Jorge Semprún

Jorge Semprún Maura (10. detsember 1923 Madrid – 7. juuni 2011 Pariis) oli prantsuse keeles kirjutav Hispaania kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema poolautobiograafiline "Suur reis" (Le grand voyage, 1963) mis kirjeldab tema Buchenwaldi-kogemust.

Artiklid

Põhjuseks, miks ma otsustasin kirjutada "Suure reisi" – olen sellest korduvalt rääkinud –, oli too hispaania kommunist, kellele kuulus põrandaalune korter, kus Franco ajal ööbisid partei liikmed, kui neil oli vaja Madridis peatuda. Õhtuti, kui koos tema ja ta naisega sõime, jutustas ta mulle oma elust Mauthausenis: laager oli üks raskemaid, hoolimata sellest et see polnud hävituslaager, vähemasti mitte tööstuslikuks hävitamiseks mõeldud. Kuid ta jutustas nii halvasti, et ma mõtlesin: "Kas teda kuulates suudaks keegi taibata, mis asi see laagrielu selline oli?" Ja siis hakkasingi kirjutama "Suurt reisi", mida ma varem polnud suutnud kirjutada, samas kui näiteks Primo Levi ja "Inimliigi" autor Robert Antelme kirjutasid kohe, et vabaks saada. (lk 206)
Pealegi, "Suure reisi" kirjutasin ma küll aastatel 1961—1962, kuid teatud mõttes 1945. aasta mälestustes elades, ning minu mõttemaailm, emotsioonid ja poliitiline moraal kuulusid sellele noorele kommunistile, kes mitte ainult ei teadnud midagi Stalini laagritest, vaid oleks vihastanud juba üksnes mõttegi peale, et Nõukogude Liidus võib laagreid olla, ja kes võis koonduslaagrites näha koguni kapitalistliku ekspluateerimise äärmuslikku väljendusvormi! Kui raamat ilmus, siis ma teadsin, et ta on üdini tõene ja samas üdini vale. Mitte Buchenwaldi elu suhtes, vaid poliitilise moraali seisukohast, sest see raamat on poolenisti halvatud: ma ei teadnud midagi mõlemapoolsest koonduslaagrite süsteemist, rääkimata Pol Pothist, kes tuli hiljem. Seega tundsin vajadust kirjutada raamat, mis võtaks seda arvesse. (lk 209)
Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne avangard, "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just totalitaarsed süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, aarialastest sportlaste ning sirpi ja vasarat taeva poole sirutavate kolhoosnike antihumanistlikus vormis – pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi maailmanäituse sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" kunst (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli diktatuuri, mitte totalitarismiga) oli realistlik. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti.

Picasso kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)

Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212)
- Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001

"Suur reis"

Tsitaadid väljaandest: Jorge Semprún, "Suur reis". Tõlkinud Enn Sarv. LR 32-35, 1965.

Muudkui see vagunisse kokkulitsutud kehade mass, see puuriv valu paremas põlves. Päevad kui ööd. Võtan end kokku ja püüan lugeda neid päevi, püüan lugeda öid. Võib-olla toob see selgust. Neli päeva, viis ööd. Aga lugesin vist valesti või siis on mõnest päevast saanud öö. Öid on mul ülearu, kõik kohad aina öid täis. (lk 9, romaani algus)
Ümberringi on hämarus, katkendlik lõõtsutamine ja äkiline, meeletu tõuklemine, kui mõni kokku variseb. Kui meid vaguni ees sada kakskümmend välja loeti, jooksis mul külm judin üle selja, sest hakkasin kujutlema, mis sellest tuleb. Aga mis tuli, on veelgi hullem. (lk 10)
Teen silmad lahti, hästi kähku, et maastikku üllatada, et teda ootamatult tabada. Ta on kohal. Ta on lihtsalt kohal, tal pole midagi muud teha. Ma võiksin praegu surra — püstijalu siin, tulevasi laipu täistuubitud vagunis - ja tema poleks sellest sugugi vähem kohal. Moseli org oleks kohal, seisaks minu surnud pilgu ees, uhkeldavalt ilus nagu Breugheli talvepilt. (lk 11-12)
"Weimar," ütlen ma, "see on provintsilinn."

"Kõik linnad on provintsilinnad," kostab ta, "välja arvatud pealinnad."

Naerame mõlemad, sest loomulik mõistus on maailma kõige õiglasemalt jaotatud asi. (lk 18)

Tuli aga ette, et krematoorium oli tööga üle koormatud. Suremiste rütm on asi, mida on õige raske kooskõlastada krematooriumi läbilaskevõimega, olgu selle meeskond kui suur tahes. Niisugustel puhkudel töötas krematoorium täie tootlikkusega ja läbi paksu suitsu keeriste käisid krematooriumi korstnast välja kõrged rusked leegid. Suitsuga taevasse lendama, nii kõlas üks laagrites levinud kõnekäänd. Hoia end Scharführer’i eest, ta on elajas; kui sa temaga vahele jääd, siis oled küps suitsuga taevasse lendama. (lk 34)
"Mina ei ole ühtegi sõda pidanud," ütleb sõdur tuhmil häälel./---/

"Te seisate ju siin, püss õlal. See on teie enda tahtmine."

"Kus mujal ma võiksin olla?" küsib ta tuhmil häälel.

"Te võiksite olla maha lastud, te võiksite olla koonduslaagris, te võiksite olla jooksus."

"Asjad pole sugugi nii lihtsad," ütleb ta.

"Selge see. Välisandarmeerias või gestaapos ennast teie kaasmaalaste poolt üle kuulata lasta on siis lihtne?"

Ta tõrjub ägedalt käega.

"Mul pole gestaapoga mitte vähematki tegu."

"Teil on kõigega tegu!" vastan ma talle.

"Mitte kõige vähematki, uskuge mind!" Ta on ilmselt rööpast väljas. (lk 43)

Poola juudid pidid selle karmi talve külmas reisima kuus päeva, kaheksa päeva, mõnikord kümme päeva. Söömata, muidugi mõista, ja joomata. Kui pärale jõuti, kui lükanduksed lahti tõmmati, ei liigutanud keegi. Laipade jäätanud mass, kõik need püstijalu surnud, püstijalu jäätanud Poola juudid tuli esmalt eest ära koristada — nad kukkusid laagrijaama perroonile nagu keeglinuiad - ja alles siis leiti mõned ellujäänud. Sest ellujäänuid oli ikkagi. Laagri värava poole asus teele aeglane, vaaruv rongkäik. Mõned kukkusid maha ja ei tõusnudki enam, mõned tõusid, teised vedasid sõna tõsises mõttes endid laagri väravani. Ühel päeval leidsime ühest vagunist, kokkukleepunud laipade massi seest kolm juudi poisikest. Kõige vanem oli viieaastane. Saksa seltsimehed "laagrikaitse" komandost näppasid nad ära otse eseslaste nina alt. Nad elasid laagris ja nad tulid sealt ka välja — need kolm juudi orvukest, keda me leidsime laipade jäätanud massi seest. Ja niimoodi saangi ma järgmise aasta karmil talvel teada, kuidas nad juutidel reisida lasevad. (lk 96)
Kolme või nelja päeva pärast toovad ameeriklased siia karjakaupa Weimari elanikke — laagrit vaatama. Nad näitavad neile karantiinlaagri barakke, mille haisu sees invaliidide suremine ikka veel edasi käib. Nad näitavad neile krematooriumi, näitavad blokki, kus eseslastest arstid kinnipeetavate kallal katseid sooritasid, nad näitavad neile proua Ilse Kochi inimnahast lambivarje, neid hurmavaid pärgamenteeritud lambivarje, millel on ilusasti näha tätoveeringute sinised jooned inimnahal. Kevadtualettides Weimari naised ja professori- ja vürtspoodnikuprillidega Weimari mehed hakkavad siis nutma ja halama, et nemad ei teadnud, et nemad ei ole selle eest vastutavad. Pean ütlema, et see vaatemäng ajas mul südame läikima: ma läksin minema, et end kuskile üksildasse nurka peita, ma põgenesin ja surusin puude kevadkohina all näo kevadise rohu sisse. (lk 137)
Peamine asjaolu on see, et me oleme tööjõud. Kuivõrd meid kohe pärast arreteerimist maha ei lastud, kuivõrd me ei kuulu ka niisuguste isikute kategooriasse, keda tuleb iga hinna eest, ükskõik mis kombel hävitada, nagu näiteks juudid, — sedavõrd on meist saanud tööjõud. Teatavat erisorti tööjõud, muidugi mõista, sest meil puudub vabadus müüa oma tööjõudu, sest me ei ole sunnitud oma tööjõudu vabalt müüma. SS ei osta meie tööjõudu, lihtsalt pressib seda meist välja, pressib sunnivahenditega, mida ei saa millegagi õigustada, kõige puhtama vägivallaga. Sest peamine on see, et me oleme tööjõud. Ainult et see tööjõud pole ostetud ja seepärast pole majanduslikult hädatarvilik tema taastootmist kindlustada, Kui me tööjõud on ammendatud, siis lähevad eseslased ja muretsevad uut. (lk 157)

Välislingid