Publik

Publik (ka pealtvaatajad, vaatajaskond, kuulajaskond, auditoorium) on teatrietendust, kontserti, tsirkuseetendust, kinoseanssi, spordivõistlust, tele- või raadiosaadet, loengut või muud esinemist või üritust jälgivate inimeste kogum. Sihtrühma liikmed osalevad eri viisidel. Mõned sündmused kutsuvad sihtrühma osalema, teised lubavad ainult tagasihoidlikku vastuvõttu, plaksutamist ja kriitikat.

Tõenäoliselt võib varasemateks üldsusele mõeldud sündmusteks pidada iidseid religioosseid rituaale, mis sageli toimusid suurtes inimgruppides. Preestrid võisid näidata publikule "imesid", ning suurest rahvamassist tulenev tseremoonia pidulikkus tõstis kogukonna silmis preestrite väge ja vajalikkust. Sellegipoolest polnud tollal ajal avalik esinemine üldiselt veel välja arenenud, sest seda takistas valitsuse despootlik olemus.

Antiik orjade ühiskondades (eriti Vana-Kreeka riikides) aitas demokraatia areng kaasa avaliku poliitilise elu õitsengule. Peaaegu kõik vabad Ateena kodanikud said tohutu hulga vaba aega ja käisid vabalt üritustel publikuks. Nad veetsid aega kuulates poliitilisi sõnavõtte, vaadates sporti ja nautides amfiteatrites komöödiaid ja tragöödiaid. Sarnased ühiskondlikud protsessid toimusid Foiniikias, Kartaagos ja Vana-Roomas. Isegi pärast seda, kui Rooma Vabariik asendus Impeeriumiga, ei unustanud valitsejad enam avalikku elu. Tuntud loosung "tsirkust ja leiba" leevendas sotsiaalseid pingeid.

Varakeskaegses Euroopas piirdusid ainukesed avalikud esinemised jumalateenistusega. Kirik mõistis tavaliselt isegi tänaval veiderdajaid hukka ja üritas nende esinemisi maha suruda. Kuid linnadesse ilmusid hiljem teatrid ning vaimulikkond hakkas korraldama avalikke arutelusid teoloogia ja filosoofia kohta. Reformatsiooni ajal avalikke kõnede tähtsus ja maine kasvas, kui kirikutes hakati ladinakeelsete palvete asemel kohalikus keeles kirglikke jutlustega esinema.

Valgustusajastul osales avalikus elus vaid väike osa elanikkonnast: aktiivsed aadlikud ja rikkad kodanikud. Just nemad läksid teatritesse, lugesid raamatuid ja maksid selle eest raha. Autorid hakkasid püüdma publiku sümpaatiat.

Saabunud kodanlikud revolutsioonid näitasid, et avalikkusel oli võimalus valitsejaid mõjutada. Nii said avalikud poliitilised esinemised jälle Euroopas tavaks. Uutele väljapaistvatele kõnelejatele seati uus eesmärk – inimeste harimine. Valitsused ja ühiskonnad toetasid avalikke koole ja avalike loengute korraldamist. Selle tulemuseks oli massiline lugemuse levimine: inimesed hakkasid lugema raamatuid, ajalehti ja ajakirju.

Tööstuslik pööre ja konkurentsi kasv tekitasid uue avaliku sektori – reklaami. Raadio, televisiooni ja Interneti arendamise tagajärjena on peaaegu iga elanik muutunud avaliku propaganda või reklaami eesmärgiks, olles ühe või teise publiku osa. Tekkis uus eriala – suhtekorraldus.

Mõnikord sõltuvad publiku omadused olukorrast ja tingimustest, mida iseloomustavad üksikisikud, kellest publik koosneb. Mõnikord saab publikut sütitada/veenda ja nad lähevad kõneleja ideedega kaasa. Samuti erinevad publiku moodustanud grupid, mis tekivad kui kokku on tulnud eri sihtrühmadest inimesed.

Sihtrühm, mis koosneb isikutest, kes kuulavad kõnelejat näost-näkku, on kaasatud ja sekkuvad vahendamata. Otsese vaatajaskonna tagasiside mõõtmisel võib sõltuda kõne ajal ja pärast seda tehtud isiklikest intervjuudest, aplausist ja suulistest kommentaaridest.

Erinevalt vahetutest sihtrühmadest koosnevad vahendatud vaatajaskonnad isikutest, kes tarbivad teksti eri ajal ja kohas kui kõneleja seda esitab. Vaatajaskonnad, kes tarbivad teksti või kõnesid televisiooni, raadio ja interneti kaudu, loetakse vahendatud vaatajaskondadeks, sest need meediumid eraldavad kõnelejat ja publikut. Sellised kõned on vaatajaskonnast füüsiliselt eemal ja sõnum on kontrollitud. Vahendatud sihtrühmade suuruse ja koostise mõistmine võib olla keeruline, sest raadiokuulajad või televaatajad võivad kõne ajal varieeruda. Vahendatud vaatajaskonna vastuvõtt ja tagasiside võib sõltuda arvamusküsitlustest ja hinnangutest ning veebisaidil esiletõstetud kommentaaridest ja foorumitest. Kehtib näiteks filmide, laulude jpm kohta. Sihtrühma mõõtmisele on spetsialiseerunud ettevõtted.

Publik, keda kujutatakse ette, et aidata kõnelejat kõne koostamisel, ettekandmisel või mõistmisel.

Kui kõneleja sügavalt mõtiskleb, kahtleb ning arutleb oma ideede üle, võib öelda, et kõneleja adresseerib iseennast kui publikut või arutleb iseendaga. Teadlased Chaim Perelman ja L. Olbrechts-Tyeca kirjutavad oma raamatus "The New Rhetoric: A Treatise on Argumentation", et kõneleja on paremas positsioonis kui keegi teine, et testida oma argumentide väärtust. Kõneleja ise ei saa leida retoorika eesmärki. Sellegipoolest on ta publikutüüp, kes mitte ainult ei toimi eneseabi funktsioonina, vaid ka olemasolevate veenmisvahendite avastamise vahendina.

Universaalne publik on kujutletav publik, mis on kõneleja jaoks kui eetiline ja vaidlustatav test. See eeldab, et kõneleja kujutab ette publikut, mis koosneb erineva taustaga isikutest. Eesmärgiga näha, kuidas on tekst või kõne sisu sellele sihtrühmale meeltmööda. Universaalpubliku kontseptsioon on saanud kriitikat idealistliku mõju kohta, sest seda võib pidada takistuseks, et saavutada veenev mõju konkreetsete vaatajaskondadega. Siiski võib see olla kasulik kui eetiline juhend kõnelejale ja kui kriitiline tööriist lugejale või vaatajaskonnale.

Ideaalne publik on see, keda kõneleja kujutleb oma teksti loomisel. See sihtrühm, keda tahetakse suunata, veenda või mõjutada. Seda tüüpi vaatajaskond ei kujuta endast tingimata seda kõige vastuvõtlikumat, vaid tulevast spetsiifilist publikumi. Sellise vaatajaskonna kujutamine võimaldab sõnastada apellatsioone, mis tagavad edu tulevase konkreetse vaatajaskonnaga suhtlemisel. Ideaalse vaatajaskonna kaalumisel võib retoorik ette kujutada vahenduse, suuruse, demograafia ja jagatud uskumuste tulevasi tingimusi.

Eeldatav publik on väljamõeldud publik, kelle määrab autor või lugeja, kes käitub teksti konstrueeritud publikuna. Eeldatav publik ei ole tegelik publik, vaid see keda saame järeldada teksti lugemise ja analüüsimisega. Kommunikatsiooniteadlane Edwin Black tutvustas oma essees "The Second Persona" eeldatava kuulajaskonna teoreetilist kontseptsiooni kasutades kahe isiku mõistet. Esimene isik on eeldatav kõneleja (idee kõnelejast, mis on moodustatud publiku poolt) ja teine isik on eeldatav publik (idee publikust, mis on moodustatud ning mida kasutatakse kõne veenvamaks muutmisel). Kriitik võib samuti otsustada, mida tekst tahab, et publik teeks või oleks pärast mõnda retoorilist olukorda.

Interneti kaudu antakse igale inimesele võimalus osaleda eri viisil. Internet annab inimestele võimaluse kirjutada ja jõuda inimesteni, kes on huvitatud sellest, millest nad kirjutavad. Kui kirjutajad kirjutavad veebis, saavad nad moodustada kogukondi inimestega, kellega nad jagavad ühiseid huve. Sihtrühmad, milleni inimesed püüavad jõuda, võivad olla üldised või spetsiifilised, sõltuvalt sellest, mida kirjanik oma veebipostitustes arutab.

Lugejad peavad pidevalt jälgima, mida kirjutaja teeb, et olla kursis uusima teabega. Kirjutajad peavad leidma oma niši ja proovima töötada juba moodustunud kogukondadega. Lugejad saavad seejuures vastata ja anda kirjutistele tagasisidet. Internet loob võimaluse olla ühtaegu looja ja osa sihrühmast.

Publiku osalust leiab tihti etendustest, kus lõhutakse neljandat seina. Näidete hulka kuuluvad traditsioonilised Briti pantomiimid, püstijalakomöödiad ja mitmesugused loomingulised lavastused nagu "Blue Man Group".

Publiku osalust kasutatakse ühe enam brändi alustamise ja brändi kaasamise vahendina. Üritades luua ja tugevdada sidet brändi ja selle tarbijate vahel, püüavad ettevõtted teha üritusi, mis kaasavad publiku. Tihti pakuvad organisatsioonid oma kaubamärgiga esemeid üritustel osalejatele, mis kaasavad publikud ning on ka just kui sündmuse suveniirid. Niimoodi loovad nad püsiva seose ürituse ja brändi vahel. Näiteks Pepsi kaasas publiku Super Bowl XLVIII poolaja vaatemängu, andes neile mütsid, mis tekitasid visuaalseid valgusefekte.

Läbi publiku osaluse on brändidel võimalik tarbijatelt tagasisidet saada. Ettevõtted, kes selliseid kogemusi pakuvad või otsivad, nimetavad seda "rahvahulga aktiveerimiseks".

Publiku osalemise üks tuntumaid näiteid on film ja muusikal "The Rocky Horror Picture Show" ning selle varasem eelkäija "The Rocky Horror Show". Publiku osaluse elemente peetakse üheks kõige olulisemaks osaks filmis ning isegi filmi DVD-l on olemas võimalus valida audioversioon, kus kõlavad ka publiku reaktsioonid.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Publik