Vedelik

Proosa

Liitiumi võib ükskõik kui kaua mõjutada kollase valgusega – ta ei loovuta elektrone, aga vaevalt süttib nõrguke helesinine kiir – ja nad on väljas (fotoefekti lävi on ületatud)! Jahuta hapnikku alla saja kraadi, suru teda kokku kuidas tahes – gaas püsib, ei vannu alla. Aga niipea kui on saavutatud miinus sada kaheksateist – ta voolab, on vedelik.
- Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", esimene osa – "Vanglatööstus"

Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. (lk 34)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Bussiaknal klõbiseb jäine vihm
vesi, esimene vedelik
elu alguse paik
naasmine, iginaasmine
sellesse paika, neli ratast, mootor
üks juht, palju sõitjaid
jõnksudes mööda teed igavikku

Linda Addison, "Arenemine" ("Evolving"), Strange Horizons, 6. oktoober 2023 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}