Traaklased

Traaklased olid indoeuroopa keelte hulka kuuluvat traakia keelt kõnelnud hõimud, kes asustasid Traakiat, ajaloolis-geograafilist piirkonda Balkani poolsaare kirdenurgas, praeguse Bulgaaria, Kirde-Kreeka, Ida-Serbia ning Türgi Euroopa-osa kohal.

Aadria mere ümbruse alade asustus u 550 eKr, etruskide ja kreeklaste Magna Graecia alad Apenniini poolsaarel ja illüürlaste, daaklaste ja traaklaste, Vana-Kreeka alad Balkanil

Esimesed asustusjäljed Traakias on ajast 6000 eKr, ajastust 4000 eKr on Traakiast jälgi metallitöötlemisest ning tänapäeva Bulgaaria territooriumilt, Varna linna lähedalt on arheoloogid leidnud jälgi vasest tööriistadest, relvadest ja ehetest. Ajastust 3000 eKr on leitud kullast ehteid, mis on ka esimesed Euroopast leitud kuldehted.

7. sajandil eKr algas Kreeka kolonisatsioon traaklaste aladele.

Traaklased asustasid antiikajal ulatuslikke alasid ning 5. sajandil ekr elanud ajaloolane Herodotos nimetas neid oma aja üheks kõige arvukamaks rahvaks. Herodotose ajal nimetati Traakiaks kogu Balkani poolsaare idaosa Doonau ja Egeuse mere vahel. Ka see laialdane ala muutus traaklastele kitsaks. Üks suguharu teise järel läks üle Bosporuse ja Hellespontose, et otsida Väike-Aasiast endale uut kodumaad. 3. aastatuhandel eKr rändasid Traakiast Väike-Aasiasse troojalased ja früügialased ning "Iliases" on traaklasi nimetatud troojalaste liitlasteks.

Kreeklased pidasid traaklasi sõjakaiks ja joomahimulisiks barbareiks, kuid hindasid kõrgelt nende hobuseid ja relvi. Nende kultuses oli tähtsal kohal muusika ja Homeros nimetas traaklasi maailma kõige musikaalsemaks rahvaks. Seetõttu peeti vanakreeka mütoloogia kangelast Orpheust traaklaseks.

Traakia riik

Traaklased moodustasid 4. sajandil eKr oma riigi, umbes 430. aastal Sitalkesi juhtimisel vallutati alad Doonaust põhja pool, Abdera linnast lõuna pool ja Musta mere juures Struma (kr Strymónas) jõeni läänesuunal, ning tõusid piirkonnas arvestatavaks sõjaliseks jõuks, olles tugevalt mõjutatud Vana-Kreeka kultuurist.

Aleksander Suure impeeriumi piirid 334–323 eKr

Traakia vallutas Vana-Makedoonia kuningas Philippos II ning see kuulus ka Aleksander Suure ajal Makedooniale. Pärast Aleksander Suure surma ja impeeriumi lagunemist olid alad ajutiselt iseseisvad.

279 eKr tungisid Balkanile, Lõuna-Kreekasse ja Traakiasse keldid, kes kreeka allikates tuntud galaatide nime all. Makedoonia valitseja sai lüüa ja tapeti. Galaatide rüüstamistele Kreekas järgnes nende sissetung Väike-Aasiasse ja Pergamoni aladele.

Traakia alad kuulusid hiljem Rooma impeeriumi ja Bütsantsi võimu alla. Rooma ja Makedoonia vaheliste Makedoonia sõdade, Kolmanda Makedoonia sõja (171–168 eKr) 168 eKr Pydna lahingu kaotuse tulemusel liideti alad Rooma vabariigi valdustesse. Gladiaatorite ülestõusu juht Spartacus oli samuti traaklane.

Rooma provintsid Balkani poolsaarel: Noricum, Pannoonia, Dalmaatsia, Möösia, Daakia, Makedoonia, Traakia.

Alates 9. sajandist valitsesid Traakia üle vaheldumisi Bütsants, Bulgaaria ja Osmanite riik. Piirkond jaotati lõplikult pärast Esimest maailmasõda.

Traaklaste hulka kuulusid ka daaklased (praeguse Rumeenia muistsed elanikud), geedid (Doonau alamjooksul), müüsid (Väike-Aasias) ja früügialased (Väike-Aasias).