Juhan Viiding

Juhan Viiding (pseudonüüm Jüri Üdi) (1. juuni 1948 – 21. veebruar 1995) oli eesti poeet, näitleja ja lavastaja. Eesti luule jaguneb kaheks: Viidingu-eelne ja Viidingust alanu.

Luule

KISKUGE
       KÜLJEST
         MU
         TIIVAD,
      MONTEERIGE
         ENDALE
         KÜLGE

    VAADAKE,
        KUHU
         NAD
        VIIVAD
         TEID,
           TE
          RASVASED
         HÜLGED.

"Realistliku ingli laul" [1968), rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", koostanud Hasso Krull, 1998, lk 29-31

ma ei kirjuta vastikuid ridu
ma ei kirjuta nastikuid ridu
ma kirjutan rästikuid ridu
suuri rästikuid ridu

"ma ei kirjuta vastikuid ridu" kogus "Aastalaat", rmt: "Närvitrükk" (LR 17/1971), lk 25

tean et kustumine on mu suurim võit
parim osa minust see on päris selge
ja mu minek see ei taha ühtki õit
mida torgata te võiks revääri külge

"Kiri vendadele" kogust "Detsember" (1971), lk 70

mere jutt täis loobumist ja rahu
see mu hinge pikkamööda sööb
ja mu pea see padjale ei mahu
pea mis kive müüri küljest lööb

"Ööpäev" kogust "Käekäik" (LR 33/1973), lk 16

Me oleme - üks naine - väga noored,
mis siis, et sina kaugemale näed.
Ma ütlen sulle, see ei ole vale,
sa astu, palun, mulle lähemale.
Mul sinu jaoks on väga puhtad käed.

"Üks naine tuli vastu raudteesillal" kogust "Armastuskirjad" (LR 22/1975), lk 22

Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.

"Mis on see luuletaja luule?" kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978), lk 110

Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.

"Ta istub" kogust "Tänan ja palun" (1983), lk 7

...
kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli – jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
...
Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

"Vana mehe laul", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused", 1998, lk 501 (viisistanud Olav Ehala)

Kes? Johan.
Mis? Jalutas.
Millal? 1995. a jaanuaris.
Kus? Tallinna südalinnas.
Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: "Eesti eestlastele!"
Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.
Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)
Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.
Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.
Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.
Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?
Ta küsis. "Vastu oma saatusele" – vastati.

"Vapustus", ajaleht Eesti Sõnumid, 22. veebruar 1995

Saapaviksist peske puhtaks neegrid
pange kokku kogu tuttav kraam
võtke kaasa elunäinud peeglid
kitsas kast kus pooleks saeti daam
...

"Kolimine" kogust "Selges eesti keeles" (1974)

Tema kohta

Proosa

Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama. Kõik teavad niigi. Ta vajas olemiseks palju ruumi, palju inimesi enda ümber. Teda austati ja armastati sügavalt nendel ülekohtustel nõukogude kümnenditel, mille keskel elades tema luule sündis [---].
Pole kahtlust, Juhan Viiding ON. Tema kirjutusmasin vaikis alles eile, tekstid on juba salvestunud uutele kandjatele. Tähendused täidetakse uuesti, ravi kestab. Ent ometi alluvad tema tekstid endiselt ja kahtlusteta autori tahtele. Nii Jüri Üdi kui Juhan Viidingu luule puudutab endiselt seda tulist tuuma, kus tõde on nii tajutavalt lähedal.
Kuid paradoksaalselt, unustades või isegi teadmata midagi sellest ajast, on Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline "kurb soojus" saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor: "Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht…"! Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi. Jüri Üdi luule on olnud eesti noorte üheks suuremaks mõjutajaks pärast Gustav Suitsu "Elu tuld". Luulerevolutsioon, jäljendajad? Või luulekeel, mis imbub ajatult verre juba esimesel kokkupuutel, allumata tahtele ja küsimata, milleks.
- Marin Laak, "Juhan Viiding", Sirp, 29.08.2008

Tema elu kaudu hakkame paremini mõistma ajastut, millesse ta püüdis ennast sobitada ja mida samal ajal ka muuta.
- Rein Ruutsoo, cit. via: Marin Laak, "Juhan Viiding", Sirp, 29.08.2008

Juhan palus mitte unustada, et kõik inimesed on oma parimail hetkil poeedid ja oma halvimail on nad lihtsalt inimesed. [---] Luules on see, kes nad tahaksid olla oma parimail hetkil.
- Mari Tarand, cit. via: Marin Laak, "Juhan Viiding", Sirp, 29.08.2008

Juhani tuba oli lakooniline: kirjutuslaud, voodi ja raamatud. Ta pani mind laua taha istuma ja läks kööki teed keetma. Mu pilk jäi peatuma laual lebavatel täiskirjutatud kaartidel. Kaartidel olid kirjas luuletused. Tean tunnistama, et ma polnud kunagi midagi nii head lugenud... Kui Juhan köögist tagasi tuli, küsisin: "Kust sa need said?" "Ma teen neid," vastas tema. "Kas sul on neid veel?" "On küll," vastas ta, tõmbas voodi alt välja kollase Lutheri vabriku vineerkohvri ja tegi selle lahti. Kohver oli täidetud kaartidega... Siis algas luulelugemine, mis kestis hommikuni. /---/

Puhtad valged paberid, mis ta päeval taskusse pani, olid õhtuks luuletustega kaetud. Koju jõudes tühjendas ta oma taskud jälle kohvrisse. Tal polnud aega hiljem kirjutatusse süveneda, uus päev ja uued luuletused tulid peale.

Kui ma kord Juhani käest küsisin, milles seisneb luuletaja ja mitteluuletaja erinevus, vastas ta, et luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla, mitteluuletaja mitte - uni on magus ja ta magab edasi. "Kui lähen õhtul voodisse, siis panen alati valged paberid lauale ja pliiatsi sinna juurde, et kui voodist kargan, saaksin kohe kirjutada. Ma ei jälgi, mis sinna ilmub, ma ainult kirjutan. Kui hommikul olen kohvi ära joonud, siis vaatan, mis öö jooksul on ilmunud," rääkis Juhan.

Tõnis Rätsep, cit. via: Mari Tarand, "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008, lk 250

Luule

Sina peaksidki ju Teda tundma:
looja ise
puhas hing ja kunst.
jääkristall just Looja hingeaurust
viimseks lennuks sirutanud tiivad
lõplik vorm, kes vormimatuks saab

Urve Karuks, "Sina peaksidki ju Teda tundma", cit. via: Sirje Kiin, "Urve Karuksi avastamata maailm", rmt: Urve Karuks, "Kogutud luuletused", 2019, lk 318

Loreena McKennitt või kevad
su poisikssaamisest laulab,
surev hing lipsab alati käest

saab poisiks ja tüdrukuks ja
helinaks aastakümnete tagant
...
unes otsin sind ikka veel
Vana tänava lagunend majast
kuhu ma ilmsi jalga ei tõsta
lähen verejälgedest mööda

sa ei anna end kunagi näole
ja kui rahu tegema tuled
tean et sa tuled deemonina

leiame kiiresti ühise keele:

kaaviari peale šampanjat
ilusaid tube, riideid ja rahu
tunnista,
oleme mõlemad tahtnud

rahu ei saa aga muu eest tasu

Elo Viiding, "*Loreena McKennitt või kevad...", rmt: "Ainult armastusest", 2019, lk 42-43

Välislingid