Uruguay

Uruguay lipp sarnaneb Río de la Plata Ühinenud Provintside lipuga. Lipul on üheksa ühelaiust horisontaalset riba, mis vahelduvad tumesinise ja valgega. Need tähistavad Uruguay iseseisvusjärgseid algseid üheksat departemangu. Üleval vasakus nurgas olev maipäike tähistab 1810. aasta mairevolutsiooni. Ajaloolase Diego Abad de Santilláni sõnul on maipäike sümbol, mis tähistab inkade usu päikesejumalat Inti. Samuti esineb see Argentina lipul ja Boliivia vapil. Lipu autor on Joaquín Suárez.^[4]

Uruguay vapp võeti kasutusele 19. märtsil 1829. Vapi kavandas Juan Manuel Besnes Irigoyen. Vapi keskel on ovaalne kilp, mis on jagatud neljaks võrdseks osaks, ning seda kroonib tõusev kuldne päike (maipäike). Vasakpoolses ülemises veerandis taevasinisel taustal on kujutatud kaalud, mis on võrdõiguslikkuse ja õigluse sümbol. Paremas ülemises nurgas hõbedasel taustal on roheline Montevideo mägi, mille ülaosas on kindlus ja jalamil viis taevasinist lainet, see sümboliseerib tugevust. Vasakus alumises veerandis on hõbedasel taustal must hobune kui vabaduse sümbol. Parempoolses alumises veerandis on kuldne härg sinisel põllul, mis sümboliseerib küllust. Ovaali ümbritseb vasakul pool loorberioks ja paremal oliivipuuoks, need tähistavad au ja rahu.^[5]

Uruguay jaguneb 19 departemanguks:

 

 

Uruguay rahvaarv on 3 485 061 inimest, kellest 1 682 384 on mehed (48,3%) ning 1 802 677 naised (51,7%).

Uruguaylased on valdavalt Euroopa päritolu – 2011. aasta rahvaloendusel väitis 87,7% elanikkonnast, et on Euroopa päritolu. Enamik Euroopa päritolu uruguaylasi on 19. ja 20. sajandi sisserändajate järeltulijad Hispaaniast ja Itaaliast ning vähemal määral ka Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Ühendkuningriigist. Varem rändasid elanikud sisse ka Argentinast. Aafrika päritolu elanikud moodustavad koguarvust samuti väikese osa.

Aastatel 1963–1985 emigreerus hinnanguliselt 320 000 uruguaylast. Uruguay emigrantide populaarsemad sihtkohad olid Argentina, USA, Austraalia, Kanada, Hispaania, Itaalia ning Prantsusmaa. 2009. aastal nägi riik esimest korda 44 aasta jooksul positiivset rahvaarvu muutust, kui võrrelda omavahel sisserännet ja emigratsiooni. 2009. aastal saadi 3825 elamisluba (1216 elamisluba 2005. aastal). 50% uutest seadusjärgsetest elanikest on pärit Argentinast või Brasiiliast. 2008. aastal vastu võetud rändeseadus annab sisserändajatele samad õigused ja võimalused, mis on riigi kodanikel, kui sisserändaja suudab tõestada, et tema kuusissetulek ületab 650 dollarit.

Uruguay rahvaarvu kasvutempo on oluliselt aeglasem kui teistes Ladina-Ameerika riikides. Riigi elanike keskmine vanus on maailma keskmisest kõrgem väikese sündimuse, kõrge eluea ja ka noorte suhteliselt suure väljarände tõttu. Veerand elanikkonnast on alla 15-aastased ja umbes üks kuuendik on 60-aastased või vanemad.

Montevideo on suurlinn, kus elab umbes 1,9 miljonit inimest ehk enam kui pool kogu riigi elanikkonnast. Ülejäänud linnaelanikud elavad umbes 30 muus linnas.^[6]

Rahvastiku jaotus rassi järgi: 88% on valgeid (neist 1/2 on hispaanlased ja baskid, 1/4 on itaallased). Mulatid moodustavad 4% elanikkonnast.^[7]

• Uruguay rahvaarv 2020. aastal on 3 457 000 inimest
• Uruguays sünnib keskmiselt 16 inimest tunnis
• Uruguays sureb keskmiselt 3 inimest tunnis
• Uruguay rahvastiku keskmine aastane juurdekasv on +1,8.

 

Uruguays on suurema asustusega piirkonnad need, kus on kõige soodsamad elutingimused – suuremates linnades ning mere ja veekogude läheduses. Piirkonnad, kus looduslikud olud on elutingimusi raskendanud, on hõredamalt asustatud.

Uruguay rahvastiku paiknemise kaart:

Turism on Uruguay majanduse jaoks väga olulisel kohal, nimelt on see riigi peamine sissetulekuallikas.

Uruguay tähtsamad turistide sihtkohad on Punta del Este, Piriápolis, Montevideo, Colonia del Sacramento, Salto, Lavalleja, Rocha, Artigas ja Rivera.^[8]

 

Uruguay dokumenteeritud elanikud enne piirkonna koloniseerimist eurooplaste poolt olid väike hõim – charrúad. Hinnanguliselt elas tol ajal piirkonnas umbes 9000 charrúat. Uruguay esimene president Fructuoso Rivera korraldas charrúadele genotsiidi.

Portugallased olid esimesed eurooplased, kes asustasid tänapäeva Uruguay ala 1512. aastal. Hispaanlased saabusid tänapäeva Uruguay aladele 1516. aastal. Põlisrahvaste raevukas vastupanu vallutamisele piiras nende asustust riigis kuni 17. sajandini. Seejärel sai Uruguay vaidluste tsooniks Hispaania ja Portugali impeeriumide vahel. Esimene Hispaania püsiasustus tekkis 1624. aastal Soriano ääres. Aastail 1669–1671 ehitasid portugallased linnuse Colonia del Sacramento juurde.

Hispaanlased asutasid Montevideo 18. sajandi alguses sõjaväeliseks kindluseks. Selle looduslik sadam kujunes peagi kaubanduspiirkonnaks, mis konkureeris Río de la Plata pealinna Buenos Airesega. Uruguay 19. sajandi ajaloo kujundasid jätkuvad võitlused Briti, Hispaania, Portugali ja teiste koloniaaljõudude vahel domineerimise üle Platina alal. 1806. ja 1807. aastal üritas Briti armee Napoleoni sõdadega haarata Buenos Airese ja Montevideo. Briti vägi okupeeriski Montevideo 1807. aastal.^[9]

1811. aastal algatas Uruguay rahvuskangelaseks saanud José Gervasio Artigas Hispaania võimude vastu eduka mässu, võites neid 18. mail Las Piedrase lahingus.

Aastal 1813 kutsus Buenos Airese uus valitsus kokku asutava kogu, kus Artigas tõusis föderalismi meistriks, nõudes poliitilist ja majanduslikku autonoomiat igale piirkonnale, eriti Banda Orientalile. Assamblee keeldus Banda Orientalist pärit delegaatidele kohti andmast ja Buenos Aires kehtestas ühtsel tsentralismil põhineva süsteemi.

Selle tulemusel purunes Artigase liit Buenos Airesega ja piirati Montevideo, vallutades linna 1815. aasta alguses. Pärast Buenos Airese vägede väljaviimist määras Banda Oriental oma esimese autonoomse valitsuse. Artigas korraldas oma kaitse all Föderaalse Liiga, mis koosnes kuuest provintsist, millest neli said hiljem Argentina osaks.

Aastal 1816 tungis 10 000 Portugali sõjaväelast Banda Orientali. Nad okupeerisid Montevideo 1817. aasta jaanuaris. Pärast peaaegu neli aastat kestnud võitlust nimetas Brasiilia kuningriik Banda Orientali provintsiks nimega "Cisplatina". Brasiilia impeerium sai iseseisvaks 1822. aastal. 33 idamaalast, eesotsas Juan Antonio Lavallejaga, kuulutasid 25. augustil 1825 iseseisvuse, mida toetasid Río de la Plata Ühinenud Provintsid (praeguse Argentina eelkäia). See viis 500-päevase tsisplatiinisõjani. Kumbki pool ei saavutanud võimu ja 1828. aastal tegi Uruguay iseseisva riigina Montevideo lepingu, mida Ühendkuningriik toetas Lord John Ponsonby diplomaatiliste jõupingutustega.

25. augustit tähistatakse iseseisvuspäevana, mis on rahvuspüha. Riigiesimene põhiseadus võeti vastu 18. juulil 1830.^[9]

 

Uruguay poliitikas on domineerinud kaks parteid: paremtsentristlik Rahvapartei (Partido Nacional), mida tuntakse kui "Valgetena" (Blancos) ja liberaalne Punane Partei (Colorados). Coloradod on Uruguay ajaloos olnud pikka aega domineeriv partei, kõik presidendid aastatel 1865-1958 olid selle partei liikmed. President José Batlle (valitses 1903-1907 ja 1911-1915) alustas heaoluriigi loomist, Uruguay elustandard kasvas Euroopa tööstusmaade sarnaseks. Mõlema maailmasõja ajal kutsuti Uruguayd "Lõuna-Ameerika Šveitsiks" riigi neutraalsuse tõttu ja et riigi majanduses oli tähtsaim põllumajandustoodangu eksport.

1952. aastal loodi Uruguays Šveitsi eeskujul Riiklik Valitsusnõukogu (Consejo Nacional de Gobierno), mis koosnes 9 liikmest, kellest 6 olid enamuspartei ja 3 vähemuspartei liikmed, ning presidendivõim vahetunuks iga aasta enamuspartei liikmete vahel. Kuna nõukogu oli ebaefektiivne, korraldati 27. novembril 1966 referendum, millega see likvideeriti ja taastati presidentaalne vabariik.

Toiduainete hinna langus maailmaturul teise maailmasõja järel tõi kaasa Uruguay põllumajandustoodete ekspordi vähenemise, mistõttu langes uruguaylaste elustandard tunduvalt. See viis kaasa 1960. aastate lõpus vasakpoolse Tupamaro geriljaliikumise tekkeni. 1968. aastal kuulutas president Jorge Pacheco välja eriolukorra, millega 1972. aastal piirati tunduvalt isikuvabadusi. 1973. aastal tegi president Juan María Bordaberry sõjaväe toel riigipöörde, tühistas põhiseaduse ja saatis laiali parteid ja parlamendi. 1976. aastal tekkis tal lahkarvamus sõjaväega ja ta sunniti erru minema, tema asendajaks nimetati Blanco parteist endine tervishoiuminister, Aparicio Méndez. Sõjaväediktatuuri ajal toimusid rängad repressioonid, arvati, et ligi 200 uruguaylast tapeti või jäi kadunuks. Uruguays oli omal ajal ühe inimese kohta kõige rohkem poliitvange.

Augustis 1977 tutvustas sõjavägi plaani Uruguay demokraatia taastamiseks. Plaan oleks ette näinud ainult kahe traditsioonilise partei - Blancode ja Coloradode eksisteerimise, presidendiks oleks tulnud valida üks eelnevalt heakskiidetud kandidaat. 30. novembril 1980 peetud rahvahääletusel hääletati see maha 57.2-42.8. 1. septembril 1981 sai presidendiks endine sõjaväe ülemjuhataja, kindral Gregorio Álvarez, kes alustas tsiviilpoliitikutega läbirääkimisi. 7. juunil 1982 legaliseeriti Blancod ja Coloradod, kuid vasakpoolsed parteid jäid keelatuks. 1. mail 1983 lubati töölistel ja ametiühingutel pidada meeleavaldusi, 27. novembril 1983 toimus Montevideos ligi 500 000 inimesega meeleavaldus. 13. jaanuaril 1984 toimus esimene 24-tunnine üldstreik alates 1973. aastast. 3. augustil 1984 taastati 1967. aasta põhiseadus, sõjavägi sai inimõiguste rikkumise eest üldamnestia. 25. novembril 1984 toimusid valimised, presidendiks valiti Coloradodest Julio María Sanguinetti, kes astus ametisse 1. märtsil 1985, alustades majanduslike reformidega ja demokraatia tugevdamisega. Jätkus Blancode ja Coloradode tegevus, lisaks kasvas kolmandaks parteiks vasakpoolne Lai Rinne (Frente Amplio).

Pärast majanduslangust 2000. aastate alguses sai 2004. aastal Uruguay esimest korda vasakpoolse presidendi – Tabaré Vázqueze Laiast Rindest. Kuna president peab põhiseaduse kohaselt pärast ametiaja lõppu ühe aasta ametist eemal olema, ei saanud ta tagasi kandideerida ja 2009. aastal valiti presidendiks endine Tupamarode geriljavõitleja José Mujica. Tema ametiajal legaliseeriti Uruguays abort (2012), järgmisel aastal samasooliste abielu ja kanep. 2014. aastal valiti presidendiks tagasi Vázquez, 2019. aastal Blanco Luis Alberto Lacalle Pou.

Uruguay kultuur on tugevalt euroopalik. Eriti tugevalt on seda mõjutanud Lõuna-Euroopa.

Uruguay rahva- ja levimuusikal pole mitte ainult oma gaucho juured Argentinaga, vaid ka tangoga. Ühe kuulsaima tango, "La cumparsita" (1917), kirjutas Uruguay helilooja Gerardo Matos Rodríguez. Candombe on rahvatants, mida etendab Uruguay karneval, peamiselt Aafrika esivanemate uruguaylased. Eelistatud muusikainstrumendiks on kitarr.

Kuulsamad kitarrimängijad ja lauljad on Alfredo Zitarrosa, José Carbajal "El Sabalero", Daniel Viglietti, Los Olimareños ja Numa Moraes.

Arvukad raadiojaamad ja muusikasündmused kajastavad rokkmuusika ja Kariibi mere žanrite populaarsust, mida nimetatakse música troopiliseks ("troopiline muusika"). Varane klassikaline muusika Uruguays näitas tugevat Hispaania ja Itaalia mõju, kuid alates 20. sajandist on mitmed klassikalise muusika heliloojad, sealhulgas Eduardo Fabini, Vicente Ascone [es] ja Héctor Tosar, kasutanud Ladina-Ameerika muusikalisi motiive.

Tango on mõjutanud ka Uruguay kultuuri, eriti 20. sajandi jooksul ning Uruguay lauljaid, näiteks Julio Sosaga Las Piedrasest.

Rock and roll jõudis Uruguay publikuni esimest korda The Beatlesi ja teiste Briti bändide saabumisega 1960. aastate alguses. Montevideos ilmus ansamblite laine, sealhulgas Los Shakers, Los Mockers, Los Iracundos, Los Moonlights ja Los Malditos, kellest said Argentina niinimetatud Uruguay sissetungi peategelased. Uruguay populaarsed ansamblid laulsid inglise keeles.

Populaarsete Uruguay rokkbändide hulka kuuluvad La Vela Puerca, No Te Va Gustar, El Cuarteto de Nos, Once Tiros, La Trampa, Chalamadre, Snake, Buitres ja Cursi. 2004. aastal võitis Uruguay muusik ja näitleja Jorge Drexler akadeemia auhinna filmi "Mootorratta päevikud" loo "Al otro lado del río" komponeerimise eest, mis jutustas Che Guevara elust. Teised Uruguay kuulsad laulukirjutajad on Jaime Roos, Eduardo Mateo, Rubén Rada, Pablo Sciuto, Daniel Viglietti.^[10]

 

Uruguay kõige olulisemaks kirjandustegelaseks peetakse José Enrique Rodót (1871–1917). Tema raamat "Ariel" (1900) käsitleb vajadust säilitada vaimseid väärtusi. Lisaks vaimsete väärtuste hoidmise olulisusele rõhutatakse ka Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kultuurilise domineerimise vastu seismist. Raamat mõjutab jätkuvalt noori kirjanikke. Ladina-Ameerika näitekirjanike seas on tähelepanuväärne Florencio Sánchez (1875–1910), kes kirjutas oma kaasaja ühiskondlikest probleemidest näidendeid, mida tänapäevanigi veel lavastatakse.

Umbes samast perioodist saabus romantiline luule Juan Zorrilla de San Martínist (1855–1931), kes kirjutas eepilisi luuletusi Uruguay ajaloost. Märkimisväärsed on ka Juana de Ibarbourou (1895–1979), Delmira Agustini (1866–1914), Idea Vilariño (1920–2009) ning Horacio Quiroga ja Juan José Morosoli (1899–1959) novellid.

Uruguay tuntuim tänapäevane kirjanik on Eduardo Galeano, "Las Venas abiertas de América Latina" (1971; "Ladina-Ameerika lahtised veenid") ja triloogia "Memoria del fuego" (1982–1987; "Tulekahju mälu") autor [22]. Teiste kaasaegsete Uruguay kirjanikud on Juan Carlos Onetti, Mario Benedetti, Mario Levrero, Sylvia Lago, Jorge Majfud ja Jesús Moraes.^[11]

• Uruguay riigipeade loend
• Uruguay jalgpallikoondis

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Uruguay

• Uruguay valitsuse portaal