Saaremaa

See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata lehelt Saaremaa (täpsustus)

Saaremaa
Ümbritseb	Läänemeri
Koordinaadid	58° 25′ N, 22° 30′ E
Pindala	2683 km²[1]
Rannajoone pikkus	874 km
Kõrgeim koht	Viidumägi (54 m)
Elanikke	31 304 (2017)[2] 11,7 in/km²

Saaremaa (varem ka Kure saar; saksa ja rootsi keeles Ösel) on Eesti suurim saar. Saaremaa pindala on 2683 km² ning Sjællandi, Ojamaa ja Fyni järel on see suuruselt neljas saar Läänemeres. Saare rannajoone pikkus on ligikaudu 874 km.

Saaremaal oli 2020. aasta seisuga 31 435 elanikku. Koos lähisaartega kuulub saar Saaremaa valla koosseisu, mis omakorda moodustab suurema osa Saare maakonnast.

Saaremaa on üldiselt tasase pinnamoega madal saar. Saare lääneosas kerkivad jääservamoodustised: Lääne-Saaremaa kõrgendik ja Sõrve kõrgendik. Põhjarannikul, Jaani ja Jaagarahu lademe piiril kõrgub pankrannik. Saare kõrgeim koht Viidumägi ulatub 58,8 m üle merepinna.

Saare maastikku ilmestavad ka kümmekond muinasajast pärit maalinna. Neist Valjala, Kaarma ja Kahutsi maalinna läbimõõt on 110–150 m ning säilinud vallide kõrgus 5–10 m.

Saaremaa umbes 80 järvest on valdav osa maakerke tagajärjel merest eraldunud või ka merega ühendust omavad madalad rannajärved. Kõige rohkem (ligi 20) on neid saare loodeosas Tagamõisa poolsaarel, veel ka saare kagu- ja lõunarannikul. Sageli kannavad nad nime "laht", "meri" või "abajas". Suurim seda tüüpi järv on Kuressaare lähedal paiknev kaksikjärv Mullutu-Suurlaht pindalaga 14,4 km². Need järved on enamasti riimveelised ning suviti on osa neist kuivanud. Maastikuliselt võib Saaremaa kõige omapärasemaks järveks pidada saare lääneosa künklike metsade vahel paiknevat, rohkete kaldajoone käärude ja saarekestega Karujärve (pindala 3,3 km²).

Saaremaa aluspõhja moodustavad siluri ajastul tekkinud mitmesuguste lademete lubjakivid, merglid ja dolomiidid, mis paljanduvad pankadel, loodudel ning rohketes murdudes. Saar tõuseb merest umbes 1,5–2,5 mm aastas (põhjaosa kiiremini, lõunaosa aeglasemalt). Pinnakatte moodustab enamasti rähkmoreen, klibu ning mere- ja tuiskliiv; umbes 7% Saaremaa pindalast hõlmavad sood ja rabad. Viimastes võib turbakihi paksus ulatuda kuni 2,5 meetrini. Mitmel pool saare rannikul leidub luiteid. Saaremaa õhukesed rähk- ja noored rannikumullad on looduslikult väheviljakad.

Merelise kliima ja mullastiku mitmekesisuse tõttu on saare taimestik väga rikkalik: leidub üle 900 taimeliigi (umbes 80% Eestis kasvavaist), sealhulgas endeemseid haruldasi liike nagu saaremaa robirohi, jugapuu, luuderohi, tuhkpihlakas. Saaremaale on iseloomulikud kadaka- ja sarapuu-lood, liigirikkad puisniidud ning allikasood. Metsamaad on saarel umbes 1200 km², valdavalt kasvab saarel okaspuumets.

Lääne-Saaremaa kõrgustiku edelaosas asub Viidumäe looduskaitseala. Lääne-Saaremaa on Eesti kõige liigirikkam ala.^[3]

Saaremaad kutsuti kuni 18. sajandini eesti keeles ka teise nimega: Kuresaar.^[4][5] Liivi keeles kõlab saare nimi Sōrmō ning läti keeles Sāmsala.

Skandinaavia saagades kasutati Saaremaa kohta nime Eysýsla (vanapõhja keeles oli ey-sýsla ligikaudne tähendus "saar-maakond") ja alates 13. sajandist hakati kirjalikes tekstides kasutama ladina keele reeglitele kohandatud nimekuju Osilia. Kuni 20. sajandi esimese pooleni kasutati Saaremaa märkimiseks selle sama nime skandinaavia keelte ja (enamasti) saksa keele kaudu mujal maailmas levinud kuju Ösel.

Lennart Meri on esitanud hüpoteesi, et Saaremaa oli Thule, Vana-Kreekast pärit maadeuurija ja geograafi Pythease reisikirjas 4. sajandil eKr kirjeldatud saar, mida paljud antiikaja kartograafid pidasid maailma põhjapoolseimaks kohaks (Ultima Thule).^[6][7]

 Pikemalt artiklis Saaremaa ajalugu

Saaremaa kõrgemad osad olid vabanenud Balti jääpaisjärve vee alt u 9600 aastal eKr, kuid sellele järgnenud mitmel aastatuhandetel inimesed teadaolevalt Saaremaale ei jõudnud. Vanimad leitud inimasustuse jäljed Võhma ja Pahapilli küla maadel on dateeritud mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja lõpujärku, aastatesse 6000–4900 eKr. Esimesed saabujad olid hülgekütid, kes peatusid ajutiselt tolleaegsel mererannal, veidi hiljem hakati püstitama hooajalisi laagreid viigrite küttimiseks kevadtalve perioodil.^[8]

Varaneoliitikumis moodustas Saaremaa koos Hiiumaa ja Ruhnu saarega Narva kultuuri erilaadse alarühma, olles tekkinud ilmselt suhtelise isoleerituse tingimustes. Ainuke Saaremaal leitud tolleaegne asulakoht Kõnnus paiknes tol ajal peamise saare rannast mõne kilomeetri kaugusel pisikesel saarekesel. Aastatest 3700/3500 eKr saati iseloomustasid Saaremaa materiaalset kultuuri taas erijooned, mida iseloomustas kammkeraamika traditsioonide kokkusulamine varasema Narva kultuuri Saaremaa eripäradega. Neil klassikalise ja hilise kammkeraamika kultuuri perioodidel olid saare rannaalad ilmselt juba üsna tihedalt asustatud.^[8]

Hilisneoliitikumis, alates umbes aastatest 3200–3000 eKr ilmus hilise kammkeraamika kõrvale, seda täielikult välja tõrjumata, nöörkeraamika kultuur. Sel ajal võis välja kujunema hakata ka üksikpereline asustusviis. Samal ajal kasvas maaviljeluse osakaal, tegeldi alepõllundusega ja hakati kasvatama koduloomi, kuid esialgu ilmselt need küttimise üle veel selgelt domineerima ei hakanud.^[8]

Varane pronksiaeg Saaremaa elanike jaoks suuri muutusi ei toonud ja neoliitikumis kinnistunud eluviis jätkus. Pronksesemed olid haruldased ja neid kasutati tõenäoliselt sotsiaalse staatuse sümbolitena või rituaalriistadena, samal ajal kui praktilise otstarbega tööriistu tehti endiselt kivist, puust ja luust. Asustatud oli peamiselt Kesk- ja Lääne-Saaremaa, asulakohad olid endiselt sisemaal, kõrgematel küngastel ja siseveekogude kallastel.^[9]

Nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega (800–400 eKr) paigutatakse mõnede viimase aja uurimuste kohaselt Kaali meteoriidi langemine, mis pidi tolleaegse suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaa elanike mällu sügava jälje jätma. Kaali järve kaldale rajati kultuskoht, mis oli poolkaares ümbritsetud paemüüriga.^[9]

Eelviikingi- ja viikingiajal oli asustus Saaremaal koondunud peamiselt kõige viljakamate muldadega regioonidesse. Hilisemate perioodide ja naaberalade asustusviiside põhjal võib oletada, et leidus nii muinasmõisu, suuremaid ja väiksemaid üksiktalusid kui suuremaid ja väiksemaid külasid. Põlluharimises kasutati ilmselt kaheväljasüsteemi, kus pool põllust oli kesa all ja teisel poolel kasvatati mitut kultuuri (rukis, oder, kaer, nisu, hiljem ka talirukis). Kuna Saaremaa mullad on suhteliselt väheviljakad, siis oli majandustegevuses oluline roll ka karjakasvatusel, kala- ja hülgepüügil, merekaubandusel ning hiljem ka röövretklusel. Peamiseks importkaubaks oli ilmselt sool, sellele lisaks relvad, karusnahad, vürtsid, siid ja vein.^[10]

Salme muinaslaev, mis pärineb 8. sajandist, on siiani vanim teadaolev Läänemerel seilanud purjelaev.

Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinas-saarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tähtsaima võimukeskuse Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Sellised rüüsteretked olid üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.

Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus 1170. aastal ja Novgorodi leetopiss kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Saaremaa kui "saarlaste maa(konna)" mõiste alla kuulusid sel ajal ka Sõrve saar, Muhu saar ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi "sottesatama" ehk keskne sõjasadam, sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Seega oli saarlaste ühiskond arvatavasti palju sõjakam võrreldes nt Ojamaaga, kus tegeleti rohkem kauplemisega. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti Saaremaa "oma" rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat^[11].

Muistse vabadusvõitluse ehk Läänemere idakaldale jõudnud Põhjala ristisõdade ajal 13. sajandi alguskümnenditel moodustas Saaremaa koos Muhuga kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud muinasmaakonna. Võõrvallutajad suutsid Saaremaa alistada pärast mitmeid sõjaretki alles 1227. aastal, mil Valjala maalinna piiramise lõpetas ristisõdijate ja saarlaste vahel sõlmitud vasallileping. Selle lepingu tulemusena jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.

Saarlased tõusid mitmel korral sakslastest valitsejate vastu üles (aastatel 1236–1241, 1261–1262 ja 1343–1345).

1559. aastal omandas Taani kuningas Frederik II Saare-Lääne piiskopilt Johann V von Münchhausenilt piiskopkonna alad ning Saaremaa läks seejärel Taani kuningriigi koosseisu, mille osaks jäi saar kuni 1645. aastani.

Brömsebro rahuga 1645. aastal loovutas Taani saare Rootsile. Saaremaast sai koos ülejäänud Liivimaaga üks Rootsi kroonile kuuluvatest Läänemereprovintsidest, mis säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast^[12] sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

1710. aastal vallutas saare Põhjasõja käigus Vene tsaaririik. Saaremaa jäi eristaatusega piirkonnaks, pooleldi eraldiseisvaks provintsiks (Provinz Ösel), pooleldi maakonnaks (Arensburgsche Kreis) tollase Liivimaa kubermangu koosseisus kuni 1917. aastani, mil see ühendati autonoomse Eestimaa rahvuskubermanguga.

1840. aastatel Liivimaa kubermangus toimus sotsiaalne protestiliikumine – usuvahetusliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisakslaste kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu.

1902. aastal hakkas Saaremaa ja mandri vahel sõitma esimene aurik General Surovtsev.^[13]

Saaremaa maad olid üldiselt väheviljakad ega suutnud ka parematel aastatel kogu saart ära toita, mistõttu imporditi lisavilja sisse. Veel 20. sajandi algusaastatel kuulus Saaremaal põllumajanduslikust maast peaaegu pool mõisnikele. Üle 80% Saaremaa elanikest tegeles põllumajandusega, kuid neist ligi kahel kolmandikul polnud endal üldse või piisavalt maad enese äratoitmiseks ja nad pidid lisasissetulekut hankima mõisnike ja jõukamate talumeeste juures palgatööd tehes, muid juhutöid otsides või suurmaaomanikelt haritavat maad rentides. Igal kevadel siirdus hinnanguliselt 6000 – 10 000 saarlast tööle mandrile või laevadele.^[14]

Suuremad majandusraskused algasid seoses Esimese maailmasõja puhkemisega 1914. aastal. Piirati laevaliiklust välisvetes, senised ehitustööd peatati ja mõisnikud vähendasid palgatöö kasutamist. Sõja alguses pehmendas olukorda kohalikele tööd pakkunud sõjaliste kindlustuste rajamine (ehitustegevus kestis kuni 1917. aasta kevadeni). 1916. aasta põllusaak oli vilets ja pärast seda hakkas ka külvipind kahanema. 1917. aasta oktoobris vallutasid Saaremaa operatsiooni Albion käigus Saksamaa Keisririigi väed, nende okupatsioon saarel kestis kuni 1918. aasta novembrini.

1920. ja 1930. aastatel moodustas Saaremaa saar suurema osa samanimelisest Saaremaa maakonnast, mis oli üks kuni 1940. aastani iseseisva Eesti Vabariigi 11 maakonnast.

Kuressaare on ajalooline suvitus- ja kuurortlinn ning Saaremaa üks suurima külastatavusega turismipiirkondi Läänemere regioonis. Esimesed teadaolevad turismigrupid külastasid saart juba 19. sajandi keskel, kui Kuressaare lähedal avastati suured raviva toimega muda varud. Aastatel 1918–1940 oli Kuressaare kuurordi õitseaeg.^[15] Nii turismi areng kui igasugune muu suhtlemine välismaailmaga oli pidurdunud Teise maailmasõja ajal ja järel kuni Nõukogude okupatsiooni (1944–1991) lõpuni, mil kogu Saaremaa oli kuulutatud kinniseks piiritsooniks.

Nõukogude võimuorganid likvideerisid Saaremaa maakonna 1950. aastal toimunud haldusreformiga, mille käigus moodustati Eesti NSV-s maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla. Saare maakond taastati 1991. aastal ning see hõlmab tänapäeval peale Saaremaa valla ka Muhu ja Ruhnu valda.

• 
  Varahommik Panga panga juures
• 
  Kaali meteoriidikraater ja järv
• 
  Põhjatu allikas ehk Pähkla allikas
• 
  Kuressaare piiskopilinnus
• 
  Talvine mererand Kuressaares
• 
  Saaremaa rahvariietes rahvatantsijad Kuressaare keskväljakul
• 
  Kuressaare tänavapilt
• 
  Teise maailmasõja Tehumardi öölahingut meenutav Nõukogude mälestusmärk
• 
  Valjala kirik
• 
  Kihelkonna Mihkli kirik
• 
  Karja kirik Linnaka külas
• 
  Väikese väina tamm Saaremaa ja Muhu saare vahel
• 
  Vaade Loode tammikule Saaremaal
• 
  Vana karjalauda hoone Järvekülas
• 
  Tagalahe panoraamvaade
• 
  Angla tuulikud
• 
  Kiipsaare tuletorn Harilaiu poolsaarel
• 
  Majakas Sõrve poolsaarel
• 
  Kaarma maalinn
• 
  Odalätsi allikad
• 
  Punahirved talvel Leisi lähistel
• 
  Lohesurfarid Nasva juures

• Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, digitaalne
• Saaremaa – selgrooliste loomade alghäll. Vaba Maa, 22. november 1937, nr 269, lk 6.
• Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. 2007, 1135 lk, kirjastus: Koolibri, ISBN: 9985018828

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Saaremaa

• Saaremaa.org - #1 Saaremaa infoportaal
• Saaremaa turismiinfo