Vadjalased
Vadjalased (endanimetused vadjalain, vad́d́alaizõd, vadjakko, vađđalaizet, maaväci) on läänemeresoome keelkonna lõunarühma kuuluvat keelt kõnelev läänemeresoome rahvas.[1]
Traditsiooniline vadjalaste asuala Vadjamaa on olnud Ingeris Lauga jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast ja 2010. aasta rahvaloenduse andmetel 64.[2] 2011. aasta seisuga oskas vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast, keelest arusaajaid on mõnevõrra rohkem.[3] 2011. aasta seisuga elas Eestis 4 vadjalast.[4]
Vadjalaste ajalooline asuala oli praegusest oluliselt laiem. Siiski polnud see ühtne, külad olid hajutatud ja nende vahel elas teisigi rahvusi (ingerlasi, isureid ja venelasi). Asustust võis jagada kolme rühma: Kesk-Ingeri kõrgustiku rühma keskuse moodustas Kattila küla (venepäraselt Kotlõ), teine rühm asus Syväjärvest (vene Glubokoje järv), Jarvikoisjärvest, Haapalajärvest ja Babinajärvest koosnevast järvestikust ida pool ning kolmanda moodustasid kolm küla Lauga jõe suudmest idas. Kukkuzi (Kukkusi) ja Ičäpäivä (vene Itsipino) külad jäid nendelt aladelt väljapoole. Vadjalased kasutasid kõrgustiku rühma kohta nime Ylägö, järvestiku rühma kohta Orko ja Lauga jõe suudme rühma kohta Vaipooli.[5] Vadjalastest ida pool oli isurite asuala.
Uurimine
[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene vadjalaste "avastaja" oli Narva pastor Friedrich Ludolph Treffurt 1783. aastal. 1856. aastal avaldas August Ahlqvist 90-leheküljelise vadja keele grammatika ("Wotisk grammatik"). Paul Ariste avaldas oma vadja grammatika 1948. Ariste kogus selle teose kõrval 5639 leheküljest ja 23 köitest koosneva Vadja etnoloogia, mis sisaldab päevikuid, etnograafilisi esemeid ja 44 100 sõnasedelit. Vadja keele sõnaraamatuid on avaldatud kaks. Lauri Posti avaldas 1980 Kukkusi vadja sõnastiku, mis hõlmab ühelt vadja perekonnalt 1931–1932 kogutud sõnu. Lauri Kettunen avaldas 1986 181-leheküljelise Mahu murde sõnaraamatu. Johanna Laakso avaldas 1989 vadja tõlkesõnastiku, millele oli lisatud kaks eespool nimetatud sõnastikku ja muid sõnavaraloendeid. Teose pealkirjaks sai "Vadja keele sõnaraamat". Sõnastik on kolmekeelne: vadja-eesti-vene. Teose materjali kogumine algas juba 1930. aastatel. Eesti Kirjandusmuuseumis on 13,5 tundi vadjalaste lindistusi. Eesti Rahva Muuseumi kogus on 206 vadjalaste eset. Esemeid on ka etnograafiamuuseumides Peterburis, Kuressaares, Helsingis ja Riias.[6]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Muinasaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Vadjalasi nimetatakse sageli Ingeri põlisrahvaks, mis on tõsi sellisel määral, et enne neid piirkonda asustanud rahvaid ei ole teada.[7] Valter Langi arvates kõneles sealne varasem rahvastik lääneuurali seda keelevormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled.[8] Aarne Michaël Tallgreni teooria järgi põlvnevad vadjalased inimestest, kes läksid Eestist 3.–6. sajandil Ingerisse, kust on avastatud eesti tüüpi matmispaiku.[7] Valter Langi kohaselt algas vadjalaste kujunemine hilisel eelrooma rauaajal ja rooma rauaajal, mil Põhja-Eestist levis Isuri platoo lääneossa tarandkalmete ehitamise traditsioon. Sellega kaasnes läänemeresoomekeelse rahvastiku migratsioon ja piirkonna varasema keele hääbumine.[8]
Vadja keele kõige lähemaks sugulaseks peetakse üldiselt eesti keelt. Näiteks Paul Ariste väidab, et Narva jõe piirkonnas räägiti kunagi ühtset eesti keelt, millest vadja keel isolatsiooni tõttu eraldus. Esialgu peeti seda lähemaks lõunaeesti keelele, kuid hiljem levis arusaam selle tugevast sugulusest põhjaeesti keelega, millega see jagas ühist eellaskeelt. Vadjalased kutsuvad mõnikord oma keelt nimetuse vad'd'aa tšeeli kõrval nimetusega maatšeeli, mis sarnaneb eestlaste "maakeelega".[7][9]
Vadjalased kui tšuudid
[muuda | muuda lähteteksti]Mõned uurijad on arvanud, et vene leetopissides 9.–10. sajandil mainutud tšuudide all mõeldi vadjalasi. Jalmari Jaakkola järeldas seda asjaolust, et nimetus vadjalased ilmus leetopissidesse hiljem, alles alates 1069. aastast. Jaakola ja Julius Mägiste seovad laplaste folklooris esinevad vaenulikud tšuudid (cudde) vadjalaste oletatavate sõjakäikudega laplaste vastu. Mägiste ja tema arvamust jagav Erkki Itkonen väidavad, et tšuudide nimetus (oletatava algupärase tähendusega 'kiil, vai') ongi slaavi keelde lapi keelest laenatud. Tšuudide ja vadjalaste identsuses kahtleb Harri Moora, kes ei pea vadjalaste laplaste juurde ulatunud röövretki tõestatavaks ega usutavakski ning leiab sarnaselt Paul Aristega, et idaslaavlased puutusid läänemeresoomlastega kokku märksa varem kui laplastega ega saanud seega nimetust чудь neilt laenata.[10][11] Lauri Kettunen on seisukohal, et Nestori kroonika tšuudide all mõeldi vadjalasi ja nende lähedasi sugulasi Peipsi ja Pihkva järve piirkonnast. Evald Blumfeldt peab tšuudideks aga Peipsi ja Laadoga vahel elanud läänemeresoomlasi – vadjalasi, isureid ja võib-olla ka osa karjalastest.[12] Enamik uurijaid tšuude vadjalastega siiski ei samasta.
Keskaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Asuala
[muuda | muuda lähteteksti]Gustav Ränk on arvanud, et venelased asustasid Pljussa jõe oru tasapisi 9. sajandi jooksul ja see hakkas eraldama vadjalasi eestlaste asustusaladest.[13] Vadjalaste ja põhjaeestlaste kultuurilised ja keelelised erisused hakkasid Valter Langi hinnangul kasvama alles 2. aastatuhande algul (hilisrauaajal). Traditsioonilise seisukoha järgi jagunesid vadjalased ajaloolise aja algul 3 rühmaks: loodevadjalased Isuri platoo lääneosas ja Luuga jõe alamjooksul, kirdevadjalased Isuri platoo kesk- ja idaosas ning lõunavadjalased Peipsi idakaldal Oudova piirkonnas. Mitmed uurijad on sellise jaotuse ja asuala kahtluse alla seadnud. Loodevadjalased on ainsad, kes kannavad vadja kultuuritraditsiooni muinasajast kuni etnograafilise ajani ja kes teadaolevalt on kasutanud etnonüümi "vadjalased". Ka arheoloogilisele materjalile toetudes on pole peetud võimalikuks näha vadjapärase asustuse levikut lõunavadjalaste alal, kirdevadjalased võisid koosneda aga erinevatest etnilistest gruppidest, millest vadjalased moodustasid vaid osa.[8] Teisalt on arheoloogia põhjal nähtud vadjalaste sisserändu Narva jõest lääne poole Alutagusesse 11.–12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni.[14] Alutaguses ulatus vadjalaste asuala kuni Tudulinna ja Palasini ehk Viru-Jaagupi kihelkonnani. On peetud usutavaks, et ka keskaegse Narva linna "mittesaksa" elanikkond koosnes suuresti vadjalastest. Kalmete järgi otsustades säilisid Alutaguse vadjalaste erijooned naabruses elavate eestlastega võrreldes kuni keskaja lõpuni.[15]
Vadjalastega on seostatud ka Peipsi looderannikul asunud Vaiga muinasmaakonda. Vadjalaste ja Vaiga nime ühiseks algtüveks on peetud sõna "vai" (varasem kuju *vakja; vadja keeles vad'd'a).[16][17][18][19] Hiljem Vaiga alal kõneldud keelemurdes on leitud palju ühisjooni vadja keelega.[20][21] Harri Moora arvates võib see osutada, et Vaiga rahvastik oli teatavas ühenduses Peipsi idakaldal elanud vadjalastega.[22] Mõned keeleteadlased (Tiit-Rein Viitso, Huno Rätsep) on seisukohal, et vadja keel ja Vaiga alal kõneldud eesti keele idamurre on mõlemad kunagise läänemeresoome algkeele murde, nn Vaia murde, järeltulijad.[20] Teisalt on väidetud, et osa Vaiga rahvastikust moodustasid vadjalased.[19] Riho Grünthal on pidanud võimalikuks, et Henriku Liivimaa kroonikas on Vaiga all mõeldud laia piirkonda, mis hõlmas ka Narva jõest idas elavate vadjalaste asuala.[16]
Vadjalased Novgorodi vürstiriigis
[muuda | muuda lähteteksti]
12. sajandil liitus leetopissides Vadjamaaks kutsutud ala, mis hõlmas kirdevadjalasi, Novgorodi vürstiriigiga. Vadjalased ei pruukinud selles piirkonnas enamuses olla, kuid võisid anda sellele nime tänu oma dominantsele sotsiaalsele ja poliitilisele positsioonile teiste kohalike rahvaste (isurite, tšuudide) seas. Esialgu oli tegu kohaliku eliidi vasallsuhtega Novgorodiga ja oma sõjajõududega Novgorodi aktsioonide toetamisega. Hiljem algas seal vene keelele üleminek. Novgorodi vürstiriigi poliitika ja slaavistumine, alates 13. sajandist ka ristisõdijate vallutused aitasid kaasa põhjaeestlaste ja vadjalaste erinevuste süvenemisele 13.–14. sajandil.[8]
Novgorodlased hakkasid vadjalasi ristiusku pöörama 12. sajandi jooksul. Üks Novgorodi vürstiriigi maakond, Vadja viiendik (vene keeles Водская пятина, Vodskaja pjatina), oli nimetatud vadjalaste järgi.[23] Varem olid Vadjamaa nimena kasutusel Watland ja Watlandia. Neid nimesid kasutati katoliiklikes dokumentides, näiteks paavsti bullades.[viide?]
Vana-Liivimaal kutsuti kõiki Narva jõest idas elavaid läänemeresoomlasi vadjalasteks. Soomes ja Rootsis nimetati samal ajal aga kogu piirkonda Ingerimaaks ja selle elanikke peeti isuriteks.[24]
13. sajandi alguses hakkas katoliku kiriku misjonitöö tungima Baltimaadesse ja ka Ingerisse. Paavst Aleksander IV nimetas 1255 ametisse piiskopi Vadja ja Karjala alade jaoks. Mõõgavendade ordu tegi 1240 sõjaretke Ingerisse ja asutas sinna Koporje linnuse. Saksa ordu väejuht Vinke von Overberg oli sõjaretkel Ingerisse 1444–1447 ja viis vadjalastest sõjavange Lätti Bauska linna alale linnust ehitama. Sellest rühmast põlvnesid kreevinid, kellel säilisid mõned vadjalaste tavad kuni 19. sajandi alguseni. [23][25]
Moskva suurvürstiriigis
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Novgorodi vürstiriigi langust läksid vadjalaste alad Moskva suurvürstiriigi kätte. Moskva pagendas paljud vadjalased kodudest ja asustas nende asemele venelased. Seda tehti eriti aastatel 1484 ja 1488. Moskva võimu ajal hakkas levima õigeusk. 1384 asutati Jaama linn (praegu Kingissepp), kuhu ehitati kirik ja klooster. Suurem vadjalaste õigeusku pööramine hakkas aga alles 1534, pärast seda, kui Novgorodi peapiiskop Makarius oli kurtnud Moskva suurvürstile, et vadjalased kummardavad endiselt vanu jumalaid. Makarius sai volitused saata kohale munk Ilja, kelle ülesandeks sai hävitada paganlikud pühakojad, pühad metsasalud ja ohvrikivid. Misjonitöö ei toonud soovitud tulemust, aastal 1548 saatis tollane Novgorodi peapiiskop Feodosius samade ülesannete täitmiseks vadjalaste juurde preester Nikifori. Tasapidi vadjalaste usuvahetus õnnestus ja neist said õigeusklikud.[26]
Uusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]17. sajandil püüdis Rootsi võim vadjalasi ja muid Ingeri õigeusklikke elanikke pöörata luteri usku. See suurel määral ei õnnestunud, kuid tõi kaasa märkimisväärse õigeuskliku elanikkonna väljarände mujale Venemaale.[27] 17. sajandil hakkas Ingerisse Ida-Soomest kolima luteri usku elanikkonda. Religioon lahutas soomlastest tulijad ja vadjalased üksteisest, nad on omavahel väga vähe segunenud. Vadjalased segunesid peamiselt isurite[viide?] ja venelastega.
19. sajandi Vene diplomaat Fjodor Tumanski kirjutab, et vadja mehed on kavalad, kiuslikud, näitavad üles üpris teravat mõistust, kiiret taipu ja suurt sõdimishimu, ja neil on alati meeles nende muinasaeg ning esiisade vaprus. Esimesele küsimusele nende tõu kohta vastavad mõtlemapanevalt, et nemad ongi siinsed põliselanikud, venelased ja tšuhhoonetsid on aga hiljem tulnud nende küladesse. /---/ Enda ja teiste rahvaste vahel vahet tehes nimetavad nad endid vaddelasit, s.o. põlisasukad; ja veel praegugi kinnitavad nende taadid (nii nad rääkisid mulle salgamata), et maa Soome lahest kuni Peipsi järveni oli nende esivanemate omandus, et venelased ja eestlased on tulnukad nende maale ja et nende esivanemad olid sõjakaimaid rahvaid ja hävitati sõdadega.
Vadja naised olla diplomaadi arvates kõik ilusad, lõbusa, meeldiva ja ahvatleva pilguga, vilkad silmad enamasti helesinised, pikka kasvu, juuksed pea kõigil helepruunid, keha terve, õrn, valge ja puhas, kaunilt riietatud ja pärlite-kellukeste tohutu hulga tõttu tekitavad astudes suurt kõlinat.[viide?]
Vadjalaste arvu vähenemine algas pärisorjusega, mis takistas nende arengut rahvana. Veel 1848 oli vadjalastel 32 küla 5148 elanikuga[28], kuid 1926. aasta NSV Liidu rahvaloenduse andmetel oli vadjalasi ainult 705[23] ja 1942 umbes 500 inimest.[viide?]
20. sajandi alguses töötati välja vadja keele grammatikat ja sõnaraamatut, kuid pärast 1930. aastaid ei ole enam keelt uutele põlvkondadele edasi antud. Tartu ülikoolis õppinud vadjalane Dmitri Tsvetkov arendas 1920. aastatel vadja kirjakeelt, kuid ta suri enne, kui sai selle täielikult valmis.[29]
Tsvetkovi märkmetest (kirjutatud 1924, avaldatud Tartus 1931) võib lugeda, et vadjalased olid 20.sajandi alguses ülimalt tõsiusklikud ega lubanud poegadel võtta naiseks luteri usku soomlasi. Igal juhul nõuti, et pruut läheks vene usku üle ja jälgiti, kuidas ta kirikus risti ette lööb.[viide?]
Kuigi vadjalased pidasid salaja lugu oma muistsetest uskumustest, oli väline õigeusk au sees ning aitas jõudsalt kaasa vadjalaste venestumisele. Samuti peeti lugu õigeusklikest ingerlastest ning ingeri minia perre tulekul mindi üle ingeri keelele. Tsvetkovi märkmeist näib, et noored vadjalased häbenesid emakeelt ja tahtsid olla keegi teine.[viide?]
Eestlastest peeti üldiselt lugu, kuigi narriti piibupopsutajaiks ja hobusevargaiks. Kuna Vadjamaal käisid eestlased peamiselt metsa tegemas, kraavi kaevamas või muidu sulasteks, arvasid vadjalased, et nad on eriti vaesed, sest õige peremees ju sellist tööd tegema ei hakka.[viide?]
Teise maailmasõja ajal evakueeriti enamik vadjalasi koos Ingerimaa teiste soome-ugri rahvastega Soome. Vadjalastel ei õnnestunud integreeruda Soome sama hästi kui ingerlastel ja nad sattusid usu tõttu veneviha ohvriks. Osa evakueeritutest jäi elama Eestisse. Pärast sõja lõppu naasid Soome evakueeritud Nõukogude Liitu, kus nad pillutati suure Venemaa peale laiali. Vadjalased said loa naasta oma kodudesse aastal 1956, kuid paljud nende asulatest olid juba venelaste hõivatud.[30]
Nüüdisaeg
[muuda | muuda lähteteksti]1990. aastate alguse allikad nimetavad vadjalaste arvuks umbes viiskümmend, neist enamik olid vanurid. Vadja keel elas vanade inimeste kodukeelena. Praegu räägitakse vadja keelt ainult Lauga jõe suudmes kolmes külas: Jõgõperä (vene Krakolje), Liivtšülä (vene Peski) ja Luutsa (Luuditsa, vene Lužitsõ)[28], kus hinnangute kohaselt elab 20–100 vadjalast, keda ametlikult küll loetakse venelasteks[31]. Kogu Venemaal oli 2002. aastal vadjalasi 73 ja lisaks sellele Eestis 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 9 vadjalast. 1992 asutati Vaddjalista organisatsioon Eestist saadud toetusega. Organisatsiooni eesmärk on toetada vadjalaste kultuuri ja keelt. 1998 taotleti kultuurikaitseala loomist ajaloolisel vadjalaste territooriumil[29]. Venelanna Tatjana Jefimova asutas 1997 Luutsa külla Vadja muuseumi. 2003 võeti kasutusele vadjalaste lipp, vapp ja hümn[28]. Vadjalaste traditsioonilisi suveüritusi peetakse juulis Luutsa külas. 2008 lisati vadjalased Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste loendisse, nii et neil on põlisrahvaste õigused[32].
Peamine oht vadja küladele on Venemaa kavatsus rajada Lauga jõe suudmesse Laugasuu sadamalinn 35 000 elanikule[33]. Probleemid on ilmnenud ka Jõgõperä elanike ja puuraiujate vahel. 2001 hävis tules Luutsa vadja muuseum, mille süütamises kahtlustati raietöölisi[34]. 2005. aastal teises hoones uuesti avatud muuseumi tabas aasta hiljem taas põleng[3].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Piret Lotman, Ingerimaa vene õigeusklike identiteet 17. sajandi esimesel poolel luterlikust vaatepunktist[alaline kõdulink], Tuna, 2003 nr 3
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2016. Vaadatud 29. juunil 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 3,0 3,1 Jaanus Piirsalu. Vadjalased, põlisrahvas sadama külje all Eesti Päevaleht, 1. aprill 2011
- ↑ RL0428: Rahvastik rahvuse, soo ja elukoha järgi, 31. detsember 2018. Statistikaamet.
- ↑ Ilmar Talve: Vatjalaista kansankulttuuria, s.9–10
- ↑ Mauno Jokipii: Itämerensuomalaiset – Heimokansojen historiaa ja kohtaloita. Jyväskylä 1995. ISBN 9519362800
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, s.10–12
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Valter Lang (2018). Läänemeresoome tulemised. Muinasaja teadus 28. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 250–254
- ↑ Lang 2018, lk 228–229
- ↑ Priit Ligi (1980). "Tšuudid ajalookirjanduses". Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 614–615
- ↑ Paul Ariste (1968). "Kuidas eestlast on nimetatud". Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 605–606
- ↑ Ligi 1980, lk 615
- ↑ Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, s.9–18
- ↑ Valter Lang (2007). Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 247–248
- ↑ Heiki Valk (2012). Talurahva kultuur, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu. Lk 395–396
- ↑ 16,0 16,1 Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop (2016). Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 718
- ↑ Enn Tarvel (1975). Kas Otšela tšuudid olid Koivalinna eestlased. Keel ja Kirjandus 18, 1975, lk 549–552.
- ↑ Paul Alvre (1985). Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 104
- ↑ 19,0 19,1 Eesti etümoloogiasõnaraamat, sub vai
- ↑ 20,0 20,1 Huno Rätsep (1989). "Eesti keele tekkimise lugu". Akadeemia nr 7, 1989
- ↑ Eesti NSV ajalugu I. Kõige vanemast ajast XIX sajandi 50-ndate aastateni. Toimetaja Artur Vassar. 1955. Lk 92
- ↑ Harri Moora (1956). Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Kogumikus Eesti rahva etnilisest ajaloost. Toimetaja Harri Moora. Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 118
- ↑ 23,0 23,1 23,2 Toivo Vuorela: Suomensukuiset kansat. Helsinki: Suomalaisen kirjallisuuden seura, 1960
- ↑ Lang 2018, lk 252
- ↑ Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, s.16
- ↑ Gustav Ränk (1960). Vatjalaiset, s.16–18
- ↑ Me inkerikot, vatjalaiset ja karjalaiset Mika Sivonen (vaadatud 11.9.2009)
- ↑ 28,0 28,1 28,2 Vadjalased Eesti Rahva Muuseum
- ↑ 29,0 29,1 James Minahan: Encyclopedia of the Stateless Nations. Greenwood Publishing Group, 2002. ISBN 0313316171
- ↑ Votes The Red Book of the Peoples of the Russian Empire (vaadatud 4.5.2010)
- ↑ FennoUgria: Votians Fenno-Ugria (vaadatud 11.9.2009)
- ↑ Hyviä uutisia Vatjanmaalta Inkerin Kulttuuriseura ry (vaadatud 11.9.2009)
- ↑ Laukaansuun suursatama uhkaa inkerois- ja vatjalaiskyliä Wladimir Kokko, Helsingin Sanomat (vaadatud 16.5.2010)
- ↑ Sukukansojamme kohdanneet onnettomuudet Santeri Junttila, Vaikuttava Tietotoimisto (vaadatud 4.5.2010)