Anarhism

Anarhismil on väga palju harusid, sh:

• anarhoindividualism, mille eestkõneleja on William Godwin. See liikumine vastustas inimestevahelist koostööd, ei tunnista mingit ühiselu normingut, ei ühtegi ülemust ega alamust, vaid ainult vabade indiviidide, s.o vaba ühiskonna vabade üksikliikmete isiklikku tahtmist. "Mina, see on riik";
• anarhokollektivism, mille juhtfiguur on Mihhail Bakunin – liikumine propageeris inimestevahelist koostööd ja ühisomandusel põhinevat elu ilma riigi sekkumiseta, ühendas kommunismi vaateid anarhistliku vabaduse ideega. Ta tahab kogu ühiskonda organiseerida väikeste sõltumatute vabakommuunide või nende kommuunide vabaliitude näol;
• anarhosündikalism arvab, et tuleviku ühiskonnakorra aluseks saab olla üksnes majanduslikkude ühingute üldliit, mis oleks moodustatud üksikute vabade töölissündikaatide (kutseühingute) alusel;

• anarhoprivitism – Henry Thoreau, John Zerzan (s 1943) ja George Woodcock (1912–1995) propageerisid looduse ja inimese harmoonilist kooselu ning loobumist tänapäeva tsivilisatsiooni saavutustest, mis kahjustavad ja hävitavad looduslikku harmooniat;
• anarhokapitalism – esindaja David Friedman (s 1945), kes nägi ette inimese olemise ja eneseteostuse vabadust piirava riikliku institutsiooni ja sunnivõimu likvideerimise ning väikeettevõtjate vabatahtliku ja spontaanse koostöö turumajanduslikus keskkonnas;
• panarkism – Paul Émile de Puydt (1810–1891) nõudis õigust olla vaba valitsuse sunnivõimust;
• anarhofeminism – pooldajateks Mary Wollstonecraft (1759–1797), Emma Goldman (1869–1940), Mihhail Bakunin ja organisatsioon Mujeres Libres Hispaanias, kes rõhutasid soolist võrdsust ja püüdsid vabaneda soorollidest, võitlesid patriarhaadi vastu;
• anarhokristlus – Jeesus Kristus, Lev Tolstoi, Dorothy Day (1897–1980), organisatsioon Jesus Radicals USA-s, ülemaailmne organisatsioon Urantia, kes on taotlenud usu vabastamist bürokraatliku organisatsiooni ülemvõimust ning selle muutumist iga inimese sisemiseks asjaks;
• ökoanarhism – pooldajad olid Henry Thoreau (1817–1862), Élisée Reclus (1830–1905) ja Lev Tolstoi (1828–1910), kes propageerisid loodusega kooskõlas olevat eluviisi.

Näitekirjanikud Aischylos (525–456 ekr) ja Sophocles (497–406 eKr) kasutasid oma tragöödiates Antigone müüti, et demonstreerida vastuolu valitseja kehtestatud reeglite ja isikliku sõltumatuse vahel. Sokrates (469–399 eKr) nõudis korduvalt Ateena valitsejatelt isiklikku teadvusevabaduse tunnustamist. Tema õpilane Antisthenes (445–365 ekr) pani aluse küünikute koolkonnale (Diogenes Sinopest, Krates Teebast, Menippos, Zenon Kitionist), kes keeldusid allumast inimese loodud seaduseele (nomos) ja seda kehtestavatele võimukandjatele, ning üritasid elada looduse (physis) reeglite järgi. Zenon Kitionist (u 334–5262 eKr) märkis selle sõnaga vaba kogukonda, mis vastandas Platon'i riigivalitsusele. Tema õpetuste järgijaid ja edasiarendajaid hakati nimetama stoitsistideks (Seneca, Epiktetos ja Marcus Aurelius). Stoitsistid propageerisid ühiskonda, mis põhineb kodanike vahelistel sõbralikel suhetel, ilma riigi hoolekandeta. Mitmed ajaloolased on Jeesus Kristuse õpetusi nimetanud anarhistlikeks. ^[1]

Max Stirnerit (kodanikunimega Johann Kaspar Schmidt; 1806–1856), saksa filosoofi, tuntakse antihegeliaanliku, radikaalse ja egoistliku suundumusega anarhism rajajana Euroopas. Ta iseloomustas eraomandust väljendiga: asi kuulub sellele, kes oskab võtta ja ennast kaitsta ning omand ei fakt, see on õiguslik fiktsioon ning leidis, et ainus, mis takistab inimest võtmast seda mida ta ihaldab, on tema võime seda mitte teha. Ta väitis, et sellised nähtused, nagu: moraal, humanism, riik ja kapitalism on vaid illusioonid ehk varjud (saks. Spuk) meie meeles. ^[2]

Wilhelm Weitling (1808–1871), saksa päritolu ameerika leiutaja propageeris moraali põhimõtetest lähtuvat ideaalset ühiskonda, mis ei vaja sunnivõimu rakendavat valitsust. Ta leidis, et enesele vabatahtlikult võetavad kohustused asendavad seadusi ning oluline pole mitte karistus, vaid tekitatud kahju hüvitamine. ^[3]

John Henry Mackay (1864–1933) jätkas Max Stirneri tööd, andes välja tema elu ja õpetusi tutvustava teose "Max Stirner – sein Leben und sein Werk" ning tema enda raamatus „Anarhistid vabaduseotsingul“ (The Anarchists, The Searcher for Freedom).

1861. aastal asutati Saksa Progressipartei (Deutsche Fortschrittspartei), mille eesmärgiks oli täielik sõnavabadus, kogunemisvabadus, esindusvalitsus, salajane ja võrdne, kuid kohustusega seotud valimisõigus, eraomandi kaitse. Selle liikmed vastandusid selgelt riigibürokraatia valitsetava sotsiaalriigi ideoloogiale, mida nad nimetasid sotsialismiks. Nad rõhutasid vabakaubanduse rolli rahvamajanduse ülesehitamisel ning vastustasid selgelt valitsevat tollipoliitikat. ^[4]

Adolf Brand (1874–1945) kandis edasi Max Stirneri egoistlikku anarhismi õpetust. Ta oli üks maailma esimesi geiaktiviste ja osales ajakirja Der Eigene (1896–1932) väljaandmisel. ^[5] 1918. aastal asutati Weimari Vabariigis Saksa Demokraatlik Partei (Deutsche Demokratische Partei), mille vasakpoolne tiib pooldas sotsiaalselt tasakaalustatud majandust, milles töötajate õigused ja kohustused on tasakaalustatud ning nad ise tegutsevad solidaarselt ning parempoolne tiib, mis propageeris demokraatliku põhiseaduse kehtestamise vajadust. ^[6]

Prantsuse kuningas Philip IV nimetas 13. sajandil korrarikkujate tekitatud kaost anarhiaks.

Étienne de La Boétie (1530–1563), prantsuse kohtunik ja poliitilise filosoofia rajaja, sõnastas anarhismi kontseptuaalse aluse.

Jean-Jacques Rousseau (1712–1778), prantsuse filosoof, väitis oma teoses „Ühiskondlikust kokkuleppest ehk riigiõiguse põhiprintsiibid“ (Du contrat social ou principes du droit politique), et ühiskondliku arengu seisukohalt on ideaalne rahvavõim ja otsedemokraatia. ^[7]

Charles Fourier (1772–1837), filosoof, tegi ettepaneku asutada ühes majas (falansteer) elavaid kogukondi (falang), milles elaks 400 perekonda ning milles igaüks saaks vabalt valida, millist tööd ta tahab teha. Töö viljad jagataks osalejate vahel vastavalt igaühe tööpanusele, kusjuures arvestada tuleb nii tehtud füüsilist ja vaimset tööd , panustatud kapitali ja professionaalseid oskusi. Neid detsentraliseeritud kogukondi peaks ühendama organisatsioon (phalansterios), mis koordineeriks tegevust ja korraldaks ühisaktsioone. Ta kritiseeris feodalistlikku ja kapitalistlikku majanduskordaning kristlikku moraali ning tegi ettepaneku luua täielikult subjektiivsusel põhinev sotsiaalne kord. ^[8]

Pierre Joseph Proudhon (1809–1865), prantsuse majandusteadlane ja filosoof hüüdlauseks oli „Anarhia loob korda“ ning anarhismi sümbol: ringi sees olev A sümboliseerib seda. 1840. aastal avaldas ta raamatu „Mis on omand“ (Qu'est-ce que la propriété), mille pealkirjas esitatud küsimusele vastas ta, et omand on vargus ning raamatus endas selgitab, et anarhia tähendab valitsemisviisi ilma isanda või suveräänita. Sellega andis ta esmakordselt anarhismile positiivse väljundi ning kuulutas avalikult, et ta on anarhist. Ta leidis, et töö vilju tuleb vahetada nende tööjõuväärtuse alusel. 48h 1843. aastal avaldas ta teose „Majanduslike vastuolude süsteem või kannatuste filosoofia“ (Système des contradictions économiques ou Philosophie de la misère). Pärast 1848. aasta revolutsiooni, Teise Vabariigi ajal jätkas ta aktiivset anarhistlike ideede propageerimist. 1849. aastal üritas ta asutada vastastikusel abistamisel põhinevat „rahvapanka“, kuid ebaõnnestus selles. Artikli „Prints President“, milles ta kritiseeris t Louis Napoleon Bonaparte’i, karistati teda kolmeaastase vangistusega. ^[9]

Anselme Bellegarrigue (1813–1869), prantsuse kirjastaja, toimetas ajalehte La Civilisation ja üritas anda välja ajakirja Anarchie, Journal de l'Ordre and Au fait, milles ta propageeris kodanikuallumatuse ja vabatahtliku teenistuse ideid ning kirjeldas oma tähelepanekuid Ameerika ühiskonnast. Ta sai tuntuks lausega: "Demokraat ei ole mitte see, kes käsutab, vaid see, kes ei allu." 1850. aastal asutas ta Toulouse'is Vabade Mõtlejate ühingu, mis mõistis hukka ajalehe L'Humanitaire ümber koondunud anarhokommunistide üleskutsed alustada poliitilist streiki valitsusvõimu halvamiseks. Tegi koostööd katalaanist anarhisti Xavier Dieziga. ^[10]

19. sajandi lõpus hakkas levima naturism ja nudism, mis keskendusid inimese bioloogilisele, füüsilisele ja psühholoogilisele olemusele ning propageerisid ökoloogilist eluviisi harrastavaid kommuune. Selle suuna olulisemad propageerijad olid Emile Gravelle (1855–1920) ja Henri Zisly (1872–1945), kes tegid koostööd väljaannetega La Nouvelle Humanité, Le Naturien, Le Sauvage, L'Ordre Naturel ja La Vie Naturelle. 1905. aastal propageerisid Albert Libertad (1875–1908), André Lorulot (1885–1963), Victor Serge (1890–1947), Zo d'Axa (1864–1930) ja Rirette Maîtrejean (Anna Estorges, 1887–1912) anarhoindividualismi ideid ajalehes L'Anarchie. Nendes õigustati muuhulgas vaba seksi, rasestumisvastaste vahendite kasutamist jms.

Han Ryner, tegelikult Jacques Élie Henri Ambroise Ner (1861–1938), prantsuse filosoof ja kirjanik, propageeris ajakirjanduses anarhistlikku eluviisi ning välja Individualisti käsiraamatu (Petit Manuel individualiste). Ta kirjeldas individualism moraaliõpetusena, mis ei põhine dogmadele, tavadele ega välisele otsusekindlusele, vaid isiklikule südametunnistusele, tuues eeskujuks Sokratest, Epikurost, Jeesust ja Epiktetust. Epikurose juures imetles ta, kui vähesega on võimalik hakkama saada, vabastades end sellega vajadustest ja himudest, mis inimesi orjastavad. Jeesuse juures imetles ta võimet olla vaba ja mitte lasta ennast mõjutada sotsiaalsetest sidemetest, preestrite õpetustest ning kultuste ja organisatsioonide nõuetest. Ta nimetaks vooruseks seda, kui inimene tegutseb kooskõlas oma mõtetega ja vabastab end kõigist välistest piirangutest. Igal inimesel on oma lõppeesmärk ning selle saavutamiseks võib ta paluda teistelt teeneid, mida nad osutavad vabatahtlikult või vahetuskaubana. Ühiskonda kirjeldas ta kogumina, milles inimesed vahetavad oma tooteid. Õnneni saab jõuda vaid iseenda kaudu. Riiki, mis võtab paljudelt ja annab vähestele ning rahvamassi, mis surub üksikisikutele peale oma tahte, nägi ta kurjuse allikana. Nagu Stirnergi, lükkas ta tagasi nõuded teha väliste ebajumalate nagu: kuninga või keisri, isamaa, rassi, religiooni või erakonna nimel isiklikke ohverdusi. ^[11]

Émile Armand (õieti Ernest-Lucien Juin Armand; 1872–1962), prantsuse anarhist ja kirjanik, avaldas oma mõtteid ajakirjades L’Ère nouvelle (1901–1911), L’Anarchie, L'EnDehors (1922–1939) ja L’Unique (1945–1953) ning pani sellega aluse individualistlikule anarhismile Prantsusmaal, vastustades seejuures aktiivselt anarhokommunismi. Ta väitis, et tõeline individualist „elab jooksvas ajahetkes“ ning „ta ei saa jätta negatiivselt reageerimata nõudele, et ta peab ohverdama oma elu või heaolu riigi eest ja tundma sellest veel rõõmu“. Mõjutatuna Max Stirnerist hakkas ta vastustama sotsiaalseid kokkuleppeid ja valitsejate poolt peale surutud dogmasid ning rõhutama, et igaühel on õigus elada nii, nagu see talle sobib. Majandussuhetes „jääb tõeline anarhist enesele kindlaks – kasvõi surmani – nii moraalselt, intellektuaalselt kui ka majanduslikult“. Nii kapitalistlik kui ka plaanimajandus, mis teenivad üksnes spekulantide ja manipuleerijate huve, on talle ühevõrra vastikud. ^[12]

Hispaanias anarhism arenes välja föderalistide liikumisest, mis taotles absolutistlikus riigis KOV-le suuremat iseseisvust. 1840. aastatel hakkas tööstuspiirkondades, eriti Kataloonias ja Andaluusias tekkima tööliste vabatahtlikud ühendused, mis tegutsesid 1868. aasta revolutsioonini. ^[13]

Kataloonias hakkas anarhism levima koos katalaani kultuuri taassünni (Renaixença) ja selle poolehoidjate kasvuga kodanluse hulgas. Pärast Esimese Vabariigi langemist ja Bourbonide dünastia taastamist 1874. aastal tugevnes see veelgi. Anarhistid asutasid 1910. aastal Rahvusliku Tööliste Konföderatsiooni (Confederación Nacional del Trabajo), mis ühendasi anarhistlikke sündikaate ja koordineeris nende tegevust. 1914. aastal anti neljale Kataloonia provintsile õigus asutada Rahvaste ühendus (Mancomunitat), millel puudus küll seadusandlik võim kuid oli õigus läbi viia ambitsioonikas majanduse moderniseerimise programm. 1919. aastal kehtestati 8-tunnine tööpäev. Selle projekti lõpetas Primo de Rivera (1923–1930) diktatuur. 14. aprillil 1931 kuulutati Barcelonas välja Hispaania II Vabariik, mille raames katalaanid said laiaulatusliku autonoomia ning asutati oma seadusandlikud organid: Generalitat, Valitsus, apellatsioonikohus ja valiti president. Vaatamata organisatsioonilistele raskustele üritasid anarhistlikud valitsused ellu viia ulatuslikku sotsiaalset programmi, kuid need peatati 1934. aastal parempoolsete võimuletulekuga ning lõppesid pärast kodusõda ja Francisco Franco (1892–1975) võimuletulekuga. ^{[14] [15]}

Eestis olevaid/olnud anarhistlikke liikumisi:

• Narva Anarhistlik-Kommunistlik Noorte Ühing (alates septembrist 1917; [4]),
• Maavalla Anarhistlik Liit (M. A. L.; alates 10. maist 1995; [5])
• Korporatsioon Fraternitas Anarchensis (alates 1. maist 1999; [6])
• Eesti Anarhistlik Partei (EAP; alates 30. aprillist 2002; [7])
• PunaMust (alates 24. veebruarist 2006; [8])

Eesti anarhismiga seostub ka Eesti punk.

• anarhistliku kirjanduse loend
• anarhofeminism
• anarhofuturism
• anarhokapitalism
• anarhoprimitivism
• anarhoskinheedid
• anarhosündikalism
• krüptoanarhism
• libertarism
• minarhism
• postkapitalism
• punk
• rockerid
• III Vene revolutsioon

• Paul Eltzbacher. Der Anarchismus, 1900
• Max Nettlau. Der Anarchismus von Proudhon zu Kropotkin, 1927
• Anarhistid ohustavad jälle ühiskondi. Võitleja, juuni 1972, nr 6, lk 7.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Anarhism

• Black Flag
• Daily Bleed’s Anarchist Encyclopedia
• Anarchopedia
• Anarchy Archives
• Infoshop.org
• Melbourne Anarchist Archives 1966-1973
• Jura Books (Sydney, Australia)
• Green Anarchy
• Animal Liberation Front
• PunaMust
• Vahistati Prantsuse raudteed ründavad anarhistid
• Anarhistide meeleavaldus