kaubalaevad Leningradist, Nõukogude Venemaa punase lipu all, korraldusega minna Stockholmi. Johan Pitka korraldusel Tallinna sadama komandant kaugesõidu kapten Oskar Treilmann, konfiskeeris punalipu all sõitvad laevad. Esimeseks laevaks oli Gagara linalaadungiga, mille 4. detsembril 1918 pidas Eesti vahilaev Laene Soome lahel kinni ja saatis selle Tallinnasse. Siis tulid Libava, Roksana jt. Kõik nad võeti kinni ja pandi Eesti, lipu alla. Gagara sai uue nime Kajak.

26. detsembril 1918 pommitas Spartak Aegna saare rannikupatareisid. Tallinna reidil seisvad 5 Briti sõjalaeva astusid Spartakiga lahingusse ja piirasid Spartaki põhja poolt ümber. Spartak sõitis üle Kuradimuna madaliku, sai vigastada ja langes vangi. Spartak anti 2. jaanuaril 1919 Eesti Vabariigi Merejõududele, laev oli saanud vigastusi ning saadeti remonti ja pärast seda ristiti laev Vambolaks.

Miiniristleja Avtroil saadeti Tallinna alla luurele, et otsida miiniristlejat Spartak, mis oli sinna suundunud eelmisel päeval. 27. detsembril jõudis Tallinna madala rajooni Naissaarest kirdes. Tallinnast sõitsid Avtroilile ootamatult vastu Inglise 2 kergeristlejat ja 4 hävitajat. Avtroli püüdis nende eest põgeneda, kuid Mohni saare joonel jõudsid Inglise laevad talle järele. Avtroil langes kvangi, laev viidi seejärel Tallinna ja anti üle Eesti Merejõududele. Eesti merejõududes oli laev alates 2. jaanuarist 1919, kus sai nimeks Lennuk.

Eesti merejõud osalesid paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Viru rinde toetamisel 23. detsembril 1918 Kunda dessandis, 29. detsembril 1918 Loksa dessandis, 31. detsembril 1918 Tsitre dessandis, 5. jaanuaril 1919 Tsitre dessandis, 8. jaanuaril 1919 Loksa dessandis, 10.–11. jaanuaril 1919 Kunda dessandis, 17.–18. jaanuaril 1919 Udria dessandis, Laagna lahingus, Narva lahingus.

Viru rinde jaanuaripealetungil toetasid merejõud maaväge Põhja-Eestis: dessantüksused, kes tegid dessante ning suurtükilaev Lembit pommitas merelt Punaarmee tagalat Aseris, Purtses ja mujal Eesti põhjarannikul. Hävitaja Lennuk võttis 13. jaanuaril Narva-Jõesuus vangi ka vastase puksiirlaeva Narova. 15. mail 1919 toetasid merejõud dessantidega Luuga lahes ja 16. mail Kaporje lahes ning 13.–17. oktoobril 1919 Kaporje lahes ja Peipija sadamasse Eesti vägede pealetungi.

Lõunarindel osales lahingutes Eesti Meredessantpataljon, mis toetas maavägesid Pihkva vallutamisel ning Landeswehr'i vastase operatsiooni käigus teostati dessante Liivi lahel ja Daugaval, toetades Lõunarindel vägesid 6. mail 1919 Ikla dessandiga ja 3. juulil 1919 Daugavgrīva dessandiga Riia lahingus.

1. veebruaril 1919. aasta Merejõudude juhataja päevakäsuga reorganiseeriti Sadamate Valitsus. Lisaks olemasolevale Sadamate Valitsusele loodi: Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Valitsus ning Veeteede, Sadamate Süvendamise ja Parandamise Amet. 22. aprillil 1919 liideti Kaubandus- ja Tööstusministeeriumis Mereasjanduse osakonna juurde, seni merejõudude juhatajale allunud Sadamate Valitsus ja Veeteede süvendamise ja ehitamise amet ja Merejõudude juhataja Johan Pitka nimetati Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi Mereasjanduse osakonna juhatajaks^[1]. 1. veebruaril 1919 asutati Merejõudude Staap.

13. veebruaril 1919 kinnitas Eesti Merejõudude juhataja Johan Pitka päevakäsuga nr 99 Tallinna sadamate nimetused: 1. Sadam tollimaja juures Vanasadam. 2. Sadam Noblessneri laevatehase ja Paljassaare vahel – Uus sadam. 3. Noblessneri ja Patarei kasarmu vahel olev sadam – Väike sadam. 4. Gaasivabriku juures asuw sadam – Kalasadam. 5. Paljassaarel asuv sild – Paljassaare sadam, 6. Viimsi sild, Viimsi rannal – Viimsi sild. 7. Wulfi sild, Wulfi saarel – Wulfi sild. 8. Naissaare sild Naissaarel – Naissaare sild^[2].

Vabadussõja ajal alustati Esimese maailmasõja eel ja ajal Tallinna ümbrusse rajatud Peeter Suure merekindluse alles jäänud merekindluste ehitiste ja relvastuse korrastamist. Merekindluste põhiülesandeks oli Tallinna kaitse mere poolt. 28. novembril 1918, kui algas Vabadussõda, oli Tallinn mere poolt kaitstud ainult ühe Naissaarel asunud 42-liinilise 1877. aasta mudeli järgi valmistatud suurtükipatareiga. Kuni 11. detsembrini 1918 allus Tallinna rannakindluse piirkond, sh ka Naissaare ja Aegna merekindlused, Kaitseliidule. Seejärel kuni 13. maini 1919 kuulusid rannakindlustused 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjoni alluvusse. 16. veebruaril 1919 moodustati Eesti Merejõudude koosseisus Rannapatareide osakond. 18. juunil 1919 reorganiseeriti Merejõudude rannapatareide osakond, Meresuurtüki ja Rannakindlustuste osakonnaks ja 22. juulil 1919 Merekindluste Suurtüki ja Miini Valitsuseks. MSM valitsusest moodustati 10. oktoobril 1919 selle asemele Merekindluste Staap.

 Pikemalt artiklis Eesti merekindlused

Vabadussõja ajal kuulusid merejõudude juhataja alla Merejõudude Staap, Läänemere laevastiku divisjon, Peipsi laevastiku divisjon, Traalerite divisjon; Rannavalve-, Side- ja Päästejaamade Valitsus (kes valvas ka veepiiri), Sadamate Valitsus, Hüdrograafia Valitsus, Lootside ja tuletornide Valitsused, mereside-, uppunud varanduse päästmise, rannapatareide ning piirivalve ujuvate abinõude osakonnad, sadamatehased, mereobservatoorium, Mereväe ekipaaž, välistellimiste amet, Rannavalve 7. piirikütipataljon ning mitmed majandusasutused.

2. detsembril 1919 formeeritud Läänemere laevastiku divisjoni kuulusid miiniristlejad Vambola, Lennuk, suurtükilaevad Lembit, Meeme, Naftalaev nr 1 (alates 1923. aastast Laine ning suurtükilaev Mardus).

27. jaanuarist 1919 formeeritud Peipsi laevastiku divisjoni kuulusid suurtükilaev Taara, Uku, Vanemuine, Tartu ja Ahti.

Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 aluse.

1920. aastal Tartu rahu tulemusel sõlmitud Rahulepingus Eesti ja Venemaa vahel tunnistas Venemaa valitsus, et Eesti okupeerimise silmapilguks Saksamaa poolt Eesti sadamatesse ja vetesse jäid alamalnimetatud laevad: jäälõhkujad: Volõnets, Herkules, Mogutši, Matros; transpordilaev: Vindau; puksiirid: Molodets, Karlos, Vindau, Krepõsch, Komendor, Galvaner, Surop, Viktooria, Union, Blits, Auroora, Voldemar Schterling, Komet, Ekspress, Anna, Boris, Neva; vahilaev: Vladimir, need laevad on tunnistati rahulepingu XI artikli põhjal Eesti omanduseks.

Pärast Vabadussõda alanud demobilisatsioon haaras merejõude tõsiselt. Suureks paisunud merejõududest lahutati Tuletornide valitsus, Veeteede talitus, sadamad, sadamatehased ja muud asutused, mille tegevus oli osaliselt seotud ka mittesõjaliste ülesannetega. 1. märtsil 1920 koondati moodustatud merejõudude valitsused ja osakonnad Mereasjanduse Peavalitsuseks, mis allutati Kaubandus- ja Tööstusministeeriumile. Sellega koos lahkus mereväest ka hulk vilunud ja asjatundlikke mereväeohvitsere. Merejõududest likvideeriti aga ka traalerite divisjon ning merealade miiniväljadest puhastamine tehti pärast sõja lõppu hoopis Veeteede talituse ülesandeks. Seetõttu jäid merejõud ilma miinitraaleritest ja traalimisvarustisest. Lisaks hävitati seejärel suur hulk traalimisel tervena kätte saadud miine, mida oleks väikese korrastamise järel olnud mereväelaste arvates mõistlik alles hoida. Pärast sõda vähenes oluliselt ka merejõududele eraldatava raha hulk, mis sundis osa laevu praktiliselt üldse seisma.

Admiral Pitkale järgnenud uue merejõudude juhataja mereväekapten Johannes Herm hakkas merejõude uuesti arendama. 1920. aastal osteti Soomest ratasaurikud Ristna ja Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks. Pärast demobilisatsiooni jäid mereväe teenistusse peamiselt nooremad ohvitserid, kes olid esimese maailmasõja ajal Vene mereväes lõpetanud ainult lühiajalised kursused. Ohvitseride meresõjalise hariduse täiendamiseks korraldati mereväeohvitseride täienduskursuseid. Jätkati ka juba Vabadussõja ajal alanud I Eesti mereväeohvitseride lennu ettevalmistamist. Ohvitseridele lisaks tuli välja koolitada uus allohvitserkoosseis. Vabadussõjaaegsed mereväe allohvitserid, kes Vene laevastikus olid saanud võrdlemisi hea erialalise ettevalmistuse, lahkusid demobilisatsiooniga teenistusest headele tsiviiltöökohtadele. Seega jäi merevägi allohvitserkonnast pea täiesti ilma.

Alates 1921. aastast kuulus merejõudude koosseisu Merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. Merejõududele allus mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, kuulus merejõudude ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.

1922. aastal toimusid esimesed Vabadussõja-järgsed mereväeõppused. Samuti võeti teenistusse uppunust üles tõstetud ja korda tehtud suurtükilaev Mardus. 1923. aastal tõsteti Väinamerest üles esimese maailmasõja ajal uppunud torpeedopaat, mis remonditi ja võeti 1924. aastal kasutusele torpeedopaat Sulevina. 1924. aastal hukkus traalimisel Meeme, mis on Eesti merejõudude ainus lahingülesande täitmisel hukkunud laev.

1925. aastal nimetati Läänemere laevastiku divisjon ümber Merelaevastiku divisjoniks. 13. mail 1925 moodustati Miinisadama sõjalaevastiku baas ja pärast sadama süvendamist hakkasid sõjalaevastiku baasis baseeruma kõik merejõudude laevad. 1. aprillist. 1927. aasta algul arvati teenistusest välja maailmasõja eel ehitatud ja tehniliselt vananenud suurtükilaev Lembit. 1927. aastal formeeriti iseseisvate üksustena Merejõudude baas ja Tallinna sõjasadam. Laevastiku isikkoosseisu väljaõppeks oli Mereväe ekipaaž.

1920. aastate lõpul toimus mereväes märkimisväärseid uuendusi, sealhulgas üle pikema aja lisandus koosseisu ujuvvahendeid. 1928. aastal anti Veeteede talituselt merejõududele tagasi miinitraalerid Olev ja Kalev (hiljem Keri ja Vaindlo). Lisaks anti üle Ristna ja Suurop, mis võeti kasutusele miiniveeskajate-traaleritena. Soomest 1920. aastal ostetud reisilaevad-ratasaurikud olid kohandatud miinitraaleriteks ja olid olnud pärast sõjajärgseid traalimistöid peamiselt reservis kuni 1928. aastani.

1933. aastal müüdi Peruule kulukad hävitajad Vambola ja Lennuk. Riigil ja merejõududel oli valida, kas kulunud laevad renoveerida (kapitaalremontida) või üritada maha müüa ning saadava raha eest proovida hankida uued laevad. Otsustati müügi kasuks, aga võimekatest laevadest loobumine kutsus ühiskonnas esile vastakaid arvamusi.

1937. aastal said merejõud omale uued allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka. Allveelaevade ehitusse panustas olulisel määral Allveelaevastiku Sihtkapital oma kampaaniatega. Pärast allveelaevade saabumist algatati kampaania ka uute mootortorpeedopaatide (torpeedokaatrite) hankimiseks.

Eesti merejõududes olid enne 2. maailmasõda:

• Merejõudude Staap,
• Merejõudude baas,
• Merelaevastiku divisjon,
• Peipsi laevastiku divisjon,
• Merekindluste Staap,
• kolm merekindluste komandantuuri.

Teise maailmasõja alates septembris 1939 üritati tugevdada ka merejõudude alalist valmidust. Selle hulka kuulus näiteks ajateenijate teenistuse erakorraline pikendamine, et hoida laevastikku täiesti tegevusvalmina.

1939. aasta algul telliti Inglismaalt Allveelaevastiku Sihtkapitali rahaga 1-2 torpeedokaatrit. Üks kaater valmis aasta lõpuks, aga seda polnud võimalik seoses alanud sõjaga ära tuua.

1939. aasta septembris saabus Tallinna Poola allveelaev Orzel, mis interneeriti. Allveelaeval õnnestus aga sõjasadamast põgeneda, mis põhjustas rahvusvahelise skandaali ja päädis tagandamistega merejõudude juhtkonnas.

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobrist 1939 baseeruma Nõukogude sõjalaevad Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas. Eesti laevadel tuli punalaevastikule ruumi teha.

1940. aasta jaanuaris otsustati ehitada Sadamatehastes 2 valvelaev-miiniveeskajat, kuid tõenäoliselt ei jõutud enne okupatsiooni praktilisi töid alustada.

1940. aastal valmis Tallinnas moodne vahilaev Pikker, mis pidanuks algselt saama piirivalvele, kuid võeti seoses keeruka olukorraga otse merejõududesse.

• Merelaevastik (kuni 1. aprillini Merelaevastiku Divisjon), ülem A. Pontak
  • Allveelaevade divisjon, ülem kaptenmajor Ferdinand Schmiedehelm,
    • allveelaevad Lembit, Kalev, vahilaev Pikker
  • Vahilaevade divisjon, ülem kaptenmajor Hermann Liikane
    • vahilaevad Laene, Mardus, Sulev
  • Traaler-veeskjate divisjon, ülem kaptenmajor Nikolai Valge,
    • traalerid Keri, Vaindlo, Ristna, Suurop
• Peipsi Laevastiku Divisjon Tartus, ülem mereväekapten Jaan Usin
• Merekindlused, ülem kaptenmajor Jaan Põder:
  • Suuropi Komandantuur,
  • Naissaare Komandantuur,
  • Aegna Komandantuur
• Mereväe õppekompanii (endine Mereväe Ekipaaž)
• Merejõudude Baas
• Sõjasadam, ülem kaptenmajor Mihkel Kõvamees

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti vastu mere- ja õhublokaadi.

17. juunil 1940 kell 7.40 vallutas Punalipulise Balti Laevastiku valvevalitsuse koondpataljon Sõjasadama ja laevastiku kasarmud Tallinnas. Pärast 21. juuni riigipööret anti Nõukogude vägedele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid. 25. juunil võttis Balti Laevastik Tallinna Sõjasadama ametlikult üle. Septembris kehtestati merejõududes Nõukogude määrustikud ja laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse.

30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril 1940.

1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati okupatsioonivõimude poolt 43.

• Kaptenleitnant Rudolf Schiller 1918
• Kontradmiral Johan Pitka 1918–1920
• Mereväekapten Johannes Herm 1920–1925
• Kontradmiral Hermann Salza 1925–1932
• Mereväekapten Valentin Grenz 1932–1938
• Mereväekapten Valev Mere 1938–1939
• Kaptenmajor Johannes Santpank 1939–1940

• Eesti merevägi
• Eesti sõjalaevade loend
• Orzełi juhtum

• Efis: Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 98 1940. Merevägi harjutustegevusel
• Efis: Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 133 1937. Eesti Vabariigi uued allveelaevad