Harilik viinapuu

Harilik viinapuu on kiirekasvuline liaan, mis võib kasvada kuni 15 m kõrguseks. See võib looduses ronida puude tippu või laiutada horisontaalselt üle madalakasvuliste põõsaste. Vanematel vartel lõheneb koor ribadeks. Lehed on vahelduva asetusega. Lehed on lihtlehed. Kujult sõrmhõlmised, alt südajad ja leheserv on hambuline. Lehtede läbimõõt on kuni 5-20 cm ning leherootsud on pikad. Lehtedel on 3-5 teravnenud tippu. Need on pealt tumerohelised ja läikivad, alt helerohelised. Viinapuud kinnituvad toele köitraagudega.^[1]

 

Hariliku viinapuu õisik on ehituselt pööris, mis on kobarale sarnane liitõisik.^[2] Õied on pisikesed ning värvuselt rohekas-kollased. Harilik viinapuu on aga ühekojaline taim, mis tähendab, et ühel taimel on nii emas- ja isasõied. Õied on kahesugulised, mis tähendab, et õies on nii emakas kui ka tolmukad.^[1]

 

Vili on mari, mida tuntakse viinamarjana, mis on ovaalne, tavaliselt 2-5 seemnega. Looduslikel liikidel on marja läbimõõt 6 mm ja valmides muutub tumelillast kuni mustjaks. Hariliku viinapuu mari on suurem, kuni 3 cm pikk ja võib olla rohelist, punast või tumelillat värvi.^[3]

Looduslikult kasvab harilik viinapuu Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Anatoolias ja Kaukaasias.^[4] Selle kasulikkuse tõttu kasvatatakse seda üle maailma. Viinapuud kasvatatakse üle Euroopa, Aasia Anatoolias, Kaukaasias, Lähis-Idas ja Hiina rannikualadel, Aafrikas Vahemere põhjarannikul ja Lõuna-Aafrikas, Põhja-Ameerikas peamiselt rannikualadel, Lõuna-Ameerikas Tšiilis, Argentinas, Uruguays, Peruus ja Brasiilias ning Okeaanias kasvatavad ainult Austraalias ja Uus-Meremaal.^[5]

Harilik viinapuu vajab lauspäikest, et saada parimat võimalikku saaki.^[6] Kõige parem kasvukoht oleks tuulevarjus lõuna- või edela poolsel nõlval, mille read kulgevad põhjast lõunasse.^[7] Nõlval kasvades ei kimbuta taimi külm õhk ja voolab ka ära üleliigne vesi.^[8]

Viinapuud taluvad mitmesuguseid pinnasetüüpe, eeldusel, et need kuivavad kergelt ja ei jää liigniiskeks. Liivane viljakas muld on ideaalne. Halvemate muldade drenaaži on võimalik parandada lisades neile liiva või kruusa.^[7] Parim on pH 5,6-6,5.^[8] Pinnase pH on võimalik muuta kasutades lupja (aluselisemaks) või väävlit (happelisemaks).^[7] Hariliku viinapuu sordid ei ole nii külmakindlad kui Ameerika viinapuu sordid. Harilik viinapuu kasvab kõige paremini kliimatsoonis 6 ja rohkem.^[6] Eesti asub kliimatsoonides 4-6.^[9] Harilik viinapuu ei talu kõrget õhuniiskust. See võib suurendada võimalust nakatuda seenhaigustesse näiteks jahukaste ja ebajahukaste.^[6]

Hariliku viinapuud on võimalik paljundada pistokste, pookimisega, lookvõrsikutega ja seemnest kasvatamisega. Kõige levinum paljundamise viis on vegetatiivselt, kuna nii säilivad sordi omadused. Generatiivselt paljundades ei jää sordiomadused samaks.^[10]

 

Pistoksad valmistatakse üheaastase puidu eelmise aasta kasvust. Pistikud peaksid olema enam vähem kõik sama pikkusega. Ideaalne pikkus on 35-40 cm. Sellise pikkusega pistokstel peaks olema vähemalt 3 punga, kuid mitte rohkem kui 6-7 punga. Oksad, millest pistoksi teha, ei tohi olla liiga jõulised. Hea on valida oksad, mis on umbes pliiatsi jämedused. Oksa tipus olev puit ei pruugi olla hästi puitunud, nii et selle kasutamine ei ole soovituslik. Pistoksa all otsas teha diagonaalne lõige ja tipus sirge lõige.^[11]

Pookimine või pungumine on vegetatiivne paljundamise võte. See on protsess, mille käigus asetatakse ühe sordi või liigi võrse teise sordi või liigi juurestikule (pookealusele). Poogitavad viinapuud peavad olema terved ja elujõulised, ilma haiguste ja putukateta ning suhteliselt noored. Ainus nõue pookimise õnnestumiseks on, et kambiumid on kontaktis. Kambium on üks kiht rakke, mis asuvad vahetult koore all. See ühendab sordi ja pookealuse. On olemas palju erinevaid pookimise viise. Viinapuude paljundamisel kasutatakse tihti lõhesse oksastamist, vastas keelset jätkamist ja T-kujulist silmastamist.^[10]

Väljakujunenud viinamarjaistandustes, kus tuleb reas asendada vaid mõned viinapuud (näiteks masinakahjustuste või haiguste tõttu kadunud viinapuu), saab uue viinapuu paljundamiseks painutada naaberviinapuu oksa maa sisse ja katta see mullaga. Seda nimetatakse lookvõrsikuks. See viinapuu osa hakkab peagi kasvatama juuri. Tekib iseseisev juurestik, samal ajal toidab teda kõrval olev ühendav viinapuu. Lõpuks katkestatakse ühendus kahe viinapuu vahel ning see kasvab iseseisvalt edasi.^[12]

Viinamarjad, mille seemet kasutatakse, peavad olema täielikult küpsed hästi arenenud suured marjad. Kevadel kaevata pinnas läbi 30 cm sügavuselt. Seejärel külvata seemned külvikuga 30 cm vahedega. Katta need umbes 1 cm paksuselt mullaga. Järgmine kevad siirdada nad oma alalisele kohale ja lisada neile toeks vai.^[12]