Sümbol

See artikkel räägib traditsioonilisest sümboli mõistest; Peirce'i mõiste kohta vaata artiklit Sümbol (Peirce); matemaatika mõiste kohta vaata artiklit Sümbol

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sümbol (vanakreeka sõnast σύμβολον symbolon, ’märk, tunnus’) ehk võrdkuju on märk, mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel. Klassikalise Charles Peirce’i märkide klassifikatsiooni kohaselt on sümbol üks kolmest peamisest märgitüübist indeksi ja ikooni kõrval.

Erich Fromm jagab sümbolid kolmeks^[1]:

• konventsionaalsed sümbolid (kasutatakse näiteks matemaatikas ja tootmises);
• juhuslikud sümbolid (sümbol saab ajutise tähenduse, näiteks sümboli võrdsustamine arvuga);
• universaalsed sümbolid (sümboli ja tema tähenduse vahel on kindel seos).

Ideeliselt on sümbol (võrreldes konventsionaalsete märkidega) siiski ikoonilise komponendiga. Näiteks sobivad õigluse sümboliks pigem kaalud kui mõõk, sest kaalud sisaldavad olemuslikult tasakaalu mõtet; seevastu mõõka on kasutatud kättemaksu ja karistuse sümbolina. Kaalud, mõõk ja suletud silmadega õiglusjumalanna üheskoos sümboliseerivad aga õigusemõistmist. Samas on näiteks valge tuvi Piiblis ja rahuliikumises vastavalt leppimise ja rahu sümboliks, kuigi tuvil ühelt ning leppimisel ja rahul teiselt poolt puuduvad niihästi väline sarnasus kui ka sisuline seos. Sümboli tähendus sõltub enamasti kontekstist (eelmises näites on selleks kas Piibel või rahuliikumine). Näiteks võib punane värvusena sümboliseerida nii armastust, verd (verevalamist) kui ka kommunistlikku liikumist.

Sümbol on ka mingi mõiste või suuruse tähis. Näiteks ööpäeva sümbol on d.

Terrence Deaconi esitatud märgiprotsesside evolutsiooni käsitluse kohaselt on sümbolite kasutamise võime aluseks keelevõimele ja seega inimese kujunemisele. Evolutsiooniline (aga ka ontogeneetiline) üleminek indeksiaalselt suhtlemiselt sümbolilisele on Deaconi järgi seotud sümbolilise läve ületamisega.

Enne sõnade ja tähtede õppimist kasutasid inimesed suhtlemiseks pilte ja joonistusi. Erinevatel joonistustel oli kindel tähendus, millega sai alguse sümbolite kasutamine.^[2] Esimeste sümbolitena kasutati koopamaalinguid. Vanimad teadaolevad koopamaalingud on leitud Chauvet' koobastest Lõuna-Prantsusmaal.^[3] Nende vanuseks hinnatakse umbes 30 000 aastat.

Rooma keisririigi ajal hakkas levima kristlus. Kuna kirjaoskajaid oli vähe, oli kristluse arendamine raske. Lahendusena loodi "vaeste piibel", kus sümbolite abil piiblitõdesid edastati. Sellisel viisil oli edastatav sõnum kõigile arusaadav. Tekkis mitmekesine ja elulähedane keskaja sümboolika.^[4] Et kirjaoskus oli madalal tasemel, siis oli tähestik oluline sümbol, mida kasutati ka kaitsena.^[1]

Sümbolid jagunevad tüübi järgi ikonograafilisteks, piktograafilisteks, kartograafilisteks, ideograafilisteks, tüpograafilisteks ja fonograafilisteks.^[5] Sümbolitena kasutatakse erinevaid elemente. Näiteks kasutatakse sümbolitena arve. Keskajal olid erilise tähendusega arvud ühest neljateistkümneni, 24, 40, 70, 100 jt. Näiteks arv 3 on püha arv ja see sümboliseerib Jumalat (maailm koosneb taevast, maast ja veest; inimene koosneb kehast, hingest ja vaimust), arv 13 sümboliseerib ebaõnne ja reetmist (13. mees pühal söömaajal oli reetur).^[1] Lisaks arvudele kasutati sümbolitena veel värve, loomi ning puu- ja köögivilju.^[4] Värvid on oma sümboolse tähenduse saanud muistsetest aegadest. Värvisümbolid on üks universaalsemaid sümbolite süsteeme, samas on erinevates kultuurides värvidel erinev tähendus. Kui näiteks punast värvi peetakse ergutavaks, siis sinise värviga sümboliseeritakse rahulikkust. Samas on punane värv ka sõja ja tule sümboliks ning sinine värv sümboliseerib ka haigust ja surma (näiteks väljend ’sinine esmaspäev’ sümboliseerib nurjumist või ebaõnnestumist).^[1] Vikerkaar on tavaliselt hea märk.^[6]

Kasutatakse ka visuaalseid sümboleid, näiteks eestlased kasutasid viisnurga kujutist kaitsemärgina. Viisnurk sümboliseerib inimese kuju, mille käed ja jalad on väljasirutatud. Kuusnurk või kuuskand on Eesti üks levinumatest nõiamärkidest, lisaks kasutatakse seda näiteks judaismis ja budismis püha märgina. Ring tähistab igavikku ja kõiksust, lisaks märgitakse sellega päikest ja kuud.^[1]

Matemaatikas, keemias ja füüsikas kasutatakse sümbolitena nii araabia kui ka kreeka tähti. Kokkulepete alusel kasutatakse mingi nähtuse või suuruse iseloomustamiseks kindlaid tähiseid. Näiteks tähistatakse matemaatikas sümboliga "S" mingi kujundi pindala, füüsikas sümboliga "v" füüsikalist suurust kiirus ning keemias sümboliga "n" aine moolide arvu. Samas pole kõik sümbolid erinevates kohtades sama tähistusega. Näiteks on füüsikalisel suurusel võimsus mitu erinevat tuntud sümbolit ("P" ja "N").

Sümboleid kasutatakse ka spordis. Näiteks olümpiamängude sümbolid on lipp, olümpiatuli, hüüdlaused, spetsiaalsed kaubad jne. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) kasutab neid sümboleid olümpiamängude reklaamimiseks. Olümpiamängude moto on fraas "Citius, Altius, Fortius", mis ladina keelest tõlgituna tähendab 'Kiiremini, kõrgemale, tugevamini'.^[7] Selle moto esitaja oli Pierre de Coubertin, kelle sõnul tähistavad need kolm sõna moraalse spordi ilu.^[8] Coubertin esitas ka olümpiamängude sümbolina olümpialipu, milleks on valgel taustal olevad viis erineva värvusega ringi, mis on üksteisega "kokku seotud". Viis värvi sümboliseerivad viit maailmajagu (Aafrika, Aasia, Ameerika, Austraalia ja Euroopa).^[9] Lipu heiskamisel olümpiamängude avatseremoonial mängitakse olümpiahümni, mis on samuti olümpiamängude sümbol. Kuigi hümni mängiti juba esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel Ateenas 1896. aastal, kinnitati see muusikapala ametlikuks olümpia hümniks alles 1957. aastal. Olümpia üheks sümboliks on ka olümpiatuli ja selle teekond. Olümpiatuli süüdatakse mitu kuud enne olümpiamängude algust Kreekas, Olympias. Tuli saadakse päikesekiirte koondamisel ühte punkti, kus asub tõrvik. Pärast tule süütamist liigub olümpiatuli läbi erinevate paikade, kuni lõpuks olümpiamängude avatseremooniale jõudes olümpiamängude tõrvik süüdatakse. Tõrviku tuli põleb kuni lõputseremooniani olümpiamängude lõpus.^[10] Uuemad sümbolid on maskott, vanne, embleem, plakat jne.

Euroopa sümbolite alla kuuluvad Euroopa lipp, hümn, Euroopa päev ja Euroopa Liidu juhtlause. Lipul on sinisel taustal ringikujuliselt 12 kuldset tähekest, mis sümboliseerivad Euroopa rahvaste ühtsust. Tähtede arv ei ole liikmesriikide arvuga seotud.^[11] Euroopa hümn on Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia tunnusmeloodia, mis on muusika luuletusele "Ood rõõmule". Hümnil aga sõnu pole, on vaid muusika. Hümni eesmärk on Euroopa Liidu riikide ühiste väärtuste tähistamine.^[11] Euroopa päeval (9. mai) on Schaumani deklaratsiooni aastapäev ning sellega tähistatakse Euroopa ühtsust ja rahu. Euroopa päeva tähistamiseks korraldavad Euroopa Liidu institutsioonid igal aastal maikuus avatud uste päevasid.^[11] Euroopa Liidu juhtlauseks on "Ühinenud mitmekesisuses", mis sümboliseerib eurooplaste ühinemist Euroopa Liiduks ning erinevate kultuuride ja traditsioonide mõjul elu rikastamist. Lause on tõlgitud kõikidesse Euroopa Liidu riikide keeltesse.^[11]

Rahvuslikud sümbolid on näiteks eepos, mütoloogia, loodus, kirjakultuur, rahvaluule jne.^[1] Eesti riigi sümboolikasse kuuluvad riigi lipp, vapp ja hümn. Lipp märgib kuuluvust riiki, vapp riigivõimu kehtivust ja riigi toimimist ning hümn ülistab riigi rahvast ja kultuuri.^[12] Lipu kolm värvi on sinine (sümboliseerib selget taevast ja usku tulevikku), must (sümboliseerib mulda) ja valge (sümboliseerib puhtust ja lootust). Vapil on kaks kuju, milleks on suur ja väike riigivapp. Mõlemal on kuldsel kilbil kujutatud kolme sinist lõvi. Vappide erinevus on see, et suure vapi kilbi all on kaks ristuvat kuldset tammeoksa. Väikesel vapil tammeoksad puuduvad. Hümni helilooja on soomlane Fredrik Pacius, laulule kirjutas eestikeelsed sõnad Johann Voldemar Jannsen. Hümni lauldi esimest korda avalikult esimesel üldlaulupeol 1869. aastal.^[13]

Lisaks riiklikele sümbolitele on kasutusel ka rahvussümbolid, milleks on rahvuslind, rahvuslill ja rahvuskivi. Eesti rahvuslind on suitsupääsuke, mis sümboliseerib vaba taevalaotust ning õnne. Rahvuslilleks on rukkilill. Kuna rukkilill on seotud rukkiga, sümboliseerib rukkilill musta leiba. Rahvuskiviks on paekivi, sest Eestis on suured paekivivarud. Ka Tallinna vanalinna hooned on enamasti ehitatud paekivist.^[13]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Sümbol

• märk
• tingmärk
• indeks
• ikoon
• semiootika
• sümbolism
• sümbolite loend
• Matemaatiliste sümbolite loend
• logo
• kanji