Toulouse'i krahvkond
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2013) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
|
Toulouse'i krahvkond 778–1271 | |
 Vapp
| |
 Tolosa krahvkond u 1160 tumeroheline : krahvi maad roheline : vasallide maad kollane : Trencaveli maaomandi piirid | |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Pealinn | Tolosa |
| Religioon | katoliiklus |
Toulouse'i krahvkond oli territoorium Lõuna-Prantsusmaal (ja Oksitaania keskus), mis koosnes Merovingide ajal Toulouse'i linnast ja selle ümbrusest ning mida valitses Toulouse'i krahv. Selle kuninglike nimetamiste järjestus pole teada, kuigi mõned nimed on säilinud tänapäevani. Karolingidega muutusid nii krahvide kui ka hertsogite nimetamised palju tavalisemaks ja tuntumaks, kuigi amet langes kuningliku õukonna mõjualast välja ja muutus pärilikuks.
Pärilikud Toulouse'i krahvid valitsesid Toulouse'i linna ja seda ümbritsevat krahvkonda 9. sajandi lõpust kuni aastani 1271. Krahvid ja teised perekonna liikmed olid eri aegadel ka Quercy, Rouergue'i, Albi ja Nîmes'i krahvid ning Gootia ja Provence'i markiid. 1229. aasta Pariisi lepingu tingimustega läks krahvkond Prantsuse kroonile, mida valitses aastatel 1271–1285 Philippe III, Prantsusmaa kuningas ja Alphonse'i vennapoeg. Toulouse'i krahvi tiitli mainimisest loobuti pärast tema surma kuningliku tiitli osana.
Läänegootide kuningriigi ja Akvitaania kuningriigi järglasriigina päris Toulouse üheskoos Akvitaania ja Languedociga (kuid mitte Gascogne'iga) läänegootide ja Rooma õiguse, mis kombineerituna andsid naisele rohkem õigusi, kui nende kaasaegsed mujal võisid nautida kuni 20. sajandini. Eriti "Lex Visigothorumiga", mis kehtestati 642/643 ja laiendati aastal 653 Rekkeswinthi koodeksiga, said naised pärida maad ja tiitlit ja hallata seda sõltumatult oma abikaasadest või meessugulastest, käsutada oma vara testamendiga, kui neil ei olnud pärijaid, ja naised said end esindada ja anda kohtus tunnistusi alates 14. eluaastast ja korraldada oma abielu alates 20. eluaastast. Sellest tulenevalt oli meeseelistusega esmasünniõigus praktiseeritud pärimisseadus aadli seas.
12. sajandi keskpaigast tundub, et Toulouse'i rahvas hakkas vabanema kõige ängistavamatest feodaalmaksudest. Alfonso Jordan vabastas nad soola- ja veinimaksust ning aastal 1152 on jälgi commune consilium Tolosae, mis tegi poliitilisi otsuseid enda nimel "Toulouse'i krahvi, Narbonne'i hertsogi ja Provence'i markii, isand Raymondi nõusolekul". Seda akti on tunnistanud kuus capitularii, neli nõuetekohaselt ametisse nimetatud kohtunikku (judices constiluti) ja kaks advokaati. 23 aastat hiljem on 12 capitularii või konsulit, kuus linnale ja kuus eeslinnadele, kõik neist valitud ja vannutatud mõistma õigust mistahes nende ette toodud kohalikes küsimustes. Aastal 1222 kasvas nende arv 24-le; kuid neil oli keelatud puudutada linna vara, mis pidi jääma nende endi valitud kindlate communarii otsustada.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Toulouse ja Akvitaania (samuti Gascogne) olid taas kord frankide kuningriigi osa. Pärast oma võitu suri Pippin Lühike aastal 768 ning tema järglasteks said Karl Suur ja Karlmann. Selle sündmuse tulemusel tõusis viimase hertsogi Waiferi poeg Hunald üles frankide võimu vastu Akvitaanias. Karl Suur tuli varsti ja alistas ta. Aastal 771 Karlmann suri ja Karl Suurest sai frankide riigi ainuvalitseja. Aastal 778 viis Karl Suur oma armee Hispaaniasse araablaste vastu. Teel tagasi juhtus kuulus sündmus Roncesvallesis (prantsuse Roncevaux): Karl Suure järelväge ründasid samanimelises mäekurus mõned baski sõdalased. See viis Karl Suure arusaamisele, et frankide võim Gascogne'is ja Akvitaanias oli veel nõrk ja et kohalik rahvas ei olnud frankidele täielikult ustav. Järelikult, sel samal aastal reorganiseeris ta täielikult piirkonna halduse: kehtestati frankide otsehaldus ja frankidest krahvid (frankide kuninga saadikud) seati üles võtmelinnades, nagu Toulouse.
Aastal 781 asutas ta Akvitaania kuningriigi, mis hõlmas kogu Akvitaania (hõlmates ametlikult Gascogne'i) pluss Vahemere ranniku Narbonne'ist Nîmes'ini (siis tuntud kui Gootia), ja andis Akvitaania krooni oma kolmeaastasele pojale Ludwigile. Teised sellised kuningriigid loodi laiema Karolingide impeeriumi koosseisus kohtades nagu Baieri või Lombardia. Need pidid kindlustama kohalike rahvaste truuduse äsjavallutatud ja tugevalt kohalike eripäradega territooriumidel. Kroonid anti Karl Suure poegadele. Akvitaania rahvas oli kogu impeeriumis tuntud oma tugeva sõltumatuse vaimu, samuti oma rikkuse poolest. Tõepoolest oli piirkond sel ajal üsna õitsev pärast toibumist vallutussõjast.
Karl Suur omakorda nägi, et ta ei saa usaldada Vaskoonia kohalikku aadlit, kelle side ja ustavus frankidele oli habras. Ta hakkas nimetama ustavaid frankidest krahve ja looma krahvkondi (näiteks Fezensac), mis pidid võitma kohalike isandate, nagu hertsog Lupo, võimu. Näib, et üldine järelevalve sellel Baski piirialal oli pandud Toulouse'i krahvi või hertsogi Corso kätesse. See poliitika pahandas baske ja aastast 787 või 789 on teada, et Corso püüti kinni arvatavasti hertsog Lupo poja Odalric "Baski" poolt, kes sundis Corso kokkuleppele, mida Karl Suur pidas nii häbiväärseks, et asendas ta aastal 790 krahv Guillaume'iga.
Karl Suure valitsusaeg nägi üldiselt Lääne-Euroopa suurt taastumist pärast eelnenud Pimedat aega ja Toulouse ei olnud erand. Toulouse oli suur Karolingide sõjaline kindlustus moslemite Hispaania piiril. Sõjalisi kampaaniaid moslemite vastu käivitati Karl Suure valitsemisajal Toulouse'ist peaaegu igal aastal. Barcelona vallutati aastal 801, samuti suur osa Katalooniast. Koos Aragóni ja Navarra põhjaaladega piki Püreneesid sai piirkond frankide keisririigi lõunapoolseks margiks (Hispaania mark).
Aastal 814 Karl Suur suri ja tema ainus elusolev poeg oli Akvitaania kuningas Ludwig, kellest sai keiser Ludwig Vaga (Louis le Pieux). Akvitaania kuningriik anti üle Ludwig Vaga teisele pojale Pippinile. Gootia lahutati Akvitaania kuningriigist ja hallati keisri poolt otse, seega taasloodi endise Akvitaania hertsogkonna piirid. Probleemid kerkisid varsti. Ludwig Vagal oli kolm poega ja aastal 817 korraldas ta varajase osadeks jaotamise tulevases keisririigi pärimises: Pippin kinnitati kuningaks Akvitaanias, Ludwig Sakslane tehti kuningaks Baieris, samas vanem poeg Lothar tehti kaaskeisriks koos tulevase võimuga oma vendade üle.
Aastal 823 sündis Charles II Paljaspea (Charles le Chauve) Ludwig Vaga teisest naisest. Õige pea soovis see panna oma poja pärimisliini. Ludwig Vaga oli üsna nõrk ja algas võitlus ühelt poolt kolme poja ning teiselt poolt nende isa ja selle uue naise vahel, mis lõpuks viis frankide keisririigi täieliku kokkuvarisemiseni. Ludwig Vaga kukutati võimult, siis taastati, siis kukutati, siis taastati jälle. Aastal 838 Akvitaania Pippin I suri ning Ludwig Vaga ja tema naine kavatsesid Charles II Paljaspea uueks Akvitaania kuningaks teha. Wormsi riigipäeval aastal 839 jagati keisririik ümber järgmiselt: Charles II Paljaspeale anti keisririigi lääneosa, Lotharile kesk- ja idaosa, samas Ludwig Sakslasele jäi vaid Baieri. Pippin I poeg Pippin II ei nõustunud selle otsusega. Teda tervitati akvitaanlaste poolt (kuid mitte baskide poolt, kes selleks ajaks lahku lõid ja lahutasid Vaskoonia Akvitaaniast) kuningana ja ta hakkas oma vanaisale vastu. Ludwig Sakslane Baieris oli samuti oma isa otsuse vastu.
Lõpuks Ludwig Vaga aastal 840 suri. Vanim poeg Lothar nõudis kogu keisririiki, puhkes üldine sõda. Alguses liidus oma vennapoja Pippin II-ga, liitus Ludwig Sakslane varsti oma poolvenna Charles II Paljaspeaga ja üheskoos võitsid nad Lotharit. Augustis 843 sõlmisid nad arvatavasti kõige tähtsama lepingu Euroopa ajaloos, Verduni lepingu. Keisririik jagati kolmeks: Charles II Paljaspeale anti lääneosa, Francia Occidentalis (Lääne-Frangimaa, mida varsti kutsuti Prantsusmaaks), Ludwig Sakslasele anti idaosa, Francia Orientalis (Ida-Frangimaa, millest varsti sai Saksa-Rooma riik), samas Lotharile anti keskosa, mis varsti vallutati ja jagati tema kahe venna poolt.
Perekonna vaen tegi keisririigi nõrgaks ja kaitsetuks. Mõned sissetungijad analüüsisid olukorda õigesti ja kasutasid seda ära: viikingid. Pärast Verduni lepingut liikus Charles II Paljaspea lõunasse alistama Pippin II ja lisama Akvitaaniat oma territooriumile. Esmalt vallutas ta Gootia oma mässuliselt krahvilt (kes oli ära kasutanud Karolingide vaenu) ja hukkas ta. Aastal 844 liikus ta läände ja asus piirama Toulouse'i, Akvitaania kuninga Pippin II pealinna. Siiski pidi ta taanduma, olles võimetu linna vallutama. Sel samal aastal saabusid viikingid Garonne'i jõe suudmesse, võtsid Bordeaux ja seilasid üles kuni Toulouse'ini, röövides ja tappes kõike piki Garonne'i jõe orgu. Toulouse'ini jõudes liikusid nad linna ründamata tagasi. See on ajaloolaste seas veelgi vaidlusteemaks, kas nad kutsuti Pippin II poolt võitluseks Charles II Paljaspea vastu (nagu Charlesi propaganda hiljem väitis), aitasid võita Charles II Paljaspead ja lahkusid korraliku lunarahaga Pippin II-lt, või kas nad kasutasid vaid ära sõda, et tungida maale, kuid liikusid tagasi, kui olid näinud tugevat Toulouse'i garnisoni, kes oli just edukalt tagasi löönud Charles II Paljaspea.
Pärast neid sündmusi sõlmis Charles II Paljaspea aastal 845 kuningas Pippin II-ga lepingu, milles ta tunnistas viimast Akvitaania kuningana, mille vastutasuks andis Pippin II Charles II Paljaspeale Akvitaania põhjaosa (Poitiers' krahvkonna). Siiski muutusid akvitaanlased väga vihaseks oma kuninga Pippin II suhtes, võib-olla tema sõbraliku suhtumise pärast viikingitesse, kes tekitasid kohutavat kahju rahvale, ja nii kutsusid nad aastal 848 Charles II Paljaspea kukutama Pippin II-st. Aastal 849 oli Charles II Paljaspea taas lõunas ja talle anti hiljuti Pippin II poolt nimetatud Toulouse'i krahvi Frédoloni poolt üle Akvitaania pealinn Toulouse. Charles II Paljaspea kinnitas Frédoloni siis ametlikult Toulouse'i krahviks. Varsti langes kogu Akvitaania Charles II Paljaspeale ning aastal 852 vangistati Pippin II baskide poolt ja anti üle tema onule, Charles II Paljaspeale, kes pani ta kloostrisse.
852. aastal krahv Frédolon suri ja Charles II Paljaspea nimetas Frédoloni venna Raymondi (Raimond) uueks krahviks. See oli eriline teene, tavaliselt olid krahvid vaid haldurid, keda ei valitud samast perekonnast. Siiski osutus see Toulouse'i krahvide dünastia alguseks, kõik järgnevad olid krahv Raymond I (Raimond I) järeltulijad. Aastal 855, järgides oma vanaisa Karl Suure näidet, taasasutas Charles II Paljaspea Akvitaania kuningriigi (ilma Gootiata) ja ta andis krooni oma pojale Charles Lapsele (Charles l'Enfant). Vahepeal põgenes Pippin II aastal 854 kloostrist ja ta korraldas Akvitaanias ülestõusu. See ei osutunud akvitaanlaste seas väga populaarseks ja ta oli edutu. Siis kutsus ta viikingid appi. Aastal 864 piiras Akvitaania Pippin II viikingiarmee eesotsas Toulouse'i, kus Toulouse'i krahv pani raevukalt vastu. Piiramine ebaõnnestus ja viikingid läksid röövima teisi Akvitaania alasid. Pippin II, kõigist hüljatud, nägi oma ambitsioonide varemeid. Ta püüti kinni ja pandi onu poolt jälle kloostrisse, kus ta varsti pärast seda suri.
Aastal 866 Charles Laps suri. Charles II Paljaspea tegi siis oma teisest pojast Louis Kogelejast (Louis le Bègue) uue Akvitaania kuninga. Selleks ajaks oli keskriik Prantsusmaa kuningriigis kiiresti kaotamas võimu. Charles II Paljaspea oli üsna edutu ohjeldama viikingeid, kohalik elanikkond pidi toetuma oma kohalikele krahvidele, et seista viikingitele vastu, ja krahvid muutusid varsti peamiseks võimuallikaks, esitades väljakutse Charles II Paljaspea keskvõimule Pariisis. Kui nende võim kasvas, hakkasid nad oma ametit perekonnas pärandama ja rajasid kohalikke dünastiad. Tekkisid sõjad keskvõimu ja krahvide vahel, samuti sõjad võistlevate krahvide vahel, mis veelgi kurnas kaitsjaid viikingite vastu. Lääne-Euroopa, eriti Prantsusmaa, oli taas sisenenud uude Pimedasse aega, mis osutus isegi rohkem hukatuslikuks, kui see, mis oli 6. ja 7. sajandil.
Aastal 877 oli Charles II Paljaspea alla andnud: ta sõlmis Quierzy kapitulaari, mis võimaldas krahvidel pärandada amet poegadele, kui nad surid. See oli feodalismi nurgakivi Lääne-Euroopas. Charles II Paljaspea suri neli kuud hiljem. Uus Prantsusmaa kuningas oli tema poeg Louis Kogeleja, endine Akvitaania kuningas. Louis Kogeleja ei valinud ühtegi oma poega uueks Akvitaania kuningaks, tehes seega lõpu Akvitaania kuningriigile, mida ei taastatud enam kunagi. Louis Kogeleja suri varsti pärast seda aastal 879 ja tema järglasteks olid kaks tema poega, Louis III ja Karlmann. Louis III päris Loode-Prantsusmaa ning Karlmann päris Burgundia ja Akvitaania. Tegelikult siiski oli keskvõim aastatel 870–890 nii nõrgenenud, et krahvid Lõuna-Prantsusmaal saavutasid täieliku autonoomia. Rajatud dünastiad valitsesid sõltumatult. Keskriik Pariisis ei suutnud oma võimu Lõuna-Prantsusmaal kinnistada järgmised neli sajandit.
9. sajandi lõpuks muutus Toulouse sõltumatu Toulouse'i krahvkonna pealinnaks, seda valitses Frédoloni asutatud dünastia, kes teoorias oli Prantsusmaa kuninga ülemvõimu all, kuid tegelikult oli täielikult iseseisev. Toulouse'i krahvid pidid alguses võitlema oma positsiooni säilitamise eest. Enamasti esitas neile väljakutse Auvergne'i krahvide dünastia, kes valitsesid endise Akvitaania kirdeosa ja nõudsid Toulouse'i krahvkonda kui oma, ja ajasid isegi ajutiselt Toulouse'i krahvid Toulouse'i linnast välja. Siiski suutsid Toulouse'i krahvid Pimeda aja keskpaigas oma säilitada ja erinevalt paljudest kohalikest dünastiatest, mis kadusid, jäid nemad püsima. Nende krahvkond oli vaid väike osake endisest Akvitaaniast, tegelikult selle kaguosa. Siiski võtsid nad Auvergne'i krahvi Guillaume Vaga (Guillaume le Pieux) surmaga aastal 918 Gootia, mis oli olnud Auvergne'i krahvide perekonnas kaks põlvkonda. Sellega nad rohkem kui kahekordistasid oma territooriumi, ühendades taas kord Toulouse'i Vahemere rannikuga Narbonne'ist Nîmes'ini. Toulouse'i krahvkond võttis oma selge kuju, Toulouse'ist läänes Rhône'i jõeni idas, üksus, mis säilis kuni Prantsuse revolutsioonini kui Languedoc'i provints. Toulouse ei saanud kunagi enam Akvitaania osaks, mille pealinnaks hilisematel aegadel sai Poitiers, siis Bordeaux. Algul küll säilisid mälestused Akvitaaniast Toulouse'is tugevalt. Auvergne'i krahv Guillaume Vaga oli esimene, kes taastas endale 890. aastatel Akvitaania hertsogi tiitli. Siis päris Poitiers' krahv aastal 927 tiitli. Aastal 932 võitles Prantsusmaa kuningas Raoul Poitiers' krahvi vastu ja see andis Akvitaania hertsogi tiitli üle oma uuele liitlasele Toulouse'i krahvile Raymond III Ponsile (Raimond III). Siiski ei tähendanud tiitel palju. Endise Akvitaania erinevad krahvid olid kõik sõltumatud ja ei tunnistanud kellegi ülemvõimu.
Erinevad kildkonnad võistlesid Prantsusmaa trooni pärast, kuid kuna kogu keskvõim oli kadunud, omas Prantsusmaa kuningas peaaegu tühja tiitlit. Pärast Raouli surma õnnestus teisel kildkonnal panna troonile Inglise tõugu Karolingide prints Louis IV Meretagune (Louis IV d'Outremer). Raymond III Pons oli vastaskildkonnast ja kohe, kui ta aastal 950 suri, kinkis Louis IV Akvitaania hertsogi tiitli Poitiers' krahvile Guillaume III Linalakale (Guillaume III Tête d'Étoupe), kes oli Louis IV liitlane. Sellest ajast alates kasutas Akvitaania hertsogi tiitlit Poitiers' krahvide perekond, kelle võimubaas Poitou oli endise Akvitaania loodeosas. Toulouse'i krahvid unustasid varsti igasuguse unistuse Akvitaaniast. Karolingist Prantsusmaa kuninga Louis V surmaga aastal 987 õnnestus Robertiinide kildkonnal lõpuks oma pealik Hugues Capet Prantsuse troonile valida. Sellega lõppes Karolingide dünastia tõhusalt. Hugues Capet oli Kapetingide dünastia asutaja, mis valitses Prantsusmaal järgmised kaheksa sajandit. Siiski on siit alates Prantsusmaa ajalugu Toulouse'i jaoks ebaoluline, vähemalt kuni 13. sajandini.
Toulouse'i krahvid laiendasid oma valitsemist Vahemere rannikule, kuid neid suuri valdusi ei saanud nad just kaua nautida. 10. sajand oli ehk halvim sajand Lääne-Euroopale viimasel kahel aastatuhandel.[viide?] Neli sajandit pärast Lääne-Rooma riigi langemist oli tsivilisatsioon vähenenud, kunstid ja haridus olid väga kehvas seisus. Karl Suure ajal toimus lühikeseks ajaks kultuuri ja korra taassünd, kuid varsti, koos sissetungide tagasitulekuga (eriti viikingite), langes Lääne-Euroopa taas. Põhjuseks olid dramaatilised kodusõjad, nagu eelpool selgitatud, samuti halb ilm, katk, rahvastiku vähenemine. Terved Lääne-Euroopa alad langesid tagasi kõnnumaaks. Linnad tühjenesid täielikult. Kirikud olid maha jäetud või paljaks röövitud; kirik koges teravat moraalilangust. Tundus, nagu oleks Rooma riigi pärand täielikult kadunud. Kultuur alates antiikajast oli säilinud vaid vähestes hajutatud kloostrites. See oli teravas kontrastis siis õitseva Córdoba emiraadiga Hispaanias või Bütsantsiga. Teine selle aja fenomen oli keskvõimu täielik kadumine. Võim killustus, langedes esiteks krahvide kätesse, siis vikontide, siis tuhandete kohalike feodaalisandate kätesse. 10. sajandi lõpuks valitses Prantsusmaal tuhandeid kohalikke valitsejaid, kes kontrollisid vaid ühte linna, või ühte lossi ja väheseid külasid ümberringi. Toulouse ja selle krahvkond peegeldas täpselt seda olukorda. Aastatel 900–980 kaotasid Toulouse'i krahvid järk-järgult kontrolli krahvkonna üle, igas krahvkonna osas tekkisid kohalikud dünastilised valitsejad. 10. sajandi lõpuks omasid Toulouse'i krahvid võimu vaid väheste valduste üle laiali üle krahvkonna. Isegi Toulouse'i linna valitses vikont Toulouse'i krahvidest sõltumatult.
Ka sissetungid tulid tagasi. Kuulsal Córdoba emiraadi valitsejal ‘Abd ar-Raḩmān III-l õnnestus taasühendada moslemite Hispaania ja tõsta Córdoba emiraat oma kõrgpunkti, muutes selle aastal 929 prestiižseks Córdoba kalifaadiks. 920. aastatel käivitas ta üldise pealetungi kristlike kuningriikide vastu Hispaania põhjaosas. Aastal 920 (ja võib-olla ka aastal 929) ületas üks tema armeesid Püreneed ja jõudis kuni Toulouse'ini, ilma linna vallutamata. Aastal 924 käivitasid madjarid (ungarlaste esivanemad) ekspeditsiooni lääne suunas ja jõudsid Toulouse'ini, kuid neid võitis Toulouse'i krahv Raymond III Pons. 10. sajandi lõpus jätsid kõik Karolingide sõjad ja neile järgnenud sissetungid Toulouse'i krahvkonna korratusse. Suured maa-alad jäid harimata, paljud talud tühjenesid. Toulouse tuli ehk veidi paremini toime, kui Põhja-Prantsusmaa selles mõttes, et selle lähedus moslemite Hispaaniale tähendas, et oli tugev teadmiste ja kultuuri vool, mis tuli Córdoba koolidest ja trükikodadest. Toulouse säilitas erinevalt Põhja-Prantsusmaast ka Rooma õiguse, ja hoidis üldiselt rohkem Rooma pärandit, isegi nendel rasketel aegadel. Seal oli pinnas tsivilisatsiooni taastumiseks.
Karolingide lõpp tähistas feodalismi algust.
Aastatuhande alguses algatas vaimulikkonna minnalaskev suhtumine ja kiriku konfiskeerimine Toulouse'i valitsuse poolt jumalateenistuste allakäigu. Saint-Sernini kirik, Daurade'i basiilika ja Saint-Étienne'i katedraal ei säilinud korralikult. Tekkisid uued religioossed voolud, nagu Cluny reform.
Piiskop Isarn püüdis paavst Gregorius VII abiga kõike tagasi korda teha. Ta andis Daurade'i basiilika aastal 1077 Cluny abtidele. Saint-Serninis kohtas ta tugevat vastuseisu praost Raymond Gayrardi isikus, kes oli just ehitanud haigemaja vaestele ja oli teinud ettepaneku ehitada basiilika.
Krahv Guilhem IV toetusel sai Saint Raymond aastal 1096 lõpuks paavst Urbanus II-lt loa pühenduda ehitamisele. Religioossed tülid olid just äratanud Toulouse'i usu. See taassünd kaasnes uue demograafilise kasvuga, mida toetas tehniliselt palju tõhusam põllumajandus.
Saint-Micheli ja Saint Cyprieni eeslinnad ehitati sel perioodil. Daurade'i sild ühendas aastal 1181 Saint-Cyprieni eeslinna linna väravatega. Saint-Sernini ja Saint-Pierre des Cuisinesi eeslinnad laienesid samuti märkimisväärselt.
11. sajandi lõpp tähistas krahv Raymond IV lahkumist ristisõtta. Järgnesid erinevad pärilussõjad, milles piirati mitu korda Toulouse'i. Aastal 1119 kuulutas Toulouse'i rahvas Alfonso Jordani krahviks. Alfonso Jordan, soovides tänada rahvast, vähendas kohe makse.
Krahvi surmaga loodi 8 capitularii valitsus. Krahvi alluvuses vastutasid nad regulatsioonide ja seaduste jõustamise eest. Rae esimesed aktid on dateeritud aastal 1152.
Aastal 1176 omas chapitre 12 liiget, igaüks neist esindas mõnd Toulouse'i piirkonda või eeslinna. Konsulid asusid kiiresti krahv Raimond V vastaspoolele. Toulouse'i rahvas jagunes ja pärast 10 aastat võitlust, aastal 1189, sai raad lõpuks krahvi oma alluvusse.
Aastal 1190 algas tulevase raekoja ehitamine. 24-liikmeline arvatavasti valitav raad andis endale politsei, kaubanduse, kehtestamise õigused ja algatas mõne konflikti lähimate linnadega. Toulouse oli tavaliselt võidukas, laiendades patria tolosana domineerimist.
Vaatamata kuninga sekkumisele andis raehärrade valitsus ligikaudu 600 aastaks linnale suhtelise sõltumatuse, kuni Prantsuse revolutsioonini.
Anekdootlikult kannavad kohaliku ragbitiimi Stade Toulousain mängijad täna raehärrade punast ja musta värvi.
Katarlus on doktriin materiaalse ja vaimse eksistentsi eraldiasumisest, mille üheks võimalikuks inspiratsiooniks võisid olla Bulgaaria bogomiilid. See läks konflikti ortodoksse usutunnistusega. "Ketseriteks" kutsutuna leidsid katarid tugevat poolehoidu 12. sajandi Lõuna-Prantsusmaal. Simon IV de Montfort püüdis neid välja juurida.
Toulouse'i jõudis katarite doktriin samuti. Ortodoksne Valge vennaskond jälitas ketserlikku Musta vennaskonda linna tänavail. Abt Foulques kasutas seda ära, kuna ketserid olid tema võlausaldajad, ja julgustas inkvisitsiooni.
Mõned inimesed ühinesid "valgete" võitlejatega, teised otsustasid aidata piiratavat rahvast. Konsulid ei soovinud julgustada Toulouse'i jagunemist ja trotsisid paavsti võimu, keeldudes ketsereid tuvastamast. Katoliiklasest Toulouse'i krahv Raymond VI, kes oli kirikust välja heidetud vaidluse tõttu paavstiga, pooldas hiljem ketsereid, kuna ta nägi, et ristisõda võttis Bézier' hävitamisega õela tee.
Aastal 1211 oli esimene Toulouse'i piiramine Simon de Montforti poolt edutu, kuid kaks aastat hiljem võitis ta edukalt Toulouse'i armeed. Ähvardades tappa palju pantvange, sisenes ta aastal 1216 linna ja nimetas end krahviks.
Simon de Montfort tapeti kiviga Toulouse'i piiramisel aastal 1218. Kuni viimase piiramiseni võitlesid "valged" Toulouse'i rahva vastu. Louis VII otsustas aastal 1219 lõpuks loobuda. Raymond VI tunnistas rahva toetust, kes aitas kaitsta tal tema huve, andes raehärradele ära viimased eesõigused.
13. sajandil liikus poliitika vastassuunas, võrreldes eelmiste sajanditega. Aastal 1229 algatas Pariisi leping Toulouse'i ülikooli asutamise, mis oli mõeldud teoloogia, samuti Aristotelese filosoofia õpetamisele. Kopeerituna Pariisi mudelist pidi õpetamine lagundama ketserliku liikumise.
Algatati mitmeid mungaordusid, nagu frères prêcheurs kogudus. Nende koduks sai Les Jacobins. Paralleelselt algas Toulouse'i müüride vahel pikk inkvisitsiooniperiood. Hirm repressioonide ees sundis tähtsad kodanikud maapakku, või usku vahetama. Inkvisitsioon kestis ligikaudu 400 aastat, tehes Toulouse'ist oma pealinna.
Krahv Raimond VII tunnistati ketseriks ja suri aastal 1249 pärijata. Toulouse'i krahvkond anti Prantsusmaa kuningale, kes kehtestas oma õiguse. Raehärrade võimu vähendati. 13. sajandil alustasid Prantsuse kuningad abielude kasutamist oma mõju laiendamiseks Prantsusmaa lõunaosas. Kuningas Louis VIII "Lõvi" üks poeg, Poitou krahv Alphonse abiellus Toulouse'i krahvi pärijanna Jeanne'iga. Teine poeg Louis IX "Püha" (1214–1270) abiellus Marguerite de Provence'iga. Louis VIII noorem poeg Anjou krahv Charles abiellus aastal 1246 Provence'i pärijanna Béatrice'iga.
Aastal 1323 rajati Toulouse'is trubaduuride lüürika säilitamiseks Consistòri del Gai Saber. Toulouse'ist sai oksitaani kirjaliku kultuuri keskus järgmiseks sajaks aastaks; Consistori oli viimati aktiivne aastal 1484.
Tugevdades oma kohta halduskeskusena, kasvas linn rikkamaks, osaledes Bordeaux veini kaubanduses Inglismaaga, samuti teravilja ja tekstiili.
Koos inkvisitsiooniga mõjutasid linna mitmed ohud. Katk, tuli ja üleujutus laastasid piirkondi. Saja-aastane sõda hävitas Toulouse'i. Vaatamata tugevale sisserändele vähenes rahvastik 70 aastaga 10 000 asuka võrra. Toulouse'is elas aastal 1405 vaid 22 000 inimest.