Joomine

Joomiseks nimetatakse paljude selgrootute ja selgroogsete loomade eluspüsimiseks vajalikku füsioloogilist toimingut ja sellega seotud käitumist, mille käigus loom joob, janu kustutamiseks, harilikult suu või söögiavause kaudu vett või muid vedelikke väliskeskkonnast ja neelab selle alla. Sageli tarvitatakse selleks etanooli vesilahuseid ohtrate lisanditega.

• On looduse nõue, et inimene vahetevahel uimastuks, ilma et ta magaks; sealt see mõnu tubakasuitsetamisest, viinajoomisest, oopiumi tarvitamisest.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. LR 33/1974, lk 13

• Juhiseid, kuidas korralikku veini valmistada, on palju, aga kuidas seda korralikult juua, neid ei ole. Viinamari kasvab hästi ainult leebe taeva all, ja samasugune hing peaks olema ka neil, kes veini juua armastavad. See mees, kes joob rohkem kui ühe pudeli ära, ilma et ta prantsuse keelt kõnelema või oma tüdrukust rääkima hakkaks, ilma et ta mulle oma sõprust kinnitaks, ilma et ta laulu üritaks või mõnd väikest saladust reetma kipuks jne., või teine, kes neljanda klaasi juures ägedalt pärib, kas ma teda ikka tõesti tubliks meheks pean, ja kõiki süütuid nalju väiklaselt vaeb, lühidalt, hädavares, kes veini juues alati obadusi tahab saada ja väga tihti neid ka saab, — need mõlemad teeksid targemini, kui nad vett jooksid.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk Kersti Merilaas ja August Sang, LR 28/1972, lk 59

• Ei võiks öelda, et vein oli see, mis tegi ta [Athose] kurvaks; otse vastupidi, ta jõi ainult selleks, et kurbust eemale peletada, kuigi see ravim, nagu me juba ütlesime, tegi ta veel süngemaks. (lk 269)
• "Aga kus ta siis lõpuks on?" karjus d'Artagnan. "Kus on Athos?"

"Keldris, härra."

"Kuidas, närukael, te hoiate teda sestpeale keldris?"

"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma kaitsepühakut." (lk 273)

• "Kas olete haavatud?" küsis d'Artagnan.

"Mina? Mitte sugugi. Olen ainult maani täis. Kunagi ei ole ükski inimene selleks rohkem vaeva näinud. Jumala eest, peremees! Vannun, et ma üksi olen oma sadaviiskümmend pudelit ära joonud." (lk 276)

• "See mees on päris vaat!" lausus peremees endamisi. "Kui ta jääb veel kaheks nädalaks ja maksab kõige eest, mis joob, siis saan ma oma äriasjad jälle korda." (lk 279)
• "Noored mehed ei oska enam juua," ütles Athos teda [d'Artagnani] kaastundlikult silmitsedes. "Ja ometi on see poiss parem kui teised." (lk 282)
• "Ja mida te tegite oma küreedega?" küsis d'Artagnan.

"Mu kallis, kutsusin nad järgmisel päeval lõunale," kõneles Aramis. "Siin on suurepärane vein, olgu muuseas öeldud. Jootsin nad nii täis, kui sain. Seepeale keelas küree mul musketärikuuest loobuda ja jesuiit palus, et aitaksin tal musketäriks saada." (lk 291)

• Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977

• Eesti talupojad ei piirdunud viinaga, nad tarvitasid ka palju tapvamat jooki — eetrit. Maakonnalinna apteegist sai retseptita kõike: eetrit, kokaiini, morfiumi. Mõisad ostsid ravimeid hulgi, meie suures arstimikapis oli piisavalt mürki, et terve mõis teise ilma saata. Oli trööstituid päevi, mil seisin riiuli ees, kus seisid morfium ja süstal, ning ma pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nii ohtlikul viisil elule kergendust otsida.

Vastutulevad eetrijoodikud ei röökinud ega märatsenud nagu viinaninad. Neil oli tardunud ilme, ümbruskonda ei pannud nad nagu tähelegi ja mõjusid sellega palju jubedamalt kui alkoholiuimas olijad. Tõesti väga kahju oli neist inimestest, kes end sel viisil hukka saatsid. (lk 113)

• Balti parunid jõid nagu nende alamadki, kuid alati vaid erilistel puhkudel — välja arvatud mõned tuntud joomarid, Kui perekond oli omavahel, oli paljudes mõisates vaid piim laual. (Vesi oli joogiks kõlbmatu.) Ent pidusöökide ja jahi ajal oli enamik "kultuurikandjatest" täiesti purjus. Järgmisel päeval sarnanesid salongid lahinguväljaga. Mahagonist lauaplaatidesse olid sigarid põletanud suured augud, lõhkikäristatud sohvapadjad vedelesid kõikjal, põrand oli kilde täis. Mu klaver oli häälest ära, sest üks külaline oli terve pudeli veini klaverikeelte peale kallanud.

Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari diplomaat sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta.

Siin aga olid mehed sageli maani täis ning nende ülimoraalsed naised ei näinud selles midagi imelikku. "Vaesed mehed, neil on majapidamisega nii palju muresid. Nad peavad vahel ka meelt lahutama." (lk 113)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• "Hebe, Erisel hakkas paha. Andke talle kaks supilusikatäit konjakit minutis ja harjutage teisi inimesi ettevaatlikult mõttega, et umbes tunni aja pärast on ta purjus."

"Kuidas, palun?" küsis hämmastunud tüdruk.

"Kohutavalt," lausus doktor Vlach ja rahulolevat grimassi tehes läitis ta oma Virginia sigari.

• Zdeněk Jirotka, "Saturnin", tlk Leo Metsar, 1961, lk 172

• "Noh," lausus Oop, "nüüd, kus me oleme omavahel tuttavaks saanud, asugem asja juurde. Hakkame jooma. Üksi on kurb juua. Ma muidugi armastan vaimu tema paljude tublide omaduste pärast, aga ma ei kannata inimesi, kes ei joo."

"Sa ju tead, et ma ei saa juua," lausus vaim. "Süüa ka mitte. Ega suitsetada. Vaim ei saa üldse paljutki teha. Aga parem, kui sa seda igale uuele tuttavale ei seletaks."

• Clifford D. Simak, "Härjapõlvlaste kaitseala", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed; Härjapõlvlaste kaitseala", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 198

• Ülemäärane viinajoomine on hetkel üks me tõsiseid probleeme. Osalt on rahvusliku sihi puudumine ja isikliku ning kindla pinna kadumine seda kaasa toonud. Kaugele ulatuvate sihtide esilekerk ergutab kasutama vähem uimastusvahendeid. Igaühel on õigus juua nii palju, kui ta soovib, aga ka nii vähe, kui ta soovib. Pole vaja teisi manitseda karsklusele, kuid ka väited, et mitte kaasajoomine on "ebaviisakas" või "ebasõbralik" peavad ununema.

Ebaviisakas ja ebasõbralik on teisi jooma kehutada. Praeguses olukorras on see isegi rahvuslik pisiroim. Sihtide teostamine nõuab, et me ei suru viina teistele peale.

• Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.

• Räägitakse, et Gröönimaal juuakse palju. See on täiesti põhjendamatu alahindamine. Juuakse kohutavalt palju. (lk 21)
  • Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju", Varrak 1997, tlk Arvo Alas

• Rangelt võttes on iga päkapiku sugu saladus, mida teavad ainult tema ise ja tema ema - aga võib ka olla, et isa -, kuni nad otsustavad sellest veel kellelegi rääkida. Tavaliselt aga võib päkapikkude soost aru saada, kui neid hoolega jälgida ja panna tähele, millised neist joovad šerrit või kerget valget veini. Päkapikust politseinike puhul ei ole sellest aga kahjuks alati abi, sest nagu kõik politseinikud universumis, nii joovad ka nemad kõike, mis on piisavalt kange, et aidata neil unustada, mida nad päeval nägema pidid. (lk 170, joonealune märkus)
  • Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

• Mul on olnud peaaegu karske kodu, mu enda kogemused piirduvad veinilimpsimise, õllejoomise ja niisama pidutsemisega, nagu noorte inimeste vaba aja veetmine käis. Kui sai liiga palju joodud, põeti järgmisel päeval kuni hilise õhtupoolikuni hirmsat kassiahastust. Siis mindi lähemasse poodi ja osteti karp mannakreemi. See ja piim olid rohuks head alati. (lk 39)
• Alkohoolikud püüavad üldiselt teisi uskuma panna ja usuvad ka ise, et nad ei ole alkohoolikud, et suudavad - kui vaid tahavad - iga kell lõpetada. Pentti seletas oma joomist hoopis vastupidiselt. Ta kuulutas end sundimatult alkohoolikuks, tema ilma viinata elada ei saa ja peab sellepärast iga päev viina jooma.

Mul ei olnud õrna aimugi, et alkoholism on veel palju muudki peale selle, et juuakse iga päev viina. (lk 39)

• Pentti ei olnud vabatahtlik boheemlane nagu ka ilmselt mitte Leino. Boheemlase saatus on ränk ja sünge, äärmiselt alandav ja üksildane. Pentti lihtsalt ei suutnud teistmoodi elada, tal puudusid need sotsiaalsed ja praktilised oskused, mis teistele inimestele on enesestmõistetavad. Kui teda oleks tagant sundinud vaid nartsissistlik vajadus esil olla ja tähelepanu äratada, leidnuks ta selle rahuldamiseks kindlasti palju kergemaid võimalusi kui iseenese surnuksjoomine. (lk 109)
• Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.

Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud? (lk 214-215)

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

• Vimes üritas. See polnud lihtne. Talle meenus uduselt, et ta jõi, et unustada. Selle tegi aga mõttetuks tõsiasi, et ta ei mäletanud enam, mida ta unustada tahtis. Lõppkokkuvõttes jõi ta selleks, et oma joomist unustada.
  • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2002, lk 51-52

• Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud.
  • Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 21

• Mu ema õppis Mustjala koolis 1920. aastate teisel poolel. Tolleaegne koolielu keerles suuresti karskusaate ümber. See oli ajastu trend. Eesti Vabariik oli sündinud sõdade keerises, joomine levis ülikiiresti, sellega kaasnes ka süüfilise ja muude suguhaiguste levik. Noor riik suhtus sellesse kõigesse täie tõsidusega. Muu hulgas käivitati ulatuslik karskusliikumine, mis hõlmas riigi kõiki alamastme koole. Ka Mustjala koolis hakkas tööle karskuse ring, see ühendas koolilapsi, kellele peeti alkoholismivastaseid loenguid väga tõhusa näitlikustava materjaliga, kes uhkusega kandsid omaõmmeldud karskusembleemi ja laulsid koolide karskuse hümni. Liikumine ühendas õpilasi ka isetegevuse tasemel. Kasvas üles põlvkond, kellele lausjoomine oli enamasti ikka taunitav. Muidugi, need ajad on möödas ja tänapäeval sellist karskusliikumist käivitada oleks vist lootusetu arhaism. Aga muutunud ajas võiks ja peaks sedasama tööd tegema ka muutunud, uute vahenditega. Oleme saanud muidugi kohutava tagasilöögi 50 nõukogude aastast. Vene ajal oli ju karskusliikumine lausa keelatud – kaine peaga hakkavad karskusliikumise egiidi all kokku tulnud inimesed nagunii varem või hiljem "riigivastast panema", sest kaine mõistus sünnitab kaineid mõtteid. Mida on praegune Eesti Vabariik ära teinud selleks, et äärealade (aga mis siin rääkida ainult äärealadest) nõrgemaid alkoholi küüsist päästa? "Mönuga vötmisest" ma ei räägigi. Maapoodide alkoholivalik on üllatavalt rikkalik ja poed lahti poole ööni. Vahepeal tekkis koguni uus mõiste "pood-baar", et õigustada joomist poe ruumides või õues. Poodide ümber kogunevad joodikud pole üheski maakohas harulduseks. On need mahakantud inimesed? Keegid, kes elavad omas maailmas, olgu ümbrus milline tahes ja võimul kes tahes? Kas tõesti ei saa neid enam keegi aidata? Meie riigil pole tegelikult võimalik maha kanda mitte ühtki inimest, sest inimesi on meil vähe. Ja kui me tõesti neid, kes juba põhjas, aidata ei suuda – kuigi peaks proovima – , siis ärgem vähemalt tekitagem joodikuid juurde. Eesti kiire edu kipub olema nagu Peterburi linn – ehitatud nende luudele, kes alla jäid. Ma usun küll, et Mustjala sotsiaaltöötaja hoiab lastega joodikute peredel silma peal. Aga on väljendatud ka seisukohta, et tegemist on oma maailmas elavate heidikutega, kellega enam ei tasugi vaeva näha. See võib ju nii olla, aga ometi on selles suhtumises midagi variserlikku.
• Keeduse filmi puhul on väidetud, et filmi tegelasi joodeti. Pole saladus, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad vaid ka parteide juhtivad tegelased valimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma peale Keeduse ka rahvale alkoholi jaganud poliitikud. Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapudelitest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga.
  • Maimu Berg, "Valge laeva pankrot" Sirp, 01.06.2007

• Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muutunud puhtaks etanooliks. Ka meil tuleks kiiresti midagi ette võtta, et Eesti märgiks ei kujuneks siili luukere Vana Tallinna pudelis.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 29

• Joomine ei ole eesmärk, see ei tundu näidendis isegi pahena, ka Mary narkosõltuvus mitte. Joomine on kui kate millelegi, mida enam ei ole, aga mida kõik tegelased igatsevad.
  • Rait Avestik, "Lootus targast hommikust", Sirp, 17.05.2019 (Eugene O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" Vanemuise lavastuse arvustus)

• Kristjan Jaak Peterson, "Ma pean jooma". "Laulud, päevaraamat ja kirjad" (1922), lk 52

• "Ma, sõbrad, jooksvavalust murtud" (saksa rahvalaul, sõnad tõlkinud Jaan Poska juunior)

• Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9

• Paul-Eerik Rummo, "Joomalaul", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 183

• Nikolai Baturin, "Tõusvan kuraasin", kogus "Kajokurelend", Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 54

• Nikolai Baturin, "T(r)oostilaul". - kogus "Kajokurelend", Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 63

• Leelo Tungal "Söömapidu" (1980), rmt: "Täisminevik" (2007), lk 210

• Jan Kaus

• Helena Läks, "Tema silmade sees on sulavad liustikud" kogust "Korrosioonikihk" (Verb 2014, lk 17-18)

• Triin Tasuja, "*vahel tundub, et mu ümber", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 10

• Triin Tasuja, "sitta kah", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 12-13

• ...ma tahan jutustada veel natuke Soomest. Meil on vist rohkem põhjapõtru kui üheski teises paigas maamuna peal. Oluline osa alkohoolikuist ja tangohuvilistest kuulub samuti meile. Igaüks, kes on veetnud Soomes talve, mõistab, kust tuleb üleüldine joomarlus. Tangosõpradele õigustust ei ole, kuid nemad kogunevad õnneks peamiselt väikelinnadesse, kuhu võib ka mitte ronida.
  • Linus Torvalds

• Minu isa oli meie linnakese joodik. Enamasti ei olegi see nii hull, aga New Yorgis?
  • Henny Youngman

• Anna mõis kätte, joob mõisagi nahka!
• Haigus söödab ja joodab, aga ei lihuta.
• Igakord ei ole viga joogis, vaid vahel (mõnikord) ka vasikas.
• Igal talul oma taar, igal perel oma viis.
• Kali, ära kääri üle jõu (ääre)!
• Kel janu, sel jalad, kel nälg, sel näpud.
• Kes põhja joob, poja saab.
• Kurk kulutab enam kui käed teenivad.
• Kuulus kuninga tõbi ja vaese mehe taar.
• Mis saab, ikka kurgust alla.
• Raiskab (joob) rohkem kui jaksab teenida.
• Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta.
• Suured söömad, suured joomad.
• Taar söök, taar jook, taar töö ka.
• Õlu tehtud meestel juua, kali naistel kallutada.
• Ükski ei ela söömata ega joomata.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929