Kuu

See artikkel räägib taevakehast; kalendrikuude kohta loe artiklist Kalendrikuu.

Kuu on Maa ümber tiirlev taevakeha, mis on tavaliselt Maa pealt palja silmaga nähtav.

• William Shakespeare, "Romeo ja Julia", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" V, (1966), lk 132

• Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina.
  • Gilbert Keith Chesterton, "Muinasjutumaa eetika". Rmt: "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, 2011, lk 72-73

• Aga kevadöö ilu ei ärata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles, kuu poole, aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud, nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu Kiir koju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Heameelega võtaks Toots mõne pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal korda, aga... tont teab...
  • Oskar Luts, "Suvi", 1987, lk 53

• Kuu tõuseb ja liigub kiiremini, kui koerad ta peale hauguvad. (lk 15)
• Kuu on peeglikild, millega päike end öösel lõbustab; erutades maa silmi. (lk 16)
• Kuu on aspiriinitablett, mille maakera aeg-ajalt sisse võtab oma kohutava peavalu vastu. Kui ta hommikul taevasse ilmub, ei ole valu veel üle läinud. (lk 28)
• Kuu, kes varjab end paplite taga, mängib loodusega peitust, hõigates meeleheitlikult: "A-uuu! A-uuu!" (lk 28)
• Looduse kauneimaid vaatepilte on, kui kuu neelab alla nahkhiire. (lk 31)
• Igal ööl sõidab kuu peal jänest keegi, kes pole maksnud piletiraha. (lk 31)
• Kassid lakuvad katusekivide tassidest kuu piima. (lk 32)
• Kui taevas on maha mänginud kõik tähed, viskab ta kuuga kulli ja kirja. (lk 40)
• Troopiline saar on suplev kuu. (lk 45)
• Kuu kallistab kujusid. (lk 47)
• Kuu on perroon, mille ääres kunagi ei peatu rong. (lk 49)
• Pime kuu kõnnib läbi öö, kompides teed oma valge kepiga. (lk 54)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

• Meri oli sile, soe ja tume nagu must samet ning ükski lainesäbar ei kurrutanud tema pinda. Kauget Albaania rannikut märkis taevaservas õrn punakas õhetus. Vähehaaval, minut minutilt see õhetus süvenes ja levis üle taeva. Siis äkki nihkus päratu veinpunane kuuketas küljetsi mägede sakilise kaitsevalli tagant välja ning heitis üle tumeda mere sirge veinpunase raja. Nüüd ilmusid lagedale öökullid, kes hõljusid puult puule hääletult nagu tahmaräitsakad ning huikasid hämmastunult, kui kuu ikka kõrgemale tõusis, enne roosaks, siis kuldseks muutus ja lõpuks tähtede seas sõudis nagu suur hõbedane seebimull.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 165-166

• Vanda keeras ringi, teda pahandas, et Andrej ei maga, aga ta ei näidanud seda välja.

"Tule vaata. Taevas on nailonkuu."

Andrej ajas end jalule, toas oli külm.

"Sa külmetad!"

Andrej embas teda, puudutas huultega ta õlga. Vanda tõmbus kärsitult eemale.

"Sa vaata ometi!"

Kuu oli tõepoolest nailonist. Temast paistis läbi taeva teine külg koos tähtede ja pimedusega. Tema valgus oli kunstlik, ilma metalse läiketa. Nad silmitsesid helendavat orgu, ja Vanda aimas ette, mida Andrej küsib.

"Kas sul tõesti pole kedagi teist?" küsiski Andrej.

"Sa oled naeruväärne." (lk 81-82)

• Üle tänava seisis sisselangenud katusega majalobudik, ümberringi oli ülessongitud maa, selle taga aga uusehituse viis korrust. Kraanaõlg puudutas kuud.

"Nailonkuu," kordas Andrej, sedapuhku aga tähendas see vaid projekti. Võib-olla kutsutakse teda lõplikku varianti viimistlema. Ja kui ka ei kutsuta... Andrej põristas sõrmedega vastu aknaraami, tal tekkis igatsus kalkapaberi ja oma heade joonestusriistade järele. Ta pani uue sigareti ette ja jäi siis peaaegu millelegi mõtlemata üles kollase kera, selle nägude näo poole vahtima. (lk 108)

• Jaroslava Blažková, "Nailonkuu", tlk Lembit Remmelgas, LR 28/29 1968

• Ja ma ei leia paremat näidet tolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes anekdoodis kahest meremehest. Ühel õhtul, kui laev oli keset ookeani, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, oli vesi, taevas ja täiskuu. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett, õhku ega elu üleüldse. Isegi oma valgust ei ole tal — sellegi saab ta päikeselt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles vastuses väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva häälega tolerantsist räägivad.
  • Karl Ristikivi, "Kirjanduse ülesanded". Mana nr 35, 1969

• Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
  • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89

• On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui päeval. Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril.
  • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 56

• Nad lendasid madalal küngaste kohal. Kuu oli juba täiskuuks saamas - ja see oli tõeline lõikusaja kuu, vere- ja vasekarva. See tuli õhus rippuvast kõrrepõletamise suitsust. Kuidas saab põlevate nisukõrte sinine suits kuu punaseks teha, seda Tiffany ei teadnud ja ta ei kavatsenud selle väljauurimiseks nii kaugele lennata.
  • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 259

• Läbi sinakashallide pilvede ja niiske atmosfääri hämu paistis kuu nagu mudalombis ujuv laternapeegeldus. Tuulte tõugatuna rullusid poeetide taevakeha ees tompudeks koondunud veepiisad, venitasid end kiududeks, moodustades hämaraid laike ja fantastilisi kujundeid. Näis, nagu oleks põhjatuulte jumal sundinud oma alluvaid tagant ning nõudnud nende käest järjest rohkem ja rohkem: tants muutus taevas üha metsikumaks ning pöörase pillerkaarina kihutasid pilveräbalad üle kahvatuheledalt aimuva laigu. Ekstaatilisest tantsust kasvasid aeglaselt välja selgemad piirjooned ning ühtäkki paistis kuu kogu oma külmas hiilguses. Ämblikuvõrguna laiali venitatud pimedusest kumas läbi valgus ja kiuliste pilvede küüniste vahelt võis välja lugeda ähvardust. Piitspeenikesed jätked voolasid lainetena pöörleva keha ümber.
  • Meelis Friedenthal, "Mesilased", 2012, lk 201

• Seda, mille kohta pole tõendeid, pole tõenäoliselt olemas. Mõned ütlevad, et pole ka tõendeid, et pole olemas. Aga nii võib ju väita, et Kuu on kollasest juustust. Seda on raskem öelda pärast seda, kui inimesed on Kuul käinud, aga on ka neid, kes kuulutavad dokumenteeritud Kuul käimise võltsituks. Ja siis öeldakse: eks katsu öelda, et nii ei ole. Täitsa võimalik, et Kuu on kollasest juustust, ainult et see koht, kuhu astronaudid sattusid astuma, oli ebatavaline: seal oli juustu asemel kivi.
  • Rein Taagepera, intervjuu: Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

• Konstantin Balmont, "Kuupaiste", tlk Kalju Kangur, rmt: kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 47

• Edith Södergran, "Kuu" [1922], tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 112

• Marie Under, "Üheskoos", rmt: "Uneretk", 1968, lk 25

• Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30

• Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

• Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92

• Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22

• Viiu Härm, "*üks mu meeltesse vajutab marju...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 36

• Lauri Pilter, "Kevade on tulnud", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 26

• Kuri kuu kummuli, hea kuu seliti, soe kuu serviti, külm kuu küliti.
• Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
• Uus kuu, uued ilmad.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Armastus on nagu kuu: kui ta ei kasva, siis ta kahaneb.
  • Portugali vanasõna