Suhtelise eelise teooria

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Suhtelise eelise teooria ehk suhtelise eelise printsiip on majandusteooria, mis väidab, et heaolu kasv on võimalik ka juhul, kui riigil ei ole absoluutset eelist. Sel juhul tuleks riigil spetsialiseeruda tootmisharule, kus mahajäämus on väikseim.^[1][2][3]

Selleks peab absoluutses halvemuses olev riik spetsialiseeruma sellise kauba tootmisele, milles riigi mahajäämus on väiksem (olemas on suhteline eelis) ja importima kaupa, mille osas absoluutne mahajäämus on suurem. Absoluutses eelises olev riik (mõlema kauba tootmine efektiivsem) spetsialiseerumine aga selle kauba tootmisele, kus selle eelisseisund on suurem (olemas on suhteline eelis). Näiteks kui ühes riigis suudab töötaja valmistada kuus särki ja kuus botast tunnis, aga teises riigis sama ajaga kas kaks botast või neli särki, siis absoluutne eelis mõlema toote osas on küll esimesel riigil, kuid teisel riigil on särkide osas suhteline eelis. Seetõttu on teooria kohaselt mõistlikum teisel riigil spetsialiseeruda särkide tootmisele ja esimesel riigil botastele, kuna selles osas on sel suhteline eelis. Kui spetsialiseeruda suhtelist eelist omava kauba tootmisele, siis müük ekspordist annab mastaabisäästust tuleneva eelise ja sellega teenitud raha eest saab sisse osta teisi vajalikke kaupu ja teenuseid.

Esimest korda mainis suhtelist eelist Adam Smith oma teoses "Rahvaste rikkusest", 1776 (originaalpealkiri "An Inquiry into the Nature and the Causes of the Wealth of Nations"). Selles teoses käis ta välja varasematest (merkantilismist ja füsiokoraatiast) täiesti erineva lähenemise rahvusvahelise kaubanduse kohta: kõik tuleneb pidevale kasulikule vahetusväärtuste tootmisele suunatud tööst. Ta pidas arengu ja rikkuse eelduseks võrdselt tähtsaks nii piirkonna(riigi)sisest kui rahvusvahelist tööjaotust^[2][4] A. Smith pani aluse rahvusvahelisele kaubandusteooriale, mida tuntakse absoluutse eelise põhimõttena. Selle teooria järgi saavad omavahelisest kaubandusest kasu mõlemad partnerid, kui nad spetsialiseeruvad nendele kaupadele, mille tootmiseks neil on absoluutne eelis.

Absoluutne eelis võib kujuneda lähtuvalt kahelt aluselt:

1. loomulik ehk looduslik eelis, mille põhjuseks on soodsad loodusolud (erilised klimaatilised tingimused, maavarad jms) ja
2. omandatud eelis, mille põhjuseks on tehnoloogia, tööoskuste ja kogemuste kõrge tase (näiteks on Šveits tuntud oma käekellade poolest).^[5]

A. Smithi põhiväiteks oli see, et kui kaubavahetus on vaba, siis spetsialiseeruvad riigid vastavalt tootmiseeldustele, nii et iga riik hakkab tootma eelkõige just seda, mida suudetakse kõige efektiivsemalt. See tähendab, et tootmisressursid paigutatakse neisse tootmisharudesse, millel on võrreldes teiste riikide samade tootmisharudega eelis (absoluutne eelis). See tooks kaasa lõpuks terves maailmas efektiivsema tootmisprotsessi, kaubandus kasvab, kasu saavad kõik osapooled. Näiteks Saksamaal on looduslikud tingimused nisukasvatuseks, kuid Puerto Ricos seevastu banaanikasvatuseks. Niisiis on Saksamaa efektiivne nisukasvataja ja ebaefektiivne banaanikasvataja, kuid Puerto Ricol on vastupidi. Seetõttu spetsialiseeruvad riigid, suunates tootmisressursid vastavalt selle kauba tootmiseks, kus neil on absoluutne eelis võrreldes teistega: Saksamaa nisukasvatamisele ja Puerto Rico banaanikasvatamisele. Nii toodab Saksamaa nisu ja Puerto Rico banaane rohkem kui ise tarbib ning seetõttu saavad nad ülejäägi vastastikku vahetada (müüa). Kokkuvõttes kasvab mõlema toote tootmine ja tarbimine, nii et kasu saavad mõlemad.

Kui vaadata tänapäeva maailma, siis selline teooria selgitab tegelikku kaubandust vähe, ehk selle üldistusjõud on väike. Tuleb välja, et see on erijuht üldisemas suhtelise eelise teoorias, mille arendas välja David Ricardo teoses "Poliitilise ökonoomia ja maksustamise printsiibid", 1817 (originaalpealkiri "On the Principles of Political Economy and Taxation").^[6] Suhtelise eelise teooria annab vastuse, mis juhtub siis, kui mingi riik või piirkond omab absoluutset eelist kõikide kaupade ja teenuste osas teiste riikide ja piirkondadega võrreldes: siis peab absoluutses halvemuses olev riik spetsialiseeruma sellele, kus mahajäämus on väiksem. Sel juhul võivad kasu saada kõik osalised.

Kuna Ricardo algne suhtelise eelise teooria oli rajatud mitmele piiravale eeldusele (vt kriitika alt), siis sattus teooria kriisi. 1936. aastal viis selle teooria Gottfried Haberler alternatiivkulu teooria alusele (teoses "Theory of International Trade"). Viimase järgi on teatud kauba tootmisel suhteline eelis riigil või piirkonnal, kus alternatiivkulu konkreetse kauba tootmiseks on väiksem. Sellisel juhul osundatakse suhtelise eelise teooriale vahel ka kui suhtelise kulu seadusele.^[7]

Alternatiivkulu on võimalik illustreerida tootmisvõimaluste rajaga e. transformatsioonikõveraga. Tootmisvõimaluste rada on kõver, mis näitab alternatiivseid kombinatsioone kahest kaubast, mida riik võib toota, kasutades täielikult oma ressursse parima kasutatava tehnoloogia puhul. Toome mõttelise näite Saksamaa õlletootmise (tähistame Õ) ja Šveitsi käekellatootmise (tähistame K) kohta. Näiteks võib Saksamaa toota oma ressurssidega aastas miljard liitrit õlut ja mitte ühtegi käekella või 50 miljonit käekella ja üldse mitte õlut või mõlemaid vahepealsetes kombinatsioonides. Alternatiivkulu oleks siis 200Õ=10K, nii et mõlema tootmiseks kulub samapalju ressursse. Selles näites on õlleühiku alternatiivkulu Saksamaal 1Õ=0,05K, kusjuures see on muutumatu kogu tootmisvõimaluste raja ulatuses – tegemist on konstantsete alternatiivkuludega. Šveits saab omakorda toota kas miljard käekella või 50 miljonit liitrit õlut, kusjuures alternatiivkulu on 200K = 10Õ kogu tootmisvõimaluste raja ulatuses. Õlle püsiv alternatiivkulu Šveitsis on seega 1Õ = 20K.

Kaubanduse puudumisel saab riik tarbida ainult neid kaupu, mida ta ise toodab. Sellisel juhul on riigi tootmisvõimaluste rada ka tema tarbimise rajaks. See, millises kombinatsioonis kaupu toodetakse ja tarbitakse, sõltub nõudlusest. Näiteks võib kaubanduse puudumisel Saksamaa valida mingi vahepealse kombinatsiooni ja Šveits samuti vahepealse kombinatsiooni äärmuspunktidest. Kui nüüd kaubavahetuse tekkimisel Saksamaa spetsialiseeruks õlle tootmisele ja Šveits kellade tootmisele, siis suureneks maailma (kus on kaks riiki) kaubatoodang mõlema toote osas. Kui nad kaupleksid üks ühele ehk liiter õlut ühe käekella vastu, siis spetsialiseerumise ja sellega kaasas käiva kaubavahetuse korral saavad mõlemad riigid tarbida rohkem, kui neil oleks olnud võimalik omaenese ressurssidel kahte kaupa tootes. Täielik spetsialiseerumine poleks võimalik ilma kaubavahetuseta, sest Saksamaa tahab õlle kõrval tarbida ka teatud koguse käekelli ning Šveits käekellade kõrval teatud koguse õlut. On oluline märkida, et kasu kaubavahetusest tekib kummagi riigi suhtelise eelise ärakasutamisest. Kaubavahetuse kasu ei tulene sellest, kas partner on "õiglane". Isegi kui Saksamaa rakendaks Šveitsi kelladele tollimaksu, saaks Šveits sellest kaubavahetusest kasu, kui tollid on väiksemad vahedest kaupade suhtelistes hindades.

Eelnev näide toetus asjaolule, et alternatiivkulud on püsivad, kuid tegelikus maailmas on tõenäolisem, et need kasvavad. Kasvavad alternatiivkulud tähendavad, et riik peab loovutama kasvavas koguses üht kaupa, selleks et vabastada piisavalt ressursse täiendava ühiku teise kauba tootmiseks. Kasvavate alternatiivkulude põhjus on selles, et ressursid või tootmistegurid pole homogeensed ehk et ühe tootmisteguri kõik ühikud pole sama kvaliteediga ja neid ei kasutata samasuguses proportsioonis või samasuguse intensiivsusega kõikide kaupade tootmisel. Näiteks võib mõnes riigis olla nii tasandikulist kui mägismaad. Tasandikuline ala sobib viljakasvatuseks, mägine ala aga näiteks karjakasvatuseks. Algul ollakse küll spetsialiseerunud viljakasvatusele, aga siis hakatakse mägismaal karja kasvatama. Sel juhul peaaegu ei loobuta saadavast viljakogusest, kuid saadakse karjakasvatusest palju loomseid saadusi. Nii on viimase alternatiivkulus viljas väga väike, kuid kui karjakasvatust laiendatakse tasandikele, siis viimase alternatiivkulu suureneb tunduvalt.

Umbes samal ajal (1933. a) Bertil Ohlini teoses "Interregional and International Trade") sai alguse ja hiljem arendati Ricardo teooria põhjal välja Heckscheri-Ohlini teoreem. Selle töötasid välja Eli Heckscher ja Bertil Ohlin Stockholmi Majanduskoolist.^[8]

Heckscheri-Ohlini teoreemi järgi ekspordib riik kaupu, mille tootmisel suhteliselt intensiivselt kasutatakse antud riigis külluslikke tootmistegureid ja impordib kaupu, mille tootmisel suhteliselt intensiivselt kasutatakse antud riigis nappe tootmistegureid. See tähendab, et kapitalirikas riik hakkab eksportima kapitalimahukaid kaupu ja töökülluslik riik hakkab eksportima tööjõumahukaid kaupu. Kui kaks riiki alustavad kaubavahetust, siis algab kohe ka hindade kohandumise protsess. Riik hakkab tootma rohkem kaupa, mille tootmisel tal on suhteline eelis. Teise kauba tootmine väheneb ja selle import kasvab. Spetsialiseerumine kestab, kuni suhteline hind on mõlemas riigis võrdne ja kaubanduskolmnurgad tasakaalus. Seda tasakaaluseisundit iseloomustab mittetäielik spetsialiseerumine, s.t ka pärast kaubavahetuse alustamist jätkab riik teatud ulatuses imporditava kauba tootmist. Selle põhjuseks on kasvavad alternatiivkulud.

Heckscheri-Ohlini mudelile on omane mittetäielik spetsialiseerumine, kuid põhimõtteliselt on võimalik ka olukord, kus ekspordisektori hinnatõus on nii suur, et impordiga konkureeriva toote valmistamise mõte kaob. Mittetäielik spetsialiseerumine on Heckscheri-Ohlini mudeli suur erinevus võrreldes klassikalise mudeliga.

Teine erinevus kahe mudeli vahel ilmneb pöördnõudluse rollis tasakaaluhinna kujundamisel. Klassikalise mudeli korral on pärast kaubavahetuse algust tootmispunkt kohe fikseeritud ja see on täieliku spetsialiseerumise punkt. Seega saavutatakse ekspordi ja impordi tasakaalumahud ainult kahe riigi nõudluse muutumise kaudu. Pakkumisel pole siin mingit osa. Heckscheri-Ohlini mudelis aga viib pöördnõudlus tasakaaluhinnani muutes nii nõudlust kui ka pakkumist.^[9][10]

1961. aastal leidis majandusteadlane Staffan Burenstam Linder^[11], et tooraine (sh põllumajandustoodang) ja tööstuskaupade kaubavahetuse põhjused on erinevad. Tavaliste kaupade puhul kehtib Heckscheri-Ohlini teooria. Tööstustoodete puhul on nõudlus peamiseks kaubavahetuse põhjuseks. Linder arvas, et ettevõtjad arvestavad eelkõige kodumaist nõudlust, kuna:

1. ei osata prognoosida välisturu nõudlust;
2. ei osata arvata, milline toode välisturu nõudlust rahuldab;
3. isegi kui leitakse toode, ei osata seda kohandada välisriigi turule.

Kui kodumaist vastavat nõudlust ei ole, siis on raske minna välisturule. Mida sarnasem on tööstuskaupade nõudlus kahes riigis, seda intensiivsem on kaubavahetus nende riikide vahel. Seejuures oli Linder veendunud, et nõudluse kõige tähtsam komponent on rahvatulu ühe inimese kohta. Erinevus rahvatulus on oluliseks kaubavahetuse tõkkeks.^[10]

Vastavalt toote innovatsiooni teooriale (eesti keeles on seda nimetatud ka "tehnoloogilise lünga mudeliks"), mille koostas M. V. Posner 1961. aastal, tugineb suur osa tööstusriikidevahelisest kaubandusest uute toodete ja uue tootmistehnoloogia juurutamisele. Tehnoloogiline uuendus on tähtis tegur rahvusvahelises kaubavahetuses eelisseisundi omandamisel. Uued tooted ei pruugi rahvusvahelise kaubanduse mahtu suurendada, kui nad asendavad vanu ekspordiartikleid. Kui aga uus toode asendab importi, võib uuendus alandada rahvusvahelise kaubanduse mahtu.

Mudeli suurimaks puuduseks on asjaolu, et see ei seleta tehnoloogilise lünga ulatust ega põhjenda, millest tuleneb tehnoloogiline lünk või kuidas saab seda aja jooksul kõrvaldada.^[12]

Eestis on uuritud suhtelise eelise põhiselt konkurentsivõimet näiteks puidusektori näitel.^[13]

Töös hinnati Eesti puitehitiste rahvusvahelist konkurentsivõimet ilmutatud suhtelise eelise meetodil aastatel 2004–2010 ja uuriti Eesti puitehitiste ekspordi konkurentsivõimet võrreldes peamiste ekspordi partnerriikide – Soome, Rootsi,Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa puitehitiste ekspordiga ning Eesti edukust sealsetel turgudel ja analüüsiti erinevate puidusektori allharude kaubanduse edukust omavahel ja Euroopa Liidu siseselt.

Töö tulemusena selgus, et Eesti nii puitehitiste kui puidutööstus on konkurentsivõimeline võrreldes Euroopa Liidu riikide (EU 27) puitehitiste ja puidutööstuse ekspordiga üldiselt. Sarnaselt Eestiga on konkurentsivõimelised kauplemisel puitehitistega Soome ja Rootsi, pakkudes Eestile konkurentsi. Suhteline eelis puudub Saksamaal, Suurbritannial ja Prantsusmaal. Puidusektorist on kõigi valdkondade näitajad konkurentsivõime osas tõusnud, välja arvatud paberitööstus, kus on suhteline eelis koguekspordis saavutatud alles 2007. aastal ning puidusektori siseselt puudub suhteline eelis täielikult. Eesti puitehitiste kaubandus Rootsi, Norra, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa turul on olnud samuti väga edukas. Sama ei saa aga öelda Soome turu kohta, kus sektori siseselt saavutati suhteline eelis alles 2009. aastal.

Eesti puidusektori probleemiks on aga liialt kiire kulude kasv ning seega väike tootlikkus. Üheks põhjuseks tuuakse ettevõtete väiksus, mis ei ole võimelised tootmismahte kasvatama. Teiseks põhjuseks tuuakse toorme kättesaadavus, sest siinne metsaomanik ei ole huvitatud kõrgetest maksudest tulenevalt raiet teostama. Suurimaks probleemiks on tööjõu puudus, mis tähendab seda, et ettevõtted ei leia endiselt sobivat tööjõudu ja sobivaid spetsialiste. Jätkuvalt on probleemiks kutsehariduse tase ja vajalike erialade spetsialistide koolitamise hulk, mis võib tulevikus saada väga oluliseks konkurentsivõimet vähendavaks teguriks.^[13]

D. Ricardo esitatud teooria on seotud mitmete eeldustega:

1. mudelis on ainult kaks riiki ja kaks kaupa;
2. kaubavahetuse aluseks on vabakaubandus;
3. tööjõud on absoluutselt mobiilne oma riigis ning täiesti immobiilne rahvusvaheliselt;
4. transpordikulusid ei arvestata;
5. tootmiskulud on konstantsed iga võimaliku tootmismahu juures;
6. ainukeseks arvesse võetavaks tootmisteguriks on töö.

Teoorias saab piirangutena rakendada tingimusi 1–5. Probleem tekib kuuenda eeldusega (tööväärtusteooria), sest see on põhimõtteliselt vale. Tööväärtusteooria järgi sõltub kauba hind otseselt selle tootmiseks kulutatud töö hulgast, s.t töö on ainus tootmistegur ja olemuselt homogeenne. Tegelikult pole töö ainus tootmistegur ega ka homogeenne ja seda ei kasutata samas proportsioonis kõikide kaupade tootmisel. Näiteks on terasetootmisel ühe töölise kohta tarvis rakendada tunduvalt rohkem kapitali kui kangatootmisel. Samuti pole töö homogeenne, vaid erineb oluliselt kvalifikatsiooni, viljakuse ja tasustamise poolest. Tööväärtusteooriat hüljates kaob ka alus suhtelise eelise teooria tõestamiseks sellises vormis nagu seda esitas D. Ricardo. Ometi on Ricardo mudel, vaatamata lihtsustamisele, ilmselt parim lähtepunkt rahvusvahelise kaubanduse tundmaõppimise alustamiseks. Seda algmudelit on hiljem märkimisväärselt laiendatud ja täiendatud, kuid see on aluseks, millele kaasaegsed teooriad on üles ehitatud.^[14]

Kriitikat on esitatud ka suhtelise eelise teooria rakendamise aadressil. Näiteks on majandusteadlased (H.-H. Chang) väitnud, et see on aidanud arenenud riikides säilitada suhteliselt arenenud tehnoloogia ja tööstuse võrreldes arengumaadega. Kõikides suurtes arenenud riikides, sealhulgas USAs ja Suurbritannias, kasutatakse protektsionistlikku majanduspoliitikat rikastumise eesmärgil, kuid üritades keelata teistel riikidel tegemast sama. Näiteks vastavalt suhtelise eelise mudelile on arengumaadel suhteline eelis põllumajandusess, mistõttu nad peaksid jätkama spetsialiseerumist põllumajandusses ja importima kõrgtehnoloogilisi seadmeid arenenud riikidest, kus on suhteline eelis kõrgtehnoloogias. Pikemas perspektiivis tähendaks see seda, et arengumaad jäävad veel enam maha arenenud riikidest ja polarisatsioon rikkuse osas suureneks. Kinnitatakse, et enneaegne vabakaubandus on üks põhilisi takistusi vaesuse leevendamisel arenguriikides. Hiljuti on mõned Aasia riigid, nagu Lõuna-Korea, Jaapan ja Hiina, kasutanud protektsionistlikke majanduspoliitikat nende majanduse arendamisel.^[15]

• David Ricardo
• Mastaabisääst

• David Ricardo's The Principles of Trade and Taxation (original source text)
• Ricardo's Difficult Idea, Paul Krugman's exploration of why non-economists don't understand the idea of comparative advantage
• The Ricardian Model of Comparative Advantage
• J.G. Hülsmann's Capital Exports and Free Trade explanation of why the immobility of capital is not an essential condition.
• Matt Ridley, 'When Ideas Have Sex', a video at the TED talk where he explain the Comparative advantage for a general audience (5:05 out in the video).