Kaks Eestit

"Kaks Eestit" oli 26 sotsiaalteadlase avalik pöördumine 23. aprillil 2001 ajalehes Postimees, kus deklareeriti võimu võõrandumist rahvast ning Eesti ühiskonna jõudmist "poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi".^[1]

Teadlased osutasid vaesuse probleemile, poliitilise vastutuse puudumisele ning noorte väljarändele ja iseloomustasid seda statistikaga rahulolust demokraatia ning riigi institutsioonide suhtes. Ideoloogiliselt süüdistati valitsejaid "varakapitalistlikus individualismis" ja pandi ette sotsiaalsete probleemidega tegelemist objektiivse teadusliku analüüsi alusel, et murda välja "kahestumise nõiaringist". Seejuures nähti ühendaja rolli presidendil, kes peaks aitama vältida mandumist "liivakastivabariigiks".

Lähtuvalt allakirjutanute arvust ja 40 kirja eeskujul on pöördumist nimetatud ka 26 kirjaks.

Pöördumisele kirjutasid alla Aili Aarelaid, Eiki Berg, Klara Hallik, Malle Järve, Ülo Kaevats, Voldemar Kolga, Katrin Kivimaa, Juhan Kivirähk, Jüri Kruusvall, Mikko Lagerspetz, Katrin Paadam, Marje Pavelson, Iris Pettai, Tiiu Pohl, Ivi Proos, Tiina Raitviir, Andrus Ristkok, Rein Ruutsoo, Andrus Saar, Ellu Saar, Erik Terk, Ene Tiit, Anu Toots, Raivo Vetik, David Vseviov ja Rein Vöörmann.

Kahe Eesti manifest pakkus järgnevatel aastatel korduvalt avalikku kõneainet, sj poliitikud valdavalt mõistsid sellise ühiskonda lõhestava pöördumise hukka ning kahtlesid selle teaduslikus adekvaatsuses, samas avaldati sõltumatute teadlaste poolt selle väiteid toetavaid empiirilisi uurimusi.^[2][3][4]

Mark Soosaar korraldas pöördumisele järgnenud Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 2002 näituse raames "Kaks Eestit. Printsi ja kerjuse mäng" Pärnu Uue Kunsti Muuseumis vastuvõtu "teisele Eestile", kus pakuti võimalust võtta prügikastist söögiks leiba ja pirukat, maitsta praetud kaalika- ja kartulikoori, võtta kaasa humanitaarabi korras saabunud rõivaid. Ekspositsioonis näidati Mart Taevere videofilmi "Geoloogid", videoülesvõtteid presidentidest Lennart Merist ja Arnold Rüütlist kätlemas väljavalituid, laudalõhna tekitasid näitusesaalis kaks põrsast.^[5][6]

Kahe Eesti küsimusepüstitus on pakkunud kõneainet ka aastakümneid hiljem ja kuigi kahe Eesti vahelise eristuse täpne iseloom on jäänud vaidluste objektiks, on seostatud kahe Eesti pöördumist nihkega "mõnevõrra vasakpoolsema, ümberjagavama poliitika suunas" ning Res Publica tulekuga Eesti poliitmaastikule, aga ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna eliidivastase agendaga.^{[7][8][9][10]}