Karu

Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on karulaste sugukonda karu perekonda kuuluv loomaliik.

• Pigemini tulgu mehele vastu karu,

kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.

• Õpetussõnad 17:12

• Otsekui möirgav lõvi või kallale kargav karu

on vaese rahva õel valitseja.

• Õpetussõnad 28:15

• Gösta loomulikult seisis ja unistas ilusast Marianne'ist, kes lebab praegu raskesti haigena Ekebys, külmetunud pärast seda ööd, mil ta magas hanges.

Ta mõtleb temale, kes samuti — jah, ka tema - on selle needuse ohver, mis valitseb maailma, ja Gösta võpatab enda pärast - temagi on läinud välja jälitama ja tapma.

Ja sealt tuleb nüüd too suur karu otse tema poole. Üks silm kavaleri pussihoobist pime, jalg kavaleri püssikuulist lombak, ise vihane ja karvane ning üksildane sestsaadik, kui nad tapsid tema abikaasa ja viisid ära tema lapsed. Ja Gösta näeb teda säärasena, nagu ta on: vilets, tagaaetav loom, kellelt ta ei taha röövida elu - viimast, mis tal veel on pärast seda, kui inimesed olid talt ära võtnud kõik muu.

"Murdku ta mind," mõtleb Gösta, "aga ma ei lase!" (lk 86)

• Ta pistab köstrile pihku omaenda püssi, mis on laetud neljapäeva õhtul noorkuu ajal kirikutornis hõbedast ja kellavasest valatud kuuliga, ei suuda aga hoiduda värisemast kadeduse pärast, et keegi muu kui tema võib maha lasta suure metsakuninga, vana Gurlita mäe karu.

Köster sihib, Jumal appi, sihib, nagu kavatseks ta maha lasta toda Suurt Karu ehk Suurt Vankrit, mis tiirleb kõrgel taevas Põhjanaela ümber, mitte aga mõnd lagedal maapinnal hulkuvat karu, ja laeng lendab pauguga, mida on kuulda isegi ülal Gurlita mäel.

Aga sihtis kuidas ta sihtis, karu langeb siiski. Nii see on, kui lastakse hõbekuuliga. Karu tabatakse südamesse isegi siis, kui sihitakse Suurde Vankrisse. (lk 91)

• Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006

• Karu läheb mihklipäeval pessa ja jääb sinna talveunne, küünlapäeval (2. veebruaril) pöörab teist külge ja maarjapäeval (25. märtsil) tuleb enne päikesetõusu pesast välja. (lk 213)
  • Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976

• Karu on kummaline loom, kes elab söömata terve talv otsa. Ja ta ei kanna viha inimese peale, kes tuleb tema juurde ega tee talle midagi. Ta on lubanud, et ei tee midagi sellele, kes tuleb tema juurde pessa, kuigi ta võttis savolaselt pea ära, sest too tahtis teda patta panna ja urgitses oma konksus sõrmedega tema silmi, seepärast ta vihastas ja võttis savolaselt pea küljest ära. Ja savolane oligi päris isevärki inimene. Aga neile kõigile, kes lähevad karu kotta, neile ei tee ta midagi. Mõnikord minnakse venelaste eest pakku; nende peale ta viha ei kanna, püsigu või terve talve. Ja on räägitud, et üks neiu on elanud karu kojas, ja maa-alused toitsid seda neiut ka. (Karu elab talvel koos maa-alustega; maa-alune toob karule süüa, ja karu muidu ei jääkski ellu, kui maa-alune teda ei toidaks.) Ja see neiu magas talvel samuti väga hästi nagu karu. Ja karu oli isane ja ta tegi neiule lapse. Ja see laps oli poiss ja talle kasvas üks käsi karu oma ja teine inimese oma. Ja ta ei võtnud kunagi seda kätt paljaks. Ja üks mees tahtis, et ta näitaks, kuigi poiss ütles, et ei saa näidata, see on ohtlik. Aga see mees ei uskunud, vaid tahtis näha, ja siis poiss lõpuks näitas. Ja kui ta käe lahti tegi sellele mehele, siis ta ei saanud ennast pidama ja lõi selle mehe näo katki. Ja siis nägid inimesed, et see on tõsi, mida ta oma käe kohta rääkis.
  • Johan Turi, "Muitalus sámiid birra" Doaimmahan Samuli Aikio ja Mikael Svonni. Johkamohkki: Sámi Girjjit, 1987, lk 92–93, ptk "Biertna birra". Kasutatud ka soomekeelset tõlget: Johan Turi, "Kertomus saamelaisista" Saamen kielestä suomentanut Samuli Aikio. Porvoo—Helsinki—Juva, 1979, lk 118–119. Tõlkinud Ott Heinapuu, ilmunud tsitaadina artiklis: Ott Heinapuu, "Ussisõnad kauge põhja ja veel kaugema Euroopa vahel", Looming 3/2011, lk 425

• Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?
  • Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

• Andrus Kivirähk, "Iidol". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

• Isegi kõige tavalisemas tundmatus peldikus võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad katuse all ja kord, ühel eriti karmil talvel, koguni väike talveunes karu, kes kogu perel ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. Nõia peldikus võis olla mida iganes.
  • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik, 1999, lk 22

• Vähe sellest, et soomlastel on oma "karupresident", neil on ka karu(pea)linn Pori, rootsi keeles Björneborg (Karulinn). Pori vana raekoja ees seisab pronksist karu (1938), Satakunta maakonna sümbol. Raekoja fassaadile on kirjutatud "Curia Arctopolis" (ld 'Karulinna koosolekuhoone'). Pori linna vapil on krooniga karupea, all sinilindil tekst "Jumal on meie kaitsja". See loob allusiooni, et kaitsja on karu, eriti kuna üks tema peitenimetusi on Jumalan mies (jumala mees).
  • Tiina Vähi, "Karu kannul läänemeresoomlaste muistsetel ja nüüdsetel radadel", Eesti Loodus, 3/2003, lk 31-32

• Identsuse retoorika tuleb hästi ilmsiks näiteks rituaalsetes tantsudes - kui inimene asendas oma rüü karu omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele mõtlemisele võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei olnud. Läks tõenäoliselt üsna palju aega, enne kui müüt lahjenes sedavõrd, et inimene võis end tunda nagu karu.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika", Grenader, 2008, lk 18

• Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku tabusse ehk menstruatsiooni on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. Selgub, et Ameerikas ja Inglismaal usutakse siiani, et menstrueeriv naine ärgu parem telkima mingu, sest vere lõhn meelitab kohale karud.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

• Mul on siiralt kõrini kogu sellest erutatud kädistamisest teemal mehed on karutapjad. Ei ole. Kunagi ei ole olnud. Juba vanal hallil ajal, kui mehed olid tehtud meeleheitest ja nahkrihmadest ja laevu ehitama polnud veel õpitud, oli karutapjaid ülimalt vähe. Ja karu tapmises nappis kangelaslikkust – mindi ikkagi karjaga, surgati nii kaugelt kui võimalik ja hüpati kohe eemale. Ja väga õige! Teisiti lihtsalt ei saa. Muidugi nõudis seegi tohutut eneseületust, aga viidatud retoorika fantaseerib karuga rinnutsi minemisest. See on liialdatud ja lollakas mõtteviis, legend, mis aitab ennast nii palju üles kütta, et julgeks põõsa tagant jänesele etteheiteid teha.
  • Jüri Kolk, Utoopiasari. Emane sinivaal. Feministeerium, 16. juuni 2020

• Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)
  • Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh" Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 110

• Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9

• Henno Käo, "Karulaul", tuntud ansambli Apelsin esituses

• Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam.
• Karukasukas ei karda külma.
• Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
• Rebase kavaluse võidab karu.
• Talv ajab karu pesasse.
• Tänamata karu lükatakse auku tagasi.
• Vana karu ei õpi tantsima.
• Ära müü enne karu nahka kui karu käes!
• Ära usu hundi juttu, hundil on hullud jutud, karul kõned kavalad!
• Karul kaheksa mehe rammu ja ühe mehe meel,
• Karust saab mängimees, hundist ei muud kui ulgu.
• Siil ajab karu pesast välja,
• Lähed karujahile, tee säng valmis, lähed põdrajahile, tee puusärk valmis.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977
• Heljo Mänd, "Karuaabits"

• "Mõmmi ja aabits"