Huno Rätsep

Huno Rätsep (sündinud 28. detsembril 1927 Tartus) on eesti keeleteadlane ja Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1981).

1946. aastal lõpetas ta Tartu 1. Keskkooli ja astus Tartu Riiklikku Ülikooli õppima soome-ugri keeli. Ülikooli lõpetas 1951. aastal, millele järgnesid aspirantuuriaastad ja kandidaadiväitekirja "Infiniitsed vormid soome-ugri keeltes" kaitsmine 1954. aastal. 1974. aastal kaitses Huno Rätsep doktoriväitekirja, mille laiendatud variant ilmus 1978. aastal monograafiana "Eesti keele lihtlausete tüübid". 1980. aastal hinnati see töö riikliku preemia vääriliseks. Professorikutse sai 1977. aastal. ^[1]

Huno Rätsepa õppejõutöö Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele kateedris algas 1954 ja kestis üle 40 aasta, millest ligi 20 kateedri juhatajana ning aastatel 1992–1993 korralise professorina. Professorikutse sai Huno Rätsep 1977. aastal. Alates 1994. aastast on Huno Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Oma õpetamisaastatel oli Huno Rätsep ennekõike keeleajaloolane ja sõnavarauurija. Tema mahukas loengute komplektis oli esikohal eesti keele ajaloo põhikursus, mille juurde kuulus erikursus eesti keele sõnavara päritolust ning liivi keele erikursus. 1960. aastatel tõid tema loengud ja seminarid strukturaallingvistika ja teiste uute keeleteaduslike suundade teemal kaasa põhimõttelise pöörde eesti keeleteadusliku mõtte arengus. Huno Rätsepa eestvõttel loodud generatiivse grammatika teooriale tuginevast uurijaterühmast on tulnud terve plejaad lingviste – tema õpilasi. Sellest arenguliinist on välja kasvanud ka Tartu ülikooli arvutilingvistika uurimisrühm ja keeletehnoloogia töörühm.^[1] Ta on juhendanud kümmekond väitekirja ning pidanud loenguid eesti keele ajaloost ja süntaksist ka Soome ja Rootsi ülikoolides.

1981. aastal valiti Huno Rätsep Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks eesti keele alal, ta kuulub akadeemias humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonda.

Uurijana on Huno Rätsep tegelnud nii keeleajaloo kui ka tänapäeva keele uurimisega, kirjutanud põhjapanevalt eesti keele süntaksist ja sõnavarast, eesti keele uurimise ajaloost, sõnade etümoloogiast jpm. Tema sulest on ilmunud üle 120 teadusartikli, kaks monograafiat ja kaks eesti keele ajaloolise morfoloogia kõrgkooliõpikut. 1980. aastail juhtis Huno Rätsep kogu eesti keeleelu Emakeele Seltsi esimehena ja vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimehena. Ta kuulub rahvusvahelise ajakirja Linguistica Uralica toimetuskolleegiumi ja Eesti Soome-Ugri Komiteesse ning on Emakeele Seltsi ja Helsingis toimiva Soome-Ugri Seltsi (Société Finno-Ougrienne) auliige.

1998. aastal pälvis Huno Rätsep eesti keeleinimeste kõige mainekama autasu – F. J. Wiedemanni keeleauhinna.

• Eesti keele ajalooline morfoloogia. I. Õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele. Tartu, 1977. (2. tr. 1982),
• Eesti keele ajalooline morfoloogia. II. Tartu, 1979.
• Eesti keele lihtlausete tüübid. Valgus, 1978. (Emakeele Seltsi toimetised; 12).
• Sõnaloo raamat. Ilmamaa, 2002.

• 1987 Eesti Teaduste Akadeemia medal

• 1994 Soome-Ugri Seltsi auliige
• 1995 Emakeele Seltsi auliige
• 1997 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
• 1998 Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
• 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2007 Tartu Ülikooli suur medal^[2]
• 2010 Eesti Teaduste Akadeemia Paul Ariste medal
• 2012 Johannes Aaviku Seltsi auliige

• Margus Maidla. Akadeemik Huno Rätsep, eesti keele päritolu ja juurte jahimees. - Teaduste Akadeemia - Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 133-139

• Huno Rätsep Eesti Teadusinfosüsteemis
• Huno Rätsep TÜ kodulehel
• Huno Rätsep TA kodulehel