Mesi

Mesi on mesilase okse, mesilaste poolt taimedelt kogutud nektarist või eritistest spetsiifiliste ainete lisamisega toodetud ja kärjekannudes valminud enamasti magus toiduaine.

• Nii läks Simson isa ja emaga alla Timnasse; aga kui nad jõudsid Timna viinamägede juurde, vaata, siis tuli üks noor lõvi möirates temale vastu.

6 Aga Issanda Vaim tuli võimsasti tema peale ja ta kiskus lõvi lõhki, otsekui oleks ta kitsetalle lõhki kiskunud, kuigi tal ei olnud käes mitte midagi; oma isale ja emale ta aga ei jutustanud, mis ta oli teinud.

7 Seejärel läks ta alla ja kõneles naisega, kes Simsoni silmis oli meeldiv.

8 Mõne aja pärast, olles teel tagasi teda võtma, põikas ta vaatama lõvi raibet, ja ennäe, lõvi korjuses oli mesilaspere ja mett.

9 Ta kaapis mett oma pihkudesse, läks edasi ja sõi; ja ta tuli oma isa ja ema juurde ning andis ka neile ja nemad sõid; aga ta ei jutustanud neile, et ta oli mee kaapinud lõvi korjusest.

• Kohtumõistjate raamat 14:5-9

• Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi,

magusad hingele ja kosutuseks kontidele.

• Õpetussõnad 16:24

• Õpetussõnad 25:16

• Ülemlaul 4:11

• "Oi, härra, olge ettevaatlik!" hoiatas ta.

"Mispärast, sõbrake?" küsis Porthos.

"Teil hakkab sees kõrbema!"

"Kuidas nii, kulla sõbrake?" küsis Porthos.

"Need on kõik niisugused söögid, mis ajavad seest kuumaks."

"Mis söögid?"

"Viinamarjad, pähklid, mandlid."

"Ah soo! Aga kui mandlid, pähklid ja viinamarjad ajavad kuumaks..."

"Kindlasti ajavad, härra."

"Siis mesi värskendab."

Ja ta sirutas käe avatud meepüti poole, kuhu oli torgatud puulabidakene ostjate tarvis, ja neelas alla oma tubli pool naela mett.

"Sõbrake, ma palun teilt nüüd vett," ütles Porthos.

"Kas ämbriga, härra?" küsis sell kohtlaselt.

"Ei, karahviniga. Karahvinist jätkub." ütles Porthos heatahtlikult.

Ta tõstis karahvini suule nagu pasunapuhuja ja tühjendas selle ühe sõõmuga.

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 425

• "Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab?"

"Mina," vastas Puhh.

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummelt, 1977, lk 11

• Raamatuid lugeda, õppida ei olegi kunst, raamatuid maitsta on suur kunst. Ma armastan maitsta. Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik lööb lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest. (lk 39)
  • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42

• Mesi on rööv.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 1974/2, lk 53

• Kuid ilmselt veel enne seda, kui eestlastest sai õllerahvas, olid nad usinad mõdujoojad. Kõige vanemad kirjalikud allikad räägivadki kohalike elanike armastusest meejoogi vastu. Nii annavad sellest 13. sajandi alguses sõltumatult tunnistust nii kohalik kroonik Läti Henrik kui ka saksa tsistertslane Heisterbachi Caesarius.
  • Marek Tamm "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust" Postimees, 5. juuni 2020

• Huckle tõi maja seina kõrvalt kuuri alt ühe purgi ja väikese puust keermeotsalise pulga. Purk oli ilusasti ära värvitud ja seda kaunistas majakese visand, külje peale aga oli kirjutatud "Huckle'i mesi".

"Soovite maitsta?" lausus mees talle puust meepulka ulatades. Polly polnud päris kindel, mida sellega teha, mistõttu mees võttis selle uuesti enda kätte ja näitas talle, lastes suuremal osal meest tagasi niriseda, et ta saaks pulga purgist välja tõmmata.

"See on õunapuuõiemesi. Mesinikud istutavad mitmesuguseid lilli, et saada eri liiki mett. Tegelikult ma eksperimenteerin, paigutan aeg-ajalt mesipuid teise kohta."

Polly lakkus pulga otsast mee ära. Mesi oli täiesti imeline. Sellel oli sooja sügavust ja nii rikkalik maitse, millesarnast ta polnud iial varem tundnud; see polnud nii magus nagu kaubandusvõrgus müüdav, aga leebem ja külluslikum.

"Vau!" ütles Polly. "Vapustavalt hea."

"On ju?" Huckle'i nägu elavnes. "Oodake veidi, las ma toon pomerantsiõiemett ka."

See oli täpselt sama hea: kerge ja puuviljane ning puhast kuldset värvi. (lk 90-91)

• Huck tõmbas selja tagant välja kaks meepurki. "Laupäevahommikuti süüakse vesikringleid. See on kõigile teada."

"Kas sa tõid mulle vesikringleid?"

"Ei!" hüüdis mees. "Selle koha peal tuled mängu sina."

"Kas sa tõid kohvi?"

"Eip!"

"Ajalehti?"

"Eip!"

"Värskeid mune?"

Mees raputas pead.

"Ma tõin mett!"

Polly naeratas. "Hästi," lausus ta. "Eks tuleb siis sellega läbi ajada." (lk 103)

• Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021

• Kõik ei ole mesi, mis magus (tilgub).
• Magus petab maia ära.
• Maias maitseb, kärsitu katsub.
• Maius mao põletab.
• Meega püütakse maiast.
• Mesi karu lõksu meelitab.
• Mesi peiul, viha naisemehe suus.
• Mesi suus, sapp südames.
• Mesileib minnes, saiakakk saades.
• Suu ees magus, selja taga mõru.
• Sõber vesi niisama kui vaenlase mesi.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Mesipuu