Suur Tõll (laev)

Suur Tõll Vanasadamas
Teenistuskäik
Venemaa keisririik
Nimi	Tsar Mihhail Fjodorovitš
Tellitud	1912
Ehitaja	Vulkan-Werke Stettin
Vette lastud	26. detsember 1913
Üle antud	17. mai 1914
Teenistuse lõpp	1917
Saatus	võeti nõukogude teenistusse
Teenistuskäik
Vene SFNV
Nimi	Volõnets
Teenistuses alates	1917
Teenistuse lõpp	1918
Saatus	kaaperdati
Teenistuskäik
Soome
Nimi	Wäinämöinen
Teenistuses alates	1918
Teenistuse lõpp	1922
Saatus	antud üle Eestile
Teenistuskäik
Eesti
Nimi	Suur Tõll
Teenistuses alates	1922
Teenistuse lõpp	1940
Saatus	võetud üle okupatsioonivõimu poolt
Teenistuskäik
Nõukogude Liit
Nimi	Volõnets (enne 1941 ja pärast 1988 Suur Tõll)
Kasutusele võetud	1940
Kasutusest eemaldatud	1985
Teenistuse lõpp	1991
Saatus	võetud üle Meremuuseumi poolt 1988
Teenistuskäik
Eesti
Nimi	Suur Tõll
Teenistuses alates	1991
Staatus	muuseumlaev
Laeva üldandmed
Tonnaaž	2391 brt
Veeväljasurve	4579 t
Pikkus	75,6 m
Laius	17,5 m
Süvis	6–7 m
Kere	teras
Peamasinad	3 3 paisumisega aurumasinat, 5800 hj/4263 kW
Käiturid	3 sõukruvi: 2 ahtris, 1 vööris
Mastide arv	2
Kiirus	15 sõlme
Meeskond	60–65 in
Relvastus	(Teises maailmasõjas) 4 × 45 mm ja 4 × 76 mm kahurid

Suur Tõll on Eesti aurik-jäämurdja, mis on tänapäeval ühtlasi maailma suurim säilinud aurujäämurdja, samuti ainsana säilinud enne Eesti Vabadussõda ehitatud aurulaev kogu Baltikumis.

Suur Tõll seisab Tallinnas Lennusadamas ja on üsna algupärases seisukorras ajalooline laev, mis on avatud külastajaile. Laev kuulub Eesti Meremuuseumile.

Laev on nimetatud mütoloogilise Saaremaa vägilase Suure Tõllu järgi.

20. sajandi algul avaldasid Tallinna majandusmehed (peamiselt Tallinna Börsikomiteest) võimudele soovi korraliku jäämurdja soetamiseks, et hoida talviti paremini kasutatavana Tallinna sadamat. Olemasolevast väiksemast jäämurdjast Stadt Reval selleks ei piisanud.

1912. aastal kuulutas Venemaa välja hanke Soome lahele aurujäämurdja ehitamiseks, hanke võitis saksa Vulcan-Werke AG. Suur Tõll ehitati aastatel 1912–1914 Stettinis Saksamaal (1945. aastast Szczecin Poolas) Vulcan-Werke tehases. Laev lasti vette 29. veebruaril 1913 ning esitati katsetusteks 15. märtsil 1914. Käigukatsetused toimusid Soome vetes. Laeva nimeks pandi Tsar Mihhail Feodorovitš ning kodusadamaks sai Tallinn. Kümmekonna aasta jooksul oli see tehniliselt täiuslikem jäämurdja maailmas.

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist võeti laev kasutusele sõjategevuses Soome lahel, jäälõhkuja rekvireeriti ja arvati Balti laevastiku koosseisu. Meeskonda lisandusid sõjaväelased. Suur Tõll eskortis laevu Tallinnast Helsingisse ning vedas sõjaväelasi ja varustust. 1916. aastal dokiti laev Kroonlinnas.

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetati laev 8. mail 1917 ümber revolutsioonist tuntud Volõõnia polgu järgi ja uueks nimeks sai Volõnets.

1918. aasta algul, kui Venemaal oli jälle vahetunud võim, osales Volõnets Jääretkel, aidates koos jäämurdjaga Jermak Tallinna jäävangi jäänud punalaevastikul eemalduda pealetungivate Saksa maavägede eest läbi jäätunud Soome lahe Kroonlinna. Esimese reisiga viis Volõnets Tallinnast Helsingisse transpordilaeva Europa, päästelaeva Volhov ja allveelaevade flotilli 2 allveelaeva. Masinate remondi tõttu jäi Volõnets Helsingisse maha, kui Balti laevastik jätkas oma jääretke läbi Soome saarestiku Kroonlinna.

29. märtsil 1918 hõivasid kavalusega pardale saanud ja väljasõiduks võltskorralduse esitanud 53 Soome iseseisvuslast merekapten Theodor Segersveni juhtimisel 116 meeskonnaliikmega (kellest pooled olid relvastatud) laeva Helsingi lähedal. Laev kaaperdati kokkuleppel laeva komandöri, Stanislaus Juhnevitši ^[1] ja juhtkonda kuulunud eestlastega. Pärast kaaperdamist heisati Soome lipp ja sõideti esialgu Tallinna.

Tallinnas olla sakslased tahtnud esialgu laeva endale saada ja pidanud läbirääkimisi, kuid lõpuks jäi see ikka soomlastele.

7. aprillil 1918 osales laev Otto von Brandensteini üksuse dessandis, millega punastelt vallutati Loviisa linn.

28. aprillil 1918 pandi laevale uus nimi Wäinämöinen. Soome Vabadussõja lõppjärgus 1918. aastal tõi Wäinämöinen korduvalt Tallinnast üle Soome lahe Saksa regulaarväeosi ja relvastust.

1919. aasta jaanuaris tõi Wäinämöinen kahe reisiga üle Soome lahe Eestisse Soome vabatahtlike "Põhja Poegade" rügemendi, 4. aprillil Taani vabatahtlikke. Samuti relvastust, diplomaate, kirste ja viidi Soome tagasi matmiseks Eesti Vabadussõjas langenud soomlased. jne.

Tartu rahulepingust lähtudes anti 30. novembril 1922 Helsingis laev vormiliselt üle Soomelt Venemaale ja seejärel kohe Venemaalt Eestile. Laeva üleandmisele eelnes siiski ka vaidlusi ja väitlusi osapoolte vahel.

7. detsembril 1922 toodi laev Tallinna ja 29. detsembril 1922 pandi talle nimeks Suur Tõll. Laev hakkas kuuluma Veeteede Valitsusele ja tegeles talviti jäämurdetöödega peamiselt Soome lahel. Suure osa sellest ajast oli laeva kapten Benjamin Valter.

Suur Tõll oli väärtuslik laev nii oma omaduste kui ka hinna poolest. 1927. aastal hinnati Eesti väiksemate jäämurdjate Tasuja, Jüri Vilms ja Jaan Poska koguväärtus 63 miljonit marka, kuid Suur Tõll üksi oli hinnatuna kolm korda väärtuslikum – 176 miljonit marka.

Esialgu oli probleem, et Eestis ei leidunud nii raskele laevale dokkimisvõimalust ja 1923. aastal dokiti laev Taanis. Hiljem kombineeriti Riigi Laevatehaste kaks suuremat ujuvdokki (2000 t ja 3000 t) koos pontoonidega üheks suureks dokiks ja 1927. aastal dokiti laev juba kodumaal. Riigi Laevatehastes asendati laeva kõik kuus aurukatelt Vulcan-Werke AG-st tellitud uutega (vanad katlad ehitati ühtlasi ümber naftapaakideks Virtsu ja Rohuküla sadamatele) ja lisaks ehitati nähtavuse parandamiseks vana silla kohale teine sild. See oli Eesti Vabariigi suurim kulutus laeva korrashoiuks.

1940. aastal heisati laeval seoses okupatsiooniga Nõukogude Liidu lipp. Kapteniks sai Hermann Tõnissoo.

1941. aasta külmal talvel juhtus, et jäälõhkujaga veeti kalu. Läänemeri oli pikemalt jääs olnud ja Prangli saare kalurid oli jääaluse püügiga kogunud hulga turska. Kui Suur Tõll oli saare piirivalve meeskonnale varustust ja posti toonud, uuriti ka võimalust viia kalu jäälõhkujaga Tallinna. Laevakapten olla nõustunud ning kalurid viisid kalad regede ja kelkudega 300 meetrit rannast eemal kinnisjää serval paiknenud laevale, misjärel kalakastid laevaga Tallinna sadamasse transporditi.^[2]

28. augustil 1941 suundus Suur Tõll koos punalaevastiku konvoidega u 980 reisijaga (sealhulgas Eesti NSV valitsuse ja Ülemnõukogu liikmed) Tallinnast Kroonlinna ja läbis õnnelikult keeruka Juminda miinilahingu. Sõidu ajal liikus ristleja Kirov ees, hoides seda meremiinide eest.

11. septembril 1941 sai Suur Tõll kolm süütepommitabamust, kuid vigastused olid kerged. Kartuses, et Leningrad võib sakslaste kätte langeda, paigaldati laeva masinaruumi sügisel igaks juhuks süvaveepommid ja muud lõhkelaengud, et laev vajaduse korral õhkida. Hiljem need eemaldati.

4. oktoobril mobiliseeriti Suur Tõll ametlikult Balti laevastiku koosseisu ja relvastati paari kahuriga. 25. oktoobril 1941 saadeti minema eestlastest meeskond. 11. novembril 1941 nimetati laev ümber Volõnetsiks. Sõjalaevalipp oli siiski heisatud alles 1942. aasta algul.

25. novembril 1942 sai laeva vööriosa kolmele väiksele miinile sõites tõsiseid miinikahjustusi, kuid laev jätkas teenistusülesannet.

Sõja ajal kasutati Suurt Tõllu üsna vähe, sest kivisüsi, mida kulunuks palju, oli defitsiitne. Selle asemel oli Volõnets kasutusel pigem ujuva õhutõrjepatareina.

1945. aasta jaanuaris sõitis Volõnets jälle miinile, kuid ei uppunud selgi korral.

Pärast sõja lõppu kasutati Volõnetsit reparatsioonidena Saksamaalt ja Poolast konfiskeeritud laevade pukseerimiseks Leningradi tehastesse. 29. aprillil 1948 arvati laev sõjalaevastikust abilaevastikku.

1951–1952. aastani oli laev Soomes Raumas Rauma-Repola laevatehases sõjareparatsioonide raames remondis, mille käigus vahetati laeva söekatlad õlikatelde vastu. Uued õlikatlad valmistas Suurbritannias Hebburn-on-Tyne'is asunud firma White's Marine Engineering Co. Ltd.

Hiljem tehti laevale ka väiksemaid ümberehitusi. Sild ehitati kinniseks, vahetati puksiirseade ja vööri ehitati umbreeling. Samuti demonteeriti laeva kesktekil korstende külgedel asunud kraanad.

Jäämurdja plaaniti esmalt maha kanda juba 1967. aastal, kuid tema teenistust pikendati 1985. aastani, misjärel oli ta kasutuses veel paar aastat auru tootmiseks Primorskis. Lõpuks viidi laev Leningradi.

Vahepeal kasutati Volõnetsit Leningradis ka vähemalt ühe filmi võtetel.

Nõukogude Liidu lõpukümnendeil lähenes auväärses eas ning amortiseerunud jäälõhkuja mahakandmise aeg, mis otsustatigi lõplikult 1987. aastal. Suure Tõllu vanuseid jäämurdjaid oli see saatus juba tabanud.

Mahakandmisest teada saanud Eesti Meremuuseumi direktoril Ants Pärnal õnnestus saavutada läbirääkimiste tulemusena lõpuks kokkulepe Vene sõjalaevastikuga vana jäämurdja vahetamiseks 300 tonni vanaraua vastu. Reaalselt siiski vanarauda hiljem laeva vastu ei antud. Delegatsioon käis 1988. aastal Leningradis Volõnetsit vaatamas, et selgitada selle muuseumilaevaks äratoomise võimalusi.

11. oktoobril 1988 alustaski Volõnets mereväe puksiiri Tjulen slepis teekonda Lomonossovi sadamast Tallinna. Laeva oma peamasinatega üritati samuti sõidule kaasa aidata. Et ahtripoolsete peamasinate katlad olid amortiseerunud, kasutati nendele auru tootmiseks vööripoolse masina katlaid. Veel viimasel ööl enne ärasõitu oli aga varastatud eelmiste "omanike" poolt laeva uhke originaalne rooliratas koos rooli asendi näidikuga! Rool asendati käepärase vahendiga, kuid laev oli ikkagi raskelt juhitav.

Pärast esmalt ühte päeva Tallinna lahel ankrus seismist paigutati Suur Tõll Paljassaare sadamasse. 21. novembril 1988 sai laev tagasi oma eestipärase nime – Suur Tõll.

Jõudu mööda alustati ka algsel kujul taastamistöödeks ettevalmistamist. Mädanenud tekiplangutus eemaldati. Sillalt eemaldati vahepeal sinna paigaldatud aknarida ja vöörist eemaldati juurde ehitatud umbreeling. Palju tööd nõudis vööri laadruumi puhastamine sinna aegade jooksul jäetud või loobitud prügist ja rämpsust, mille juures tuli kohati kasutada isegi gaasimaske. Mõõtmiste käigus tuvastati ühtlasi, et laeva teraskere on suhteliselt hästi säilinud. Ruume köeti talviti veel aurukatlaga. Laeva normaalne remont ja taastamine jäi siiski ootele, sest Eesti Meremuuseumil, lõpusegadustes Nõukogude Liidul ja ühtlasi ka iseseisvuspüüdlustes Eesti NSV-l puudusid selleks rahalised võimalused. Siiski oli jäämurdja lammutamisest kindlalt pääsenud.

Pärast Eesti taasiseseisvumist reserveeris Eesti Veeteede Amet augustis 1991 Suurele Tõllule Eesti Vabariigi liputunnistuse nr 001, mis anti üle 7. jaanuaril 1992.^[3]

1993. aastal pukseeriti Suur Tõll Kotka merepäevadele. Samal aastal kasutati Suurt Tõllu ka mängufilmi "Tulivesi" võtetel.

1994. aasta suvel osales Suur Tõll juubelilaulupeo tuletseremoonial sõites oma masinate jõul Tallinna reidile.^[4]

Aastail 1995–1996 tehti Suurele Tõllule lõpuks kaua oodatud remont Balti Laevaremonditehases. Seejärel seisis laev mõnd aega Linnahalli taga ja vahepeal ka Admiraliteedi basseinis.

1998. aastal pukseeriti Suur Tõll veelkord Soome – Helsingisse mereüritusele. Samal aastal "külastas" Suurt Tõllu Tallinnas sarnase ehitusega Soome aurujäämurdja Tarmo.

Kuna kõik senised hoiukohad tegelikult kas laevale või hoiukoha omanikele ei sobinud, otsiti mõistlikumat lahendust.

Uue aastatuhande algul toodi jäämurdja lõpuks Lennusadamasse, kus asuti ühtlasi taastama ja merendusmuuseumiks ehitama kunagisi vesilennukite angaare.

2006. aastal etendas Suur Tõll Georg Otsast rääkiva mängufilmi võtetel vene hospidallaeva Sibir. Selleks puhul dekoreeriti laev ajutiselt punase risti ja vastava nimega.

2010. aasta paiku oli praktiliselt juba kõigil huvilistel võimalik iga päev (veel ehitusjärgus olevas) Lennusadamas Suure Tõllu pardale pääseda. Ametlikult avati laev külalistele koos vesilennukite angaarides muuseumi piduliku avamisega 2012. aasta kevadel.

2014. aastal tähistas Eesti Meremuuseum Suure Tõllu 100. aastapäeva. Sel puhul tehti laevale 2013. aasta lõpul dokis kapitaalremont, mille käigus taastati lisaks välimusele tunduvalt ka interjööri. Juhuslikult leitud jooniste järgi on taastatud üks Suure Tõllu aerupäästepaat ja taastamisel on veel mootorpäästepaat. Originaalseid paaditaaveteid pole veel taastatud, kuid eemaldatud on nõukogudeaegsed. Hinnalisi aurumasinaid pole seni suudetud toimivaina taastada, kuid see võib toimuda tulevikus.

Jäämurdja pardal on avatud ohvitseride mess, kapteni kajut, meeskonnaruumid, masina- ja katlaruum, palju muud ehtsat ning ka näitus jäämurdja ajalооst. Suure Tõllu pardal korraldatakse ka üritusi.

Suur Tõll oli valmimisajal ja järgmistelgi aastatel maailma moodsaim jäämurdja. Laeval on kolm aurupeamasinat ja ka kolm sõukruvi, kaks ahtris ja üks vööris. Iga aurumasina jaoks on kaks aurukatelt. Vööriajami eesmärk oli tekitada jääkatte all teatav hõrendus ja hõlbustada sellega jää murdmist vöörtäävi raskusega.

Söevaru on 700 t ja tunnis võis jäämurdetöö ajal kuluda kuni 3,5 t sütt.

Paljud laevaseadmed, nagu ka ankrupeli, käitati siiski elektriga, mis oli oma aja kohta uuenduslik.

Laeval on parrastes kreenitankid ja otstes trimmitankid, mille vahel sai vett ringi pumbata. Need tankid olid mõeldud jäässe külmumise korral laeva kere vabastavaks liigutamiseks. Meetrise paksusega jääs oli laeva kiirus 5 sõlme.

Suurel Tõllul oli kolm pääste- ja abipaati.

• Jermak (laev 1898)
• Admiral (aurik)

• 
  Laeva tehasesilt
• 
  Kajut
• 
  Masinaruum
• 
  Päästerõngas
• 
  Suur Tõll Lennusadamas

• Kuidas Eesti sai "Suure Tõllu". Kaja, 14. mai 1935, nr 112, lk 6.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Suur Tõll (laev)

• Jäämurdja Suur Tõll Eesti Meremuuseumi kodulehel
• Esimese päeva ümbrik
• Suur Tõll (laev) kultuurimälestiste riiklikus registris