Dammaravaik

Dammaravaik, ka dammarvaik^[1] on kollakas kuni pruunikas vaik, mida saadakse peamiselt Indias ja Malai saarestikus kasvavatelt šooreapuudelt, kaksiktiibviljaliste (Dipterocarpaceae) hulka kuuluvate lehtpuude perekondade Shorea ja Hopea isenditelt.^[2]

Sõna kasutatakse üldnimena eri puuliikide vaikude kohta^[1]. Ainet tarvitatakse heledate valguskindlate maalilakkide valmistamiseks^[3].

Dammaravaiku kaubastatakse pähklisuuruste tükkidena, mis on valkjaskollase värvusega ja tolmuse pealispinnaga, murrukohtadelt aga värvitu, selge ja klaasjas.^[4]

Lahustub hästi tärpentinis, kloroformis ja benseenis, peaaegu täielikult lahustub amüülatsetaadis. Osaliselt lahustub bensiinis ja piirituses; atsetoonis 2/3 ulatuses^[1].

Käesoojuses muutub kleepuvaks, 75 °C juures pehmeneb, vaigu sulamistemperatuur on 120–200 °C^[5]. Ei kollastu aja jooksul, niiskuses muutub tuhmiks^[1].

Tärpentinis lahustatud dammaravaigust valmistatakse õlimaalis kasutatavat maalimisõli või lakki maalipinna viimistlemiseks.^[4] Maalikunstis on kasutusel alates 18. sajandi lõpust, suures osas mastiksivaigu asemel. Maalikunstis (erinevalt puidutöötlusest) värvilisi dammaravaike ei kasutata.

Maalide konserveerimisel kasutatakse 10–18% dammaravaigulahuseid, mis kantakse maali pinnale ja võidakse sulatada pinna sisse soojendatava spaatliga või triikrauaga läbi kaitsekile, kui on vaja läbida rohkem värvikihte. Seda meetodit ei saa kasutada mattide ja granuleeritud värvide puhul ega maalingutel, mis on soojusele tundlikud, eelkõige 19.-20. sajandi polükroomias.

Dammaravaiku lahustatuna bensiinis on kasutatud pastellmaali fiksatiivina.^[4]

Traditsiooniliselt on vaiku kasutatud batikas: dammaravaigukristallid lahustatuna kuumas vahas takistavad vaha murenemist, kui vedela värviga kantakse kangale kujundid ja mustrid.

• Dammaravaik kunsti- ja konserveerimismaterjalide portaalis CAMEO