Silur

See artikkel räägib Silurist geoloogias; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Silur (täpsustus).

Silur (vanasti ka Gotlandium) on geokronoloogiline üksus (ajastu) ja kronostratigraafiline üksus (ladestu). Silur algas 443,4 ± 1,5 miljonit aastat tagasi ning lõppes 419,2 ± 3,2 miljonit aastat tagasi.^[1] Silurile eelnes ordoviitsiumi ajastu ja järgnes devoni ajastu. Silur kuulub paleosoikumi aegkonda ja fanerosoikumi eooni. Siluri alguseks loetakse ordoviitsiumi–siluri väljasuremist, mil suri välja 60% meres elanud selgrootute liikidest.

Siluri ajal oli mitu olulist evolutsioonilist edasiminekut. Tekkisid esimesed luukalad ja maismaataimed, mis paiknesid üldiselt veekogude vahetus läheduses. Maismaa floora ja fauna oluline evolutsioon ja mitmekesistumine toimus hiljem.

Silur jaguneb neljaks ladestikuks/ajastikuks: Llandovery, Wenlocki, Ludlow' ja Přidoli.

Llandovery ajastik kestis vahemikus 443,4 ± 1,5 kuni 433,4 ± 0,8 miljonit aastat tagasi.^[1] Llandovery ladestik on saanud nime sama nimega linnalt Walesis, kus briti geoloog Roderick Murchison tegeles siluri kivimite uurimisega. Eestis on Llandovery ladestiku kivimid kõige laiemalt levinud.

Ajastikus eristatakse Rhuddani, Aeroni ja Telychi lademeid.

Wenlocki ajastik kestis vahemikus 433,4 ± 0,8 kuni 427,4 ± 0,5 miljonit aastat tagasi.^[1] Wenlocki ladestikust on leitud vanim soontaime fossiil. Wenlocki ladestik on saanud nime Inglismaal asuva Wenlock Edge paljandi järgi. Eestis leidub Wenlocki ladestiku kivimeid Läänemaa lõunaosas ning Põhja-Saaremaal.

Ajastikus eristatakse Sheinwoodi ja Homeri lademeid.

Ludlow' ajastik algas 427,4 ± 0,5 miljonit aastat tagasi ning lõppes 427,4 ± 0,5 kuni 423,0 ± 2,3 miljonit aastat tagasi.^[1] Eestis levib Ludlow' ladestiku kivimeid vaid Lõuna-Saaremaal. Ludlow' ladestik on saanud nime Inglismaal asuva Ludlow' linna järgi. Roderick Murchinson, kes töötas välja esimese Siluri ladestu alajaotuse, liigitas Ludlow' ladestiku Devoni ajastu osaks.

Ajastikus eristatakse Gorsti ja Ludfordi lademeid.

Přidoli ajastik kestis vahemikus 423,0 ± 2,3 kuni 419,2 ± 3,2 miljonit aastat tagasi.^[1] Ajastiku nimi on pandid Tšehhis asuva Homolka a Přídolí rahvuspargi järgi. Seal paikneb lubjakivi paljand, mis sisaldab vanimaid Monograptus parultimus kivistisi. See on graptoliidi liik, mille ilmumist peetakse Přidoli ajastu alguseks. Eestis on Přidoli ladestik esindatud üksnes Lõuna-Saaremaal.

Přidoli ajastikku rahvusvahelises standardis lademeteks ei liigitata.

Siluri ajastul hõlmas enamikku lõunapoolkera ja osaliselt ka ekvaatorit hiidmanner Gondwana, mille osadeks olid praegused Aafrika, Lõuna-Ameerika, Antarktika ning Austraalia. Põhjapoolkeral paiknes aga massiivne ookean Panthalassa.^[2] Kõrge merevee tase ja suhteliselt madalate kõrgustega maismaa (üksikute kõrgemate tippudega) soodustas arvukate saarestike teket. See omakorda soodustas suure hulga omapäraste ökosüsteemide kujunemist.^[2]

Siluri ajastul triivis Gondwana edasi kõrgemate lõunalaiuste suunas. See soodustas liustike teket. Kuid on märke, et siluri ajastu liustikud olid oluliselt väiksemad kui ordoviitsiumis Hirnantia jäätumise ajal.^[3] Seda kinnitavad siluri settekivimite all ordoviitsiumi kivimeis olevad erosioonijäljed, mis viitavad glatsioeustaatilisele veetaseme langusele.

Ekvaatori ligidal põrkasid kokku Baltika mikrokontinent (mille osa oli ka nüüdne Eesti) ja Laurentia. Selle tulemusel sulgus Iapetuse ookeani põhjaosa. Seda protsessi nimetatakse Kaledoonia orogeneesiks. Kaledoonia kurrutuse tagajärjel on tekkinud näiteks Skandinaavia mäestik, Ida-Gröönimaa orogeen ning Briti saarte põhjaosa.

Peale massiivsete Panthalassa ja Iapetuse ookeanide oli veel teisigi ookeane: Tethyse ookeani kaks faasi (Proto-Tethyse ja Paleo-Tethyse ookean) ning Uurali ookean.

Võrreldes hilis-ordoviitsiumi väga madala temperatuuriga, oli siluri ajastu temperatuur üsna stabiilne ja kõrge. Ent devoni ajastu väga kõrgetest temperatuurist oli siluri keskmine temperatuur oluliselt madalam.^[2] Võrreldes Hirnantia jäätumise aegse madalseisuga ordoviitsiumis, tõusis meretase järk-järgult siluri esimeses pooles. Meretase langes suhteliselt stabiilselt ülejäänud ajastu vältel, välja arvatud üksikute lühiajaliste tõusude ajal. Siluri ajastu kõrgeim meretase oli tõenäoliselt 140 m võrra kõrgem madalaimast.^[2]

Siluri ajastu kliimat kirjeldab kõige paremini soe kasvuhooneperiood. Šelfimered levisid laialdaselt ekvatoriaalaladel. Siluri alguses hakkasid liustikud taganema poolustele. Siluri keskpaigas oli keskmine temperatuur ajastu kõrgeim, liustikud olid siis peaaegu täielikult kadunud. Siluri hilisemate aegade jahedama kliimaga kaasnes liustike levikuala kasv.

Siluri ajastu kliima oli suhteliselt stabiilne. Ajastu vältel ei olnud massilisi, vaid väiksemaid väljasuremisi. Wenlocki ajastikul oli Irevikeni sündmus, mis kestis ligikaudu 200 000 aastat. See sündmus on saanud nime samanimelise paljandi järgi Gotlandi saarel. Selles paljandis leiduvate kivististe liikide vaheldumist on põhjalikult uuritud. Irevikeni sündmuse tagajärjel suri välja ligikaudu 50% trilobiitide liikidest.^[4] Peale Irevikeni oli ka Mulde ja Lau sündmus. Mulde sündmusel oli väljasuremise maht kõige väiksem. Lau sündmus mõjus kõige laastavamalt konodontide liigirikkusele. Lau sündmus on saanud nime Lau küla järgi Gotlandil. Kõik kolm sündmust on seotud meretaseme muutustega.^[2]

Maismaataimede vanimad fossiilid pärinevad Siluri ladestust. Esimesed maismaataimed olid järvede ja jõgede kaldal elavad Cooksonia perekonda kuuluvad soontaimed.^[5] Teine varajaste maismaataimede perekond oli Baragwanathia. Siluri taimede juured olid väga väikesed. Taimed olid ka ise väikesed. Näiteks Cooksonia perekonna taimede varre läbimõõt jäi vahemiku 0,3–3 millimeetrit ning taimede kõrgus paari sentimeetri kanti. Siluris ilmusid maismaale ka esimesed loomad, peamiselt lülijalgsed.^[6] Maismaa fauna suurejooneline mitmekesistumine jäi aga devonisse.

Siluris ilmusid ka esimesed luukalad – akantoodid. Nad olid kaetud ogaliste soomustega ja kasvasid ligi 40 cm suuruseks.^[7] Luukalad olid samuti esimesed selgroogsed, kel arenesid välja lõuad.

Suuresti kasvas eurüpteriidide liigirikkus, nende ideaalne elukoht oli siluris laialdaselt levinud šelfimered. Mõned eurüpteriidid kasvasid mitme meetri suuruseks. Teine lülijalgsete takson, mille liikide arv suurenes, oli trilobiidid.

Rikkalikult leidus ka siluris erinevaid käsijalgseid, meriliiliaid ja molluskeid.

• 
  Nautiloidid. Kiskjaliku eluviisiga peajalgsed loomad, kelle koda võis olla olenevalt liigist, kas sirge, kõver või spiraalne.
• 
  †Birkenia robusta. Kuni 10 cm pikkune lõuatu kala, kes oli ilmselt tänapäevaste silmude kauge eellane.
• 
  Sammalloomad. Tänapäevalgi laialt levinud paikse eluviisiga koloonialised mereloomad.
• 
  †Rugoosid. Üksikult või kolooniatena rannalähedases meres elanud ürgne korallide selts.
• 
  Meriliiliad. Meriliiliad kuuluvad okasnahksete hõimkonda ning moodustasid Siluri meredes laiaulatuslikke tihnikuid.

Siluri ladestu moodustab olulise osa Eesti aluspõhja kivimitest. Siluri ladestu kivimid määravad Kesk-Eesti, Saaremaa, Muhu ja suures osas Hiiumaa geoloogilise ilme. Läänesaarte teke ja tänapäevane kuju on suuresti seotud siluri kivimitest tuumaga. Läänemere avanemine läände ja aluspõhja kerge põhja–lõunasuunaline kallakus põhjustab setete kuhjumist aluspõhjalise tuuma ümber loode- ja lõunaossa.

Eestis on Siluri ladestu maksimaalne paksus 463 meetrit.^[8] Lõuna-Lätis ulatub aga ladestu paksus 500–600 meetrini, Leedus ja Kaliningradis on paksused juba üle kilomeetri. Siluri setted on Eesti tavaliselt kaetud devoni või kvaternaari setetega. Siluri avamus on aga Kesk- ja Lääne-Eesti. Kõige suurema levikuga on Llandovery ladestiku kivimid. Wenlocki ladestiku kivimid levivad Lääne- ja Edela-Eestis ning saartel. Ludlow' ja Přidoli ladestikud kivimid levivad üksnes Saaremaal. Siluri neli ladestikku jaotatakse Eestis kümneks lademeks. Llandovery on jaotatud Juuru, Raikküla ja Adavere lademeks. Wenlock on jaotatud Jaani, Jaagarahu ja Rootsiküla lademeks. Ludlow' ladestik on jaotatud Paadla ja Kuressaare lademeks, Přidoli Ohessaare ja Kaugatuma lademeks.

Eestis on Siluri ladestus levinud valdavalt eri tüüpi lubjakivid, leidub ka suurema savisisaldusega merglit ja domeriiti, Adavere lade sisaldab savi. Rootsiküla, Paadla ja Raikküla sisaldavad dolomiiti.

Lubjakivid jagunevad:

• Peitkristalne ehk afaniitne lubjakivi koosneb väikestest kristallidest, mis on silmale eristamatud. Fossiile sisaldab afaniitne lubjakivi vähe ja on tekkinud peamiselt lubimudast. Peitkristalset lubjakivi leidub Juuru ja Raikküla lademes.
• Purdsetteline lubjakivi on suure kaltsiidisisaldusega ja väikese savisisaldusega monotoone kivi, mille tõttu on see väga tugeva lubjakiviga. Purdsetteline lubjakivi on enim levinud lubjakivitüüp Siluri ladestus. Oma tugevuse ja vastupidavuse tõttu on tegu hea ehitusmaterjal.
• Biomorfsele lubjakivile on iseloomulik suur kivististesisaldus. Biomorfne lubjakivi on tekkinud mere tegevuse tagajärjel kuhjunud elusorganismide lubikodadest.
• Rifflubjakivid on tekkinud kunagistest korallriffidest. Rifflubjakivi kuju sõltub sellest, kuidas korallriff oli oma eluajal merepõhja fikseeritud. Rifflubjakivi sisaldab põhimõtteliselt puhast kaltsiiti.

Dolomiidid jagunevad:

• Varatekkeline dolomiit ehk laguunidolomiit on tekkinud laguunis, kus veeringlus on takistatud. Selle tagajärjel laguuni vee soolsus suureneb ja kaltsiidi asemel hakkab settima peamiselt dolomiit. Laguun on suure soolsuse tõttu kehv elupaik, sellepärast on ka kivistisi vähe. Varatekkelist dolomiiti kasutatakse palju ehitustöödes.
• Hilistekkeline dolomiit on tekkinud algselt lubjakivina settinud kivimi arvelt. Hilistekkeline lubjakivi tekib pooriruumi soolsuse muutumise tagajärjel. Hilistekkeline dolomiit on kavernoosne ehk sisaldab tühimikke.