Albaanlased

 

  Pikemalt artiklis Põhja-Makedoonia albaanlased

• 509 000 inimest Põhja-Makedoonias 2002. aasta rahvaloenduse järgi (1994. aasta rahvaloenduse järgi 440 000);

• üle 500 000 inimese Kreekas mitteametlikel andmetel (õigeusulised albaanlased arvaniidid, Põhja-Kreeka albaanlased Çamerias (çam), Albaania kodanikud); enamik neist on illegaalsed; ametlikel andmetel on albaanlasi umbes 150 000;

  Pikemalt artiklis Itaalia albaanlased

• 482 000 Albaania kodanikku ja 22 778 Kosovo kodanikku Itaalias.^[2] 100 000 inimest (teistel andmetel 130 000) inimest Lõuna-Itaalias, peamiselt Calabrias; osa on endiste väljarändajate järglased (Itaalia albaanlased), enamik on saabunud pärast 1991. aastat.

  Pikemalt artiklis Serbia albaanlased

• umbes 50 000 inimest.

• 115 000 inimest USA-s;

  Pikemalt artiklis Montenegro albaanlased

• 30 439 inimest Montenegros 2011. aasta rahvaloenduse järgi (40 415 inimest 1991. aasta rahvaloenduse järgi; hinnanguliselt 50 000 (2003);

• 17 513 inimest Horvaatias 2011. aasta rahvaloenduse järgi;

• 15 000 inimest Türgis;

• 5000 inimest Kanadas.

• 18 000 inimest

• Eestis elas 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 1 albaanlane, 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 2 albaanlast ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 12 albaanlast. 2022. aastal oli Eestis 177 albaanlast.

Arvatakse, et albaanlased põlvnevad illüürlastest, kes elasid Albaania territooriumil antiikajal (alates pronksiaja lõpust). Teatav osa albaanlaste etnogeneesis võis olla ka traaklastel ja Balkani poolsaare romaniseeritud elanikel. Türgi võimu ajal (15. sajand – 1912) sai peamiseks usundiks kristluse asemel islam, kuigi on ka õigeusulisi kristlasi (Lõuna-Albaanias) ja katoliiklasi (Põhja-Albaanias). Albaanlased on üks vaesemaid rahvaid Euroopas. 20. sajandi esimesel poolel oli albaanlastel suurim loomulik iive Euroopa suuremate kohalike rahvaste seas. Rahvaarv tõusis 1,5 miljonilt 1900. aasta paiku alla 2,5 miljonile 1950.

Albaanlased räägivad albaania keelt. Albaanlased jagunevad kaheks rühmaks: geegideks põhjas ja toskideks lõunas.

Nii Kosovos (mis on formaalselt Serbia provints, kuid on alates juunist 1999 rahvusvaheliste vägede kontrolli all) kui ka Lääne-Makedoonias on viimastel aastatel tegutsenud relvastatud liikumised, mille eesmärgiks on iseseisva albaania riigi loomine või ühinemine Albaaniaga.

Kosovo albaanlaste enamik ei ole nõus Serbia võimu taastamisega, aga ÜRO ja NATO ei soovi Kosovot lõplikult Serbiast eraldada.^[viide?]

Makedoonias anti sealsetele albaanlastele suurem autonoomia ning õigus kasutada albaania keelt hariduses ja halduses. Sellega paistab probleem olevat lahendatud.

Albaanlased on kogu ajaloo vältel elanud suhtelises isolatsioonis, mida on soodustanud mägine maastik.

Albaanlased pärinevad tõenäoliselt illüürlastest, kes elasid Balkani poolsaare kesk- ja idaosas. Kreeka ja rooma kultuur ja hiljem Bütsantsi impeerium tõrjusid illüüria tsivilisatsiooni välja. Kui Rooma riigi ajal läbis Albaaniat Ida ja Läänt ühendav tee Via Egnatia, siis hiljem muutus Albaania ääremaaks, olles kordamööda Bütsantsi, Serbia ja Bulgaaria võimu all.

Esimesed keskaegsed albaania vürstiriigid olid sõltuvad Veneetsiast, Napolist või Serbiast. Ühtset albaania riiki ei tekkinud. Alles Türgi vallutuse vastu võitleval Skanderbegil (1405–1468) õnnestus Lezhë liiga (1444) näol moodustada albaania vürstide lõtv liit, mis aga lagunes juba tema eluajal. Järgnes pikk Türgi võimu aeg. Kui Osmanite riik hakkas lagunema, tekkis rahvuslik liikumine Rilindja Kombetarë. Selleks ajaks olid teised Balkani maad juba iseseisvuse saavutanud (Kreeka 1829, Serbia, Montenegro, Bulgaaria ja Rumeenia 1878).

Albaanlased olid uhked selle üle, et nad on üks Balkani poolsaare vanemaid rahvaid, kuid pikaajaline võõrvõim, eriti Türgi võim, oli kultuurilise järjepidevuse hävitanud.

Albaanlased on pidanud valima mõne Euroopa suurriigi eestkoste või naabritepoolse allaneelamise vahel. Kultuurilisi võõrmõjusid ei võetud kuigi suurel määral vastu, sest need tulid vaenlastelt. Albaanlased kui nõrgemad pidid laveerima eri riikide huvide ja pretensioonide vahel. Oma olukorda ise parandada tundus lootusetu; lootusetusemeeleolule aitas kaasa islami fatalism. See pidurdas rahvuslikku võitlust. Esiplaanil olid individuaalsed ja kohalikud huvid. Albaania koosnes stagneerunud isoleeritud kogukondadest. Poliitilise teadvuse kujunemist takistas kodanliku eliidi puudumine.

Albaania rahvustunne kujunes välja saatuseühtsuse tundena. Usk ühistesse juurtesse sidus albaanlasi eeskätt minevikuga.

Albaanlaste identiteeti on mõjutanud sotsiaalne, majanduslik ja rahvuskultuuriline mahajäämus ja iseseisvuse puudumine ning ühiskondliku arengu moonutused (kodanluse arengu lühiajalisus ja pealesunnitud kommunism).

Ajaloopildid on olnud erinevad. Tavaliselt on domineerinud ühekülgsed kujutlused, mis ei võta arvesse koostööd kreeklaste ja slaavlastega türklaste vastu ega albaanlaste valmidust olla türklaste liitlased teiste Balkani rahvaste vastu.

Müüdid ja legendid albaanlaste päritolust on suunatud eelkõige naabrite eelarvamuste vastu. Rilindja kombetarë ajal kasutati identiteedi kujundamisel müüte kangelaslaulude (Kënget kreshnike) kujul.

Müüt, mille kohaselt albaanlased on "Kagu-Euroopa vanim tõug", mis põlvneb otseselt pelasgidest, lasti käiku Rilindja teerajajate poolt. Hilisemad autorid on koguni väitnud, et Philippos, tema poeg Aleksander Suur ja teised makedoonlased ei olnud kreeklased, vaid albaanlaste esivanemad.

Teise müüdi järgi on albaanlased pidevalt võõrvõimude vastu võidelnud, olles 3000 aasta jooksul suutnud ellu jääda. Enver Hoxha on öelnud: "Albaania rahvas on endale, mõõk käes, läbi ajaloo teed rajanud." Jäetakse tähelepanuta, et on olnud pikki perioode, mil rahvusteadvus on puudunud, ning et albaanlased on ka kuulekalt Türgi sõjaväes teeninud.

Ka müüdil albaanlaste rahvuslikust puhtusest puudub alus.

Kõikide albaanlaste keskne kangelane on Skanderbeg, kellega on seotud ka albaania rahvuslik sümboolika – punane lipp kahe peaga musta kotkaga ning kitsepeaga kiiver. Skanderbeg on olnud rahvuslik juhtkuju nii Rilindja tegelastele, 1930. aastate kuningavõimule kui Teise maailmasõja aegsele SS-diviisile Skanderbeg. Kommunistlik propaganda kasutas Skanderbegi albaanlaste võitlejanatuuri tõendusena. Albaania olevat olnud kindlus, mis pani vastu "lääne imperialistlikule ja ida revisionistlikule vaenlasele", nagu kunagi Skanderbeg Türgi sultani vägedele. Siiski peeti Enver Hoxhat suurimaks meheks, kes albaania pinnasest on kasvanud. Teda peeti eksimatuks kõigeteadjaks.

Fatos Nano laskis 1997 käiku vormeli "555 kaotatud aastat": 500 aastat Türgi võimu all, 50 aastat kommunismi ja 5 aastat Sali Berisha võimu all. Radikaalset muutust ei ole siiski toimunud.

Berisha loosung oli: "Meie valitseme – maailm aitab meid" (Ne qeverisin – bota na ndihmon). See tähendas tegelikult omapoolsetest pingutustest loobumist.

Albaania keelt on peetud teistest keeltest paremaks, sest see olevat üks maailma vanemaid keeli. Näiteks Ismail Kadare leiab, et albaanlased tunnevad alaväärsust Albaania väiksuse pärast, kuigi albaanlased on "inimkonna ühe peamise keele loojad ja kandjad" ning lõid "ühena esimestest kristluse kantsidest Euroopas toitepinnase Lääne-Euroopa tsivilisatsioonile".

Pärast kommunismi kukutamist ei ole albaanlased horvaatide ja serblaste kombel rahvuslikest müütidest kinni hakanud. Nad on tundnud pidetust. Rahvuslikku ühtsust näib raske saavutada. Tuleb ette sedagi, et albaanlased oma päritolu salgavad. Siin mängivad oma osa poliitilised ja majanduslikud raskused.

1875. aasta Briti entsüklopeedia ütleb albaanlaste kohta, et nad on "raevukas ja suureline rahvas", kelle hoiak on "sedavõrd sirge ja majesteetlik, et rabab alati rändajat." ... "Albaanias on vähe tööstureid ja need on tähtsusetud, piirdudes peaaegu ainult tikitud mantlite, vähesel määral noakaupade ning laskeriistade, püsso- ja püstolilaadide valmistamisele vaid kodumaiseks tarbimiseks (...) Albaanlane on alati relvastatud (...) ning kogu tema rõõm koosneb relvadest ja röövimistest."

Eriti iseloomustab mägilaslik uhkus geege. Toskid on alati olnud välismõjudele avatumad.

Kuigi enamik albaanlasi tänapäeval ramadaani ei pea, tähistatakse küll selle lõppu.

Geoffrey Hindley. Euroopa kuninglikud perekonnad, Tallinn 2002.