Carl Gustaf Emil Mannerheim

G. Mannerheim õppis Peterburis Nikolai ratsaväekoolis. 1889. aastal lõpetas ta selle ja sai korneti auastme. Seejärel saadeti Mannerheim teenima Poola ja 1891. aasta jaanuaris Peterburi keisrinna ratsakaardiväkke. Peterburis abiellus ta Anastasia Nikolajevna Arapovaga. 26. mail 1896 oli ta Nikolai II kroonimispidustustel Moskvas üks tsaari ihukaitsjatest.

 

1900. aastal viibis Mannerheim kuus nädalat Kuressaare sanatooriumis mudaravil, kus ta ravis oma põlve, mida oli hobuse seljast kukkudes vigastanud.^[1]

1904. aastal viidi ta üle 52. Nežini ratsaväerügementi ja ta sai alampolkovnikuks. 1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas, kus Mukdeni lahingus osutatud vapruse eest sai polkovnikuks.

  Pikemalt artiklis Mannerheimi Aasia ekspeditsioon (:ru)

1906. aasta kevadel suundus Mannerheim mööda Siiditeed Paul Pellioti juhitud prantsuse teadusliku ekspeditsiooni koosseisus, varjates oma kuuluvust Venemaa Keisririigi sõjaväkke luureretkel Kesk-Aasias ja hiljem Hiinas. Rekognostseerimisretke eesmärk oli koostada teadusliku uurimisretke koosseisus läbitud Venemaa ja Hiina vaheliste alade teede kaardistik, koguda läbitud piirkondade kohta strateegilist sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku teavet (rahvastiku tiheduse, loodusvarade ja majanduse, piirkonna elanikkonna erinevate väikerahvuste suhtumise kohta Hiina keskvalitsuse suhtes jne).

Ekspeditsioonil esines Mannerheim Rootsi alamana, mitte Vene sõjaväelasena, ja selle käigus kogutud andmed saatis ta erakirjadega oma isale, kes edastas need Venemaa Keisririigi kindralstaabi ülemale Fjodor Palitsõnile.

1910. aastal ülendati Mannerheim kindralmajoriks. 1917. aastal saadeti ta reservi ja 1. jaanuaril 1918 palus ta luba lahkuda Venemaa armeest.

 

 

Kui Mannerheim oli naasnud 1917. aastal Soome kindralkubermangu, nimetati ta Soome Vabariigi sõjaväe ülemjuhatajaks. Ta juhtis Soome kodusõjas Soome "valgete armeed" "soome punaste" ja neid toetanud bolševike vastu.

Ta oli vastu valitsuse saksameelsele poliitikale ja otsusele valida sakslasest kuningas. Pärast esimese maailmasõja lõppu, kui kuningas oli ametist loobunud, tegutses Mannerheim riigihoidjana. Ta kaotas presidendivalimistel Kaarlo Juho Ståhlbergile 25. juulil 1919. Mõnda aega oli ta ilma ametita, kuni asus Kaitsenõukogu juhataja ametikohale. 1927–1939 juhtis ta Mannerheimi liini ehitamist Soome idapiirile. 1933. aastal sai ta sõjamarssali (sotamarsalkka) auastme.

Talvesõja ajal oli Mannerheim Soome kaitsejõudude juhataja ja sai 1942. aastal Soome marssaliks.

Kui Risto Ryti tagasi astus, sai Mannerheimist eriseadusega Soome president (1944–1946).

Teise maailmasõja lõppedes oli oht, et Nõukogude Liit võib nõuda Mannerheimi karistamist sõjakurjategijana, aga seda suudeti siiski vältida.

1945. aasta novembris läks ta puhkusele Portugali ja lahkus ametist 1946. aasta märtsis. Viimased eluaastad veetis ta Šveitsis. Mannerheim on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Mannerheimi järgi on nimetatud Helsingi peatänav Mannerheimintie.

2004. aasta lõpus valiti Mannerheim kõigi aegade suurimaks soomlaseks.

Eesti keeles on ilmunud tema "Mälestused" (soome keelest tõlkinud Valev Uibopuu, Stockholm 1952) ning Veijo Meri "Soome marssal C. G. Mannerheim" (soome keelest tõlkinud Endel Mallene, Tallinn 1997 ISBN 9985-70-004-X).

• Eesti Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega – 6. juuni 1930
• Eesti Punase Risti teenetemärgi I klass – 23. november 1932

• Mannerheimi suguvõsa
• Mannerheimi muuseum
• Marssal Mannerheimi ratsamonument
• Paažikorpus
• Hamina kadetikool (1882–1886)

• Jonathan Clements "Mannerheim. President, sõdur, spioon" 2013
• Kai Donner, Järn Donner "Kaks vaadet marssal Mannerheimile" 2013
• Carl Gustaf Mannerheim "Soome marssali mälestused" 2007
• Henrik Meinander "Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases" 2018

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Carl Gustaf Emil Mannerheim

• Internetiprojekt Mannerheim
• C. G. E. Mannerheim Rootsi Aadlikalendris 1923
• Kuressaare tahab jäädvustada Mannerheimi mälestuse