Holokaust

Holokaust (kreeka keeles ὁλόκαυστον holókauston 'täielikult põletatud'; heebrea keeles השואה HaSho'a 'häda', 'häving', 'katastroof') oli juutide massiline tapmine Natsi-Saksamaal Teise maailmasõja ajal, eesmärgiga hävitada kogu juudi rahvas. See on tänapäeval kõige tuntum genotsiid maailma senises ajaloos. Holokausti mälestuspäeva tähistatakse Eestis 27. jaanuaril.

Algselt tähendas holokaust põletusohvrit ning varem on holokaustiks nimetatud mitmeid ulatuslikke hävitusaktsioone, sh massilist raamatute hävitamist. Ehkki genotsiidi alal on maailma ajaloos tihe konkurents, kasutatakse nüüdisajal terminit holokaust siiski eelkõige Saksamaa riikliku juudihävituspoliitika kontekstis.

• Paul Celan, "Surmafuuga", tlk Ain Kaalep, Vikerkaar 8-9/2001

• Uued juutidega seotud määrused. Silmust tõmmatakse ikka koomamale, vaimu ja keha püütakse murda aina uute alatute võtetega. Mida kõike pole viimasel aastal kokku kuhjunud! Ja väike nõelatorge on mõnikord valusam kui nuiahoop. Ma kogun määrused kokku: 1) Õhtul pärast kella kaheksat või üheksat kodus olla. Kontroll! 2) Oma majast välja ajamine. 3) Raadio- ja telefonikeeld. 4) Teatri-, kino-, kontserdi-, muuseumikeeld. 5) Keeld ajakirju tellida või osta. 6 )Sõidukeeld (kolm faasi) a) autobussid on keelatud, trammis on lubatud ainult esiplatvorm, b) kõik sõidud on keelatud peale töölesõidu, c) ka tööle jala, kui töökoht ei ole kaugemal kui 7 km või haiguse korral (aga haigustõendit on raske saada). Muidugi ka taksosõidukeeld. 7) Defitsiitsete kaupade ostu keeld. 8) Sigarite ja igasuguste tubakasaaduste ostu keeld. 9) Lillede ostu keeld. 10) Piimakaardi äravõtmine. 11) Juuksuri juurde mineku keeld. 12) Töömehi saab tellida ainult kogukonna kaudu. 13) Kohustus ära anda kirjutusmasinad, 14) karusnahad ja villased tekid, 15) jalgrattad – tööle tohib jalgrattaga sõita (pühapäevaväljasõidud ja jalgrattaga küllasõit on keelatud), 16) lamamistoolid, 17) koerad, kassid, linnud. 18) Keeld Dresdeni piiridest lahkuda, 19) vaksalisse minna, 20) Ministeeriumi kaldapealsele minna, parkides käia 21) Bürgerwieset ja Suure Aiaga piirnevaid tänavaid kasutada (Pargi tänav, Lennestrasse, Karcherallee). Viimane piirang alles eilsest peale. Üleeilsest ka turuhoonete külastamise keeld. 22) 19. septembrist juuditäht. 23) Toiduvarude kodus hoidmise keeld. (Gestaapo võtab ka talongide eest ostetu kaasa.) 24) Laenuraamatukogude keeld. 25) Tähe tõttu on kõik restoranid keelatud. Restoranis saab ikka veel midagi süüa, mingit "majatoitu", kui kodus pole enam midagi. Eva ütleb, et restoranid on puupüsti täis. 26) Riidekaarti ei ole. 27) Kalakaarti ei ole. 28) Mingit erinormi ei ole, nagu kohv, šokolaad, puuvili, kondenspiim. 29) Erimaksud. 30) Maksuvaba summa pidev vähenemine. Minu oma oli algul 600, siis 320, nüüd 185 marka. 31) Ostuaja piiramine ühele tunnile (kolmest neljani, laupäeval kaheteistkümnest üheni). Ma usun, et need 31 punkti on kõik. Aga ka kõik koos ei ole nad midagi võrreldes pideva hirmuga läbiotsimise, jõhkra kohtlemise, vangla, koonduslaagri ja vägivaldse surma ees. (lk 70–72)
• Üliõpilasena naersin ma ühe Shakespeare'i-monograafia üle (ma arvan: Sieper), mis tegi statistikat, kui sageli Shakespeare'il trompetit puhuti, trummi löödi ja vilistati. Kui gestaapo mu töö peal trampis, olin ma just võtnud eraldi lehe, et kindlaks teha, kui sageli ja mitmes seoses substantiivi, adjektiivi ja verbina kasutab Rosenberg sõnu veri, liik ja rass. (lk 77)
• Seni võisid tööl käivatel juutidel olla jalgrattad. Kõige uuem määrus (4): jalgratas võib olla ainult töölisel, kelle tee (töökohta) on pikem kui 7 km. Samal ajal: kellel on veel lubatud trammiga sõita (töölised üle 7 km piiri), ei tohi enam osta pileteid 12 kaupa või ümberistumiskomplekti, vaid ainult kalleid üksikpileteid. (lk 90)
• Kõik peab nüüd toimuma varjatult, vähemalt gestaapo eest. Stockholmi kaart on saksa tsensuurist läbi tulnud, aga halastagu mulle Jumal, kui gestaapo need read minu käest leiab. – Kätchen toob mulle ühe lehe eilsest Dresdener Anzeiger'ist – aga kohe ära hävitada! Meil ei tohi ju ühtegi ajalehte olla, me vaatame igal õhtul all telegramme ajalehest Dresdener Neueste Nachrichten, mida aarialane Elsa Kreidl tellib. Niisiis avaldab Anzeigev artikli saagi kohta, mis kõige kaunima ilukõne taga laseb aimata karjuvat puudust. "Kõige halvemad kartused" ei olevat täide läinud, kuid siiski tuleb väga kokkuhoidlikult majandada. Kui kuidagi võimalik, peaks midagi ka kõvasti vähenenud seakasvatusele jääma. Jne, jne. Mina ei oleks tsensorina artiklit – pahaendelise pealkirjaga "Igapäevane leib" – küll läbi lasknud. (lk 98)
• Hr Hirschel tuli minuga kaasa, ta tahtvat proua Picki, oma endist üürilist, vaatama tulla. Ta kaebas gestaapo kirjeldamatu jõhkruse üle. Eriti need kaks, kellega ka meil oli tegemist olnud, "Sülitaja" ja "Kolkija", olevat kuradid. Nad ei ole, nagu mina arvasin, päris madalal ametikohal. Sülitaja, hullumeelsete tumedate silmadega, on komissar, teine (kahvatusinised väikesed teravad silmad, esiletungiv nina, nokkmüts blondidel juustel) kapteni auastmes sturmbannfüürer; nende nimed on Weser ja Clemens. Hirschel ja Kahlenberg (Pionkowski vähem sümpaatne ja väga nooruslik järglane) olid kutsutud gestaaposse, et vastu võtta uue transpordi nimekiri. "Mis te siin hulgute? Mis te jälle olete kokku keeranud, midagi olete te ju alati kokku keeranud." (Hirschel lisas: ka teda on seal juba kolgitud, kahe peamise kiskja juuresolekul on ka muidu mõõdukad mehed kohustatud julmad olema.) (lk 100)
• Neil viimastel kuudel õppisin ma ikka jälle: Esrast peale on olemas õige juudi religioon, "Seadus", tuhanded eeskirjad, mis seovad juuti päeva kõigil tundidel väiksemaiski tegemistes oma religiooniga ja meenutavad jumalat. Gestaapo on nagu Esra. Kord tahaksin ma fikseerida tavalise päevakava (ilma ühegi ebatavalise sündmuseta, nagu mõrv või enesetapp või läbiotsimine). Ärgates: kas "nad" täna tulevad? (On olemas ohtlikke ja ohutuid päevi – reede näiteks on väga ohtlik, siis oletavad "nad" juba pühapäevasisseoste.) Pesemisel, duši all käimisel, raseerimisel: kuhu seep panna, kui "nad" praegu tulevad. Siis hommikusöök: kõik peidupaikadest välja tuua, peidupaikadesse tagasi panna. Siis sigari puudumine; hirm teega topitud piibu suitsetamisel, see ei vii just vanglasse, aga peksa saab siiski. Ajalehe puudumine. Siis kirjakandja helistamine. Kas see on kirjakandja või on seal "nemad"? Ja mida toob kirjakandja? Siis töötunnid. Päevik on eluohtlik; laenuraamatukogu raamat toob kaasa peksu, käsikirjad rebitakse katki. Mingi auto sõidab iga paari minuti tagant mööda. Kas "nemad"? Iga kord akna juurde, köögiaken on ees, töötuba on taga. Kindlasti helistab keegi kella, vähemalt üks enne lõunat, üks pärast lõunat. On need "nemad"? Siis poes käimine. Igas autos, igal jalgrattal, igas jalakäijas võib oodata "neid". (Ma olen küllalt sageli sõimata saanud.) Mulle tuleb meelde, ma kandsin just mappi vasaku kaenla all – võib-olla oli täht varjatud, võib-olla keegi kaebas mu peale. Ostude tegemisel pole minul kui segaabielus oleval nii palju karta kui teistel. Kui proua Kreidl juuditalongi vastu paar ilma J-ta väiksemat talongi tagasi saab (mida ei saa kuidagi vältida), topib ta "aaria" omad käekoti voodri vahele, sest aaria talongide omamine on keelatud. (lk 101–102)
• Ajaleheveerandikult kemmergus leidsin ma följetoni pealkirja: "Inimkond käsib!". Imelik, kuidas see lubatud on: "maailmavaateliselt" on see ju vormeli "Füürer käsib" pilkamine. Seejuures sai mulle selgeks, kui kesksel kohal on see vormel kogu natsionaalsotsialistlikus mõtlemises, ja kuidas just see paljastas natsionaalsotsialismi ja fašismi kõige tugevamad juured. (Kommunismi puhul vähem.) Ühe põlvkonna väsimus. Ta tahab vabaneda sunnist isiklikus elus. (lk 104)
• Ma näen nii harva und. Ja täna hommikul ärkasin ma hirmuga. Oli nii palav, et ma olin trammipeatuses oma mantli kokku rullinud ja maha asetanud (tähega mantli) ja seisin pintsakus ilma täheta. Kaks härrat kõnetasid mind: "Me oleme teid ju mitu korda juuditähega näinud. Kuidas siis...?" Selle peale ärkasin ma vastiku hirmutundega. Hiljuti poodi mind unes üles, täna ilma täheta, see teeb üks välja. (lk 107)
  • Victor Klemperer, "Päevikud 1942", tõlkinud Tiina Lias. Vikerkaar 8/9 2001

• Meie elu ei kulgenud ärevuseta, sest Hitleri juudiseadused ei säästnud teisi Saksamaal elanud sugulasi. Pärast 1938. aasta pogromme mu kaks onu, ema vennad, põgenesid ja jõudsid terve nahaga Põhja-Ameerikasse, minu eakas vanaema tuli meie juurde. Ta oli siis seitsmekümne kolme aastane.

Pärast 1940. aasta maikuud said head ajad läbi: kõigepealt tuli sõda, siis kapitulatsioon, sakslaste sissemarss ja algas meie, juutide viletsus. Üks juudiseadus järgnes teisele ja meie vabadust kärbiti kõvasti. Juudid peavad kandma juuditähte; juudid peavad oma jalgrattad ära andma; juudid ei tohi sõita trammiga; juudid ei tohi sõita autoga, isegi mitte eraautoga; juudid tohivad teha sisseoste ainult kella 15.00st kuni 17.00ni; juudid tohivad käia üksnes juudist juuksuri juures; juudid ei tohi kella 20.00st õhtul kuni kella 6.00ni hommikul tänavale minna; juudid ei tohi viibida teatrites, kinodes ega muudes meelelahutusasutustes; juudid ei tohi käia ujulas ega tennise-, hoki- või muudel spordiväljakutel; juudid ei tohi paadiga sõita; juudid ei tohi avalikus kohas sporti teha; juudid ei tohi enam pärast kella kuut õhtul istuda ei oma aias ega ka tuttavate pool; juudid ei tohi kristlastel külas käia; juudid peavad käima juudi koolides ja kõike muud seesugust. Nii see meie eluke veeres, me ei tohtinud seda ja me ei tohtinud teist.

Jacque ütleb mulle kogu aeg: "Ma ei julge enam midagi teha, sest ma kardan, et see on keelatud." (20. juuni 1942, lk 12)

• Täna on mul teatada üksnes süngeid ja masendavaid uudiseid. Meie juudi sõpru võetakse hulganisti kinni. Gestapo kohtleb neid kõike muud kui leebelt, nad saadetakse loomavagunites Westerborki, suurde juudilaagrisse Drentes. /---/

Kui see juba Hollandis nii hirmus on, ei tea, kuidas nad siis veel nondes kaugetes ja barbaarsetes maanurkades elavad, kuhu neid saadetakse? Meie oletame, et enamik neist mõrvatakse. Inglise raadio räägib gaasiga mürgitamisest, võib-olla ongi see kõige kiirem suremismeetod. (9. oktoober 1942, lk 61)

• Rauter, mingi tähtis frits, pidas kõne. "Kõik juudid peavad olema 1. juuliks germaani maadest lahkunud. 1. aprillist kuni 1. maini puhastatakse (nagu oleks tegu prussakatega) Utrechti provints, 1. maist kuni 1. juunini Põhja- ja Lõuna-Hollandi provintsid." Nagu karja õnnetuid, haigeid ja hoolitsuseta jäe­tud loomi aetakse neid vaeseid inimesi räpastesse tapamajadesse. Aga las ma vaikin sellest, omaenda mõtted tekitavad mul õudusunenägusid! (27. märts 1943, lk 101)
• Meile tuletati väga jõuliselt meelde, et me oleme aheldatud juudid, aheldatud ühe paiga külge, ilma õigusteta, tuhandete kohustustega. Meie, juudid, ei tohi oma tunnetele vaba voli anda, peame olema julged ja tugevad, kõik koormad nurisemata enda kanda võtma, tegema seda, mis on meie võimuses, ja usaldama Jumalat. Kord saab see kohutav sõda ometi läbi, kord oleme ometi jälle inimesed ja mitte ainult juudid! (11. aprill 1944, lk 264)
  • Anne Frank, "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944". Tõlkinud Vahur Aabrams. Tallinn: Tänapäev, 2019

• Lause Juudid tuleb hävitada koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele — , kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on korralikud juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste arvamuste hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine küsimus: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge lahenduse. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see rahvas maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid oleksid selle pärast oma südames ja hinges kannatanud. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada inimelu või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja — , tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas.
  • Heinrich Himmler, kõne 6. oktoobril 1943 Poznańi linnahallis, cit. via: Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. LR 34/35 2001, lk 31–32. Himmleri kõned Poznańis 4. (SS-ohvitseridele) ja 6. oktoobril 1943 (NSDAP juhtkonnale) olid esimene dokumenteeritud juhtum, kus Hitleri valitsusliige rääkis avalikult juutide sihikindlast hävitamisest koonduslaagrites kui riiklikust poliitikast.

• Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager. Ta on ühe maailmavaate, järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
• Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: öö lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse valikuga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga Reich'ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast vangist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes juhuse tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid gaasikambrisse. (lk 14)
• Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks tõde: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud riided, kingad, isegi juuksed; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka nimi: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20–21)
• Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja peksust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud vagunites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas väsimuses edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha. (lk 45–46)
• Karbiiditorn, mis asub keset Bunat ja mille tipp on udus harva näha, on meie ehitatud. Telliskive, millest ta koosneb, kutsutakse Ziegel, briques, tegula, cegli, kamenny, bricks, téglak ja vihkamine on talle mördiks; vihkamine ja riid nagu Paabeli torni juures, ja nii me teda hüüamegi: Babelturm, Bobelturm, ja tema kaudu vihkame oma isandate suurushullust, nende põlgust Jumala ja inimeste, meie, inimeste vastu.

Ja me tunneme veel tänagi, ja isegi sakslasedki tunnevad, et antiikse needuse sarnane needus, mitte transtsendentne ega jumalik, vaid kohalolev ja ajalooline, ripub selle häbitu ehituse kohal, mis on rajatud keelte segamisele ja püstitatud vastu taeva tahet otsekui kivisse raiutud jumalateotus. (lk 62)

• Mälu on veider instrument: sellest ajast peale, kui laagris olen, tantsisklevad mul peas kaks värsirida, mis mu sõber kaua aega tagasi kirjutas:

Siin ongi nii. Kas teate, kuidas öeldakse laagri žargoonis "mitte iialgi"? "Morgen früh", homme hommikul. (lk 113)

• See on inimene, kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida ebaõiglusel või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab voodit laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on – kuigi mitte oma süü läbi – mõtleva inimese etalonist kaugemal kui kõige primitiivsem pügmee või kõige julmem sadist.

Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad; just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi. (lk 145)

• Primo Levi, "Kas see on inimene". Tõlkinud Maarja Kaplinski. Vagabund, 2004, sari "Luukamber"

• Instinktiivselt hoian oma keha seda sirgemalt, mida lähemal seisan SS-ohvitserile, et ta ei märkaks peidus koormat. Nüüd seisab ta minu ees: pikk, sale ja elegantne, munder laitmatu ja säravpuhas – hoolitsetud härra, hoopis erinev meiesugustest haletsusväärsetest kujudest, kes me ilmselt nägime välja magamata ja üsna kasimatud. Ta seisab seal sundimatus poosis, toetades vasaku käega paremat küünarnukki, parem käsi tõstetud, ja teeb nimetissõrmega nappe viipeid – kord vasakule, kord paremale, märksa sagedamini vasakule... /---/

Nimetissõrmemängu sisu saime teada õhtul: see oli esimene valik! Esimene otsus, kas olla või mitte olla. Valdavale enamusele meie tapist, ligi 90%-le, tähendas see surmaotsust. Otsus viidi täide tunni-paari jooksul. See, kes saadeti vasakule (meie poolt vaadates), marssis jaamaperroonilt otse krematooriumihoonesse, kus ta – nagu mulle rääkisid need, kes seal töötasid – võis paljudes Euroopa keeltes lugeda silte, mis nimetasid maja "saunaks". Siis suruti kõigile vasakule saadetuile pihku tükk seepi. Sellest, mis edasi sai, ei pea ma rääkima, sest ilmunud on autentsed kirjeldused. Meie, tookordsete kohaletoimetatute vähemus, saime seda teada sama päeva õhtul. Küsisin kaaslastelt, kes olid laagris olnud pikka aega, kuhu võidi saata minu ametivend ja sõber P. "Kas ta saadeti teisele poole?" "Jah," vastasin. "Näed, ta on seal," öeldi mulle. Kus? Käsi näitas paarisaja meetri kaugusel olevat korstnat, millest tõusis avara, halli Poola taeva poole kohutav katkendlik mitme meetri kõrgune tuleleek, et lahustuda sünkjaks suitsupilveks. Mis seal on? "Sinu sõber hõljub seal taeva poole," vastati toorelt. Ma ei saanud ikka veel aru. (lk 24–25)

• Duši alla minekut oodates kogeme oma täit alastust: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas eksistents. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks prillid ja püksirihm; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.

Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas tervituskõne, milles ta kinnitas "ausõnaga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", poob ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus. (lk 28)

• Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva okastraadi puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)
• Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.

Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve. (lk 117–118)

• Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002

• Üks Hitleri esimesi samme oligi pööraselt juudivaenulike seaduste vastuvõtmine, mis jätsid Saksa juudid ilma kõigist tavalistest kodaniku- ja inimõigustest. Muidugi ei osanud mitte keegi, mina kaasa arvatud, hingepõhjaski aimata, et Hitleri lubadus juudid hävitada tehakse täht-tähelt teoks. Teataval viisil peaks see tavalistele korralikele inimestele au tegema, kui me ei suutnud uskuda, et sääraseid koledusi võidakse üldse korda saata – või et maailm laseb neil toimuda. Mitte et me olnuksime kergeusklikud. Me lihtsalt ei suutnud kujutleda seda, mis oli siis veel mõeldamatu. Ent täna ei ole ükski õudus mulle enam mõeldamatu.
  • Golda Meir, "Minu elu". Tõlkinud Hillar Tali. Tallinn: Olion, 2002, lk 146

• Teadmine holokaustist ei sobi hästi puhtpoliitilise analüüsiga; võrdleva, neutraalse, "teadusliku" uurimise ees tunneb ta end halvasti. Temasse suhtutakse miskipärast nagu niihästi XX sajandi kui ka üldse kõigi aegade ainukordsesse sündmusesse, mis nõuab midagi muud kui objektiivset uurimist: erilist aukartust, pühalikku vaikust. Meil ei ole enam tegu ideoloogia ajalooga, vaid religioonilooga — lausa religiooni endaga, kõigepealt muidugi judaistliku, kuid seeläbi ka kristlikuga. (lk 9)
• Primo Levit lugedes on näha, et tema laagris ja tema rühmas asusid juudid põrgu kõige viimases ringis, kuid seal oli ka teisi ringe, ka mittejuutidele — sest neidki oli Auschwitzis palju — ja ühtki vangi — isegi mitte kõige kuritegelikumat kapot, ei peetud seal inimeseks. Selles seisnebki raamatu metafüüsiline taust, millele vihjab juba pealkiri. Nagu kõik sündmused, mis ületavad kujutlusvõime piirid, läbis küüditamine amneesiafaasi või segu amneesiast ja afaasiast, mis tabas küüditatuid ning nende seas ka pääsenud juute. Öeldamatut pole lihtne öelda. Aeg lubab pilgul kohanduda objektiga, mida on võimatu ainiti vaadata. (lk 10–11)
• Natside moraalset laastamistööd võib kirjeldada kontsentriliste ringidena kesktuuma ümber — see on pilt, mida lasevad kujutleda tsiteeritud Himmleri sõnavõtud. Tuum koosneb neist, kes on täielikult natsismiusku astunud. Neid pole kuigi palju — partei, Relva-SS-i, gestaapo südamik. Hävitamise teostajaid on veel väiksemal hulgal. Neid ei olnud rohkem tarvis: sakslaste kõrge tööstuslik ja tehnoloogiline areng võimaldas tööjõudu kokku hoida. Mõnisada SS-last, kes valvasid surmalaagreid, lasid musta töö ohvritel endil ära teha. Einsatzgrupped värvati ilma ettevalmistava väljaõppeta. On märgitud, et teoreetiliselt võisid nad sellest mõrtsukate organisatsioonist lahkuda. Kuid siis ootasid neid suured ebameeldivused, esmajärjekorras võitlus idarindel. Need inimesed olid või neist said koletised. Ei ole kindel, kas nad kõik olid natsliku ideoloogia veendunud pooldajad. Iga rahva seast on lihtne värvata nii palju piinajaid ja mõrtsukaid kui tarvis. Ideoloogiline võõp soodustas nende kalduvusi või laskis neil täielikult õide puhkeda. (lk 34)
• Minevik on meile külluslikult näidanud, et kristlik judaismivastasus oli seda elavam, mida asjatundmatumast keskkonnast oma religiooni aluste suhtes ta lähtus. Tubli Sancho Panza võttis oma usutunnistuse kokku kahte punkti: Püha Neitsi austamine ja juutide vihkamine. Aga kui usk oli kadunud, laiutas antisemitism uue ja uljama hooga, ilma et usk, olgu või moonutatud usk, täitnuks enam oma pidurdavat rolli. Sõjaeelses juudivastases kirjanduses ei või olla head juuti: kõige sümpaatsemgi, kõige vooruslikumgi kannab hukutavat viirust, mis on ristirahva vaenlane. Veel enam, kogu Euroopa ajalugu on rekonstrueeritud üleüldise juutide vandenõu ümber. (lk 86–87)
• Osa juute on hüljanud sõna holokaust põhjusel, et see tähendab ohverdamist ega sobi tähistama seda kurjuse arutut haripunkti, ning nad eelistavad sõna shoah — 'katastroof'. Kristlased võiksid leppida sõnaga holokaust, sest see elati läbi ja võeti kokku just nagu see ohver, mille tõi nende Messias. Vastastikune mõistmatus selle sündmuse sisu osas ei toetu niisiis mitte arusaamatusele ega kurjale tahtele, vaid võrsub juudi ja kristliku usu juurtest. Kristlased leiavad, et tunnetuse piirides on neil selle jaoks võti. Kuid see toimib üksnes nende usu piires. Juudid lükkavad selle tagasi ja kristlased ei saa aru, et nad seda teevad. Nii ei saa holokausti ainulaadsuse probleemil olla universaalselt vastuvõetavat täielikku lahendust. Jääb üle seda lahendamatust selgesti mõista ja sellega leppida. (lk 97)
  • Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud Katre Talviste. LR 34/35 2001

• Võigas lektüür [Eugenia Gurin-Loovi raamat "Suur häving"], võigas ka sellepärast, et sealt selgub, et musta töö tegijad, juutide kinnivõtjad ja tapjad, olid Eestis kohalikud inimesed, sakslaste kuulekatest käsutäitjatest politseinikud ja neid toetav pealekaebajate ja ülesandjate leegion. Dokumentidest on näha, et juutide ülesotsimine ja tapmine käis asjalikult ja vormistati korrektselt, süüks kirjutati vastavasse lahtrisse lihtsalt "juut" ja karistuseks "ex". Nagu elus sageli, ei puudu raamatus ka tragikoomika: oma grandioosset juudihävitusprogrammi teostades võisid natsid vahel olla veidralt väiklased. Eestis oli üks sõjaväevõimude esimesi korraldusi, et juudid ei tohi kõnniteel käia. Tšehhimaal keelati neil näiteks käia parkides, sõita mootorsõidukitega ja pidada koduloomi. (lk 215)
• Mu tädi rääkis, et Tartus hoidsid inimesed tänaval liikuvatest kollast tähte rinnal kandvatest juutidest eemale nagu pidalitõbistest. Hirmust olulisem oli ilmselt ükskõiksus: juudid olid "teised", olid võõrad ja nende saatus ei läind enamusele korda. Oli ju omal, omadelgi nii palju muret ja häda. Olen kohand arutlust sellest, et Eesti juutidele sai saatuslikuks ka vabariigiaegne kultuurautonoomia, mis lubas neil elada omaette, käia oma koolides, tegelda oma asjadega. Juudid olid vabariigis marginaalsed, olid kõrvalseisjad, ja nii jäi ka nende surm marginaalseks. Seda ei pandud tähele, sellest vaadati mööda, see unustati. Nagu mujalgi Ida-Euroopas. Oma mõju, eriti harimatutele lihtinimestele, oli kindlasti natsipropaganda, kus sõnad "juudid" ja "bolševikud" kindlalt kokku kuulusid. (lk 216)
• On peaaegu hämmastav, kui palju natslust otse või kaude õigustavat kirjandust on viimase kümne aasta sees Eestis ilmunud. Viimased selles reas on endise Nõukogude luureohvitseri Suvorovi teosed, kus too püüab Teise maailmasõja ajalugu teisipidi pöörata, tõestada, et Stalin plaanitses 40ndate aastate algul ei rohkemat ega vähemat kui Euroopa vallutamist ja selle koletu plaani ajas nurja Saksa välksõda. (lk 217)
• Keskmine eestlane eelistab edasi elada barrikaadi taga ja ei näe midagi imelikku selles, et avalikkuses tituleeritakse vabadusvõitlejateks neid, kes Adolf Hitleri ja Heinrich Himmleri geniaalse ülemjuhatuse all idarindel võitlesid Punaarmee vastu ja tagalas punapartisanide, juutide ja mustlaste vastu. Eestlased ei ole oma uuemas ajaloos olnud sangarirahvas, vaid kohanejarahvas, muidu ei oleks ta alles jäänud. Ent kohaneminegi võib minna liiga kaugele, saada orjameelsuseks, ülepingutatud püüdeks uutele isandatele meeldida. Ülemäärane kohanemine ei ole enam õige kohanemine ja selle eest tuleb vahel maksta valusat hinda nii kohanejate ohvritel kui nendel endil, kui ajad muutuvad. (lk 219)
  • Jaan Kaplinski, "Mida need juudid ometi tahavad?" Vikerkaar 8/9 2001

• Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid laipu kokku. Kuid see on läbi aegade ainus massimõrv, mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist tabuteemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb jumala kujutamise keeluga judaismis. (lk 206)
• Sõjajärgse perioodi üks probleeme oli leida kuulajaid. Me tahtsime jutustada ja arvasime, et suudame seda teha, aga mitte keegi ei osanud kuulata. Ühes oma raamatus räägib Primo Levi (jälle tema!) tulevikku ette kuulutanud painajast: ta tuli koju tagasi ja kõneles laagrielust oma perele, kuid kuulajate nägudelt võis välja lugeda kahtlemist ja hämmingut. Lõpuks läksid kõik ära ning ta jäi üksi. Ja tõepoolest, kui ta kirjutas oma teose "Kui see on inimene", ei tahtnud ükski suurem Itaalia kirjastus seda avaldada. Ainult üks väikekirjastaja julges raamatu välja anda, aga seda ei ostetud. Sama lugu oli Robert Antelme'i "Inimliigiga": kui teos 1946. või 1947. aastal ilmus, oli see täielik fiasko. Ja David Rousset'ga, kel oli ometi küllaltki suur mõju, sest ta oli mitmekülgsem, poliitilisem kuju: tema põhjalik, tundeküllane ning laagrielu ja -ühiskonna kohta romaanivormis rikkalikult informatsiooni pakkuv raamat "Meie surmapäevad", mida peaks loetama kõigis ülikoolides, ei leidnud lugejaid.

Juute taheti veel vähem kuulata kui teisi. Kuid ka nemad ise tahtsid sageli vähem rääkida, sest nemad ei olnud "kõrgemast soost" vangid nagu vastupanuliikumises osalejad. Sest neid oli saadetud laagrisse "mitte sellepärast, mida nad tegid, vaid sellepärast, kes nad olid".

Neid raamatuid hakati lugema ja kuulama alles viisteist aastat hiljem. Mõnede ütlust mööda terve põlvkonna jagu hiljem. Siis kui ühed suutsid juba kuulata ja teised, nagu mina, kirjutada. Ajaloo kummaliseks mõistatuseks on tõik, et see toimus samal ajal, kui ilmusid esimesed raamatud Gulagi kohta. (lk 211)

• Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001

• Tuli aga ette, et krematoorium oli tööga üle koormatud. Suremiste rütm on asi, mida on õige raske kooskõlastada krematooriumi läbilaskevõimega, olgu selle meeskond kui suur tahes. Niisugustel puhkudel töötas krematoorium täie tootlikkusega ja läbi paksu suitsu keeriste käisid krematooriumi korstnast välja kõrged rusked leegid. Suitsuga taevasse lendama, nii kõlas üks laagrites levinud kõnekäänd. Hoia end Scharführer’i eest, ta on elajas; kui sa temaga vahele jääd, siis oled küps suitsuga taevasse lendama. (lk 34)
• Poola juudid pidid selle karmi talve külmas reisima kuus päeva, kaheksa päeva, mõnikord kümme päeva. Söömata, muidugi mõista, ja joomata. Kui pärale jõuti, kui lükanduksed lahti tõmmati, ei liigutanud keegi. Laipade jäätanud mass, kõik need püstijalu surnud, püstijalu jäätanud Poola juudid tuli esmalt eest ära koristada — nad kukkusid laagrijaama perroonile nagu keeglinuiad - ja alles siis leiti mõned ellujäänud. Sest ellujäänuid oli ikkagi. Laagri värava poole asus teele aeglane, vaaruv rongkäik. Mõned kukkusid maha ja ei tõusnudki enam, mõned tõusid, teised vedasid sõna tõsises mõttes endid laagri väravani. Ühel päeval leidsime ühest vagunist, kokkukleepunud laipade massi seest kolm juudi poisikest. Kõige vanem oli viieaastane. Saksa seltsimehed "laagrikaitse" komandost näppasid nad ära otse eseslaste nina alt. Nad elasid laagris ja nad tulid sealt ka välja — need kolm juudi orvukest, keda me leidsime laipade jäätanud massi seest. Ja niimoodi saangi ma järgmise aasta karmil talvel teada, kuidas nad juutidel reisida lasevad. (lk 96)
• Kolme või nelja päeva pärast toovad ameeriklased siia karjakaupa Weimari elanikke — laagrit vaatama. Nad näitavad neile karantiinlaagri barakke, mille haisu sees invaliidide suremine ikka veel edasi käib. Nad näitavad neile krematooriumi, näitavad blokki, kus eseslastest arstid kinnipeetavate kallal katseid sooritasid, nad näitavad neile proua Ilse Kochi inimnahast lambivarje, neid hurmavaid pärgamenteeritud lambivarje, millel on ilusasti näha tätoveeringute sinised jooned inimnahal. Kevadtualettides Weimari naised ja professori- ja vürtspoodnikuprillidega Weimari mehed hakkavad siis nutma ja halama, et nemad ei teadnud, et nemad ei ole selle eest vastutavad. Pean ütlema, et see vaatemäng ajas mul südame läikima: ma läksin minema, et end kuskile üksildasse nurka peita, ma põgenesin ja surusin puude kevadkohina all näo kevadise rohu sisse. (lk 137)
  • Jorge Semprún, "Suur reis". Tõlkinud Enn Sarv. LR 32-35, 1965

• Lõpplahendus ei pidanud tähendama juutide pikaaegset barakkides hoidmist ning nende tööjõu kasutamist tööstusplaanide elluviimisel. See tähendas hoopis kiirmõrvamise vahendeid ja efektiivseid meetodeid laipadest vabanemiseks. Selliseid seadeldisi ei saanud luua otsekohe. Kuid Auschwitzist sai nende väljaarendamise keskus. (lk 126)
• [Karl] Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui gaasiga tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas Höss selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris [1941] tapeti Zyklon B-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite lämbumisele ei eelnenud suuri piinu. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast. (lk 129)
• Himmler külastas laagrit [Birkenaus] 17.-18. juunil 1942. Ta vaatas ühte gaasiga tapmist pealt. Arvatavasti just siis tegi ta märkuse, et kindralkubermangu laagrid on üle-euroopalise lõpplahenduse läbiviimiseks ebapiisavad. Ta ütles Hössile, et Eichmanni inimsaadetised suurenevad iga kuuga ja et töövõimetud juudid tuleb armutult hävitada, nagu ka kõik mustlased. (lk 129)
  • Raul Hilberg, "Auschwitz ja lõpplahendus". Vikerkaar 8/9 2001, tõlkinud Kaisa Kaer

• Riik, kus holokaust on saavutanud kõige tähtsama koha avalikes aruteludes ja koguni rahvuslikus identiteedis, ei ole paradoksaalsel moel mitte Saksamaa või Iisrael, vaid hoopis Ameerika Ühendriigid. Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt teavad ameerika koolilapsed holokaustist rohkem kui Pearl Harborist või Vietnami sõjast. Hetkel õpetatakse holokausti 317 Ameerika ülikoolis, ühtekokku loetakse 490 kursust. Iga suurem Ameerika linn uhkustab oma holokaustimonumendi või isegi -muuseumiga. (lk 113)
• Need umbes 100 000 holokausti üle elanud juuti [Ameerika juudi kogukond] tahtsid ja püüdsid oma kohutavat kogemust jagada, kuid puudu oli neil just kuulajatest! Sõjajärgsetel aastatel polnud keegi ellujäänute lugudest eriti huvitatud. See oli optimismiaeg, kusjuures uutel juudi emigrantidel soovitati tungivalt pöörata minevikule selg ning alustada Ameerikas uut elu. Ega enamik uustulnukatest muud ei ihalenudki. Poliitilisel areenil aga asendus samal ajal Teise maailmasõja võidueufooria külma sõja reaalsusega. Verivaenlasest muutus Saksamaa üleöö kommunismivastase rinde eelpostiks Euroopas. Juutide hiljutised kannatused olid taktikalistel kaalutlustel unustatud. (lk 114, refereerib Peter Nоviсki teost "Holocaust in American Life", Boston, 1999; raamatu briti väljaande pealkiri on "The Holocaust and Collective Memory: The American Experience")
• 1970. aastateks polnud antisemitismist enam suurt kuulda, kogu juudi kogemus Ameerikas oli üks suur success story, kuid... Saanud täieõiguslikeks ameeriklasteks, hakkasid paljud juudid oma pärandit unustama. Segaabielude protsent kasvas 40ni, sünagoogide külastatavus langes. Judaismist ja/või ühisrindest antisemitismi vastu ei piisanud enam juutide ühendamiseks. Selleks uueks ühendavaks teguriks saigi holokaust. Novicki järgi on tegu puhtal kujul turumajandusliku nähtusega, kus nõudlusele järgneb pakkumine. Holokaustist ei ole saanud mitte ainult Ameerika juutide tsiviilreligioon, vaid neil on õnnestunud ka teisi oma usku pöörata! (lk 115)
• Esimest korda sai laiem Ameerika avalikkus natsliku genotsiidi õudustele kaasa elada 1978. aastal, mil kohalik televisioon näitas "Holokausti"-nimelist telesarja. Saatel oli elektrišoki efekt. Ühtekokku vaatas seda telesarja üle 100 miljoni inimese. Nagu Novick täheldab, jõudis holokaust Ameerika kodudesse läbi massikultuuri. Teataval määral aitas sellele kaasa ka juutide osatähtsus Hollywoodis, mille kõige eredamaks näiteks on 1993. aastal linastunud Steven Spielbergi film "Schindleri nimekiri". 1993. aasta saigi holokausti üleüldise teadvustamise apoteoosiks: Spielbergi suurteosele sekundeeris suurejoonelise Holokausti Memoriaalmuuseumi avamine Washingtonis. (lk 116)
• Nii olid näiteks Anne Franki päeviku esikväljaandest välja jäetud kõik viited Anne juutlusele. Rõhk oli asetatud universaalsetele väärtustele, mida see Amsterdami tüdruk väidetavasti esindas. Euroopas on Anne Franki päevik tõesti kuulsaks saanud alles pärast Broadway lavastust 1955. aastal. Siis "avastasid" ta ka Ameerika juudid, kes sestpeale peale hakkasid rõhutama ennekõike Anne "juudilikkust". Kuna aga Anne põlvnes tegelikult tugevasti assimileerunud perekonnast, siis on mõned ortodokssed juudi tegelased teinud hiljuti ettepaneku Anne "juudi panteonist" hoopis välja heita! (lk 117, refereerib teost: Тim Соle, "Selling the Holocaust: From Auschwitz to Schindler. How History is Bought, Packaged, and Sold. New York, 1999; raamatu Ameerika väljaandja sundis autorit muutma raamatu algset pealkirja "Images of Shoah", mille all see oli avaldatud Inglismaal)
• Kraków on Poola turismikeskus. Alates 1990. aastate keskpaigast on linna külastajate hulgas rohkesti ka juutide ajaloo huvilisi. Ei külastata aga mitte kohta, kus asus juudi geto, vaid linnaosa, kus Spielberg oma filmi ["Schindleri nimekiri"] väntas. Teine paik, kuhu sooritatakse päevapikkusi retki, on loomulikult Auschwitz. Enamik neist, kes Poolasse tulevad, võtavad varem või hiljem ette ka palverännaku Auschwitzi. 20. sajandi lõpul on see koht omandanud teatava sakraalse tähenduse, kirjutab Cole. Õudusturism on moes. Turistidele ei näidata aga jällegi mitte tõelist surmalaagrit, vaid väljavõtet, mis koosneb kõigile tuntud väravast kirjaga Arbeit macht frei, krematooriumist ja... suveniiripoest. (lk 118)
  • Anton Weiss-Wendt, "Mida tähendab meile holokaust? Võrdlevalt Ameerikast ja Eestist". Vikerkaar 8/9 2001

• [Ewa:] Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu ema esimest korda Emski getos, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke – enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha vabatahtlikult, kuna veidi aega enne geto asutamist oli linnas aset leidnud kohutav juutide hukkamine – nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse. (lk 12)
• [Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui judaism. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasi–ateiste, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus veri välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt – juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)
• [Avigdor, Danieli vend:] Saad aru, ma olen ateist. Religioon pole mind kunagi huvitanud, jumal pole huvitanud! Kõik need jutud – jumal on, jumalat pole. Ühtedel on tõendid, et jumal on, teistel, et pole. Kuid minu meelest on kuus miljonit auku aetud juuti peamine tõendus sellest, et mingit jumalat ei ole. Nojah, oletame, et see on igaühe enda asi, mida ta jumalast arvab. Kuid miks mu vend, kui tal seda jumalat nii väga vaja oli, valis kristliku? Kui palju neid jumalaid üldse on – üks, kaks või neli? Kui juba valida, oleks juudi jaoks loogiline valida juudi jumal. Kuid ausalt öeldes, kui tuletada meelde, mis tookord juhtus – no mille poolest jumal saatanast erineb? (lk 43)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013

• Holokausti nägemine Teise maailmasõja keskse inimtragöödiana on omakorda pärssinud teiste sõjas massilisi kaotusi kandnud rahvaste kannatuste analüüsi. Nõukogude režiimi sõjaaegsete kuritegude lahkamises juutide vastu suunatud massimõrvaga võrreldavas inimsusevastaste kuritegude raamistikus kiputakse nägema katset natside tegevust relativiseerida ja rehabiliteeridagi. Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga.
  • Maria Mälksoo, "Jätkusõjaks Historikerstreitile", Sirp, 04.02.2010 (arvustus: Bogdan Musial, "Sihikul on Saksamaa: Stalini sõjaplaanid Lääne vastu", tlk Toomas Huik, Tänapäev, 2009)

• Valin nende seast raamatu, mis käsitleb Adolf Eichmanni kohtuprotsessi. Mul oli ähmaselt meeles, et Eichmanni nimi oli kuidagi seotud natside sõjakuritegudega, kuid mingit huvi ma ta vastu ei tundnud. Lihtsalt jäi see raamat silma. Raamatust saan ma teada, milline suurepärane kontoriametnik see hõrenevate juuste ja metallroheliste prillidega kolonelleitnant oli. Kohe sõja alguses saab ta natside peakorterist ülesandeks juudiküsimuse lahendamise – see tähendab massimõrva – ja teeb plaane, kuidas seda konkreetselt täide peaks viima. Ja mõtleb plaani valmis. Küsimus, kas selle täideviimine on õige või mitte, tema pähe praktiliselt ei kerki. Ainus, millele ta mõtleb, on, kuidas lühikese aja jooksul väheste kuludega võimalikult palju juute ära saaks koristatud. Tema arvutuste kohaselt oli Euroopa aladel kokku 11 miljonit hävitamist vajavat juuti.

Ta varub mitmest vagunist koosnevaid kaubaronge. Kui palju juute peaks ühte rongi toppima? Kui mitu protsenti neist transpordi käigus loomuliku kaona oma eluga hüvasti jätab? Kuidas saaks neid töid võimalikult vähese inimeste arvuga läbi viia? Kuidas saaks laipadest kõige ökonoomsemalt lahti – põletaks, mataks või sulataks? Eichmann istub laua ääres ja arvutab hoolega. Plaan viiakse ellu ning tulemused vastavad peaaegu täielikult planeeritule. Sõja lõpuks suudetakse tema plaani kohaselt ära koristada 6 miljonit juuti (pisut üle poole ette nähtust). Kuid süütunne tal puudub. Jeruusalemma kohtu kuulikindla klaasiga kaitstud süüpingis imestab Eichmann, pea viltu, miks tema asjus küll niisugune suurejooneline protsess peetakse ja miks ta kogu maailma tähelepanu keskpunktis on. Sest tema vaid pakkus temale antud ülesandele kõige tulemusrikkama lahenduse. Täpselt nii, nagu kõik teised ausad ametnikud üle kogu maailma. Ei tea miks küll just teda niimoodi rünnatakse?

Loen seda "kontoriametniku" lugu vaikses hommikuses metsas linnulaulu kuulates. Raamatu viimasel leheküljel on Ōshima-sani poolt pliiatsiga kirjutatud märkus. Ma tean, et selle on kirjutatud Ōshima-san. Tal on eriline käekiri.

"Kogu probleem on kujutlusvõimes. Meie vastutus algab kujutlusvõimest. Yeats kirjutab järgmist: In dreams begin the responsibility. Täpselt nii see on. Aga ka vastupidine on tõsi: kui kujutlusvõime puudub, ei sünni ka vastutust. Täpselt nii nagu antud Eichmanni näites." (lk 162–163)

• Haruki Murakami, "Kafka mererannas", tlk Kati Lindström, 2016

• Needsamad põhjused, mille tõttu me Auschwitzist üldse midagi teame, moonutavad meie arusaamist holokaustist: me teame Auschwitzist just nimelt selle tõttu, et seal jäädi ka ellu, ja ellujääjaid oli seal selle tõttu, et Auschwitz oli lisaks surmavabrikule ka töölaager. Ellujääjad olid suures osas Lääne-Euroopa juudid, sest Auschwitz oli koht, kuhu nad tavaliselt saadeti. Pärast Teist maailmasõda oli Lääne-Euroopa juutidel vabadus kirjutada ja avaldada, mida nad tahtsid, Ida-Euroopa juudid aga, kes jäid raudse eesriide taha, seda teha ei saanud. Läänes suutsid holokaustimälestused jõuda (kuigi väga aegamisi) ajalookirjutusse ja avalikku teadvusse.
• 1943. ja 1944. aastaks, mil toimus enamik Lääne-Euroopa juutide tapmisi, oli holokaust suurel määral juba lõpule viidud. Kaks kolmandikku sõja jooksul tapetud juutidest olid 1942. aasta lõpuks juba surnud. Peamised ohvrid, Poola ja Nõukogude Liidu juudid, tapeti kuulidega ühishaudade ääres või vingugaasi abil, mida pumbati okupeeritud Poolas Treblinka, Bełzeci ja Sobibóri gaasikambritesse.
• Adekvaatne pilt asetaks holokausti ajaloo keskmesse operatsiooni "Reinhardt", Poola juutide tapmise 1942. aastal. Poola juudid moodustasid maailma suurima juu­di kogukonna, Varssavi oli kõige tähtsam juudi linn. See kogukond hävitati Treblinkas, Bełzecis ja Sobibóris. Neis kolmes asutuses tapeti ligikaudu poolteist miljonit juuti, neist ainuüksi Treblinkas 780 863. Sealsetest surmalaagritest pääses eluga kõigest mõni tosin inimest. Pärast Auschwitzi ja Treblinkat tähtsuselt kolmas tapapaik Bełzec on peaaegu tundmatu.
• Holokausti teine tähtsam osa seisnes massilistes mahalaskmistes Ida-Poolas ja Nõukogude Liidus. Need algasid 1941. aasta juunis, kui SS-i Einsatz­grup­pe’d hakkasid maha laskma juudi mehi, laienesid juulis juudi naiste ja laste tapmisele ning jõudsid tervete juudi kogukondade hävitamiseni sama aasta augustis ja septembris. 1941. aasta lõpuks olid sakslased (koos kohalike abilistega ja Rumeenia üksustega) tapnud Nõukogude Liidus ja Balti riikides miljon juuti. See võrdub terve sõja jooksul Auschwitzis tapetud juutide koguarvuga. 1942. aasta lõpuks olid sakslased (jällegi koos kohalike abilistega) tapnud veel 700 000 juuti ja nende võimu all olevates Nõukogude Liidu piirkondades olid juudi kogukonnad lakanud olemast.
• Ühesõnaga, holokaust oli tähtsuse järjekorras: operatsioon “Reinhardt”, mahalaskmised ja Auschwitz – ehk Poola, Nõukogude Liit ja ülejäänud Euroopa. Ligikaudu 5,7 miljonist tapetud juudist olid umbes 3 miljonit enne sõda Poola kodanikud ja veel ligikaudu 1 miljon enne sõda Nõukogude Liidu kodanikud – niisiis ühtekokku 70% koguarvust. (Poola ja Nõukogude juutide järel suuruselt järgmised tapetud juutide rühmad olid Rumeenia, Ungari ja Tšehhoslovakkia juudid. Kui võtta arvesse ka need inimesed, tuleb ho­lokausti idaeuroopalik iseloom veelgi selgemini esile.)
  • Timothy Snyder, "Holokaust: eiratud tegelikkus". Tõlkinud Märt Väljataga. Artikli aluseks on ettekanne Vilniuses 8.–11. maini 2009 toimunud Eurozine konverentsil "Euroopa ajalood".

• Eesti kuulus nende maade hulka, mis olid otseselt seotud holokausti kuritegudega: 1941. aastal tapeti Eestis kõik siia jäänud juudid ja Saksa okupatsiooni ajal asus siin mitu natside koonduslaagrit, kus surid balti, saksa, tšehhi jt juudid. Surve tegeleda oma ajaloo selle tahuga tuli Eestile mõnevõrra ootamatult mitte ainult seetõttu, et stalinistlike repressioonide uurimine tundus palju pakilisem, vaid sellegipärast, et hoolimata Nõukogude fašismivastasest propagandast, oli natside inimsusvastaste kuritegude genotsiidilik, spetsiifiliselt juutide vastu suunatud tahk Nõukogude Liidus maha vaikitud. Eestis puudus usaldusväärne teave holokausti kohalikust ulatusest ja olemusest, millele mälukultuur oleks saanud toetuda. Nii iseloomustabki 1990. aastate Eesti mälukultuuri loidus kohaliku holokaustikogemuse mäletamisel.
  • Eneken Laanes, "Mälukultuuri avanemine". Tiit Tammaru (Toim.). "Eesti inimarengu aruanne 2016/1017. Eesti rändeajastul", lk 233

• Heinrich Himmleri kuulsas Poseni kõnes, mis pidi juutide massimõrvade täideviijaid ette valmistama selleks, mida neilt oodati, räägitakse "meie ajaloo aukirjast, mida ei ole kunagi kirjutatud ja mida ei kirjutata kunagi". Kirjutamata aukiri on paradoksaalne fenomen, mis jääb mäletamise ja unustamise vahele. Järgmises, kaks päeva hiljem peetud kõnes rõhutas ta ühetähenduslikumalt massimõrvade ranget saladuses hoidmist:

Võib-olla väga pika aja pärast võib kunagi kaaluda, kas saksa rahvale öeldakse sellest midagi enamat. Ma usun, et on parem, kui meie - meie kõik kanname seda oma rahva eest, võtame vastutuse enda peale (vastutuse teo eest, mitte üksnes idee eest) ja võtame siis saladuse endaga hauda kaasa.

Himmler ei kirjelda massimõrva projekti mitte üksnes natsionaalsotsialistlikult hüsteerilises, heroilises keeles, vaid lisaks ka kristlikult kaunistatud eneseohverduse sümboolikas. Sellega stiliseeriti massimõrv mitte üksnes rahvuslikuks,vaid ka religioosse alusega missiooniks. Samas keelati sellest missioonist kõnelemine, seda missiooni peeti ka kuriteoks ning seega tuli seda varjata. Vaikimine, saladuses hoidmine, unustamine ning au, kuulsuse ja tunnustuse soov ristuvad siin väärtuste äärmises perverssuses.

• Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika". Tõlkinud Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 130-131

• Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda lava olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke traumasid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja aupaistega ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised filmid on keskendunud ikka sellele, kuidas ohvrid mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult natside saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise aura just massimõrvarite ümber.
  • Ott Puumeister, intervjuu: Mariliis Mõttus, "True crime ajab hamba verele", Müürileht, 15. märts 2023