Meel

Eestikeelne sõna 'meel' pärineb läänemeresoome-permi sõnatüvest,^[1] seega ajast umbes neli tuhat aastat tagasi,^[2] olles üks vanimaid säilinud sõnatüvesid meie keeles.

Eestikeelsel sõnal meel on palju tähendusi. See tuleneb nii selle sõna ürgsusest kui ka selle abstraktsusest. Selle tähendusi pole võimalik taandada sarnaste sõnade tähendustele teistes keeltes. Vrd inglise mind ’meel, aru, mõistus, vaim; arvamus’ või saksa Sinn ’meel; mõte, tähendus, huvi, kalduvus’, vene чувство ’meel, aisting’ ja душа ’hing, süda, meel’. Ladinakeelsest sõnast mens ja sanskritikeelsest manas on tulenenud paljud sarnased sõnad indoeuroopa keeltes. Vanainglise keeles tähendas gemynd algselt mälu. 14.–15. sajandil selle tähendus laienes ning sõna mind hakkas tähendama ka vaimset võimekust, tahet ja tundeid.^[3] Eestikeelse sõna meel puhul saab rääkida selle erinevate tähenduste gruppidest.^[4]

1. Meeleline taju, võime aistida, võtta vastu, tajuda, tunnetada ja eristada aistinguid meeleelundite abil – kuulda, tunda, näha, maitsta, haista – haistmismeel, kompimismeel, kuulmismeel, maitsmismeel, nägemismeel.

  Pikemalt artiklis Meeled

See tähendus on suhteliselt uus, laienenud saksakeelse Sinn eeskujul tõlkevastena ja sel viisil on tuletatud ka teisi liitsõnu tunnetuse ja mõistmise kohta: huumorimeel, ilumeel, kunstimeel, rütmimeel, ajameel, vormimeel, värvimeel jmt.

2. Loomus, laad, vaim – esineb väljendites tundlik, erk meel; järeleandlik, alandlik, tasane, leplik meel; äkiline meel; unistav meel, õiglane meel, kriitiline meel vmt. Miski võib olla meeliköitev, meeliülendav jmt.

3. Tunne, tuju – esineb väljendites meeleolu, meeleseisund, hea meel, ebameeldiv. Meel võib olla rõõmus, paha, murelik, nukker, mõru, hapu. Meel läheb või muutub raskeks, kurvaks, härdaks, kergemaks. Miski võib teha meele tusaseks, haigeks, kibedaks. Pahameel, isemeel, mässumeel. Rahumeelsus, halemeelsus, kade meel, pikk meel, kurb meel, hale meel, tusameel. Raskemeelsus, meelehärm. Meeleliigutus, meelerahu. – Ilma täiendavate täpsustusteta esineb see tähendusgrupp enamasti heas, rõõmsas tähenduses: meelsasti, meeleldi, meeldiv, meelepärane, kellegi meele järele või meelevallas olemine, meelitamine; ka meelelahutus, meeleülendus jmt.

  Pikemalt artiklis Emotsioon

  Pikemalt artiklis Tundmus

4. Tahe, soov – esineb väljendites meelega, hea meelega, vastumeelselt (vastu tahtmist), isemeelsus, meelekindlus, avameelsus jmt.

  Pikemalt artiklis Tahe

5. Teadvus, tunnetusvõime, mõistus, aru – esineb väljendis meelekoht (viidates meele asukohale peas); kuid sellises tähenduses esineb pigem eitusena, vastava võime puudumisena: meelest ära olemine, meelemärkuseta (pole võimalik märgata meele toimimist; teadvusetu inimese enda meel pole võimeline midagi märkama), meeleheide, hajameelsus, meeltesegadus, pole meelemõistuse juures, meeletu, poolemeelne, nõdrameelne jmt. Aru või mõistuse puudumisele viidatakse ka näpuga näidates meelekohale. Folklooris (rahvalauludes, vanasõnades, mõistatustes jm) esineb "meel" ja sellega seotud sõnad peamiselt selles tähenduses: “Viis on, viis on, vennikene, / Viis on vaimulla vajane: / Kiel on suusta, meel on päästa, / Rinde alla ei südanda, / Südamell ei ingekesta, / Ingel ei elu aseta.” (ERIII:81, Ha1); "Laula, laula, suukene, / ilutse, südamekene, / mõlgu, marja meelekene..."

  Pikemalt artiklis Teadvus

  Pikemalt artiklis Mõistus

  Pikemalt artiklis Aru

6. Mõte; arvamus, seisukoht; mõttelaad, mõtteviis – esineb väljendites seda meelt või ühel meelel olemine, meeleavaldus, meelsus, üksmeel, meeleparandus, meelemuutus jmt.

7. Mälu – esineb väljendites meeles pidamine, meelde jätmine, meeles olemine, meeles kandmine, meeles mõlkuv, meelest ära minemine, meelde turgatamine jmt.

  Pikemalt artiklis Mälu

Uku Masingut intrigeerisid eesti keele väljendid "meelt lahutama" ja "meelelahutus": „ja kui te mõtlema hakkate, küsima, mida see tähendab, siis saate alles aru, et see on üks väga imelik väljend. See tähendab ju lihtsalt: te võtate oma mõistuse või oma selle hinge, mis teil pääs, lahutate iseendast. Siis see saab vabalt toimida ning see ongi „meelelahutus”. Meel ei ole koormatud enam millegagi, tal on vabadus. (...) Lahutatud meel on ainuke osa inimesest, mis võib lõbu ja mõnu tunda. Meelekergus (lõbu ja mõnu) on intellektuaalsed nähtused.”^[5]

Ene Vainik ei nõustu Uku Masingu käsitlusega: "Mitmekülgne on meele tähendus ka väljendis meelt lahutama ja meelelahutus. Ühest küljest on see seotud tundetasandil lahedama ja lahkem olemisega, teisest küljest aga ka liigtõsistest ja kramplikest mõtetest, mälupiltidest ja suhtumistest vähemalt mõneks ajaks eemaldumisega. Meelelahutus peaks tegema meie meele lahedamaks ja lahkemaks mitmes mõttes. Just väljendi meelt lahutama väärtõlgendamises seisnebki Uku Masingu eksitus: meelelahutus ja meelt lahutama ei tulene mitte sõna lahutama tähendusest ’lahku viima’ ega ’lahku võtma’, vaid hoopis erinevast tähendusest ’lahedamaks muutma’."^[6] Ene Vainikule tundub tõenäolisem võimalus, et sõna meel võtsid kasutusele hoopis meie siirdlastest esivanemad, laenates alg-balti tüve *mel-, mis tähendas ’keelepära’ või ’kurgunibu’.^[7]

Sõna meel on äratanud huvi veel mitmetes õpetlases^[8] Urmas Sutrop juhib Hans-Peter Hasenfratzi uurimusele tuginedes^[9] tähelepanu ka sellele, et mentaalseid fenomene tähistavate sõnade tähendused on muutunud ka heebrea, kreeka, ladina ja paljudes teistes keeltes läbi aegade.^[10]

• Hing
• Vaim
• Teadvus
• Aru
• Inimene
• Isiksus
• Kuues meel