Import

Import ehk sissevedu on kaupade ja teenuste sissevedu teisest riigist.

Import ja selle vastand eksport moodustavad koos rahvusvahelise kaubanduse. Kaupade sissevedu nõuab tavaliselt tolliametnike sekkumist nii lähteriigis kui ka sihtriigis ning on impordikvootide, -tariifide ja kaubanduskokkulepete aluseks. Kui import tähendab kaupu ja teenuseid, mida veetakse riiki sisse, siis see tähendab ka kõikide imporditavate kaupade ja teenuste majanduslikku koguväärtust.

Import koosneb kaupade ja teenuste (müügid, vahetused, kingitused või toetused) tehingutest mitteresidentidelt residentidele.^[1]

Eesti Maksu- ja Tolliameti täpne definitsioon on järgmine:

Käibemaksuseaduse tähenduses on kauba import

• ühendusevälise kauba vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile suunamine, imporditollimaksudest osalise vabastusega ajutise impordi tolliprotseduurile või tagasimaksesüsteemiga seestöötlemise tolliprotseduurile suunamine;
• välistöötlemise tolliprotseduuril oleva kauba suunamine vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile;
• muud juhud, millega kaasneb tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku tähenduses.

Seega käsitatakse ühendusevälise kauba Eestisse toimetamist kauba impordina konkreetsete tolliprotseduuride puhul. Juhul kui Eestisse toimetatav ühenduseväline kaup suunatakse esialgu mõnele eelpool nimetamata tolliprotseduurile (nt peatamissüsteemiga seestöötlemine, tolliladustamine, ajutine import jms), siis kauba importi KMS mõttes ja käibemaksukohustust sellelt veel ei teki. Kauba import tekib, kui esialgne tolliprotseduur lõpetatakse ning kaup suunatakse vabasse ringlusse. ^[2]

Käibemaksuga ei maksustata järgmiste kaupade importi:

1. kaup, mille käive on maksuvaba (§ 16);
2. Eesti Panga imporditav kuld;
3. rahatähed ja mündid;
4. maksumärk;
5. võrgu kaudu imporditav maagaas ja elektrienergia;
6. viivitamata maksuladustamisele suunatav kaup tingimusel, et imporditava kauba saajaks on maksulaopidaja. ^[3]

Kaubandusbilanss näitab riigi impordi ja ekspordi väärtuste vahet. Riigis on impordinõudlus kui kodumaise toodangu kogus ei suuda rahuldada nõudlust või kui kauba/teenuse hind on maailmaturul väiksem kui siseturul.

Kaubandusbilanss, tavaliselt tähistatud kui NX, on eksporditavate kaupade ja teenuste väärtuse vahe imporditavate kaupade ja teenuste väärtusest:

${\displaystyle NX=X-Z}$ või samaväärselt ${\displaystyle Z=X-NX}$

1. Makroökonoomiline muutuja Z väljendab imporditavate toodete ja teenuste väärtust mingil perioodil, mis tavaliselt on üks aasta.
2. NX on kaubandusbilanss
3. Makroökonoomiline muutuja X väljendab eksporditavate toodete ja teenuste väärtust mingil perioodil, mis tavaliselt on üks aasta.

Kaubandusdefitsiit ilmneb siis, kui riik impordib rohkem kui ekspordib. Importi mõjutavad peamiselt riigi sissetulek ja selle produktiivsed ressursid. Näiteks impordib USA Kanadast naftat, kuigi USA-l on endal naftat ja ka Kanada kasutab naftat. Siiski, USA tarbijad on nõus barreli nafta eest maksma rohkem kui Kanada tarbijad, sest USA-s on suurem nõudlus kui tootmisjõudlus.

Kuigi Eesti saaks hooajal oma õunatoodanguga kogu siseturu nõudluse rahuldatud, impordime õunu ikkagi näiteks Poolast ja Hispaaniast, sest seal toodetakse neid nii palju, et tekib mastaabisääst, mis võimaldab neid Eesti toodangust odavamalt müüa. Kuna Eesti klient on suhteliselt hinnatundlik, siis lähevad need siin ka hästi kaubaks.

2011. aastal imporditi enim samuti masinaid ja seadmeid (27% Eesti koguimpordist), mineraalseid tooted (18%) ning põllumajandussaadusi ja toidukaupu (10%). Kõikide kaubajaotiste importkäive suurenes varasema aastaga võrreldes. Nii nagu ekspordi puhul, mõjutas ka Eesti koguimpordi suurenemist masinate ja seadmete sissevedu, mis võrreldes 2010. aastaga suurenes 58% ehk 1,3 miljardit eurot. Oluliselt suurenes ka mineraalsete toodete sissevedu (41% ehk 0,7 miljardit eurot). ^[4]

Kõige rohkem imporditi kaupu Soomest (13% Eesti koguimpordist), Lätist ja Rootsist (kummastki 11%). Eesti koguimpordi suurenemist võrreldes 2010. aastaga mõjutas enim sisseveo suurenemine Lätist ja Rootsist (mõlemast 0,3 miljardi euro võrra). Soomest ja Lätist imporditi enim elektriseadmeid ja kütust, Rootsist elektriseadmeid ja sõidukeid. ^[4]

On kaks põhilist impordiliiki:

1. tööstus- ja tarbekaubad;
2. vahetoodang (lõpptoodangusse mitte jõudnud kaubad)

Ettevõtted impordivad kaupu ja teenuseid, et varustada kohalikku turgu odavama hinna ja parema kvaliteediga kaupadega, kui neid toodab kodumaine turg. Ettevõtted impordivad tooteid, mis pole siseturul saadaval.

Importijaid on peamiselt kolme liiki:

1. ühed otsivad ükskõik millist toodet üle maailma, mida importida ja müüa;
2. teised otsivad välismaist hanget, et saada tooted kätte kõige odavama hinnaga;
3. kolmandad kasutavad välismaist hanget üldise tarneahela ühe osana.

Otsene import viitab impordi äritüübile, mis kaasab peamise jaemüüja ja välismaise tootja. Jaemüüja ostab tavaliselt tooted, mille on välja töötanud kohalikud ettevõtted ja mida saab toota välismaal. Otsese impordi programmiga pääseb jaemüüja mööda kohalikust tarnijast (kõnekeeli vahemehest) ja ostab lõpptoote otse tootjalt.

• Rahvusvaheline kaubandus

• [1]
• [2]