Septimaania

See artikkel vajab toimetamist. (August 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Septimaania (prantsuse Septimanie; oksitaani Septimània; katalaani Septimània) oli Rooma provintsi Gallia Narbonensise läänepiirkond, mis läks läänegootide kontrolli alla aastal 462, kui Septimaania loovutati nende kuningale Theoderich II-le. Läänegootide alluvuses oli see tuntud lihtsalt kui Gallia või Narbonensis. See kattus jämedalt tänapäeva Prantsuse Languedoc-Roussilloni piirkonnaga. See läks 8. sajandil lühikeseks ajaks Córdoba emiraadile, enne kui selle vallutasid frangid, kes nimetasid selle 9. sajandi lõpul Gootiaks või Gooti margiks (Marca Gothica).

Septimaania oli Karolingide impeeriumi ja seejärel Lääne-Frangi riigi mark kuni 13. sajandini, kuigi see oli kultuuriliselt ja poliitiliselt Põhja-Prantsusmaast ja kuninglikust keskvalitsusest eraldi. Piirkond oli Toulouse'i, Provence'i ja Kataloonia mõju all. See oli osa kultuurilisest ja keelelisest piirkonnast nimega Oksitaania, mis langes Albilaste sõdade tulemusel 13. sajandi algul lõpuks Prantsuse kuningate kontrolli alla, pärast mida sai see Prantsuse kubernerid. 13. sajandi lõpust alates sai see tuntuks kui Languedoc ja selle ajalugu on seotud Prantsusmaa ajalooga.

Nimi "Septimaania" võib tuleneda osast Béziers' linna Rooma nimest, Colonia Julia Septimanorum Beaterrae, mis omakorda tuleb Rooma VII Leegioni veteranide asustusest linnas. Teine võimalik nimetuletis on viide piirkonna seitsmele linnale (civitates): Béziers, Elne, Agde, Narbonne, Lodève, Maguelone ja Nîmes. Septimaania ulatus jooneni poolel teel Vahemerest Garonne'i jõeni loodes; idas eraldas Rhône selle Provence'ist; ja lõunas moodustasid selle piiri Püreneed.

Theoderich II ajal asusid läänegoodid Akvitaaniasse kui Lääne-Rooma riigi föderaadid (450. aastad). Sidonius Apollinaris viitab Avituse (455–456) valitsemisajal Septimaaniale kui "nende omale", kuid Sidonius peab arvatavasti silmas läänegootide asustust Toulouse'i ümbruses. Läänegoodid pidasid sel ajal vastu keisririigi seaduslikke nõudmisi enda valduses Toulouse'i, kuigi nad pakkusid rohkem kui korra selle vahetust Auvergne'i vastu.

Aastal 462 andis keisririik, mida kontrollis Libius Severuse nimel Ricimer, läänegootidele asustada Gallia Narbonensise provintsi lääneosa. Läänegoodid hõivasid ka Provence'i (idapoolne Narbonensis) ja alles aastal 475 loovutas läänegootide kuningas Eurich selle keisririigile lepinguga, millega keiser Julius Nepos tunnistas läänegootide täielikku sõltumatust.

Läänegoodid, võib-olla seetõttu, et nad olid ariaanid, sattusid vastasseisu katoliiklike frankidega Gallias. Frangid olid liidus Armoricaga, mille maad olid pideva ohu all gootide poolt Loire'ist lõunas, ja aastal 507 tungis frankide kuningas Chlodowech I hõimu juhtivate meeste nõusolekul läänegootide kuningriiki, mille pealinn asus Toulouse'is. Chlodowech võitis goote Vouillé lahingus ja lapskuningas Amalarich viidi ohutuse mõttes Pürenee poolsaarele, samas Gesalech valiti tema asemele ja valitses Narbonne'ist.

Chlodowech, tema poeg Theuderich I ja tema burgundidest liitlased jätkasid enamuse läänegootide Gallia vallutamist, sealhulgas Rouergue (507) ja Toulouse (508). Püüe võtta Carcassonne, kindlustatud koht, mis valvas Septimaania rannikut, löödi tagasi idagootide poolt (508) ja Septimaania jäi seejärel läänegootide kätesse, kuigi burgundid suutsid mõnda aega hoida Narbonne'i ja ajada Gesalechi maapakku. Piirinääklused Gallia-Rooma magnaatide, sealhulgas piiskoppide vahel eksisteerisid läänegootidega keisririigi lõppfaasis ja see jätkus frankide ajal.

Idagootide kuningas Theoderich Suur vallutas Narbonne'i burgundidelt tagasi ja säilitas selle provintsipealinnana. Theudis nimetati Theoderichi poolt Narbonne'i regendiks, kui Amalarich oli veel alaealisena Pürenee poolsaarel. Kui Theoderich aastal 526 suri, valiti Amalarich kuningaks ja ta tegi Narbonne'i kohe pealinnaks. Ta loovutas Provence'i, mis oli teatud osas tagasi läänegootide kontrolli all, idagootide kuningale Athalarichile. Frankide kuningas Pariisis Childebert I tungis aastal 531 Septimaaniasse ja ajas Amalarichi Barcelonasse vastuseks oma õe Chrotilda väitele, et tema abikaasa Amalarich oli teda halvasti kohelnud. Frangid ei püüdnud siiski provintsi hoida. Amalarichi järglase ajal ületas kuningriigi võimukeskus siiski Püreneed ja Theudis tegi pealinnaks Barcelona.

Läänegootide kuningriigis, mille keskus oli Leovigildi valitsusaja lõpus Toledos, oli Gallia Narbonensise provints, tavaliselt lühendatud vaid Galliaks või Narbonensiseks ja mitte kunagi Septimaaniaks kutsutud, nii kuningliku keskvalitsuse haldusprovints kui ka vaimulik provints, mille metropoliit oli Narbonne'i peapiiskop. Algselt võisid goodid omada Albit, kuid kui see nii oli, vallutati see Chilperich I ajal. On arheoloogilisi tõendeid, et mõned läänegootide rahvastiku enklaavid jäid pärast aastat 507 frankide Galliasse, Septimaania piiri lähedale.

Gallia provints omas ainulaadset kohta läänegootide kuningriigis, kuna see oli ainus provints väljaspool Pürenee poolsaart, Püreneedest põhja pool ja külgnes tugeva võõrrahvaga, antud juhul frankidega. Pärast Alarich II eelistasid kuningad pealinnana Narbonne'i, kuid kaks korda (611 ja 531) võitsid neid frangid ja nad sunniti tagasi Barcelonasse, enne kui Theudis kolis pealinna lõplikult sinna. Theoderichi ajal oli Septimaania frankide rünnakute eest kaitstud, kuid Childebert I rüüstas seda kaks korda (531 ja 541). Kui Liuva I järgnes aastal 568 troonile, oli Septimaania ohtlik piiriprovints ja Pürenee poolsaar oli mässudest lõhestatud. Liuva andis Pürenee poolsaare oma pojale Leovigildile ja võttis endale Septimaania.

Hermenegildi mässu ajal (583–585) oma isa Leovigildi vastu tungis Septimaaniasse Burgundia kuningas Guntram, võib-olla Hermenegildi mässu toetuseks, kuna viimane oli abielus tema vennatütre Ingundisega. Frankide rünnaku aastal 585 tõrjus Hermenegildi vend Rekkared I, kes valitses Narbonensist allkuningana. Hermenegild suri samal aastal Tarragonas ja on võimalik, et ta põgenes vangistusest Valencias ja püüdis ühineda oma frangi liitlastega. Teise võimalusena võis sissetung toimuda vastuseks Hermenegildi surmale. Rekkared võttis vahepeal Beaucaire'i (Ugernum) Rhône'i jõel Tarasconi lähistel ja Cabaret' (kindlus nimega "Rami pea"), mõlemad kuulusid Guntrami kuningriiki. Guntram eiras aastal 586 kahte rahuettepanekut ja Rekkared võttis vastuseks ette ainsa läänegootide sissetungi Frangi riiki. Siiski ei olnud Guntram motiveeritud vaid usulisest liidust katoliikliku Hermenegildiga, sest ta tungis aastal 589 taas Septimaaniasse, kuid Lusitaania hertsog Claudius võitis ta kohe Carcassonne'i lähistel. On selge, et frangid ihkasid läbi kogu 6. sajandi Septimaaniat, kuid olid võimetud seda võta ja 589. aasta sissetung oli viimane katse.

7. sajandil sai Gallia sageli oma kubernerid või duces (hertsogid), kes tavaliselt olid läänegoodid. Enamus avalikke teenistujaid olid ka goodid, mis oli kaugelt üle proportsioonist nende osakaalule rahvastikust.

Gallia põlisrahvale viitasid läänegootid ja Pürenee poolsaare kirjanikud sõnaga "gallid". Hästi tõendatud on viha gootide ja Gallia vahel, mis oli ebatüüpiline kuningriigile tervikuna. Gallid solvasid goote, võrreldes nende meeste tugevust galli naiste tugevusega, kuigi goodid pidasid endid gallide kaitsjateks. Alles Wamba ja Toledo Juliani ajast on teada suurest juudi rahvastikust Septimaanias: Julian viitas sellele kui "pühadustteotavate juutide lõbumajale".

Tänu Narbonne'i kirikukogu säilinud kaanonitele aastast 590 saab palju teada säilinud paganlike tavade kohta läänegootide Septimaanias. Kirikukogu võis vastata osaliselt Kolmanda Toledo kirikukogu käskudele, milles leiti "ebajumalakummardamise pühaduseteotust kindlalt juurdununa peaaegu kogu Pürenee poolsaarel ja Septimaanias". Rooma paganlik tava mitte töötada neljapäeviti Jupiteri auks oli veel valdav. Kirikukogu kehtestas patukahetsuse, mida tuli teha neljapäeval mittetöötamise eest, säilitades kirikupühad, ja käskis omandada Braga Martini tava, puhata maatööst pühapäeviti. Kirikukogu karistas ka ennustajaid, keda piitsutati avalikult ja müüdi orjusse.

Septimaania ja frankide Gallia vahelise piiri olemuse kohta on erinevaid teooriaid. Ühest küljest, kultuurivahetus on üldiselt tuntud minimaalsena, kuid kaubavahetuse aktiivsuse tase on vaieldav. Septimaanias on avastatud vähe esemeid, mis ei ole Neustria, Austraasia või Burgundia päritolu. Siiski on rida ainulaadse piirkondliku stiiliga läänegootide, Akvitaania või Edela-Gallia sarkofaage valdavad mõlemal pool Septimaania piiri. Need sarkofaagid on tehtud kohalikust Saint-Béati marmorist ja on erineva disainiga, kuid üldiselt tasase reljeefiga, mis eristab neid Rooma sarkofaagidest. Nende tegemine on dateeritud kas 5., 6. või 7. sajandiga, millest teist peetakse tänapäeval kõige tõenäolisemaks. Siiski, kui need tehti 5. sajandil, kui nii Akvitaania kui ka Septimaania olid läänegootide kätes, ei paku nende olemasolu tõendeid kultuurilisest osmoosist üle gooti-frangi piiri. Oranži keraamika ainulaadne stiil oli 4. ja 5. sajandi Lõuna-Gallias tavaline, kuid hilisemad (6. sajandi) Septimaaniast leitud näited on rohkem oranžid, kui nende Akvitaania ja Provence'i sugulased ja neid ei ole üldiselt leitud väljaspool Septimaaniat, tugev näitaja, et kaubavahetus üle piiri või sadamates oli väike. Tegelikult aitas Septimaania isoleerida nii Akvitaaniat kui ka Pürenee poolsaart ülejäänud Vahemere maadest.

Läänegootide Hispania kuningriigi mündid ei ringelnud Gallias väljaspool Septimaaniat ja frankide mündid ei ringelnud läänegootide kuningriigis, sealhulgas Septimaanias. Kui siin oleks olnud märkimisväärsel hulgal kauplemist üle piiri, oleks tulnud makstud rahad kohe sulatada ja vermida välismüntideks, mida siis teisel pool piiri pole säilinud.

Maurid pühkisid Al-Ándalusi kuberner-kindrali Al-Samh ibn Maliki juhtimisel üle Pürenee poolsaare, valgudes aastal 719 üle Septimaania; al-Samh tegi aastast 720 oma pealinnaks Narbonne'i, mida maurid kutsusid "Arbuna", pakkudes veel suuresti ariaanidest kristlikele asukatele soodsaid tingimusi ja rahustades kiiresti teised linnad. Pärast vallutust jagati Al-Ándalus viieks halduspiirkonnaks, mis vastavad jämedalt tänapäeva Andaluusiale, Galicia ja Lusitaaniale, Kastiilia ja Leónile, Aragóni ja Katalooniale ning iidsele Septimaania provintsile. Narbonne'i, ja mis võrdselt tähtis, selle sadama kaitse all araabia meremeestele, kes olid nüüd Vahemere lääneosa isandad, alistas al-Samh kiiresti suuresti rahutud linnad, mida kontrollisid veel nende läänegootidest krahvid, võttes Aleth'i ja Béziers', Agde'i, Lodève'i, Maguelonne'i ja Nîmesi.

Aastaks 721 oli ta kindlustunud ja valmis asuma piirama Toulouse'i, valdust, mis avaks talle piirneva Akvitaania samadel tingimustel kui Septimaania. Kuid tema plaanid nurjati hukatuslikus, tohutute kaotustega Toulouse'i lahingus, milles al-Samh sai nii raskelt haavata, et ta varsti Narbonne'is suri. Araablaste väed püsisid kindlalt Narbonne'is ja said kergesti mere kaudu varusid, ründasid 720. aastatel, vallutades Carcassonne'i Septimaania loodeservas (725) ja tungides idasuunas kuni Autunini (725).

Aastal 731 oli berberist Cerdanya piirkonna isand Uthman ibn Naissa, keda frangid kutsusid "Munuza", Akvitaania hertsogi Eudes Suure liitlane pärast oma mässu Córdoba vastu, kuid mässaja võideti ja tapeti Abd ar-Rahman ibn Abd Allah al-Gafiqi poolt, avades nii Akvitaania Umaijaadidele.

Pärast Bordeaux' vallutamist hertsog Hunald'i põgenemiskatse kiiluvees pööras Karl Martell oma tähelepanu Septimaaniale ja Provence'ile. Kuigi tema põhjused juhtida sõjakäik lõunasse jäävad selgusetuks, näib, et ta tahtis pitseerida oma äsja kinnistunud haaret Burgundias, mida nüüd ohustas Umaijaadide okupatsioon mitmes linnas Rhône'i alamjooksul, või võib-olla pakkus see vabanduse, mida ta vajas sissetungiks sellele territooriumile, mida valitseti gootide ja Rooma õigusega, kaugel eemal frankide keskusest Gallia põhjaosas. Aastal 737 läks frankide juht Narbonne'i ründama, kuid linn seisis kindlalt, seda kaitsesid goodid ja juudid Abd ar-Rahmani pärija, kuberner Yusufi juhtimisel. Karl pidi minema tagasi põhja ilma Narbonne'i alistamata, jättes endast maha purustatud linnu: Avignon, Nîmes ja teised Septimaania kindlused.

Umbes aastal 747 anti Septimaania piirkonna (ja Ülemmargi, Püreneedest Ebro jõeni) valitsemine Aumar ben Aumarile. Aastal 752 suundus Frangi majordoomus Pippin III lõunasse Septimaaniasse. Nîmesi, Melguelh'i, Agde'i ja Béziers' gootidest krahvid keeldusid truudusest Córdoba emiirile ja kuulutasid ustavust frankide kuningale – Nîmes'i krahv Ansemund omas mõningast võimu ülejäänud krahvide üle. Gootidest krahvid ja frangid alustasid siis Narbonne'i piiramist, kus Miló oli arvatavasti krahv (kui krahv Gilberti järglane). Siiski pidas muslimite valitsetav, tugevalt gootide Narbonne Karolingide survele vastu. Veelgi enam, baskide armee rünnakud järelväele Akvitaania hertsogi Waifer'i juhtimisel ei teinud asju Pippin III-ile kergemaks.

Aastal 754 tappis Ermeniardi juhitud frankidevastane reaktsioon Ansemundi, kuid ülestõus oli edutu ja frankide õukonnast määrati uueks krahviks Radulf. Umbes aastal 755 asendas Abd al-Rahman ben Uqba Aumar ben Aumari. Narbonne kapituleerus aastal 759 alles pärast Pippin III lubadust linna kaitsjatele säilitada gooti õigus, ja krahvkond anti muslimite-aegsele gootide krahvile Milóle, saavutades sellega Septimaania gootide ustavuse Waiferi vastu.

Roussilloni piirkonna hõivasid frangid aastal 760. Pippin III suundus siis loodesse Akvitaaniasse, päästes nii valla sõja Akvitaania Waiferi vastu. Albi, Rouergue, Gévaudan ja Toulouse vallutati. Aastal 777 pakkusid Barcelona wali Sulayman al-Arabi ja Huesca wali Abu Taur oma koostööd Karl Suurele ja samuti Zaragoza wali Husayn koostööd. Kui Karl Suur tungis aastal 778 Ülemmarki, keeldus Husayn truudusvandest ja ta pidi lahkuma. Püreneedes võitsid baskid tema väge Roncesvalles'is (15. august 778).

Frankide kuningas leidis Septimaania ja piirimaad sõja tõttu nii laastatud ja tühjenenud (elanikud olid mägedesse pakku läinud), et ta annetas maid, mis olid mõned varasemad teadaolevad läänegootide ja teiste pagulaste läänid. Karl Suur asutas Septimaanias ka mitu kloostrit, mille ümber kogunes kaitset otsides rahvast. Septimaania taga lõunas rajas Karl Suur oma keisririigi piirimaale Hispaania margi.

Territoorium läks Akvitaania kuningale Ludwig Vagale, kuid seda valitsesid frangi markkrahvid ja siis (aastast 817) Septimaania hertsogid.

Frangi aadlik Bernat Septimaaniast oli nende maade valitseja aastatel 826–832. Tema karjäär (tal raiuti aastal 844 pea maha) iseloomustas tormilist 9. sajandit Septimaanias. Tema nimetamine Barcelona krahviks aastal 826 tekitas katalaani isandate üldise ülestõusu sellise frankide võimu sissetungi vastu. Berengar Targa ja katalaanide mahasurumiseks annetas Ludwig Vaga Bernat'le rea krahvkondi, mis piiritles jämedalt 9. sajandi Septimaania: Narbonne, Béziers, Agde, Magalona, Nîmes ja Uzés. Tõustes aastal 843 Karl Paljaspea vastu, püüti Bernat Toulouse'is kinni ja tal löödi pea maha. Bernat' poeg, tuntud kui Gootia Bernat, teenis aastatel 865–878 samuti Barcelona ja Girona krahvina ning Gootia ja Septimaania markkrahvina.

Septimaania sai pärast Karl Suure valitsemist tuntuks kui Gootia. See säilitas need kaks nime, kui keskaja alguses valitsesid seda Toulouse'i krahvid, kuid lõunaosa sai rohkem tuntuks kui Roussillon ja lääneosa sai tuntuks kui Foix, ja nimi "Gootia" (koos vanema nimega "Septimaania") kadus 10. sajandil, välja arvatud traditsioonilise tähendusena, kui väiksemateks feodaalüksusteks jagunenud piirkond, mis mõnikord säilitas Karolingide tiitlid, kuid kaotas oma Karolingide olemuse, kui Septimaania kultuur kujunes Languedoci kultuuriks.

Nime kasutati, kuna ala oli rahvastatud suuremal määral gootidega kui ümbritsevates piirkondades. Piirkonna valitsejad, ühinedes mitmesse krahvkonda, kandsid tiitlit Gootia markii (ja ka Septimaania hertsog).

• Nascien I