Kapitalism
Kapitalism on tootmisvahendite eraomandusel põhinev, lisaväärtuse või kasumi suurendamisele suunatud majandussüsteem.[1] Kapitalismi iseloomustavad palgatöö, vabatahtlik kaubavahetus, hinnasüsteem, turukonkurents ja eraomand.[2] Kapitalistlikus turumajanduses mõjutavad majandusotsuseid ja investeeringuid tootmisvahendite omajad, kuid hinnad ja toodangujaotus sõltuvad turul konkureerivatest teenuseosutajatest ja ettevõtetest.[3]
Majandusteadlased, poliitökonoomid, sotsioloogid ja ajaloolased lähtuvad kapitalismi analüüsides eri seisukohtadest ning on seega tunnustanud ka eri kapitalismivorme. Eri kapitalismivormid on näiteks laissez-faire ehk vabaturumajandus, heaolukapitalism ja riigikapitalism. Vormide vahelised erinevused väljenduvad suhtumises turuvabadusse, riigiomandisse ning riigipoolsetesse sanktsioonidesse.[4] Turukonkurentsi, riikliku sekkumise, turgude reguleerimise ning riigiomanduse osakaal majandussüsteemis varieerub seega vormiti.[5] Turuvabadus ja eraomandi fikseerimine sõltuvad seadustest ja majanduspoliitikast. Enamik tänapäeva kapitalistlikest majandussüsteemidest on segamajanduslikud – vabaturumajandust tasakaalustatakse riikliku sekkumisega.[6]
Turumajandust on ajaloo vältel rakendatud koos eri valitsusvormidega. Tänapäeva kapitalistlikud ühiskonnad on aga tekkinud pärast tööstusrevolutsiooni ning rajanevad rahapõhistel suhetel ning ühiskonna jagunemisel paljuliikmeliseks töölisklassiks ja rikkaks kapitalistlikuks eliitklassiks. Kapitalistlikud majandussüsteemid domineerivad läänemaailmas ka praegu.[7]
Kapitalismi on palju kritiseeritud, sest kapitalistlikus süsteemis koondub osade arvates võim eliitklassist vähemuse kätte, kes töölisklassist enamust ekspluateerib. On ette heidetud, et kapitalism peab tulu sotsiaalsest hüvest ja keskkonnahoidlikkusest tähtsamaks. Seetõttu on kriitikud ka väitnud, et kapitalism tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ja majanduslikku ebastabiilsust. Pooldajad aga vaidlevad vastu, väites, et turukonkurentsi tõttu jõuavad tarbijateni paremad tooted ja teenused ning et kapitalism soodustab majanduskasvu, olles seejuures senimaani efektiivseim süsteem ressursside jaotamiseks.[8]
Tunnusjooned
muudaKapitalistlikus majandussüsteemis domineerib isiklik rahateenimishuvi, millest tehingute tegemisel juhindutakse.[9] Turgu suunavad tarbijate soovid ja vajadused.[10]
Ajalugu
muudaKapital on vähesel määral eksisteerinud juba sajandeid.[11] Vahetuskapitali alus on väga pikka aega olnud lihtne kaubavahetus ja -toodang. Karl Marxi järgi algas kapitalistlik ajastu 16. sajandil, mil väikekaupmeeste ja -poodide tegevus pani aluse kapitalistliku ühiskonna tekkele.[12] On teada, et palgatöö oli olemas ka enne kapitalistlikku tööstust, mistõttu pidid eksisteerima ka kapital ja kommertskaubandus, kuid viimased ei domineerinud ühiskondlikus tootmisprotsessis ning ei tekitanud seega ka tööstuslikku pööret. Nüüdisaegne kapitalism pärineb renessansiajastu kapitalismivormidest: põllumajanduslikust kapitalismist ja merkantilismist.[13]
Valitsevaks majandussüsteemiks sai kapitalism 19. ja 20. sajandil tööstusrevolutsiooni tulemusena.[14]
Põllumajanduslik kapitalism
muudaFeodaalajastu maaviljelusel põhinev majandussüsteem hakkas 16. sajandi Inglismaal kardinaalselt muutuma – mõisasüsteemi lagunemisel koondusid maa-alad üha väiksema arvu aadlike kätte, kelle alad aina suurenesid. Teo- või pärisorjadest vasallid asendusid ajapikku palgatöölistega, mis aitas kaasa rahapõhise majanduse levikule. Uus süsteem avaldas survet nii maaomanikele kui ka töölistele, sundides neid tulu suurendamiseks maid arendama ja meetodeid parendama, et olla suuteline ka turukonkurentsis kasumit teenima. Erinevalt feodaalajastust, mil tugineti läänikorrale, hakkasid maa rentimise tingimused sõltuma majandusturu jõududest ja monopolidest.[15]
17. sajandiks oli Inglismaast kujunenud tsentraliseeritud riik, mida tugevdas süsteemne teedevõrk ja väga suur pealinn – London. Pealinn oli kogu riigi põhiline kaubanduskeskus, mistõttu arenes välja suur siseturg. See eristas Inglismaad Mandri-Euroopast, kus valitses ikka veel killustunud läänikord.[16]
Tööstusühiskonna kapitalism
muuda18. sajandi keskpaigas hakkasid majandusteadlased merkantilismi põhimõtetele vastu vaidlema, sealhulgas seisukohale, et maailma varaline väärtus on konstantne ning et üks riik saab seetõttu oma rikkust suurendada vaid teise riigi arvelt.
Tööstusrevolutsiooni ajal nihkus ülekaal kaupmeestelt töösturitele, mistõttu hakkas vähenema gildide ja kaupmeeste ning tsunftide ja käsitööliste tähtsus. Nende asemel arenes industriaalkapitalistlikus süsteemis välja tehastootmine, mida iseloomustab näiteks tööülesannete rutiinsus. Industriaalkapitalism muutis kapitalistliku tootmisviisi kogu maailmas valdavaks.[17]
Nüüdisaegne kapitalism
muudaKapitalismi levikut hoogustas globaliseerumine ning 18. sajandi lõpuks oli kapitalismist saanud valitsev majandussüsteem.[18] 20. sajandi lõpus tõrjus kapitalism kõrvale ka tsentraliseeritud plaanimajandussüsteemid ning on tänapäevaks laiaulatuslikem majandussüsteem, mille levinuim vorm läänemaailmas on segamajandus.[19]
Industrialisatsioonile omane globaliseerumine johtus suuresti 18. sajandi imperialismist. Ajal, mil järsk rahvastiku kasv nõudlust aina suurendas, võimaldas industrialisatsioon tarbeesemeid odavalt toota.[18]
Pärast esimest ja teist oopiumisõda hakkasid Briti impeeriumi kolooniad Euroopa eksportkaupa tarbima. Euroopa impeeriumide laienemine uutele piirkondadele tekitas juurdepääsu väärtuslikele loodusressurssidele, näiteks kummile, teemantidele ja söele. Peale selle suurendas uute alade vallutamine ka kaubavahetust Euroopa ja USA vahel.
Sel ajajärgul oli globaalne majandussüsteem tugevalt seotud kullastandardiga. Ühendkuningriik võttis standardi omaks juba 1821. aastal. Talle järgnesid Kanada 1853. aastal, Newfoundland 1865. aastal ning USA ja Saksamaa (de jure) 1873. aastal. Tänu uutele tehnoloogiatele, nagu telegramm, transatlantiline kaabel, raadiotelefon, aurulaev ja raudtee, levisid kaubad ja informatsioon ka ülemaailmselt.[20]
Pärast 1930. aastate globaalset majanduskriisi täitis riik kapitalistlikus süsteemis olulist osa. II maailmasõja järgne õitseng lõppes 1960. aastatel, kui tekkis stagflatsioon.[21] Monetarism muutus maailmas populaarsemaks, eriti Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri ametiajal.
Harvardi õppejõu Shoshana Zuboffi arvates on tärkamas uus kapitalismivorm – järelevalvekapitalism, kus järelevalve kaudu kogutud andmeid kasutatakse tulu teenimiseks. See uus vorm avastati tõenäoliselt Google’is, kus seda ka edasi arendati.[22]
Kapitalismi suhe demokraatiaga
muudaDemokraatia ja kapitalismi suhe on vaidluskohaks nii teooriate kui ka poliitiliste liikumiste vahel. Demokraatliku rahu teooria järgi ei sõdi demokraatlikud riigid üldjuhul teiste demokraatlike riikidega, aga kriitikud väidavad, et enamjaolt säilib rahu hoopis poliitilise sarnasuse või stabiilsuse tõttu ega sõltu sellest, kas riigid on kapitalistlikud või mitte.[23]
Ka autoritaarse riigikorraga riikides on võimalik kapitalistlikku majandussüsteemi edukalt rakendada.[24] Näiteks on Singapuris tänu riigi konkurentsivõimelisele ja ettevõtjaid toetavale keskkonnale osutunud väga edukaks avatud turumajandussüsteem. Samas tuleb aga silmas pidada, et Singapuris on üheparteisüsteem ning väljendusvabadust ülemäära ei kaitsta – Singapuri meedia on suuresti riiklikult reguleeritud.[25] Edukas on olnud ka Hiina rahvavabariik, kelle erasektor on kasvanud hoolimata riigi autoritaarsest valitsusest.[26] Samuti kasvas majandus Augusto Pinochet' diktatuuri ajal Tšiilis, kuid samas suurenes ka ebavõrdsus, sest Pinochet kasutas majanduse arendamiseks autoritaarseid valitsemisvõtteid.[27]
Turg
muudaVabaturumajanduses ei reguleerita üldjuhul turukonkurentsis välja kujunenud hinnasüsteeme. Seevastu segamajanduses, kus turg on samuti esikohal, sekkub mingil määral ka riik, et parandada turu läbikukkumisi, suurendada ühiskondlikku heaolu, säästa loodusressursse ning finantseerida avalikkuse julgeolekut. Riigikapitalistlikes süsteemides toetutakse turu iseregulatsioonile vähe: kapitali ringlemise tagavad eelkõige riigi omatud ettevõtted ja/või kaudsed majandusplaanid.[28]
Pakkumine on teenuse või toote hulk, mis on müügiks olemas. Nõudmine on toote või teenuse hulk, mida tarbija mingi kindla hinna eest on nõus ostma. Hinnad tõusevad, kui nõudmine ületab pakkumise, ja kukuvad, kui pakkumine ületab nõudmise. Turgu võib pidada isereguleeruvaks, kui hinna ja hulga vahel saavutatakse uus tasakaal.[29]
Konkurents tekib, kui enam kui üks tootja müüb sarnast või sama toodet samadele tarbijatele. Kapitalismiteoorias viib konkurents uuenduste ja madalamate hindadeni. Konkurentsita võib tekkida monopol või kartell. Monopol tekib, kui kogu toodangut pakub turul vaid üks ettevõte või tootja. Sel juhul kontrollib see üks ettevõte vabalt toodangu hulka ja hinda, sest puudub konkurents tarbijate üle. Kartell on grupp ettevõtteid, kes tegutsevad koos, et toodangu hulka ja hinda monopolistlikult kontrollida.[30]
Nõudmine ja pakkumine
muudaKapitalistlikes majandussüsteemides määravad toote või teenuse hinna nõudmine ja pakkumine.
Nõudmisel ja pakkumisel on neli põhireeglit.
- Kui nõudmine suureneb ja pakkumine jääb samaks, on tootest/teenusest puudus ja selle hind tõuseb.
- Kui nõudmine väheneb ja pakkumine jääb samaks, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
- Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine suureneb, on toodet/teenust liiga palju ja selle hind langeb.
- Kui nõudmine jääb samaks ja pakkumine väheneb, on toodet/teenust liiga vähe ja selle hind tõuseb.[31]
Kapitalism kokkuvõtlikult
muudaKapitalistlikku majandussüsteemi ja tootmisviisi saab kokkuvõtlikult kirjeldada viie punktiga.
- Kapitali kogumine – tootmise eesmärk on tulu teenimine.
- Tarbeesemete tootmine – toodetut vahetatakse turul raha või teenuse vastu, prioriseerides vahetusväärtust, mitte kasutusväärtust.
- Tootmisvahendite eraomandus ja palgatööliste rohkus.
- Raha investeerimine tulu saamiseks.
- Hinnasüsteemide kasutamine ressursside jagamiseks konkureerivate ettevõtete vahel.[32]
Vaata ka
muuda| Tsitaadid Vikitsitaatides: Kapitalism |
Viited
muuda- ↑ Rosser, Mariana V; Rosser, J Barkley (2003). Comparative Economics in a Transforming World Economy. MIT Press. Lk 7.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Heilbroner, Robert L;Steven N. Durlauf;Lawrence E. Blume (2008). The New Palgrave Dictionary of Economics (Teine trükk). Palgrave Macmillan.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Ingliskeelne definitsioon sõnale ,,kapitalism"".
- ↑ Paul R. Gregory; Robert C. Stuart (2013). Gregory and Stuart, Paul and Robert. South-Western College Pub. Lk 107.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Macmillan Dictionary of Modern Economics (Kolmas trükk). 1986. Lk 54.
- ↑ Stilwell, Frank (2002). Political Economy: the Contest of Economic Ideas (Esimene trükk). Melbourne, Austraalia: Oxford University Press.
- ↑ Kidani, Alula Berhe (2017). "SWEG Conference on Economic Reforms". Sudan Vision. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.
- ↑ Bakan, Joel 2006. Dokumentaalfilm The Corporation.
- ↑ ERR, Andres Reimann | (25. märts 2024). "Doktoritöö: üleilmne tants õigussüsteemidega toidab finantskapitalismi". ERR. Vaadatud 26. märtsil 2024.
- ↑ "The contradictions of capitalism".
- ↑ Warburton, David (2003). Macroeconomics from the beginning: The General Theory, Ancient Markets, and the Rate of Interest. Pariis: Recherches et Publications. Lk 49.
- ↑ Mandel, Ernest (2002). "An Introduction to Marxist Economic Theory". Resistance Books. Google'i raamat (ingliskeelne).
- ↑ "Cradle of capitalism". The Economist. 16. aprill 2009.
- ↑ "How did capitalism help bring about the Industrial Revolution?". Socratic. 27. august 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.
- ↑ Brenner, Robert (1982). The Agrarian Roots of European Capitalism. Past & Present.
- ↑ http://studyres.com/doc/9923114/capitalism-economic-system-www.assignmentpoint.com-capita...
- ↑ Burnham, Peter (2003). Capitalism: The Concise Oxford Dictionary of Politics. Oxford University Press.
- ↑ 18,0 18,1 James, Paul; Gills, Barry (2007). Globalization and Economy, Vol. 1: Global Markets and Capitalism. London: Sage Publications.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Definitsioon sõnale ,,kapitalism"". Encyclopædia Britannica. 2014.
- ↑ Bordo, Michael D; Eichengreen, Barry; Irwin, Douglas A (1990). Is Globalization Today Really Different than Globalization a Hundred Years Ago?.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Barnes, Trevor J (2004). Reading economic geography. Blackwell Publishing. Lk 127.
- ↑ Zuboff, Shoshana (2016). "Google as a Fortune Teller: The Secrets of Surveillance Capitalism". Frankfurter Allgemeine Zeitung.
- ↑ Kaminski, Joseph. Capitalism and the Industrial Revolution.
- ↑ Mesquita, Bruce Bueno de (2005). "Development and Democracy". Foreign Affairs. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2008.
- ↑ "Transparency International". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. detsember 2020.
- ↑ "Businesses Under Capitalist Systems".
- ↑ Klein, Naomi (2008). The Shock Doctrine: The Rise of Disaster Capitalism.
- ↑ Fulcher, James (2004). Capitalism A Very Short Introduction. Lk 58.
- ↑ "Supply-Demand Market Equilibrium".
- ↑ "Cartel Theory of Oligopoly".
- ↑ Besanko, David; Braeutigam, Ronald (2010). Microeconomics (Neljas trükk).
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Althusser and the Renewal of Marxist Social Theory (e-raamat)".