Vürstipeegel

Vürstipeegel või valitsejapeegel (saksa Fürstenspiegel, ladina speculum principis, prantsuse miroir exemplaire, inglise mirror for princes) oli õpetusliku kirjanduse vorm, mis oli eeskätt suunatud kas ametis olevale või tulevasele valitsejale (vürstile) ning sisaldas enamasti nii praktilisi näpunäiteid valitsejaametiks kui moraalseid nõudeid temale. Enim vürstipeegleid kirjutati kesk- ja varauusaegses Euroopas, kuid žanril oli eelkäijaid ka vanaajal ning eriti antiikajal. Lääne-Euroopast eraldiseisev vürstipeeglite traditsioon oli Bütsantsis.

Vürstipeegel võis sisaldada nii õpetuslikku (pedagoogilist), manitsuslikku kui ka refleksiivset osa. Selle konkreetsemad teemad võisid olla valitseja kasvatamine ja harimine, aga ka valitsuskorraldus, ideaal, heaolu, valitsejakohused ja palju muud. Enamasti tegelesid vürstipeeglid ka valitsejaameti poliitilise, usulise ja eetilise legitimeerimisega ning võisid sisaldada ideaalvalitseja eeskuju. Samuti manitseti valitsejaid õigesti käituma ja hoiatati halva tegutsemise eest, mis võis viia türanniani – valitsemisvormini, mida reeglina peeti halvimaks. Vürstipeegel võis olla eraldiseisev kirjutis (nagu Niccolò Machiavelli teos "Valitseja"), ent selleks võib lugeda ka osa mõnest ulatuslikumast tekstist (nagu testamendist, traktaadist, lendlehest, jutlusest või manitsuskirjast).

Esimesed vürstipeeglilaadsed kirjutised pärinevad vanaajast. Euroopa vürstipeeglite traditsioon hakkas kujunema antiikajal Vana-Kreekas ja Rooma riigis. Alates 6. sajandist hakati kirjutama kristlikele valitsejatele (enamasti kuningatele) suunatud ja tugevalt eetilis-moraalse sõnumiga vürstipeegleid, mille eesmärk oli monarhist õiglase ja tõeliselt kristliku valitseja vormimine. Alates keskaja lõpust (15.–16. sajandist) muutusid üha olulisemaks praktilised eeskujud ja näpunäited, kus ideaalse ja moraalse valitseja eeskuju pakkumine polnud enam esmatähtis. Vürstipeeglid säilitasid oma tähtsuse kuni 18. sajandi lõpuni, mil Prantsuse revolutsiooni tagajärjel muutus valitsejavõimu põhjendamise mehhanism: riigipea jumaliku õiguse asemel hakati üha enam rõhutama rahvasuveräänsust.

Kuna vürstipeegleid ilmus läbi sajandite mitmel kujul ja iseloomuga, on sisuliselt võimatu ja ka kasutu otsida ja leida selle "tüüpilist" esindajat. Pigem võiks vürstipeeglite puhul rääkida teatud ühtseid jooni omavast kirjanduslikust traditsioonist, mille peamise ühisjoonena võiks nimetada tähelepanu pööramist valitsejaameti praktilisele poolele. Enamasti oli sel ka kasvatuslik aspekt ning vürstivõimu legitimeerimine läbi eetilis-moraalse paradigma ning spetsiifiliste vürstivooruste esitamise.^[1]

Esimesed teosed, mis sisaldasid valitsejale suunatud nõuandeid või seadsid eeskujuks ideaalset valitsejat, kirjutati teadaolevalt Vana-Egiptuses ja Mesopotaamias, ent neid oli Hiinas ja Indias, aga ka muistses Iisraelis. Nii Lääne-Euroopa kui ka Bütsantsi vürstipeeglite traditsiooni otsesteks eelkäijateks võib pidada aga Vana-Kreekas ja Rooma riigis kirjutatud teoseid, nagu Xenophoni fiktiivne Kyros II elulugu ("Kyrose kasvatus" ehk "Kyropaideia"), Seneca "De clementia" ning Plinius Noorema teksti Traianusest. Selliste tööde teoreetiliseks aluspõhjaks oli vanakreeka poliitiline filosoofia, eelkõige Aristotelese riigiteooriat. Viimast vahendasid hilisantiigis Plutarchosele omistatud teos "Institutio Traiani" ning Martinus Bracarensise kiri "Formulae vitae honestae". Samas võis vürstipeeglitelaadset materjali kohata ka muudes antiigi kirjandusteostes, näiteks Homerose eeposes "Ilias". Peeglimotiivi kasutas valitsejale mõeldud kirjutises esimesena Seneca, kes kirjutas Nerole, et tahab tema ette asetada (kirjandusliku) peegli, et näidata, milline peaks olema ideaalne valitseja.^[2]

Bütsantsis kujunes oma vürstipeeglite traditsioon välja 4. sajandil (Synesios Küreenest). Üks olulisemaid teoseid oli Agapetose vürstipeegel, mis oli pühendatud Justinianus I-le. Eriilmelisi vürstipeegleid kirjutati Bütsantsis aga kuni 15. sajandini.

Kogu keskaegsele vürstipeeglite traditsioonile oli tugevaim mõju Piiblil ja Kirikuisade kirjutistel. Eriti mõjukad olid Augustinuse, Gregorius Suure ja Sevilla Isidoruse teosed. Lisaks kristlikule traditsioonile mõjutasid varakeskaegseid vürstipeegleid aga ka stoikud, küünikud ja uusplatonistid. Samuti oli oluline mõju kohalikel traditsioonidel, näiteks läänegootide õigus- ja valitsuskorraldusel Hispaanias ja keltide omadel Iirimaal.

Varakeskaegset, eriti 6.–8. sajandi õpetlik-manitsevat kirjandust tavaliselt klassikalises mõttes vürstipeeglikirjanduseks ei loeta, küll aga nende otseseks eelkäijaks. Need olid enamasti vaimulike kirjutatud ning otse kuningale suunatud normatiivsed manitsused selleks, et too järgiks õiget eluviisi ja täidaks väärikalt valitseja ametikohuseid. Siiski esitati neis ka ühiskonnakorralduse ja võimusuhete põhimääratlused. Valitseja olulisimate väärtustena rõhutati vagadust (pietas) ja õiglust (iustitia), ent samuti Jumala ja inimkonna vahendajaks olemist ning ühiste hüvede (utilitas publica) teenimist. Varakristlike teoste kaudu põlistus teokraatlik arusaam, et Jumal on iga valitseja võimu alus, norminstants ja eesmärk. Valitsejat nimetati koguni Jumala teenriks, jäljendajaks või asemikuks (minister, imago, vicarius Dei). Sarnaseid seisukohti avaldati ka näiteks 7. sajandi Pseudo-Cyprianuse kirjutises "De duodecim abusivis saeculi" ja Merovingide ning varajaste Karolingide aegsetes manitsuskirjades ning Karl Suure aegsetes teostes (näiteks Cathwulfi ja Alcuinuse kirjutistes). Ent tänu antiigi mõjudele toimus kirjutistes ka paganliku ja kristliku traditsiooni segunemist ning kohati rõhutati olulisima väärtusena ainult üht: valitseja õiglust.

Frangi riigist lähtuv vürstipeeglite traditsioon, mis oli varakeskaegses Euroopas mõjukaim, oli siiski tugevalt religioosse alatooniga. Toonaste vürstipeeglite autorid olid peaaegu eranditult vaimulikud ning 751. aastal toimunud Karolingi Pippin Lühikese trooniletõusu Frangi riigis hakati (paavsti toetusel) põhjendama valitseja kiriklike ja usuliste kohustustega. Eriti tugevalt rõhutati reeglina valitseja usulist rolli ning türannia vältimise vajadust. Valitseja eeskujuks pidi olema Kristus ning kuningas pidi teenima üldist heaolu ja õiglust ning juhtima kõiki oma alamaid igavese elu, õnne ja heaolu poole. Valitsejaametit nähti kui jumala antud töökohust (ministerium) ning eelkõige rõhutatigi selle religioosseid või teokraatlikke elemente. Alates 9. sajandist hakatigi valitsejat enamasti kutsuma Kristuse asemikuks (vicarius Christi) varem enim levinud Jumala asemiku nimetuse asemel. Sel ajal hakati kristliku ideaalvalitsejana esitama ka Karl Suurt, kes jäi selleks läbi terve keskaja.

Varakeskaegses Lääne-Euroopas toimus üleminek iseseisvate ja selgepiirilisemate vürstipeeglite juurde 9. sajandil, kusjuures see suundumus sai alguse Akvitaaniast. Olulisemate teostena võib nimetada Saint-Mihiel' Smaragduse kirjutist "Via regia" (loodud 810. aastate esimesel poolel kas Karl Suurele või Ludwig Vagale) ning Ermoldus Nigelluse tekste 828. aastast. Neid teoseid iseloomustas tuginemine Piiblile ning üldisele kristlikule vooruseõpetusele, millele lisandusid aga varakristlikus traditsioonis vähem tähelepanu leidnud rõhuasetused: mõtted kõigi inimeste põhimõttelisest võrdsusest, valitseja ameti ja isiku eristamine, valitsejaks pühitsetud valitseja pidamine "Kristuse asemikuks" (Vicarius Christi). Sarnaseid seisukohti esitasid ka teised 9. sajandi vürstipeeglid, nagu Orléansi Jonase ("De institutione regia", 829 või 831), Sedulius Sccottuse "Liber de rectoribus Christianis" (umbes 855) ning Reimsi Hincmari teosed (873 ja 882), mis olid pühendatud tema kuningale Karl Paljaspeale.

Kõrgkeskajal (11.–13. sajandil) kujunes välja ühiskonnanägemus kolmest seisusest: vaimulikest ehk palvetajatest, aadlikest ehk sõdijatest ning talupoegadest ehk töötajatest. Sealjuures nähti kuningat teise seisuse tipuna, kel oli mitmeid erilisi ülesandeid. Muuhulgas jäi ta teatud määral seotuks ka vaimulike ja kiriklike probleemidega. Tihti nähti teda jumaliku plaani või tahte elluviijana, ent see roll ei pruukinud olla ainult positiivne, vaid teda võidi näha ka näiteks Antikristusena.

Ka kõrgkeskajal domineerisid esialgu arusaam valitsejast kui Kristuse asemikust ning alandlikkust (humilitas) peeti üheks valitsemisvooruseks. Siiski muutus selle aja vürstipeeglites üha olulisemaks ka praktilist valitsemiskorraldust puudutavad küsimused ning elukaugete ideaalide rõhutamine vähenes. Siiski jäi jumalikust tahtest valitsejavõimule põhjenduse otsimine ning valitseja üldine võimu eesmärk selgelt teokraatlike printsiipidega põhjendatuks. Kõrgkeskaja teise poole vürstipeeglite sisule oli suureks eeskujuks Salisbury Johannese teos "Policratius" (1159), kus riiki vaadeldi "loomuliku organismina" ning valitsejat ei nähtud mitte ainult jumalikust armust selle eesotsas toimiva jõuna, vaid ka hierarhia kõrgeima tipuna, kes peab täitma talle pandud (jumalikke) ülesandeid. Juhul, kui ta neid ülesandeid ei täida, siis tuli teda lugeda türanniks ning teoreetiliselt võis teda sel põhjusel ka kukutada. Peale Johannese teose mõjutas hilisemaid vürstipeegleid oluliselt ka Froidmonti Helinandi riigiõpetusealased kirjutised (umbes aastast 1200). Ehkki ei Johannese ega Helinandi teoseid endid vürstipeegliteks ei loeta, mõjutasid nende ideed hilisemaid vürstipeegleid oluliselt eriti Prantsusmaal, kus Gilbert Tournaist kirjutas teose "Eruditio regum et principium" (1259) ning Vincent Beauvais'st "De morali principis institutione" (umbes 1264).

Kõrgkeskaegses Püha Rooma (Saksa-Rooma) riigis hakkasid vürstipeeglid laiemat populaarsust saavutama alates 12. sajandi lõpust, mil olulisimaks autoriks olid Gottfried Viterbost. Tema "Speculum regum" oli pühendatud Friedrich I Barbarossa pojale, hilisemale keiser Heinrich VI-le, ning selles kujutati õpetatud kuninga (rex litteratus) ideaali, ent legitimeeriti ka Hohenstaufenide dünastia võimu, kelles nähti antiigi ja Karl Suure traditsioonide jätkajat.

13. sajandil hakkasidki kujunema riikide poliitiliste korralduste eripärasid arvestavad vürstipeeglid. Nii hakkasid näiteks Prantsusmaal ilmuma teosed, mis rõhutasid selle valitseja kui "kõige kristlikuma kuninga" (rex christianissimus) eripära Karl Suure otsese pärijana. Üha suuremat tähelepanu pöörati kuningate või nende poegade harimisele, moraalile ja kasvatamisele. Louis IX lähikonnas kirjutatud tekstides ühinesid varasem kuninga kui teokraadi ja 12.–13. sajandil kujunenud praktilisemate vajaduste õpetus: lisaks sellele, et kuningas peab täitma Jumala seatud ülesandeid, peab ta ka ilmalikus elus ja riigivalitsemises edukas olema. Seetõttu hakkasid kuninglike voorustena üha enam figureerima tarkus (sapientia) ja teadmised (scientia). Samuti hakkasid ilmuma konkreetselt "riigivalitsuskunsti" puudutavad õpikud, mille aluseks olid Aristotelese riigiõpetuse ideed. Need levisid alates 13. sajandi II poolest peamiselt araabia keelest ladina keelde tõlgitud teose "Secretum secretorum" vahendusel. Nendes, "praktilisemates" riigivalitsemisõpikutes arutleti muuhulgas loomu-, lääni- ja vastupanuõiguse ning türannimõrva, härruslepingu ja rahvasuveräänsuse üle. Samuti leidsid käsitlemist ka täiesti praktilised valitsusküsimused, nagu finantsid, majandus ja sõda.

Veelgi spetsiifilisemad olid aga alates 13. sajandist ilmuma hakanud vürstipeeglid, mis olid mõeldud kuningast madalamal astmel seisvatele kohalikele valitsejatele, nagu Itaalia linnade mittemonarhidest valitsejad ning hiljem ka näiteks Püha Rooma riigi vürstid. Neis teostes olid arutelud riigi kui organismi ning riigikorralduse teoreetiliste aluste üle eriti kesksel kohal. Esimene olulisem selline teos oli Viterbo Johannese "Liber de regimine civitatum" (1228), mis oli kirjutatud valitsejapeeglina Itaalia vabalinnade kõrgeimale valitavale ametikandjale, podestàle. Püha Rooma riigi vürstidele mõeldud peeglid hakkasid laiemas ulatuses ilmuma sajand hiljem (näiteks Leideni Philippi "De cura reipublicae et sorte principantis", 1355).

13. sajandi II poolel ilmus aga ka mitu mõjukat skolastikast mõjustatud vürstipeeglit, mis ühendasid endas Aristotelese õpetuse ja varasema kristliku traditsiooni: Thomas Aquinost kirjutas Küprose kuningale pühendatud teose "De regno" (valmis umbes 1255, avaldati 1267) ning Aegidius Romanus Prantsusmaa troonipärijale ja hilisemale kuningale Philippe IV-le raamatu "De regimine principium" (1293). Viimasest sai kõrg- ja hiliskeskaja mõjukaim vürstipeegel, mida levitati, tõlgiti ja mugandati üle kogu Euroopa. Umbes 1300. aasta paiku ilmus ka Admonti Engelberti skolastiline vürstipeegel.

13. sajandi lõpul muutusid populaarseks ka mineviku valitsejaid (näiteks keiser Friedrich I Barbarossat) eeskujudeks ja näideteks toovad kirjutised. Samuti hakkasid need sellest ajast üha tihemini kandma sotsiaalset sõnumit, et valitseja peab oma võimu rakendama kõigi oma alamate, mitte ühe seisuse või kitsa kildkonna hüvanguks.

13. sajandist hakkasid ulatuslikumal määral ilmuma ka rahvakeelsed vürstipeeglid. Seni oli neid kirjutatud valdavalt ladina keeles ja see keel jäi domineerima ka edaspidi, kuni 16.–17. sajandini. Kuid mitmel maal arenes siiski välja omakeelne vürstipeeglite traditsioon, nagu Ibeerias, Prantsusmaal ja Inglismaal, aga ka Skandinaavias (kuulsaim oli Norra "Konungs skuggsjá" umbes 1250. aastast). Saksamaal hakkasid omakeelsed vürstipeeglid levima hiljem, 15. sajandist. Samal sajandil ilmus ka tšehhikeelseid vürstipeegleid. Venekeelsed teosed ilmusid üldiselt hiljem, näiteks Ivan IV ajal (16. sajandil).

Lääne-Euroopa rahvakeelsed vürstipeeglid olid ladinakeelsetest enamasti oluliselt praktilisema suunitlusega – keskenduti ühiskonna ohjamisele, võimu laiendamisele, majandusele-maksundusele ning üldisele valitsemiskorra parandamisele. Valitsejas nähti enamasti õigusetagajat ja -taastajat, ent alates 13. sajandist üha enam ka kui seaduseandjat. Kuningat peeti ka rahvakeelsetes tekstides Jumala asemikuks ning eriti rõhutati tema haritust – mitmed rahvakeelsed vürstipeeglid olid vähemalt nime poolest valitseja enda kirjutatud.

14. sajandi algusest hakkas vürstipeeglite sisu tugevalt mõjutama humanism, mille tagajärjel pöörati üha enam tähelepanu vürsti harimisele ning ajaloolistele eeskujudele ja näidetele antiigist (üks esimesi selliseid oli Petrarca teos aastast 1383). Tänu sellele kujunes 15.–16. sajandi humanistide kirjatöödes välja "parima vürsti" (princeps optimus) ideaal, mille ümber hakati looma ideaalseid ja utopistlikke ühiskonnakorraldusi. Väga sageli sünteesiti neis kirjatöödes antiigi ja kristlikku pärandit, mille üheks silmapaistvaimaks näiteks on Rotterdami Erasmuse "Institutio principis Christiani" (1516), mis oli pühendatud tulevasele Karl V-le.

Sellisele idealistlikule humanistlikule mudelile vastandus alates 15. sajandi teisest poolest puhtalt võimuteooriale keskenduv traditsioon, mis jättis kõrvale eetilis-moraalsed arutelud ning tõstis selgelt esiplaanile riiklikud huvid. Üks esimesi selliseid oli Prantsusmaa kuninga Louis XI kiri 1483. aastast, mis manitses oma järeltulijat kõigi võimaluste abil oma võimu laiendama ning nägi kuningavõimu niivõrd tugevalt ja iseenesestmõistetavalt legitimeerituna, et sellele polnud vaja eraldi tähelepanu pöörata. Kõige tuntum seda traditsiooni järgiv ning klassikalisele humanistlikule ja idealistlik-utopistlikule vürstipeeglile vastanduv kirjutis oli Niccolò Machiavelli "Valitseja" (alustatud 1513, ilmus 1532). See rõhuski ideaalide, moraali ja eetika asemel valitsejaameti praktilisele poolele, tõstes esikohale võimu saavutamise ja säilitamise ning riiklikud huvid. Just Machiavellist mõjustatud olid paljud hilisemaid, 16.–18. sajandi vürstipeeglid, mis makjavellismi küll häälekalt eitasid, ent teelikkuses samuti riiklikke huve ja enamasti ka moraalirelativismi au sees pidasid.

16. sajandi teisest poolest muutus poliitilises teoorias eraldiseisvaks ja mõjukaks suunaks poliitiliste instantside ja süsteemide uurimine, mille puhul ei keskendutud enam valitseja isikule (näiteks Jean Bodini suveräänsusteooria 16. sajandi lõpus ning Thomas Hobbesi ja John Locke'i riigi- ja ühiskonnateooriad 17. sajandil). Sellest hoolimata jäid mitmepalgelised vürstipeeglid ka edaspidi Euroopa poliitilise teooria ja praktika lahutamatuks osaks, kuid keskendusid senisest enam valitseja isikuomadustele ning uuesti enam ka eetikale ja moraalile.

Veidi eraldiseisva traditsiooni teistest, pragmaatilisematest vürstipeeglitest moodustasid 16.–17. sajandil ilmunud reformatsioonist mõjustatud konfessionaalsed kirjutised, mida anti välja alates 1530. aastatest ning mis olid peamiselt suunatud Püha Rooma riigi vürstidele. Nendes mängis juhtivat rolli kristlik eetika ja vagadus, eriliselt tõsteti esile aga valitseja rolli õige usu (kas katoliikluse või protestantismi) eestvõitlejana.

Utilitaristlikumad ja reaalpoliitilisemad vürstipeeglid saavutasid Euroopas ülekaalu 17. sajandi jooksul, seda pärast Kolmekümneaastast sõda ka Püha Rooma riigis. Sel ajal muutusid vürstipeeglid üha enam absolutismi apologeerivateks kirjutisteks, mis sageli väitsid, et õigustatud on kõik see, mis vürsti võimu kasvatab ning ta riigile kasu toob.

18. sajandi alguses ilmus siiski nii Saksamaal kui ka mujal veel moraaliteoloogiast kantud vürstipeegleid, ehkki juhtiva rolli olid selleks ajaks saavutanud eelmainitud praktilised valitsemisõpetused. Tihti ilmus õpikulaadseid käsiraamatuid, mis õpetasid kasvatama ideaalset vürsti.

Valgustusajastu tõi kaasa vürstipeeglite viimase õitsengu, kuna mitmed autorid koostasid valitsejatele valitsusprogramme, mille järgi nood pidanuks oma riiki reformima. Sageli leidus neis ka absolutismikriitikat, kus väideti, et valitseja ei peaks valitsema mitte enda, vaid kogu rahva hüvanguks ning lubama viimasel ka valitsemisprotsessis kaasa lüüa. Huvitavaks toonase vürstipeegli näiteks on ka 1740. aastal ilmunud Friedrich II teos "Antimachiavell", mis polemiseeris Machiavelli "Valitsejaga" ning anti välja sel ajal, kui Friedrichist oli just saanud Preisimaa kuningas.

Prantsuse revolutsiooni järel hakkas vürstipeeglite traditsioon kiiresti hääbuma, sest seejärel sai valdavaks valitseja võimu põhjendamine mitte enam Jumala armuga, vaid rahva tahtega. Samuti hakati valitseja isikut ja tema omadusi hakati pidama üha vähem oluliseks ning üha enam tähelepanu pöörati riigiaparaadile, esinduskogudele ja seaduskorraldusele ehk poliitilise süsteemi õiguslikule ja institutsioonilisele korraldusele. Siiski ilmus üksikuid vürstipeegleid ka 19. sajandil ning isegi 20. sajandi algul. Täielikult lõpetas Euroopa vürstipeeglite traditsiooni Esimene maailmasõda, mille järel monarhiale keskendunud valitsemiskorraldus Euroopas lõplikult pinna kaotas.

• Xenophon "Kyropaideia" (Vana-Kreeka, 4. sajand eKr)
• "Arthashastra" (India, 4. sajand eKr)
• Seneca "De clementia" (Vana-Rooma, 50. aastad pKr)

• Konstantinos VII "De Administrando Imperio" ("Πρὸς τὸν ἴδιον υἱὸν Ρωμανόν", 10. sajand)
• Keukamenos "Strategikon" (umbes 1078)
• Theophylaktos Ohridist "Paideia Basilike" (umbes 1088)
• Nikephoros Blemmydes "Andrias Basilikos" (13. sajand)
• Manuel II "Paideia Regia" (15. sajand)

• Al-Farabi "Fusul al-Madani" (Araabia, 10. sajand)
• Nizam al-Mulk "Siyāsatnāma" (Pärsia, 10. sajand)
• "Qābūs-nāma" (Pärsia, 11. sajand)
• Nasîhatnâme, Türgi ja Osmanite ajal levinud vürstipeeglite sarnane žanr

• Smaragdus Saint Mihiel'st "Via Regia" (Frangi riik, 813)
• Einhard "Vita Karoli Magni" (Frangi riik, 9. sajand)
• Jonas Orléansist "De institutione Regia" (Frangi riik, umbes 821)
• Sedulius Scottus "De rectoribus christianis" (Frangi riik, 850. aastad)
• Hincmar Reimsist "De regis persona" ja "De Ordine Palatii" (Lääne-Frangi riik, 882)

• John Salisburyat "Policraticus" (Inglismaa, 1159)
• Godfrey Viterbost "Speculum regum" (Püha Rooma riik, umbes 1183)
• Gerald Walesist, "Liber de Principis instructione" (Wales, umbes 1193) ja "De instructione principis"
• "Konungs skuggsjá" ehk "Speculum regale" (Norra, 13. sajand)
• Vincent Beauvais'st "De Eruditione Filiorum Nobilium" (Prantsusmaa, umbes 1250)
• Guibert Tournaist, "De Modo Addiscendi" (Prantsusmaa, umbes 1260)
• Thomas Aquinost "De Regno" (Itaalia, umbes 1260)
• Bruneto Latini "Li Livres dou Tresor" (Prantsusmaa, 1266)
• Aegidius Romanus, "De Regimine Principum" (Itaalia, 13. sajandi II pool)

• William Pagulast, "Speculum regis" (Inglismaa, 1330. aastad)
• Alvarus Pelagius, "Speculum regum" (Kastiilia, 1340. aastad)
• Christine de Pizan, "Livre du corps de policie" (Prantsusmaa, 1407), "Livre de la paix" (1410. aastad)
• Thomas Occleve, "De Regimine Principum" (Inglismaa, 1410. aastad)
• John Iirimaalt, "The Meroure of Wysedome" (Šotimaa, umbes 1490)

• Niccoló Machiavelli, "Vürst" (Itaalia, 1510. aastad, avaldatud 1532)
• Erasmus Rotterdamist, "Institutio principis Christiani" (Püha Rooma riik, 1516)
• George Buchanan, "De iure regni apud Scotos" (Šotimaa, 1579)
• Juan de Mariana, "De rege et regis institutione" (Hispaania, 1598)
• James VI, "Basilikoon Doron" (Šotimaa, 1590. aastad)

• Friedrich II, "Antimachiavell" (Preisimaa, 1740)
• Christoph Martin Wieland, "Der goldene Spiegel" (Püha Rooma riik, 1772)

• Hans Hubert Anton. Fürstenspiegel und Herrscherethos in der Karolingerzeit (Bonner historische Forschungen 32), Bonn 1968
• Hans Hubert Anton. Fürstenspiegel des frühen und hohen Mittelalters (Ausgewählte Quellen zur deutschen Geschichte des Mittelalters – Freiherr-vom-Stein-Gedächtnisausgabe 45), Darmstadt 2006, ISBN 978-3-534-14348-1; ISBN 3-534-14348-5
• Angela De Benedictis (toimetaja). Specula principum (Ius commune. Veröffentlichungen des Max-Planck-Instituts für europäische Rechtsgeschichte - Sonderhefte - Studien zur europäischen Rechtsgeschichte 117), Frankfurt a. M. 1999, ISBN 3-465-03009-5; ISSN 0175-6532
• Wilhelm Berges. Die Fürstenspiegel des hohen und späten Mittelalters (MGH-Schriften 2), Leipzig 1938.
• Wilhelm Blum. Byzantinische Fürstenspiegel (Bibliothek der griechischen Literatur 14). Stuttgart 1981. ISBN 3-7772-8132-8
• Otto Eberhardt. Via regia. Der Fürstenspiegel Smaragds von St. Mihiel und seine literarische Gattung (Münstersche Mittelalter-Schriften 28), München 1977, ISBN 3-7705-1244-8
• Wilhelm Kleineke. Englische Fürstenspiegel vom Policraticus Johanns von Salisbury bis zum Basilikoon Doron König Jakobs I. (Studien zur Englischen Phililogie 90), Göttingen 1937.
• Hans-Otto Mühleisen, Michael Philipp, Theo Stammen (toimetajad). Fürstenspiegel der frühen Neuzeit. Frankfurt am Main; Leipzig: Insel Verlag, 1997.
• Hans-Otto Mühleisen, Theo Stammen (toimetajad). Politische Tugendlehre und Regierungskunst. Studien zum Fürstenspiegel der frühen Neuzeit, Tübingen 1990, ISBN 3-484-16502-2
• J. Manuel Schulte. Speculum Regis. Studien zur Fürstenspiegel-Literatur in der griechisch-römischen Antike (Antike Kultur und Geschichte 3), Münster/Hamburg/London 2001, ISBN 3-8258-5249-0
• Bruno Singer. Die Fürstenspiegel in Deutschland im Zeitalter des Humanismus und der Reformation: bibliographische Grundlagen und ausgewählte Interpretationen: Jakob Wimpfeling, Wolfgang Seidel, Johann Sturm, Urban Rieger. München: Fink, 1981.
• "Fürstenspiegel." – Lexikon des Mittelalters. IV, Erzkanzler bis Hiddensee. Stuttgart; Weimar: Metzler, 1999, Sp. 1039–1058.
• "Fürstenspiegel." – Enzyklopädie der Neuzeit. 4, Friede – Gutsherrschaft. Stuttgart; Weimar: Metzler, 2006, Sp. 114–117.

• Hans-Joachim Schmidt, Fürstenspiegel, artikkel Baieri ajaloolises leksikonis (saksa keeles)