Sukeldumine

See artikkel on harrastusest; jalgpalli mõiste kohta vaata artiklit sukeldumine (jalgpall).

---

Sukeldumine on harrastus ja/või elukutse, mille puhul inimene läheb vee alla, hingates kas balloonidest või pinnavoolikuga õhku või hingamissegu.

Õhuga on hobisukeldujal lubatud sukelduda kuni 40 meetri sügavusele. Sügavamale sukeldumine nõuab erikoolitust. Õhuga sukeldumisel sügavamale kui 30 meetrit võib tekkida lämmastiknarkoos ja rohkem kui 60 meetri sügavusel ka hapnikumürgitus.

Ei ole täpselt teada, millal hakati käsnasid kasutama, kuid Platon ja Homeros on käsna maininud pesemisvahendina. Antiikajal võis käsna järgi sukeldumine Kalymnose saarel olla isegi kõige vanem elukutse. Saarele tõi käsnade korjamine sotsiaalse ja majandusliku õitsengu. Käsnakorjajate meeskond käis merel väikese paadiga. Merepõhjast käsnade otsimiseks kasutasid nad silindrilisi klaaspõhjaga esemeid. Kui märgati käsna, läks alasti vabasukelduja vette ja 15-kilone raskus viis ta kiiresti põhja. Seejärel lõikas sukelduja käsna lahti ja pani selle võrkkotti. Sukeldumissügavus ja põhjasoleku aeg sõltusid sukelduja kopsumahust, kuid tavaliselt oli sügavus kuni 30 meetrit ja aeg 3–5 minutit.

Kasutusel on märg ülikond ehk kalipso ja kuiv ülikond koos alusriietusega. Ülikonna ülesanne on hoida sukelduja keha soojas. Ülikonnale lisaks kuuluvad riietuse juurde kindad, saapad, lestad ja kapuuts.

Märg ülikond on levinuim riietusese sukeldumisel. Märga ülikonda kasutatakse kõikjal, isegi Eestis on tehtud jääsukeldumisi märja ülikonnaga.

Märja ülikonna kasutamisel puutub vesi kokku inimese nahaga. Selle riietuseseme ehitus hoiab vee kehast eemal ja "krae vahelt" sisse pääsenud vee ülikonna sees. See vähene sissetulnud vesi soojeneb sukelduja keha abil vanniveetemperatuurini. Ülikond toimib soojusisolaatorina, vähendades soojuskadu väliskeskkonda.

Märgi ülikondi saab jagada ja kategoriseerida mitmesuguste parameetrite järgi

• paksus (5 mm, 7 mm jne)
• mehe või naise lõige
• pikk või lühike (poole käe või sääreni)
• kapuutsiga või ilma

Sukelduja ülikonna juurde kuuluvad saapad. Kuival ülikonnal on need osa ülikonnast, liimitud säärte külge. Märja ülikonna jaoks on olemas pehme ja kõva tallaga saapad. Saabastel on kaks ülesannet: hoida jalad soojas ja lestad jalas. Lesti on palju parem kinnitada saapa külge kui otse jalalabale.

Vahel soojas kliimas sukeldumisel kasutatakse pehmeid kummist lesti, mis käivad palja jala otsa. Saapaid ei lähe siis vaja. Nende lestade puuduseks on, et tõukejõud on väike, edasisaamiseks tuleb rohkem vaeva näha.

Kuiva ülikonna üheks suurimaks eeliseks on soojapidavus. Kuna selle kandmisel puutub keha veega kokku väga vähe, on soojakadu väike. Kuivas ülikonnas on isolaatoriks õhk.

Kuiva ülikonna kasutamine on keerulisem ja nõuab harjutamist, kuna ujuvust hoiavad ülikond ja vest. Lisaks peab oskama vee all ülikonnast õhku välja lasta.

Õhuventiili abil lastakse ülikonnast õhku välja. On olemas automaatsed ja poolautomaatsed ventiilid. Automaatse korral tuleb õhk välja, kui see tõsta õigesse asendisse. Poolautomaatse korral tuleb seda ise reguleerida ja õiges asendis hoida.

Kui temperatuurid on madalad ja vee all on vaja olla kaua, hakkab ka kuiva ülikonnaga külm. Selle vältimiseks pannakse kuiva ülikonna alla soojendusega vest, mille akud kinnituvad ülikonna külge.

Tuukriülikond on nagu ühemeheallveelaev. See on kuiv ülikond, mis hoiab endas tavalist õhurõhku 1 atmosfäär.

Kapuuts või müts on vajalik, et pea vees ei jahtuks. Lisaks võib külmetuda pärast veest laevale ronimist tuule käes. Müts on tavaliselt samast materjalist nagu märg kalipso. Kapuuts võib olla ka kummist.

Inimese silmad suudavad teravalt näha õhus, kuid mitte vees. Seetõttu on sukeldumisel vaja maski, mis jätaks silmade ja vee vahele õhu. Hakkama saab ka ujumisprillidega, kuid see muudab tasakaalustamise raskemaks, mistõttu eelistatakse maski.

• Tavalised maskid
• Optilised maskid (nägemispuude kompenseerimine, plussid/miinused)
• Lainurkmaskid (x-vision)
• Täisnäomaskid

Sukeldumisvestiga reguleeritakse ujuvust. Sellesse õhku lisades muutub ujuvus positiivseks ja ujuja kerkib ülespoole, pinnale lähemale. Vestist õhku välja lastes muutub ujuvus negatiivseks ja ujuja hakkab vajuma põhja. Kui vestis on õhku nii palju, et ujuja ei vaju ega tõuse, siis on saavutatud neutraalne ujuvus ja ujuja hõljub kaalutult nagu kosmoses.

Lisaks tavalisele vestile on olemas ka liblikakujulisi veste.

Tavaliselt kinnitub vesti külge seljaplaat ja selle külge balloon. On olemas ka teistsuguse ehitusega seljaplaate, mis lähevad õlarihmadega sukeldujale selga ja kus vest kinnitub plaadile.

Reduktor, kõnekeeles regu, on seadis, millega juhitakse hingamissegu balloonidest või pinnavoolikuga sukeldujale suhu.

Kasutusel on nii terasest kui alumiiniumist balloonid atmosfääriõhu (21% hapnikku) või spetsiaalse hapniku, heeliumi, lämmastiku ja teiste gaaside segu jaoks. Balloonide tavaline maht on 10–18 liitrit ja rõhk neis võib olla kuni 200–300 baari.

Tavaliselt on kasutusel 200-baarise rõhuga balloonid. Esiteks on sellise ballooni täitmise kompressor odavam. Teiseks on madalam rõhk ohutum. Kolmandaks kipub hapniku aatom üle 300-baarise rõhu korral lagunema ja hingatav õhk ei pruugi pärast seda olla hea.

Ballooni ei tohi õhku pikemaks ajaks niisama seisma jätta. Õhu kvaliteeti tuleb alati enne sukeldumist kontrollida.

Vähemalt kord aastas tuleb ballooni hooldada, st balloonilt tuleb kraan maha keerata ja seda seest puhastada. See pikendab ballooni eluiga, kuna hoolduse käigus eemaldatakse sinna sattunud niiskus. Niiske õhk võib saada saatuslikuks sukeldumisel jahedas vees, kus reduktor võib ära külmuda. Eestis on merevesi sügavuses 15–25 meetrit suvelgi temperatuuriga 3–5 °C.

Hingamissegud on

• tavaline õhk
• nitroks ehk suurendatud hapnikusisaldusega õhk
• trimix ehk vähendatud hapniku ja lämmastiku sisaldusega õhk

Lestad võivad olla pehmed või jäigad. Pehmed lestad pannakse palja jala otsa. Jäik lest käib saapa külge.

Egiptusse tuleb lisaks oma sukeldumisülikonnale kaasa võtta saapad ja lestad, sest kohapeal saab laenutada ainult pehmeid lesti. Pehmete lestade puuduseks on vähene ujumisjõud: rabeled rohkem ja kulutad oma õhku.

Tuukrinuga kinnitatakse jala või käe külge. Soovitatav on see kinnitada käe külge, sest hädaolukorras on see lähemalt võtta. Nuga läheb vaja, kui jäädakse kinni kalavõrku või nööridesse. Kui nuga on kinnitatud saapa ehk jala külge, võib see olla liiga kaugel, et sellest kinni haarata. Ühtlasi võib selle haaramisega ennast veel halvemini kalavõrku sisse mässida.

On tähtis teada, kui kaua on juba vee all oldud. Sukeldumiskell on veekindel, talub sügavusi ja suurt rõhku. Kõige tavalisem sukeldumiskell näitab näidikul

• sügavust
• vee all oldud aega
• maksimaalset sügavust
• tõusukiirust

Sügavuse näitur näitab, kui sügaval vee all ollakse.

Kompass aitab vee all orienteeruda.

Logiraamat ehk sukelduja päevik on vihik, kuhu pannakse kirja kõik sukeldumisega seotu. Pärast iga sukeldumist paneb sukelduja sinna kirja järgmised andmed:

• kuupäev, kellaaeg
• kui sügaval käidi
• kui kaua vee all oldi
• kellega käidi
• vee temperatuur
• õhu temperatuur
• raskuste kogukaal
• kommentaarid

Sukelduma saab minna kaldalt, paadist, laevast jne. Igal kohal on oma iseärasus, millega tuleb arvestada.

Paadist sukeldumisel minnakse vette, kallutades ennast üle ääre. Tavaliselt näidatakse filmides sellist vetteminekut, kus sukeldujad istuvad ääre peal, varustus seljas, ja siis kallutavad end, selg ees, üle paadi ääre.

Kuna laev on tavaliselt suurem kui paat, siis seal minnakse vette, astudes üle parda. Vetteastumise ja veest laeva tulemise koha ütleb tavaliselt kapten või sukeldumisinstruktor. Egiptuses käib vette minek ja veest tulek ahtrist.

Kaldalt sukelduma minek on kõige lihtsam. Selleks tuleb merre jalutada ja piisava sügavuse korral sukelduda. Kaldalt sukeldumisel tuleb jälgida, et vee all liiga kaugele ei ujutaks, sest vee pinnal tagasi ujuda on vahel igav ja ebamugav. Suured lained või kuum ilm võivad selle veel ebamugavamaks teha. Seega on tähtis vaadata õhukulu ja kompassi, otsustamaks, millal ja kuhu pöörduda, et vee all tagasi jõuda.

Olenevalt tegevusest vee all liigitatakse sukeldumine tegevuse järgi nii:

• huvisukeldumine,
• vrakisukeldumine,
• koopasukeldumine,
• öösukeldumine,
• jääsukeldumine.

Põhjaaeg tähendab vee all oldud aega. Põhjaaja arvutamine algab hetkest, mil sukelduja alustas sukeldumist (peanupp vajus vee alla), ja lõpeb hetkel, mil sukelduja alustab otsetõusu.

Tavaliselt tehakse põhjast tõustes 5 meetri sügavusel 3 minutit kestev peatus. Siis saavad sukeldumise ajal verre läinud gaasid sealt rahulikult eralduda.

• kessoontõbi
• hapnikumürgitus
• lämmastikunarkoos
• uppumine
• mürgine kala
• kalavõrgud

• Suurim lubatud tõusukiirus on 18 meetrit minutis.
• Hingeldamine tekitab paanikat, seega tuleb hingata rahulikult.
• Alati tuleb eelistada oma varustust.
• Pinnal tuleb meelde jätta, kuidas paariline sukeldumisvarustuses välja näeb.
• Laevas või paadis tuleb kanda mütsi, nii välditakse tuule käes külmetumist.
• Kindlasti tuleb varureduktor kaasa võtta, sest sellest võib sõltuda paarilise elu.
• Aeg-ajalt tuleb harjutada ja meelde tuletada, kuidas vee all maski ära võtta ja tagasi panna.
• Punases meres tuleb enne sukeldumist kõigepealt maski äravõtmist harjutada, sest siis ei tule vee soolasus üllatusena.

• Akvalang
• Snorgeldamine
• Tuuker

• Sukeldumiskursused ja sukeldumisreisid
• Allveeühing Akvanaut
• Sukeldumisklubi LiveHouse
• Eesti Sukeldujate Klubi
• Sukeldumisklubi Maremark
• Sukeldumisklubi Nautic
• Sukeldumisklubi Sebak
• Sukeldumisklubi Diver Inside Us
• Meelis Voevodin
• Sukeldumisklubi Barrakuuda