Antoni Tàpies

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2021) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Antoni Tàpies i Puig, Tàpiesi I markii (13. detsember 1923 Barcelona – 6. veebruar 2012 Barcelona) oli Hispaania maalikunstnik, skulptor ja kunstiteoreetik. Katalaanist virtuoos oli pärast II maailmasõda tekkinud informalismi kunstisuuna üks olulisemaid esindajaid ning teda peetakse üheks märkimisväärsemaks isikuks 20. sajandi Hispaania kunstis.

Tàpies kasutas teoste loomiseks mitmesuguseid materjale: marmori purustamisel tekkinud tolmu, leitud esemeid ja koguni vaiku. Kunstniku tekstureeritud mitmemõõtmelistes teostes torkavad tugevalt silma sotsiaalsed teemad, illustreerimaks autori tundeid, 1940. aastate kogemusi, aga ka meelestatust sõjajärgse Hispaania valitsuse vastu.

Kunstniku teoseid hinnatakse kõrgelt nii tema kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Suur osa Antoni Tàpiesi teostest on eksponeeritud temanimelises muuseumis ja kultuurikeskuses (katalaani keeles: Fundació Antoni Tàpies) kunstniku kodulinnas Barcelonas. Tema teostega on võimalik tutvuda ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, Londonis asuva kaasaegse kunsti galeriis Tate Modern ja Reina Sofia muuseumis Madridis.^[1]

Tàpies sündis 1923. aastal Barcelonas. Tema lapsepõlve kujundasid suuresti isa Josep Tàpies Mestrese avaliku elu tegelastest sõbrad, kellest paljud olid piirkonna poliitikud, ning ema Maria Puig Guerra Kataloonia iseseisvusmeelsus. Lugedes keskkoolis ajakirja D’ací i d’allà jõulunumbrit, puutus noormees esimest korda kokku modernse kunstiga ning asus tutvuma Picasso, Légeri, Miró jpt tegijate elu ja tööga.

Kunstnik hakkas ilma eraõpetajate ja muu väljaõppeta omal käel maalima ning kunsti looma ajal, mil Hispaaniat laastas kodusõda. Vabariigi kokkukukkumine ja diktaator Franco võimuletulek jätsid Tàpiesi edasisse ellu, eeskätt loomingusse, tugeva jälje.^[2]

17-aastaselt tabas tuberkuloosi põdenud Antoni Tàpiesi südamerabandus, mistõttu veetis ta kaks järgmist aastat mägedes sanatooriumis. Tervenemisperioodil luges ta hunnikute viisi kunstiraamatuid, toites seeläbi enne teismeiga alanud huvi kunsti vastu.^[3] Kehv tervis ja pidev vajadus ravile naasta vedas kunstnikku alt tema niigi lünklikuks jäänud keskhariduses. Samas arendas noor end teisiti: maalis, püüdis matkida Van Goghi ja Picasso stiili, uuris filosoofia ajalugu, luges Nietzsche, Spengleri ja Ibseni teoseid ning avastas kire romantilise muusika, eriti Wagneri ja Brahmsi heliloomingu vastu.

1944. aastal alustas Tàpies õigusteaduse õpinguid Barcelona Ülikoolis, ent jättis pärast kolme aastat õpingud pooleli. Ülikooliajast jäid kunstnikule olulised sõprussidemed paljude kaasõpilastega, eriti teda kunstnikukarjääriga algust tegema inspireerinud luuletaja Josep Maria Junoyga, keda Tàpies kohtas oma kahekuulisel maaliõppeperioodil Valls Akadeemias.

Alates 1945. aastast hakkas Tàpies üha aktiivsemalt kunstiga tegelema, maalides hulganisti portreesid ning eksperimenteerides materjalide ja stiilidega. Pärast ülikooli poolelijätmist alguse saanud agar loometöö kulmineerus kunstniku esimese isikliku ateljeega Barcelonas 1946. aastal.^[2]

Tàpiesi kunstnikukarjäär sai hoo sisse suuresti tänu uutele tutvustele, mis tekkisid pärast Barcelona Ülikoolist lahkumist ja oma stuudio asutamist. Tuttavad ajakirjanikud ja kunstihuvilised innustasid Tàpiesi oma loomingut laiemale publikule tutvustama. Juba 1947. aastal avaldas Sebastià Gasch, kunstniku hea tuttav, ajakirjas Destino artikli "Unos dibujos de Tàpies" (“Mõned Tàpiesi joonistused”) – nõnda jõudis mehe looming esimest korda avalikkuse ette.

1948. aastal tegi kunstnik oma näitusedebüüdi Barcelonas asuva Galeries Laietanes ruumides ning kaasasutas kunstiajakirja Dau al Set. Samal perioodil hakkas ta huvituma ka sürrealismist, psühhoanalüüsist ja kaasaegsest teadusest ning püüdis neid teemasid ka oma loomingusse põimida.

II maailmasõja kümnendi viimasel aastal jõudis Antoni Tàpiesi looming Madridi, kus tema teosed köitsid paljusid Prantsuse kunstnikke. Uue aastakümne algul töötaski hispaanlane pikemat aega Pariisis, aga reisis ka Belgias ja Hollandis, kus talle jäi külge marksistlik mõttelaad, mille tulemusel, olles mures Hispaania poliitilise olukorra üle, sündis tema sulest arvukalt sotsiaalsetest teemadest inspireeritud maale.

1952. aastal jõudsid Tàpiesi maalid 26. Veneetsia biennaalile, kus talle sai taas osaks suur tähelepanu ning tema teoseid nõuti näitusele Barcelonasse, Pittsburghi, Chicagosse ja New Yorgi hinnatud Martha Jacksoni galeriisse. Tàpies armus USA abstraktsesse ekspressionismi ning märkas selle sarnasust oma (just varasema) loominguga. Reis Ameerika Ühendriikidesse ning sealse kunstimaailma tundmaõppimine pani kunstnikku jälle uurima ebatavalisi materjale, millest kunstiteoseid luua.^[2]

1950. aastad olid Tàpiesi jaoks üliedukad ning kümnendi jooksul tema maine aina kasvas^[4]: kunstnik saavutas oma eripäraste teostega, mis kannavad kohati raskeid ühiskondlikke teemasid, tunnustuse peaaegu kõikjal maailmas. Tema teoseid eksponeeriti lisaks Hispaaniale veel Prantsusmaal, Rootsis, Itaalias, Šveitsis, Suurbritannias, Saksamaal, Jaapanis ja Ameerika Ühendriikides. XXIX Veneetsia biennaalil pärjati Tàpies omanäoliste maali ja skulptuuri vahepealsete teoste eest UNESCO auhinna laureaadiks.^[5] Tàpies kohtus sel perioodil mainekate kunstiinimestega (kunstnikud, kriitikud, luuletajad), näiteks Michel Tapié, Édouard Jaguer, Jacques Dupin, Emilio Scanavino, kellega vahetas ideid ja kellest ammutas inspiratsiooni, osaga neist tekkis Tàpiesil tugev sõprussuhe, mis kestis elu lõpuni.

1959. aastal kirjutas kunstniku sõber Michel Tapié Antoni Tàpiesi loomest süvauuringu “Tàpies”, mille Juan Eduardo Cirlot ka aasta hiljem avaldas. Ajakiri Papeles de Son Armadans pühendas samal aastal terve väljaande Tàpiesi elule ja tööle. Tàpiesi teosed olid väljapanekul nii isiku- kui ka koostöönäitustel üle kogu maailma.^[2]

Ehkki Tàpiesi teosed olid niigi sotsiaalse ja poliitilise tagamaaga,^[6] oli ta 1960. aastatel lisaks kunstimaailmale aktiivne ka sotsiaalse ja poliitilise korra vastu võitlejana. Innukas tegutsemine hoopis teistsugusel pärusmaal päädis kunstniku jaoks 1966. aastal arreteerimisega, kui ta osales üliõpilaste ja intellektuaalide korraldatud salajasel kokkusaamisel Capuchini kloostris Barcelonas. Kohtumise eesmärk oli luua sõjajärgses Hispaanias esimene omanäoline demokraatlik diktaator Franco vastane ülikoolide liit. Pärast kokkupuudet politsei ning kohtuga alustas Tàpies oma memuaaride kirjutamist ning muutus üha aktiivsemaks arvamuseavaldajaks ajakirjades, arutledes kaasaegse kunsti suhte üle ühiskonnas või väitles kunsti olulisuse üle Kataloonias, aga ka Hispaanias üleüldiselt.^[2]

1970. aastatel jätkas Tàpies oma poliitiliste seisukohtade eest seismist ning osales salastatud miitingul Franco diktaatorluse vastu Monserrati kloostris, samuti ilmus kirjanduses rohkesti tema esseesid ja arvamuslugusid. Kunstnik protesteeris sel ajalõigul tugevalt ka surmanuhtluse vastu Hispaanias ning soovis amnestiat poliitilistele vangidele. Kunstimaailmas tegutses ta intensiivsemalt skulptuuride, kollaažide ja assamblaažide loomisega.^[2] 1972. aastal pälvis Tàpies muude auhindade seas ka prestiižse Rubensi auhinna.^[8] Kümnendi lõpul avaldas kunstnik autobiograafilise romaani "Memòria personal" ("Isiklikud mälestused"), mis pälvis Ciutat de Barcelona ja Pablo Antonio Olavide auhinna.^[2] Järgneva aastakümne algusaastail hakkas kunstnik looma esmaseid jooniseid Pablo Picasso skulptuurist, millest sai Tàpiesi üks monumentaalsemaid ja olulisemaid teoseid, mis jõudis avalikkuse ette 1983. aastal.^[9] Hoolimata suurest rahvusvahelisest edust ja tosinatest näitustest igas maailma nurgas jõudis Tàpies 1980. aastatel kodumaale tagasi. Ta disainis Sant Boi de Llobregat linnale sillutise Plaça de Catalunyale (Kataloonia plats) ning alustas oma initsiatiivil Fundació Antoni Tàpiesi ehk Antoni Tàpiesi sihtasutuse asutamist.

Seejuures iseloomustas ajajärku jällegi kunstniku poliitiline tegevus: ta lõi Maailma Apartheidivastaste Kunstnike Liidule (World Committee of Artists against Apartheid) rassilise diskriminatsiooni vastaseid postreid ning aitas korraldada Federació Sindical d’Artistes Plàstics de Catalunyas kampaaniat ehk seisis Kataloonia Kujutavate Kunstnike Liidu hoogtegevuses kunstnike õiguse eest teha ise oma loome üle otsuseid. 1990. aastail keskendus Tàpies eelkõige keraamilistele skulptuuridele, millest "Núvol i cadira" ("Pilv ja tool") osutus üheks monumentaalsemaks. Ta maalis ka Kataloonia paleele seinamaali "Les quatre cròniques" ("Neli kroonikat"), mille eest teda samuti tunnustati. Tàpiesi elust ja tööst tegi Gregory Rood BBC-le dokumentaalfilmi ning Reina Sofia muuseumis Madridis avati tema loomingust mahukas näitus, kuid tema teoseid eksponeeriti ka mujal maailmas, mistõttu kunstnik reisis sel kümnendil palju. Tàpies pälvis UNESCO Picasso medali.

2000. aastatel maalis kunstnik hoolimata kõrgest vanusest viljakalt edasi ning tema tolleaegsed teosed jõudsid kiiresti ka näitustele. Suur osa tema isikunäitustest leidis aset mehe kodumaal. Samal ajal külastas ta kunstikõrgkoole ning andis intervjuu Kataloonia televisioonis näidatud dokumentaalfilmi jaoks. Samuti ilmus uue aastatuhande esimestel aastakümnel kunstnikust ka kirjateoseid: Xavier Antichi sulest "Antoni Tàpies. En blanc i negre (1955–2003)" ("Antoni Tàpies. Mustvalgelt (1955–2003)") ning koostöös Indiana ülikooli kirjastusega anti esmakordselt välja ingliskeelne versioon Tàpiesi memuaaridest, mis olid algselt ilmunud katalaani keeles 1977. aastal. Ka elu viimastel aastatel maalis ta edasi ning tema päramised teosed olid välja pandud nii Toni Tàpiesi galeriis Barcelonas, Lelongi galeriis Pariisis kui ka tema enda asutatud Antoni Tàpiesi Sihtasutuses. Tema kirjatööd kunstist, poliitikast ja ühiskonnast koguti teoseks "Antoni Tàpies Memòria personal. Fragment per a una autobiografia (Obra escrita completa. Volum I)" ("Antoni Tàpies. Memuaarid. Katkendeid autobiograafiaks (Kogutud teosed. Köide 1)"). 2010. aastal andis Hispaania kuningas Juan Carlos I talle markii tiitli.^[2]

Tàpiesi looming rabab materjalide mitmekesisusega: liiv, tekstiilid ja marmoritolm muutsid teosed kontrastseks ja silmapaistvaks. Värvide vallas jäi kunstnik maalähedaseks, kasutades enamjaolt pruune, halle, musti ja ookerkollaseid toone. Mitmesugused lõuendini kriimustatud hieroglüüfe meenutavad märgid, matemaatilised valemid ja tekstid, ent ka ühtselt mõistetavad sümbolid nagu ristid või lindude siluetid annavad Tàpiesi rahulikele ja kahemõõtmelistele maalitaustadele nii sala- kui ka eripära.^[8]

Kunstniku esmased teosed on tugevalt inspireeritud sürrealismist ja dadasismist. Tema selle aja loomingut iseloomustavad lapselikud kritseldused maalitud taustal ning annavad tugevalt tunda Joan Miró ja Paul Klee abstraktse ekspressionismi mõjutustest. Tàpiesi varasemad teosed, näiteks "Gran pintura" (1958) ehk "Suur maal", koos suuresti kollaažidest õhukestel papitükkidel.

Mida rohkem kunstnik tuntust kogus, seda enam liikus tema looming informalismi suunas, olles üks esimesi, kes maalidele mittetraditsioonilistest esemetest motiive loob. Ehkki tema loominguga võib paralleele tõmmata arte povera ehk vaese kunsti suuna levikuga Euroopas ning abstraktse ekspressionismiga Ameerika Ühendriikides, tõestas Antoni Tàpiesi korduvalt, et tema teosed on omanäolised ja uuenduslikud. Kunstniku käekiri, mida kutsutakse ka nimega pintura matèrica ehk maal materjalidest, on huvitav ka sellepoolest, et iga sõna ja sümboli kõrvutiolek või üleüldine paiknevus on kunstniku jaoks tähtsa kaaluga ja täielikult läbi mõeldud, ent ta keeldus seda selgitamast, toonitades, et igal kunstivaatlejal on tarvis sellest ise järeldusi teha ja peidetud sõnumitele oma tähendus leida.^[10]

Kunstniku teosed väljendasid suuresti universaalseid tõdesid ja motiive, kuid suur hulk loomest paljastas tema isikliku dialoogi oma identiteedi ja Kataloonia-vaimsuse vahel, viies nõnda kokku kaasaegse kunsti ja ajaloo. 1970. aastate teosed on eriliselt läbi immutatud poliitiliselt mässuliste teemadega ning kirjeldavad Tàpiesi vastumeelsust Franco režiimile. Üks hea näide seesugustest veendumustest on "l' esperit català" (1971) ehk "Kataloonia hing", maal kujutab oma kollase tausta ja veripunaste triipudega Kataloonia iseseisvuslippu, millele on omakorda kirjutatud grafiti stiilis poliitilisi lühitekste: esile torkavad sõnad “kultuur”, “demokraatia” ja “vabadus”.

Popkunsti ja kontseptualismi levikuga muutus Tàpiesi armastus n-ö maal materjalist vastu sõna otseses mõttes suuremaks. Kunstnik kasutab oma teostes liiva, marmoritolmu asemel hoopiski igapäevaseid esemeid, nagu mööbel, redelid ja ämbreid. Tema teostes on endiselt märgata poliitilisi tagamaid, tumedust, kurbust ning viha ja surma. Suurepärased näited sellest ajaperioodist on "Palla i fusta" (1970) ehk “Puit ja kõrs” ja "Rinzen" (1993) ehk “Äkiline ärkamine”.

Mitmetähenduslikkuse armastajana oli Tàpiesi eesmärk dešifreerida loodust ja paljastada igapäevaesemete ilu. Olles inspireeritud idamaisest filosoofiast, keskendus ta oma hilisemates teostes inimeksistentsi tähendusse ning indiviidi ja looduse vahelisse suhtesse. Vanaduspõlves kirjeldas kunstnik oma teostes aja ja looduse kaduvust ning kujutas ebatäielikke kehaosi, tuletades vaatajaile meelde inimkeha haprust.^[10]

• 
  Teos "Sokk" (1991) Tàpiesi sihtasutuses Barcelonas
• 
  Kunstniku joonistus Kataloonia paviljonile
• 
  "Peegeldusruum"
• 
  "Püksid kuivamas" (1971)
• 
  "Budellera vapp" (1988, disain aastast 1971)
• 
  "Rist 31"

• 1981 – Wolfi auhind kunstide valdkonnas
• 1990 – Astuuria printsessi auhind
• 1994 – Rovira i Virgili Ülikooli audoktor
• 2003 – Velázquezi auhind
• 2010 – markii tiitel

Antoni Tàpies abiellus 1954. aastal Teresa Barba Fabregasiga.^[2] 1956. aastal sündis neil poeg Antoni Tàpies Barba, kellest sai arst ja luuletaja.^[11] 1958. aastal sündis tütar Clara Tàpies Barba^[2] ning 1960. aastal poeg Miquel Tàpies Barba, kellest sai pärast isa surma Antoni Tàpiesi Sihtasutuse direktor.^[12]

• Informalism
• Abstraktne ekspressionism
• Dadaism
• Skulptuur