Merisiga
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) |
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Merisiga (perekond). |
| Merisiga | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
|
Kodustatud | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Merisigalased Caviidae |
| Alamsugukond |
Caviinae |
| Perekond |
Merisiga Cavia |
| Liik |
Merisiga |
| Binaarne nimetus | |
|
Cavia porcellus (Linné, 1758) | |
| Sünonüümid | |
|
Mus porcellus | |
Merisiga (Cavia porcellus L.) on näriliste seltsi merisigalaste sugukonda kuuluv loom.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Merisiga on valge või kollase-mustalaiguline sabatu näriline. Keha pikkus on kuni 30 cm. Nad on hea sigivusega, andes aastas 3–5 pesakonda, igas 2–4 poega (metsikuil liikidel 2 pesakonda) [1]. Emasel on ainult kaks nisa [1] ja kui poegi on rohkem, siis ootavad ülejäänud ilma tõuklemata oma järjekorda.
Merisea tiinus vältab ligi kaks kuud. Vastsündinud on hästi arenenud, nägijad, kasvavad kiiresti ja võivad juba 2–3 kuu vanuselt ise järglasi anda. [1].
Merisiga võib elada närilise kohta võrdlemisi vanaks: 8–10 aastat. [1]
Merisea päritolu ei ole veel välja selgitatud. Lõuna-Ameerikas elab 8 metsikut merisealiiki ja millisest neist kodumerisiga põlvneb, selle üle vaidlused veel kestavad. "Loomade elu" andmetel on merisea lähim looduslik sugulane Cavia cutleri [1].
Kodumerisiga erineb metsikuist merisealiikidest vähe. Aretatud on küll tõuge, mis karvastiku värvuse poolest metsikuist liikidest erinevad. [1]
Merisea metsikud eellased on rohutoidulised ja sellepärast on ka merisea kõige loomulikum toit rohi. Nende lõikehambad on kohastunud rohu närimiseks ja kasvavad kogu looma elu jooksul.
Kodustamise ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Merisiga kodustati Andides tänapäeva Boliivia, Ecuadori ja Peruu alal umbes 7000 aastat tagasi. Ta kodustati liha saamise ja meelelahutuse eesmärgil [1]. Inkad aretasid hulganisti meriseatõuge. Merisiga oli inkade põhiline lihaloom. Merisigu ka ohverdati, eelistades musti isendeid, sest need olid haruldasemad. Meriseakasvatus oli inkade seas üldlevinud, sest neid suutsid pidada ka vaesed pered. Merisigu vahetati kingitustena.
Rahvameditsiinis usuti, et merisigadel on üleloomulikud ravivõimed. Selleks hõõruti merisigu haige koha vastu. Jällegi, mustade merisigade ravivõimeid peeti eriti suurteks. Selliseid ravimeetodeid kasutati ka sajandeid pärast eurooplastest kolonisaatorite saabumist, kui kohalikud elanikud ei saanud endale euroopa meditsiini lubada või kui nad seda ei usaldanud.
Merisigu on kirjalikult esmamainitud 1547. aastal, kuid neid kirjeldati Hispaniola saarel Santo Domingost leituna. Sel saarel polnud merisiga aga endeemne liik, niisiis olid hispaanlased selle mujalt sinna viinud. Loodusteaduslikult kirjeldas seda liiki esimesena šveitsi loodusteadlane Conrad Gessner 1554. aastal.
Hispaania, Hollandi ja Inglise kaupmehed tõid merisigu üsna ruttu pärast Lõuna-Ameerika lääneranniku vallutamist Euroopasse. Nende pidamine levis ülemklassi seas, näiteks pidas merisigu Elizabeth I.
Tänapäeval on merisiga üle maailma levinud koduloom, keda harilikult ei peeta liha saamiseks, vaid ilu pärast.
-
Merisea kujuline savinõu Lima arheoloogiamuuseumis
-
Varaseim merisea kujutis Lääne-Euroopa maalikunstis. Tundmatu kunstnik, u 1580
-
"Merisead". Graafika George Morlandi (1763–1804) järgi. 1789
Merisigu peetakse ka katseloomadena. [1]
Merisigade abil uuritakse kõige rohkem nakkushaigusi: brutselloosi, difteeriat, koolerat, suu- ja sõrataudi, tuberkuloosi, tüüfust ja teisi. Merisiga nagu inimenegi ei suuda ise sünteesida C-vitamiini, sellepärast sobib ta skorbuudi-uuringuteks. 1960. aastatel peeti USA laborites 2,5 miljonit merisiga, aga hiljem on nende arv hiirte ja rottide kasutamise arvelt vähenenud, sest hiirte ja rottide DNA on märksa põhjalikumalt uuritud ja nende haiguste uuringud, milles DNA-d vaja pole, on viimasel ajal vähenenud. 1990. aastatel oli USA laborites 375 tuhat merisiga, mis moodustas kõigist katseloomadest üksnes 2%.
Heraldikas
[muuda | muuda lähteteksti]Merisiga on väga haruldane tavaskujund, kuna teda keskajal Euroopas ei esinenud. Merisiga võib vapikirjeldustes tähendada ka delfiini või okassiga.[2]
Elsassi perekonna Merswin (kirjutatud ka Morschwein, Mörswin, Meerschwein, Delphinus jms) vapil on kujutatud püstitõusnud merisiga punase äärisega kuldsel kilbil.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Fritz Dietrich Altmann. Merisiga. Tallinn, Egmont Estonia, 2005.
- Karl August Hindrey. Meie koduloomad ja nende põlvnemine. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1935 (Elav Teadus nr. 47). Lk. 15–17.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Merisiga |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Merisiga |