Gregorius I

Gregorius I
Valitsemisaja algus	3. september 590
Valitsemisaja lõpp	12. märts 604
Eelkäija	Pelagius II
Järeltulija	Sabinianus
Sünnikuupäev	540 ?
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	12. märts 604
Surmakoht	Rooma

Gregorius I (Gregorius Suur, õigeusu kirikus ka Gregorios Dialogos, 540 – 12. märts 604) oli paavst 590–604. Ta oli 64. paavst. Gregorius I oli esimene munk, kes sai paavstiks. Teda austatakse katoliku kirikus Kiriku doktorina.

Gregorius sündis 540. aasta paiku. "Liber Pontificalise" järgi oli ta pärit Roomast ja tema isa oli Gordianus. Gordianus (surnud 574) oli jõukas aristokraat, kes pidas kirikuametit (regionarius). Ta pärines tuntud suguvõsast (arvatavasti Aniciuse suguvõsast) ja oli paavst Felix III järeltulija. Samast suguvõsast oli pärinenud ka paavst Agapetus I.

Gregoriuse ema Silvia (515–592) pärines väärikast suguvõsast. Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna, kelle mälestuspäeva tähistatakse katoliku kirikus 3. novembril. Samuti on pühakuks kuulutatud Gregoriuse tädid Emiliana ja Trasilla.

Gordianuse ja Silvia peres oli veel üks poeg, kelle kohta pole andmeid säilinud.

Gordianuse omanduses olid mitmed maavaldused Sitsiilias ja Roomas. Roomas omas ta villat Caeliuse künkal. Tänapäeval asub selles paigas Via di San Gregorio tänaval San Gregorio al Celio kirik.

Gregorius sündis segasel ajajärgul, mil Itaaliat rüüstasid erinevad germaani hõimud. Ida-Rooma keiser Justinianus I üritas Itaalia alasid ühendada, kuid ei suutnud. Aastatel 541–542 tabas Itaaliat katkuepideemia, mis hävitas suure hulga elanikkonnast. Seesugune ärev ning muserdatud keskkond avaldas mõju ka Gregoriusele, kellel kujunes välja uskumus peatselt lähenevast maailmalõpust.

Pole teada, kust Gregorius oma hariduse sai, kuid Toursi Gregoriuse väitel oli ta osav nii retoorikas kui ka muudel aladel. Koduseinte vahelt sai ta kaasa sügava usu Jumalasse. Talle meeldis palvetada ja Piiblit lugeda.

Gregorius sai 572. aasta paiku keiser Justinus II soovitusel Rooma linna prefektiks, mis oli nii noores eas mehe jaoks kõrge ametikoht. See tähendas, et Rooma kõrgeima kohtuniku ning Rooma senati eesistujana allus ta vahetult keisrile. Pärast isa surmale järgnenud pikaajalist palvetamist otsustas Gregorius 574. aasta paiku prefekti ameti koos muu maise eluoluga hüljata ning hakata mungaks. See oli pikaajalise sisemise puhtuseotsingu ja töötegemise jätk, millele vastandus Gregoriuse tugev tahe teenida avalikkust.

Gregorius asus mungaellu suure entusiasmiga, asutades oma Sitsiilia maavaldustele kuus kloostrit. Samuti muutis ta kloostriks oma kodu Roomas, kuhu ta ka ise lihtsa mungana elama asus. Selle kloostri patrooniks sai apostel Andreas.

Kirikuloolased on eri meelt, kas Gregorius kuulus benediktiinide ordusse või mitte. Kirikuloolane Cesare Baronio ei tunnusta Gregoriust benediktiinina, kuid Jean Mabillon on veendunud, et ta oli benediktiin. Mabilloni seisukoht on nüüdseks muutunud valitsevaks.

Oma elu koduses mungakloostris on Gregorius hiljem pidanud õnnelikumaks ajaks oma elus. Tol ajal elatud range mungaelu oli tõenäoliselt põhjuseks ka ta tervise nõrgenemisele, mis hilisemas elus palju tunda andis.

6. sajandi teine pool oli Itaalias poliitilise kriisi aeg, sest langobardid tungisid jõudsasti Rooma poole. Pelagius II saatis Gregoriuse aastal 579 saadikuna (apocrisiarius) Konstantinoopolisse, et saada keisrilt abi langobardide vastu, kuid keiser Tiberios II soovitas tal abi saamiseks pöörduda Austraasia kuninga poole.

Gregorius elas Konstantinoopolis askeetlikult, kuid ei omandanud kreeka keelt. Ta koostas Sevilla piiskopi Leanderi palvel jutlusi Iiobi raamatu põhjal. Konstantinoopolis veedetud ajal suhtles ta aktiivselt keisri õukonnaga. Ta tõdes Konstantinoopolis, et Lääs ei peaks nii palju Bütsantsist sõltuma, sest sealt ei saa ta vajalikku praktilist abi.

581. aasta paiku tekkis Gregoriusel teoloogiline vaidlus Konstantinoopoli patriarhi Eutychiosega seoses surnute ülestõusmisega. Patriarh väitis, et ülestõusnute kehad pole ülestõusmise järel "kombatavad", Gregorius taunis patriarhi vaateid tuginedes Luuka evangeeliumile, kus Jeesus Kristus soovitas apostlitel end puudutada (Lk 24:39). Vaidlus jõudis keiser Tiberios II kõrvu, kes leidis, et Gregoriusel on õigus ja käskis patriarhi teose põletada. Nii patriarh kui Gregorius haigestusid seejärel, patriarh suri aastal 582, kuid Gregorius paranes.

585. aasta paiku naasis Gregorius Rooma, kus tegutses oma kloostris abtina. Ta kehtestas kloostris väga range korra.

Kloostri kord oli sedavõrd range, et ta ei halastanud patustanud mungale, kes oli teda varem põetanud. Kui munk Justus (Julius) pihtis surres, et tal oli kongis kolm kullatükki, otsiti kong läbi, kust leitigi kullatükid. Gregorius keelas igaühel läheneda surevale mungale, keda süüdistati ahnuses. Pärast surma maeti munga laip koos kullatükkidega pühitsemata alale ja mungad karjusid: "Kadugu sinu raha koos sinuga!" (Ap 8:20; Pecunia tua tecum sit in perditionem!) ("Dialoogid" IV, 55).

Gregorius jutlustas ja seletas munkadele kirjakohti. Tema seletustest tegi märkmeid tema õpilane Claudius, kuid Gregorius leidis märkmetest nii arvukalt vigu, et võttis märkmed tema käest ära.

Sel ajal kohtus Gregorius Rooma Foorumis inglise noormeestega, kes olid toodud orjaturule. Neid nähes olevat ta hüüdnud: Non Angli, sed Angeli! ('Mitte anglid, vaid inglid!'). Saades teada, et nad olid Deira kuningriigist, mõtles ta selle nime üle ja tõlgendas seda sõnaga "de ira" ('vihast'). Kuuldes anglite kuninga Aella nime, tõlgendas ta selle halleluujaks.

Kohtumisest anglitega sai ta innustust minna Inglismaale misjoneerima. Ta sai paavstilt vastava loa, kuid roomlased olid vastu tema lahkumisele Roomast ning kolmandal päeval pärast linnast lahkumist kutsuti ta tagasi. Peatudes reisi ajal einestamiseks ühel heinamaal, asus Gregorius lugema piiblit, kui üks tirts hüppas piiblile. Gregorius oli seepeale hüüatanud: "Ecce locusta!" ('Vaata tirtsu!'). Ta mõtles juhtunu üle ja tõlgendas seda Jumala märgina jääda kohale (Loco sta!). Tund aega hiljem saabusid saadikud, kes kutsusid ta tagasi Rooma.

Gregorius oli ametis ka Pelagius II sekretärina. Ta oli seotud Kolme peatüki tüli pärast tekkinud vaidlusega Põhja-Itaalia piiskoppidega, kes ei tunnustanud paavsti vaateid. Gregorius koostas olulisema Pelagius II kirja skismaatilistele piiskoppidele.

Sügisel 589 toimus Tiberi jõe üleujutus ja seejärel puhkes katk, mille tagajärjel suri palju roomlasi.

Gregorius I pühitseti paavstiks 3. septembril 590 Rooma Peetri kirikus, kui Bütsantsi keiser Maurikios oli teda tunnustanud.

7. veebruaril 590 suri paavst Pelagius II katku ning tema asemele valiti üksmeelselt Gregorius, kes võttis selle ameti vastu taas tõrkuva hoiakuga ning nõustus valikuga alles pärast Bütsantsi keisri mandaadi saabumist. Varem oli ta keisrilt palunud teda mitte tunnustada, kuid Rooma prefekt Germanus lükkas paavsti palve tagasi.

Traditsiooni järgi põgenes Gregorius pärast keisri mandaadi saabumist metsa, kus ta veetis kolm päeva. Tema asupaik metsas oli valgustatud üleloomuliku valguse poolt.

Ta suhtus paavstiks olemisse väga tõsiselt, elades paavstina endiselt koduses kloostris. Ta oli esimene munk, kes sai paavstiks.

Gregorius I reorganiseeris paavstile kuuluvad maavaldused, et kõrvaldada eri piirkondades sotsiaalset ebavõrdsust. Kuna Bütsantsi eksarh oli poliitiliselt saamatu, laiendas paavst oma mõjuvõimu, pannes aluse võimsa õhtumaise kirikuriigi tekkele. Ta eelistas kasutada tiitlit "Servus Servorum Dei" ("Jumala sulaste sulane", ka "Jumala orjade ori", "Jumala teenrite teener"), taunides muude paavstivõimuga kaasas käivate tiitlite kasutamist.

Ta määras Itaalia linnadesse ametisse kubernere, korraldas Rooma väeosade varustamist, määras ametisse Rooma väepealikke, instrueeris neid, saatis saadikuid langobardi vürstide juurde, sõlmis lepinguid ja sõlmis ilma eksarhi loata rahu. Ta määras paavstile kuuluvate maa-alade haldajateks (rector) vaimulikud.

Tema valitsemisviisi tagajärjel halvenes paavsti rahanduslik olukord.

Gregorius I poliitiline mõju Itaalias kasvas suuremaks Bütsantsi keisri omast.

Kui keiser taunis tema suhteid langobardidega ja süüdistas paavsti langobardidega rahulepingu sõlmimise tõttu reetmises, vastas paavst aastal 595, et tegi seda oma kodumaa eest.

Paavsti suhted Bütsantsi eksarhi Romanusega olid keerulised langobardide tõttu, kellega paavst soovis sõlmida rahu. Eksarh Callinicusega oli paavstil paremad suhted.

Paavsti saadik (apocrisiarius) Konstantinoopolis oli ülemdiakon Laurentius, kuid paavst kutsus ta tagasi ja tagandas ametist. Aastatel 593–595 oli saadik hilisem paavst Sabinianus, aastal 603 sai saadikuks hilisem paavst Bonifatius III.

Gilbert Huddlestoni järgi seisnes Gregorius I poliitika suhetes langobardidega põhimõttes, et Rooma ei tohi olla langobardi vürstide võimuses. Ta oli kirjavahetuses kuninganna Theodelindaga, kellele ta saatis oma teoste koopiad ja mõned Jeesus Kristuse risti osad.

Aastal 592 saavutas Gregorius I rahu Spoleto hertsogi Ariulfiga. Eksarh Romanus rikkus rahulepingut, tungis Perugiasse ja seejärel Rooma, kuid kevadel 593 lahkus Roomast. Langobardide kuningas Agilulf vallutas eksarhi rünnaku järel juunis 593 Rooma. Paavst kohtus Agilulfiga Rooma Peetri kirikus ja lubas linna rüüstamise vältimiseks kuningale tribuudi maksmist.

Paavst taotles seejärel langobardidega pikaajalise rahulepingu sõlmimist. Mais 595 Ravennasse saadetud kirjas lubas ta sõlmida rahu langobardidega ilma eksarhi nõusolekuta. Eksarh kaebas keisrile, kes saatis paavstile kirja, milles süüdistas paavsti reetmises.

Paavsti ponnistused viisid niikaugele, et aastal 599 sõlmis eksarh Callinicus langobardidega rahu ja aastal 604 lasi langobardide troonipärija ennast ristida. Sellega sai alguse langobardide järkjärguline katoliseerumine.

Gregorius I suhtles Frangi valitsejatega. Ta oli kirjavahetuses Burgundia kuningas Childebert II-ga ja kuninganna Brunhildaga, keda ta kohustas toetama misjonit.

Gregorius I saatis Sevilla piiskopile Leanderile palliumi. Ta õnnitles läänegootide kuningat Reccaredi ristimise puhul, kohustas teda jääma karskeks ja tänas teda saadetud kingituste eest.

Gregorius I tundis aastal 600 Bütsantsi keisrile Maurikiosele saadetud kirjas muret slaavlaste tungimise pärast Dalmaatsiasse.

Gregorius I ajal jätkus paavstil tüli Konstantinoopoli patriarhiga, kes aastal 588 toimunud sinodil kasutas "oikumeenilise patriarhi" tiitlit. Gregorius ei osanud kreeka keelt ja mõistis vaidlustatud mõistet ladina päraselt (Patriarcha universalis). Ta kohustas aastal 595 oma saadikut Sabinianust mõjutama Bütsantsi keisrit Maurikiost ja keisrinnat, et need veenaksid patriarhi selle tiitli kasutamisest loobuma. Kui saadik ei täitnud oma ülesannet, kirjutas paavst keisrile, keisrinnale ja patriarhile. Ta taunis tiitlis mõiste "universaalne" (universalis) kasutamist. Ta rõhutas, et kui patriarh kasutab seda tiitlit, on ta sellest jätnud ilma teised patriarhid. Ta pidas patriarhi käitumist antikristlikuks, sest selle tiitli taotlemine on kuratlik patt. Ta põhjendas, et seda tiitlit oli paavstile pakutud Kalchedoni kirikukogul, kuid paavst Leo I oli pakkumisest keeldunud.

Gregorius I kirjutas toetuse saamiseks Aleksandria ja Antiookia patriarhidele, kes ei sekkunud vaidlusse. Uus patriarh Kyriakos saatis saadiku Rooma, kuid paavst jäi oma põhimõtetele kindlaks. Kui Gregoriusele pakuti Aleksandria patriarhi Eulogiuse poolt "ülemaailmse paavsti" tiitlit, lükkas ta selle pakkumise tagasi. Ta arvas, et õiglane oleks, kui iga patriarh valitseks oma võimupiirkonnas, ilma püüdluseta haarata võimu teiste üle.

Keiser noomis paavsti kiriku lõhestamise pärast, kuid Gregorius I vastas talle, et Peetrus sätestas kõik kirikud, kaasaarvatud Konstantinoopoli, Rooma subjektiks.

Ta tunnustas Kalchedoni kirikukogu 28 kaanonit.

Aastal 593 tümitati Konstantinoopolis nuiadega preestreid Johannest Kalchedonist ja Anastasiust Isauriast, keda süüdistati ketserluses. Gregorius I kirjutas kahel korral patriarhile Johannes IV, milles taunis seda mittekanoonilist karistusviisi ja kohustas süüdistatud preestritele nende ametid taastama. Mõlemad preestrid tulid Rooma, kus paavst pakkus neile varjupaika.

Paavstil oli Konstantinoopoliga tüli ka apostel Pauluse reliikviate pärast. Konstantinoopol soovis austamiseks saada Pauluse pead, kuid paavst saatis sinna osa Pauluse ahelatest.

Konstantinoopoli patriarhi Johannes IV on peetud isikuks, kellele Gregorius I pühendas oma "Eeskirjad vaimulikele".

Gregorius I saatis aastal 592 kirja Iiri piiskoppidele.

Aastal 592 apelleeris ametist tagandatud Teeba piiskop Heraklianos paavstile. Gregorius I teatas Illüüria priimasele Johannesele, et Heraklianos tuleb ametisse tagasi kinnitada, kuid Salona piiskop Natalis tuleb ekskommunitseerida, kui ta ei sea ametisse tagandatud ülemdiakon Honoratost.

Natalis suri ja tema asemele valiti piiskopiks Maximos. Gregorius taunis Maximose saamist piiskopiks ja teatas Salona vaimulikele, et need ei valiks piiskoppideks isikuid, keda paavst ei tunnusta.

Keiser kinnitas Maximose piiskopiks ja paavst saatis talle kokku 17 kirja. Aastal 599 palus Maximos paavstilt vabandust, mille järel tunnustati teda ametliku piiskopina.

Gregorius I taotles aastal 590 tulemusteta Põhja-Itaalia piiskopkondade taasühendamisest Roomaga, sest Bütsantsi keiser Maurikios kohustas teda sellest loobuma. Need piiskopkonnad taunisid paavsti otsust kolme teoloogi (Theodoros Mopsuestiast, Theodoretos Cyrrusest ja Ibas Edessast) hukkamõistmise kohta.

Ta kohustas Velletri piiskoppi Johannest haldama Cisterna (Tres Tabernæ) piiskopkonda.

Ta saatis Siracusa piiskopile Johannesele ja Messina piiskopile Donusele palliumid.

Aastal 591 kirjutas ta 4 kirja Spoleto piiskopile Chrysanthusele.

Ta kirjutas Cagliari piiskoppidele Thomasele ja Januariusele.

Ta käskis jaanuaris 596 oma legaadil Campanias alamdiakon Antemiusel vangistada Amalfi piiskop Primenus, kes ei resideerinud oma piiskopkonnas.

Gregorius I taastas 1. augustil 595 Arles’i metropoliidi volitused, saatis metropoliidile palliumi ja kinnitas tema privileegid. Ta taunis metropoliit Virgiliuse suhtumist juutidesse.

Ta saatis aastal 599 Autuni piiskopile Syagriusele palliumit.

601 nõudis ta Arles’i metropoliidilt Virgiliuselt sinodi kokkukutsumist, et arutada simooniat ja muid probleeme.

Gregorius I nõudis vaimulikelt karskust, keelas neil elada ühes elamus koos naistega, välja arvatud lähisugulased, nagu emad, õed või abikaasad, kellega abielluti enne ordinatsiooni. Ta soovitas piiskoppidel elada lahus kõigist naissoost sugulastest, kuigi seda lubas kanooniline õigus.

Ta soosis tsölibaati. Ta laiendas tsölibaadinõuet alamdiakonitele ja keelas diakoniteks ordineerimast alamdiakoneid, kes ei järginud tsölibaati.

Ta tagandas juulis 595 Rooma sinodiga Lateraani paleest kõik ilmikud ja paažid. Tema korraldusega pidid kirikuameteid pidama vaimulikud.

Ta tõstis diakonite arvu Roomas seniselt 7-lt 18-ni.

Ta määras paavsti valdustes ametisse vikaarid.

Ta tunnustas Bütsantsi keiser Maurikiose korraldust, mille järgi ei tohi riigiametnikud asuda kloostrisse.

Ta sätestas, et Sitsiilia piiskopid peavad Roomas aru andma iga 5 aasta tagant (ad limina visiit).

Ta kohustas vaimulikke kasutama kiriku tulusid otstarbekalt.

Ta taunis simooniat ja keeldus paavstile tehtavatest kingitustest. Aastal 595 peetud sinodil keelas ta piiskoppidel anda palliumite eest paavstile kingitusi.

Ta sätestas, et paavstile võivad apelleerida kõik vaimulikud, seda isegi vastu patriarhide tahtmist. Ta kinnitas, et paavst ei tohtinud kanooniliselt sekkuda patriarhide tegevusse.

Ta kohustas piiskoppe pidama sinodeid.

Ta sätestas vaimulike eksemptsiooni ilmikute tribunalidest.

Ta sätestas paastuviisi, mille käigus oli päevas lubatud süüa vaid ühe korra, kuid mitte tarvitada seejuures piima, võid, juustu, muna ja värsket liha.

Ta sätestas, et vaimulik, keda süüdistatakse kriminaalkuriteos või muus kuriteos, tuleb ametist tagandada.

Ta saatis palliumid Canterbury piiskopile Augustinusele, Sevilla piiskopile Leanderile, Arles'i metropoliidile Virgiliusele, Autuni piiskopile Syagriusele, Siracusa piiskopile Johannesele ja Messina piiskopile Donusele.

Gregorius I rehabiliteeris munkluse, mida varem olid mõned vaimulikud tauninud. Ta oli esimene munk, kes sai paavstiks. Ta leidis, et kloostrisüsteem oli kirikule eriline väärtus ja ta tegi kõik, mis oli tema võimuses, et munklust levitada. Ta nõudis rikastelt, et nad toetaksid kloostreid ja kasutas oma valduste tulusid samal eesmärgil.

Ta austas Benedictust Nursiast ja tema "Dialoogides" on kirjas Benedictuse varasem elulugu.

Kloostrisse elamajäämine määras ära ka askeetliku eluviisi, mida järgides leidis paavst aega kirjanduslikuks tegevuseks, mis sisaldas nii käsiraamatut vaimulikele kui ka pühakute elulugusid.

Ta sätestas, et mungaks ei tohi saada nooremalt kui 18-aastaselt, abikaasad ei tohi kloostrisse siirduta ilma üksteise loata, noviitsiaeg peab olema vähemalt kaks aastat. Ta sätestas, et ükski munk ei tohi lahkuda abti loata kloostri alalt, välja arvatud erakorralistes olukordades. Ta sätestas, et ükski munk ei tohi lahkuda kloostrist üksi.

Ta sätestas, et munka ei tohi ordineerida preestriks ja keelas mungal jääda pärast ordinatsiooni kloostrisse.

Aastal 601 peetud Lateraani sinodil sätestas ta, et kloostrid ei kuulu piiskoppide jurisdiktsiooni alla.

Ta lubas orjal saada mungaks ilma isanda loata.

Ta sätestas, et abtissid peaksid olema vähemalt 60-aastased ja nad tuleb pühitseda ametisse piiskoppide poolt.

Ta saatis Siinai mäe kloostri munkadele almuseid.

Gregorius I reformeeris kirikumuusikat (gregoriuse laul) ja rajas kooli (Orphanotrophium), kus õpetati kirikukoori lauljaid. Traditsiooni järgi sosistanud kirikulaule talle kõrva valge tuvi, kes sümboliseerib Püha Vaimu. Hilisemal ajal on arvatud, et see reform viidi läbi mõni sajand hiljem.

Bonaventura on talle omistanud liturgilise hümni Stabat Mater Dolorosa koostamise.[1]

Aastal 592 saatis ta liturgiliste hümnide raamatu püha Columbale.

Talle on omistatud Sacramentarium Gregorianumi koostamine, kuid arvatakse, et see on koostatud tunduvalt hilisemal ajal.

Gregorius I ajal reformeeriti missakaanonit ja see sai tema ajal oma keskaegse vormi. Tõenäoliselt koostati just tema juhtimisel rooma liturgiale aluse pannud liturgiatekstide kogum.

Ta kohustas Meie Isa palvet palvetama missal enne hostia murdmist. Seni oli seda palvetatud missa lõpus.

Ta kohustas halleluujat laulma pärast graduaali.

Ta sätestas Kyrie Eleisoni palve kasutamise missal, mille asemel oli seni pikem litaania.

Ta sätestas missakaanonis armulaua pühitsemisel Hanc igitur pühitsuse Diesque nostros in tua pace disponas, atque ab aeterna damnatione nos eripi, et in electorum tuorum jubeas grege numerari (Lase meie elupäevadel kulgeda Sinu rahus, hoia meid igavese hukatuse eest ja võta meid oma äravalitute hulka.).

Gregorius I keelas alamdiakonitel riietuda missal kaasulasse.

Ta vähendas diakonite mõju missa läbiviimisel ja keelas neil laulda missal psalme, kuid diakonid võisid lugeda evangeeliumi.

Ta sätestas piiskoppide pühitsemise korra.

Aastal 590 sätestas Gregorius I litaania Litania Septiformis. Sellele litaaniale eelneval päeval kohustas ta usklikke palvetama. Seejärel siirdusid usklikud protsessioonides erinevatest Rooma kirikutest: vaimulikud Rooma San Giovanni Battista kirikust, mehed San Marcello kirikust, mungad Santi Giovanni e Paolo kirikust, neitsid San Stefano kirikust, lesed San Vitale kirikust ja vaesed San Cecilia kirikust. Kõik protsessioonid kohtusid Santa Maria Maggiore basiilikas.

Gregorius I kohustas pidama märter Felicitase mälestuspäeva 23. novembril.

Gregorius I sätestas, et piiskop peab kirikut pühitsema veega, milles sisaldub veidi soola, tuhka ja veini.

Gregorius I oli skeptiline suhtumises nn kreeka kommete kinnitamisse märtrite reliikviate viimisel ühest kohast teise. Kui Konstantinoopol soovis saada austamiseks apostel Pauluse pead, saatis ta sinna Pauluse ahelad.

Gregorius I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 62 piiskoppi, 39 preestrit ja 5 diakonit.

Tema ajast on teada 42 kardinali, sealhulgas hilisemad paavstid Sabinianus, Bonifatius III, Bonifatius IV ja Adeodatus I.

Gregorius I taunis aastal 591 donatismi. Numiidias kehtis tava, et vanim piiskop, mida iganes ta tunnistas, omas piirkonnas metropoliidi volitusi. Gregorius I ajal oli Numiidia metropoliidiks donatist. Paavst taunis kirjas Aafrika eksarhile Gennadiusele ja katoliiklikele piiskoppidele teda ja piiskop tagandati ametist. Ta sätestas, et metropoliidi koht peab olema valitav.

Kolme peatüki tüli tõttu olid paavstil keerulised suhted Põhja-Itaalia piiskoppidega.

Konstantinoopoli patriarhiga käis vaidlus oikumeenilise patriarhi tiitli kasutamise üle.

Ta taunis manilust Sitsiilias.

Ta tunnustas Ibeeria piiskoppidele saadetud kirjas nestoriaanide pöördumist ristiusku.

Ta sätestas erinevate ketserite vastuvõtmist kirikusse. Nii tuli osa neist (paulinistid, montanistid, eunomiaanid, katafrügiaanid) ristida, teistel piisas usutunnistuse tundmisest.

Ta taunis arianismi ja muutis ariaanidele kuulunud Roomas asuva Santa Agatha kiriku kristlikuks.

Ta tunnustas pühapiltide austamist ja taunis Marseille piiskopi Serenuse toime pandud pildirüüstet.

Ta kinnitas, et Maarja Magdaleena on sama naine, keda Luuka evangeeliumis peetakse patuseks ja kellest Jeesus Kristus ajas välja seitse deemonit. Ta tõlgendas tähendamissõna kahest võlgnikust (Lk 7:41–43), kui Maarja Magdaleena pöördumist.

Ta kirjeldas inglite hierarhiat 9 seisusena, mis jagunevad kolme gruppi: troonid, keerubid ja seeravid.

Purgatooriumi kohta väitis ta, et seal on valu väljakannatamatum, kui ükspuha milline kannatus maises elus.

Tema järgi on üks põhjus, miks Jumal lubab inimesel patustada see, et inimene mõistaks kohe õigluse teadvustamist ja saavutaks oma võimetuses seda, et paneb oma usalduse Jumalale. Kogu kurjus on patu tagajärg, pattulangemise paratamatu tulemus.

Gilbert Huddlestoni järgi soosis Gregorius I misjonitööd paganate seas igal viisil, vajadusel tunnustas ta paganate ristimist ka ähvardustega ja sunniviisiliselt, eriti paavsti valdustes, kus elas arvukalt paganlikke talupoegi. Kui vaja, võis misjoneerimisel kasutada ka ilmaliku võimu meetmeid.

Gregorius I saatis "Liber Pontificalise" järgi aastal 596 Canterbury Augustinuse koos 40 mungaga Kenti misjoneerima. Aastal 601 saatis ta Paulinuse ja Mellituse Inglismaale misjoneerima. Ta saatis Augustinusele palliumi. Kui teated Kenti kuninga ristimisest jõudsid Rooma, saatis paavst kuninganna Berthale kirja.

Ta saatis misjonäre Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Aafrikasse.

Ta kohustas Jeruusalemma rajama hospiitsi.

Gregorius I suhtumine juutidesse oli mitmesugune. Ta pidas judaismi ebausuks (superstitio), kõlvatuseks (perditio) ja uskmatuseks (perfidia).

Ta soosis juutide ristimist, kuid taunis juutide ristimist sunniviisiliselt. Ta üritas soodustada Sitsiilia juutide pöördumist kristlusse, vähendades nende makse kolmandiku võrra. Ta tunnustas juutide õigust palvetada sünagoogides ja ei takistanud neil pidamast juudi pühasid. Ta üritas juute veenda loobuma mõnedest keiserlikest privileegidest, nagu kristlike orjade omamisest.

Aastal 591 Tarracina piiskopile Petrusele, Arles’i metropoliidile Virgiliusele ja Marseille piiskopile Theodorusele saadetud kirjades rõhutas ta juutide tunnustamist ja selgitas, et nende vägivaldne ristimine pole õigustatud.

Ta keelas kristlastel sabati pidamise.

Ta kirjutas läänegootide kuningale Reccaredile juutide kohta.

Gregorius I sai paavstiks ajal, mil Roomat oli tabanud katk. Ta tegeles haigete abistamisega, organiseeris protsessioone ja kutsus patuseid meeleparandusele.

Ta organiseeris Roomas vaestele ja põgenikele humanitaarabi andmist. Ta lasi näljahäda ajal suures koguses Rooma saabunud toiduaineid jagada almusteks.

Ta einestas igal võimalusel koos 12 vaese külalisega.

Ta oli muserdatud, kui kuulis ühe vaese surmast oma kloostri tagaruumis ja süüdistas end tema mõrvas.

Ta sätestas, et abielluda ei tohi isikud, kes on sugulased kuni nelja inimpõlveni.

Gregorius I kannatas aastaid seedehäirete, podagra ja palaviku käes. Tervisehäirete ja hiljem häälekaotuse tõttu pidi ta osad jutlused dikteerima.

Saadikuna Konstantinoopolis haigestus ta raskelt.

Gregorius I on tuntud gregoriuse laulu loojana.

Tema ajal nimetati Rooma Hadrianuse mausoleum ümber Castel Sant'Angeloks.

Tema ajal ehitati Roomas "Liber Pontificalise" järgi Santa Balbina kirik.

Ta kaunistas "Liber Pontificalise" järgi Rooma Peetri kiriku peaaltari tsibooriumiga.

Tema biograafid olid diakon Petrus ja diakon Johannes. Whitby kloostris kirjutati 8. sajandi algul esimene Gregorius I pikem elulugu.

Teda on kunstis kujutatud paavstirüüs, ta kannab tiaarat, saua või on koos tuviga. Teda on vahel kujutatud kirjutamas või hoidmas laululehte.

Teda on ikoonidel kujutatud piiskopirüüs, evangeeliumiga ja õnnistava žestiga.

Teda on maalidel kujutanud Andrea Mantegna Verona San Zeno kiriku altarimaalil, Antonella da Messina, Francisco de Zurbarán (1626 või 1627), Carlo Saraceni (1610), Pier Francesco Sacchi (1516), Sebastiano Ricci (1700) jt.

Gregorius I õpetuses on segunenud Augustinuse õpetus rahvaliku katoliiklusega. Erilise koha tema õpetuses leidis õpetus puhastustulest, mis tõusis lausa dogma seisusse. Nimelt uskus Gregorius, et puhastustules viibivad hinged võivad vabaneda missaohvri läbi.

Gregorius I tegevust kirikupeana kajastavad tema 854 kirja. Need on ühed olulisemad tolleaegsed allikad, mis käsitlevad teoloogia- ja moraaliküsimusi ning annavad aimu Gregoriuse elust paavstina. Muuhulgas formuleeritakse ta kirjades ka seisukoht, mis tunnistab juudid Jumala tapjateks, kuid ta keelab nende suhtes vägivalla kasutamise ja ristiusu pealesurumise.

("Kõnelused Itaalia mungaisade elu ja imede üle neljas raamatus") (kirjutatud enne 594. aastat)

"Dialoogid" sisaldavad pühakute elulugusid ja imetegusid, muuhulgas ka arvukaid eksortsismiriituste kirjeldusi. Tänu tema kirjutistele kujuneb välja näiteks Püha Benedictuse austamine. Just Gregoriusest sai alguse läänekiriku pühakutekultuse vorm.

"Moraaliraamat ehk Iiobi raamatu seletus" (579–596)

"Moralia" on mahult kõige suurem Gregorius I poolt kirjutatud teos (35 raamatut), mis analüüsib Iiobi raamatut, andes sellele ajaloolise, allegoorilise ning kõlbelise tähenduse.

See on vahest tuntuim Gregorius I teos, mis koostati 591 ja oli läbi keskaja vaimulikele hingehoiu käsiraamatuks. "Eeskirjas vaimulikele" räägib Gregorius I sisemisest ja välimisest elust.

Väline elu tuleneb suunatusest maistele probleemidele, sisemine aga iseenda heaolule. Sisemine heaolu sõltub siseeluga tegelemisest, mediteerimisest, iseenda teadvustamisest ja vabanemisest välistest muredest.

Gregorius ei keskendunud selle teosega mittereligioossete inimestele sisemise elu parandamisele, vaid hoopiski nende välisele elule, tegutsemisele ning maisele olemisele. Nii näiteks julgustas ta neid, kes vältisid patusust, jätkama sama rada ka edaspidi, kannatlike inimesi mitte kaotama kannatust jne.

Vaimulike juures pidas ta aga tähtsaks nii sisemisele kui ka välimisele küljele tähelepanu pööramist, rõhudes nn "kuldsele keskteele". Vaimulikud ei tohiks Gregoriuse järgi süveneda ainult maistele asjadele, andes nõnda halba eeskuju, kuid samas pole ka täielik endassesulgumine hea, sest vaimulike kohustuseks on teenida suuremat kogukonda.

Vaimulikel soovitab ta oma ametiga tegeledes keskenduda igale inimesele individuaalselt. Just nagu harfimängija käsitleb iga keelt erinevalt, peab ka vaimulik inimese hingedeni jõudmiseks mängima erinevatel keeltel. "Eeskirjast vaimulikele" on leitud sarnaseid jooni tänapäevase kognitiivse psühholoogia ning tänapäeval levinud "Suure viisiku" isiksuseteooriaga.

• "Jutlused Hesekieli raamatu põhjal", (591–593), "Liber Pontificalise" järgi kokku 22 jutlust.
• "Jutlused evangeeliumide alusel", (593) "Liber Pontificalise" järgi kokku 40 jutlust.
• "Kaks jutlust Ülemlaulu alusel".
• "Esimese Saamueli raamatu kommentaarid".

Gregorius I suri 12. märtsil 604 Roomas podagra tõttu tekkinud tüsistustesse ja maeti samal päeval Rooma Peetri kirikusse. Aastal 826 võidi osa tema säilmetest viia Soissons'i. Tema säilmed maeti 1606 ümber Cappella Clementina kabelisse Vatikanis.

Tema surma ajal tabas Roomat näljahäda. Roomlased pidasid paavsti näljahäda põhjustajaks, mistõttu tema surmale järgnesid rahvarahutused.

Gregorius I austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev katoliku kirikus on 3. september. Enne 1969 aasta liturgilist reformi oli tema mälestuspäev 12. märts. Õigeusu kirikus ja episkopaalkirikus on tema mälestuspäev 12. märts, anglikaani kirikus 3. september.

Gregorius I on katkuhaigete, kooripoiste, õpetlaste, podagrahaigete, kiviraidurite, muusikute, paavstluse, paavstide, õpilaste, lauljate, müürseppade ja õpetajate patroon.

Ta on Inglismaa, Kercemi, Legazpi ja Lääne-India patroon.

Maltas Żejtunis peetakse tema auks igal aastal ajavahemikus märtsist aprillini protsessiooni.

Bonifatius VIII kuulutas ta aastal 1298 Kiriku doktoriks.

Diakon Petruse väitel laskus Püha Vaim valge tuvi kujul Gregorius I peale.

Ühe ime järgi pühitses aastal 948 Jeesus Kristus koos Gregorius I-ga Einsiedelni kloostri Šveitsis.

Legendi kohaselt ilmutas Kristus end missat pidavale Gregoriusele, et kinnitada oma tõelist kohalolekut armulauaelementides. "Püha Gregoriuse missa" oli levinud teemaks hiliskeskaja kunstis, kuna see näitlikustas katoliku kiriku üht tähtsaimat õpetust – armulauaveini ja -leiva muutumist Kristuse vereks ja ihuks.

Diakon Johannes kirjeldas 9. sajandil Rooma San Andrea kloostris olnud freskot, millel oli kujutatud Gregorius. Tema kirjelduse järgi oli Gregorius "palja pealaega, kollakaspruuni habemega, tema lokkis juuksed meelekohtadel olid pikad, tema nina oli peenike ja veidi kongus, tal oli kõrge laup, paksud huuled, lõual oli nägus kühm ja tema käed olid ilusad." Fresko pole tänapäevani säilinud.

Peaaegu kõik uurijad on seda meelt, et Gregorius I on üks väljapaistvamaid paavste ajaloos. Ta rõhutas paavsti apostellikku suktsessiooni ja ülemautoriteeti kirikus. Ta rõhutas, et paavst sai priimaseõiguse Jumalalt kõikide kirikute üle. Seega jõustuvad kirikukogude ja sinodite otsused paavsti kinnituse alusel, samuti võib paavst neid tühistada.

Gilbert Huddlestoni järgi näis Gregorius I vaatavat kirikut ja riiki kui koostöötavat ühendust, mis tegutseb kahes eri sfääris, vaimulikus ja ilmalikus. Seda ühendust haldavad paavst ja keiser, kellel mõlemal on ülemvõim oma mõjusfääris. Huddlestoni järgi oli keisri kohus kaitsta kirikut ja säilitada usurahu. Seega saab paavst pöörduda abi saamiseks ilmaliku võimu poole, et suruda maha skismat, ketserlust või ebajumalateenistust. Vajadusel saab kirik kohustada ilmalikku võimu oma meetmeid rakendama munkade ja vaimulike distsiplineerimisel.

Huddlestoni järgi polnud Gregorius I filosoof, konversatsionalist ega teoloog selle tavalises mõttes. Ta oli pigem õpetatud jurist ja administraator, munk, misjonär, jutlustaja, hingearst ja rahvajuht. Teda võib pidada keskaja paavstluse tõeliseks isaks.

Tema tegevus on oluline paavstluse vaimuliku ja ilmaliku mõjuvõimu suurendamisel. Ta oli Itaalias mõjukam kui Bütsantsi eksarh, rajades poliitilise mõjuvõimu, mis püsis sajandeid.

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly peab Gregoriust väga võimekaks meheks, kes oli otsustusvõimeline, üliaupaklik, realistlik ja alandlik.

James Barmby iseloomustab Gregoriust kui intellektuaali, kelle õpetus ja mentaliteet oli vastav oma ajastule. Ta pole võrreldav kriitikuna või originaalse mõtlejana. Ta ei osanud kreeka keelt ega heebrea keelt. Ta kujundas keskaja religioosset mõtlemist. Ta oli mõjukas jutlustaja, tema roll kirikumuusika ja liturgia kujundamisel on oluline. Seetõttu on teda nimetatud isegi "magister caeremoniarum".

Gregorius I oli tiitlite kasutamisega ise tagasihoidlik ja paavsti epitaafil on kirjas vaid "Jumala konsul" (Consul Dei). Ta lasi end kutsuda Servus Servorum Dei (Jumala sulaste sulane, Jumala orjade ori).

Downside’i klooster Inglismaal, San Gregorio al Celio kirik Roomas.

• Carl Andersen ja Adolf Martin Ritter: "Kristluse ajalugu 1/2". Tartu: Greif, 2000 (originaalis avaldatud 1995).
• Arnold Angenendt: "Das Frühmittelalter. Die abendländische Christenheit von 400 bis 900", Kohlhammer, Stuttgart 2001, ISBN 3-17-017225-5, lk. 239–243.
• James Barmby: "Selected Epistles", "Nicene and Post-Nicene Fathers", 2nd Series, XII, XIII (Oxford and New York, 1895, 1898),
• Norman F. Cantor: "The Civilization of the Middle Ages". New York: Harper. (1993).
• John Cavadini: "Gregory the Great: A Symposium". Notre Dame: University of Notre Dame Press. (1995).
• Hippolyt Delehaye: "S. Gregoirele Grand dans Phagiographie Grecque", "Analecta Bolland." 1904: 449–454.
• George Demacopoulos: "Five Models of Spiritual Direction in the Early Church" (Notre Dame (IN), University of Notre Dame Press, 2007).
• Karlheinz Deschner: "Das Frühmittelalter", Rowohlt, Reinbek 1997, ISBN 3-499-60344-6 (Kriminalgeschichte des Christentums; Bd. 4): 155–220.
• Frederick Dudden: "Gregory the Great". London: Longmans, Green, and Co. (1905).
• Paul Ewald: "Studien zur Ausgabe des Registers Gregors I." "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde", III, 1878: 433–625.
• Sofia Boesch Gajano: "Grégoire le Grand", Le Cerf, Coll. Cerf histoire, 2007.
• "Gregory I, Saint". Encyclopædia Britannica, 2008.
• Hartmann Grisar: "Geschichte Roms und der Päpste im Mittelalter: Mit besonderer Berücksichtigung von Cultur und Kunst nach den Quellen dargestellt. Rom beim Ausgang der antiken Welt"; ISBN 3-487-07526-1
• Kevin Hester: "Eschatology and Pain in St. Gregory the Great. The Christological Synthesis of Gregory's Morals on the Book of Job" (Milton Keynes: Paternoster, 2007), Pp. xv, 155 (Studies in Christian History and Thought).
• Gilbert Huddleston: "Pope St. Gregory I ("the Great")". – The Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton Company, 1909.
• "Hom. XL in Evangelia". Hugo von Hurter, "Selecta opuscula SS. Patrum", series II, Tom. VI (Innsbruck, 1892).
• Philipp Jaffé: "Regesta Pontif," (2nd ed., Rome, 1885), I: 143–219; II: 738.
• Martin Jaigma: "Kristlaste kujutluspilt juutidest keskajal". 2004.
• J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
• Tony Lane: "Õhtumaade mõtte loojad". Tallinn: Kristlik kirjastusselts Logos, 2002 (originaalis avaldatud 1984).
• Hartmut Leppin: "Die Kirchenväter und ihre Zeit. Von Athanasius bis Gregor dem Großen", Beck, München, 2000, ISBN 3-406-44741-4
• Conrad Leyser: "Authority and Asceticism from Augustine to Gregory the Great". Oxford: Clarendon Press. (2000).
• Magna Moralia, "Library of the Fathers" (4 vols., Oxford, 1844).
• Robert Austin Markus: "Gregory the Great and His World". Cambridge: University Press. (1997).
• Paul Migne: LXXV-LXXIX. "Epistolae", ed. P. Ewald and L. M. Hartmann in "Mon. Germ. Hist.: Epist.", I, II (Berlin, 1891–99);
• Georg Pfeilschifter: "Gregors der Gr." (Munich, 1900).
• Johann Evangelist von Prunner: "Gnade und Sunde nach Gregors expositio in Job." Eichstätt, 1855.
• Vincenzo Recchia: "Lettera e profezia nell'esegesi di Gregorio Magno" (Bari: Edipuglia, 2003), Pp. 157 (Quaderni di "Invigilata Lucernis," Dipartamento di Studi Classici e Cristiani, Universita\ degli Studi di Bari, vol. 20).
• Cristina Ricci: "Mysterium dispensationis. Tracce di una teologia della storia in Gregorio Magno". Rome: Centro Studi S. Anselmo. (Italian). Studia Anselmiana, 135. (2002).
• Jeffrey Richards: "Consul of God". London: Routelege & Keatland Paul. (1980).
• Pierre Riché: "Gregor der Große. Leben und Werk", Verlag Neue Stadt, München 1996, ISBN 3-87996-353-3
• Benediktus Sauter: "Der heilige Vater Benediktus nach St. Gregor dem Grossen". (Freiburg, 1904).
• Meinolf Schumacher: "Noch ein Höhlengleichnis. Zu einem metaphorischen Argument bei Gregor dem Großen", "Literaturwissenschaftliches Jahrbuch" 31 (1990): 53–68.
• Carole Straw: "Gregory the Great: Perfection in Imperfection". Berkeley: University of California Press. (1988).
• Henry Sweet: "King Alfred's West Saxon Version of Gregory's Pastoral Care", (London, 1871).
• Petrus Rodulphius Tossianensis: "Opera S. Gregorii Magni" (Editio princeps, Paris, 1518); (6 kd., Rome, 1588–1603); P. Goussainville (3 kd., Paris, 1675); Cong. S. Mauri (Sainte-Marthe) (4 kd., Paris, 1705); J. B. Gallicioli (17 kd., Venice, 1768–1776).
• Nicola Turchi: "Sancti Gregorii Magni Epistolae Selectae". Roma, 1907.
• Roger Tweed: "The Psychology of Gregory the Great". – International Journal for the Psychology of Religion, 7(2), (1997): 101–110.
• Elbert Wilhelm Westhoff: "Regula Pastoralis Curae". (Munster, 1860).
• Leo Wiese: "Die Sprache der Dialoge". (Halle, 1900).
• Bernd Wißner: "Der große Gregor. Freund der Kinder". Wißner, Augsburg 2004, ISBN 3-89639-424-X

• Gilbert Huddlestoni artikkel Gregorius I kohta. (inglise keeles)
• Gregorius I kirjad. (inglise keeles)
• Gregorius I konsistooriumid.
• Gregorius I dokumendid.
• wiki artikkel Gregorius I kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Encyclopedia Britannicas. (inglise keeles)
• Elulugu eestpalvega. (eesti keeles)
• Artikkel. (eesti keeles)

Eelnev Pelagius II

Rooma paavst 590–604

Järgnev Sabinianus