Nobeli auhind
Proosa
[muuda]- Mõne päeva eest tõime oma lehes ära tabeli, millest nähtub, kui palju keegi rahvas on saanud osa Nobeli auhinnast. Auhinnasaajate arvu poolest seisab esikohal Saksamaa — 39 Nobeli laureaadiga. Nagu nüüd ühe rootsi ajalehe poolt tehtud statistikast selgub, on nende 39 sakslase seas 14 juuti. Kuna aga Saksamaal praegu valitseva arvamise järele juute ei tule lugeda sakslaste hulka, langeb Saksamaa seniselt esikohalt Nobeli auhinnasaajate hulgas kolmandale kohale ja nimelt Inglismaa ning Prantsusmaa järele. Saksa juudid tuleksid siis otsekohe pärast Ameerikat viiendale kohale.
- "Diktaator sõja ja rahu üle. Alfred Nobeli elust ja tööst", Vaba Maa, 25. oktoober 1933, lk 4
- Auväärse Nobeli preemia ajalooliseks taustaks on aga, kummaline küll, üks naine ja üks romantiline armastuslugu.
- Von Suttnerite perekonna võsu Arthur, kelle jaoks vanemail oli valmis vaadatud mitu suurepärast partiid, võttis kätte ja armus oma nelja õe koduõpetajannasse Bertha Kinskysse. Perekond oli ahastuses ja ettevõtlik mamma saatis Kinsky ajalehekuulutuse peale Pariisi - "vanema" härrasmehe juurde sekretäriks ja majapidajannaks. Bertha uus tööandja, keegi härra Nobel, kes juhtis lõhkeainetehaste võrku, leidis oma uue kaaslanna väga võluva olevat. Pole välistatud, et vanapoiss Nobel plaanis koguni poissmehepõlvega lõpparvet. Ent Arthur von Suttner ei suutnud elada Berthata ja Bertha temata. Noored põgenesid - Arthur kodust, Bertha Nobeli juurest - ja abiellusid. Ent Bertha säilitas kirjavahetuse mehega, kellest oli võlutud inimesena. Ja kellest on saanud XX sajandi suurim metseen.
- Berthast ning tema abikaasast said tulised rahuvõitlejad. Rahu võimalikkus maailmas huvitas aga ka sõjatöösturit ennast - juba 1893 fikseeris Nobel (Bertha teadmata) oma testamendis rahuautasu asutamise. (Novembris 1895 lisas Nobel testamenti veel neli autasu teaduslike ja kirjanduslike saavutuste eest; majanduspreemia lisandus alles 1966.)
- Gerda Kordemets, "Naisele mõeldes", Sõnumileht, 12. oktoober 1996, lk 36
- Von Suttner nägi kõvasti vaeva, veenmaks lähedast sõpra Alfred Nobelit, et see rakendaks oma rikkuse rahu teenistusse. Just tema mõjutusel rajati pärast Rootsi töösturi surma Nobeli rahupreemia, mille von Suttner sai 1905. aastal. (lk 156)
- Michael Renner, "Vägivaldse konflikti lõpetamine", tlk Aet Annist, rmt: "Maailm aastal 1999", Tallinn: Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, 1999, lk 155-171
- Tartu ülikoolis on õppinud maailmakuulsused… Teadlased, kelle avastused on muutnud inimkonna ajalugu. Nemad siin, muide, ära ei külmunud, vaid õppisid, õpetasid ja leiutasid. Üks Nobeli preemia laureaate kinnitas televestluses, et kõige paremini inspireerivat teda luuletusi kirjutama igav elu. Just nimelt – igav elu! Mitte kannatused ega elamused ega Viini-sugused linn-kaunitarid, päris kaunitaridest rääkimata. Nii et ehk tuleb Tartusse veel ka Nobeli preemia!
- Nobel pidas oma auhindade puhul silmas inimkonnale möödunud aasta jooksul tekitatud kasu. Ja kirjanduse harrastajana idealistliku suunaga teoseid. Kumbagi nõuet pole suudetud täita. Teaduse kasu ei ole võimalik nii lühikese aja pealt hinnata. Ja kirjandusest on saanud auhindu suuri realiste, sealhulgas rootsi kirjanikke.
- Tiit Kändler, "Teaduspreemiad ei muuda teadlasi", EPL, 09.12.2005
- Suurim puudujääk meie 106-aastases ajaloos on kahtlemata see, et Mahatma Gandhi ei saanudki Nobeli rahuauhinda. Gandhi sai hakkama ka ilma Nobeli rahuauhinnata, aga kas Nobeli komitee ilma temata läbi saab, on veel küsimärgi all.
- Geir Lundestad, Norra Nobeli komitee sekretär, 2006
- "Aitab, räägime nüüd millestki toredast. Putini närusest meeter kuuekümne kolmest sentimeetrist näiteks."
- "Nonoh. Mina saan küll suurepäraselt hakkama, isegi ilma selle ühe sentimeetrita."
- "Sellepärast, et sinul on sisemist jõudu, mu aare. Sinul pole sugugi tarvis hobuse selga istuda ega ülakeha paljaks võtta. Ehkki juba see vaatepilt ise peletaks eemale nii mõnegi võitlushimulise agitaatori. Sina oled loodud rahu jaoks, Raasuke. Sinu kõht tooks sulle Nobeli rahupreemia." (lk 19)
- Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017
- Nii nagu sada aastat tagasi olid oma rahvale võõrad narodnikud, nii olid ka dissidendid miljonitele kaaskodanikele pesarüvetajad, reeturid ja välismaa agendid. Aga veelgi hullemini ja halastamatumalt põlastasid neid julgeid inimesi nende kolleegid. Nii viskasid nõukogude kirjanikud Boriss Pasternaki tema romaani "Doktor Živago" ja Nobeli preemia pärast ühehäälselt (!) kirjanike liidust välja ja ajasid teda taga nagu hundikari. On tunnuslik, et samal 1958. aastal said kolm nõukogude teadlast Igor Tamm, Pavel Tšerenkov ja Ilja Frank füüsika Nobeli preemia. Pravdas ilmus riigi juhtivate füüsikute allkirjadega avalik kiri, milles tunti uhkust Nobeli preemia üle, aga samas ka nördimust Rootsi akadeemia üle, "nende räpase poliitilise provokatsiooni" pärast Pasternakiga.
- Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022, lk 110
