Asta Kass

Asta Kass (sünninimi Asta Ilves; 9. oktoober 1938 Petseri – 14. august 1992 Tallinn) oli eesti lastekirjanik ja õpetaja. Tema lasteraamatutest on tuntumad "Kloun Korgitsa kodune elu" (1979) ja "Pahupidi puhkus" (1983).

"Pahupidi puhkus"

Tsitaadid väljaandest: Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006.

Teose minajutustaja on 13-aastane Margus, kes koos kaksikõega veedab suvevaheaega maal vanaema (tegelikult isa kasuema) juures. Tegevustik keerleb neile suveks külla saabuva hüperaktiivse seeniori, vanaema ämma ehk Roosimemme ümber.

Isal algas just puhkus, mida ta tahtis sisustada remondi tegemisega. "Ühendame meeldiva kasulikuga," lausus ta hapult. Ema oli kärmesti nõus, et teeme siis korteri kõigest ülearusest tühjaks. Seejuures jäi tema pilk ebaviisakalt peatuma minule ja Helenile ning korrapealt oli selge, et meid kõrvaldatakse sellest korterist esimeses järjekorras või isegi väljaspool järjekorda. (lk 4)
Mul on kasvuperiood ja ma ei või oma jõuvarusid pillata mingi tühja sörkjooksu peale. (lk 8)
Helen on oma ümaruse pärast vägagi mures, kuid minu meelest on ta - ütlen täitsa ausalt - oma parimas õitseeas ja jätab igati terve ja tubli tütarlapse mulje. Noh, vanaema poole tulles polnud ta kasutanud ka oma õudset sinist lauvärvi ja kingakreemi moodi jumestuskreemi. Aga kaasas tal need on, kindla peale. (lk 11)
Mina olen pikk, sihvakas ja oma arust külaltki mehine, eriti paksemate riietega. Ema räägib küll, et ma pidavat kõhnusest klõbisema, aga see jutt tuleb enamasti siis, kui tal suured pudruülejäägid paistavad olevat. (lk 11)
Üks küsimus kõlab nii: "Oma ema sa muidugi abistad?"

Teine: "Oma pükse pressid sa ikka ise?"

Vanaemale oleks mõttetu seletada, et pressimine oleks mu teksaspükste suhtes kõige taktivaesem ja alatum tegu. Siis küsiks ta veel rumalamalt: "Paned nad siis ööseks madratsi alla või?" (lk 13)

Kogemused näitavad, et nii seinakella, hakklihamasina kui ka liikurkombaini kokkumonteerimisel pärast remonti jääb osasid alati ennem üle kui tuleb puudu. Ma ei tea, miks küll sellises olukorras kurdetakse varuosade puudust. (lk 15)
Köögikõrvane tuba oli Roosimemme jaoks tipp-topp korda tehtud, voodi kaetud valge päevatekiga, kummipuult ja aaloelt leht-lehelt tolm pühitud. Riiulil, mille vanaema pööningult välja oli otsinud ja mina värskenduseks lakiga üle tõmmanud, ilutses paar-kolm raamatut nagu mööblinäitusel, kus on oluline, et mööblieseme otstarve kõigile selge oleks. (lk 22)
Roosimemm on igatahes raudne memm, see oli esimesest pilgust selge. Kui ta kumbagi kätte oli kohvri võtnud ja Leo kärsitu õlaliigutusega eemale lükanud, hakkas ta niisuguse otsustava sammuga astuma, nagu oleks endine kesktormaja saanud jalgpallimeeskonna peatreeneri koha ja vaatab nüüd, kas tema käsutusse antud inimmaterjalist üldse on võimalik midagi asjalikku teha. (lk 27)
Roosimemm võttis istet ja alustas:

"Ühe asja ütlen ma teile kohe ära. Ma ei kannata poputamist, selle eest ma Reeda juurest pakku tulingi. Reet räägib küll, et ta ise saatis mu ära, et ei jõua enam hoolitseda, aga no ärnud hoolitsend. Ma jäin viimasel ajal tema juures päris otsa kohe."

Roosimemm laskis käed lõdvalt rippu ja pea poolsuletud silmadega ühele küljele vajuda, et näidata, kui väga otsa ja jõuetuks ta on Reeda pool jäänud. Mõtlesin kaastundega Reedale, kes pidi Roosimemme energiatulvas elama enne Roosimemme "otsajäämist". Nii et see, mis meile osaks saab, on pööristormi nõrk järelvirvendus. (lk 29)

Teises kohvris oli kaks sodiks litsutud kõrvitsat.

"Need sul ju puhta lõhki istutud," kahetses vanaema.

"Lõhki jah!" kinnitas Roosimemm rõõmsalt. "Ma pidin neile mitu korda kõige jõuga otsa prantsatama, enne kui nii lapikuks läksivad nagu vaja. Reedal kasvasid suvila juures läind aasta igavesed suured kõrvitsad, aga ega siis sellepärast kohvrilukke või ära lõhkuda." (lk 30)

Roosimemm ei olnud niisugune väsimatu lobiseja, kellest külanaised kiiresti lahti oleksid tahtnud saada. Roosimemm oskas kuulata, sõna sekka öelda, ja mis veel tähtsam, ta unustas kõik asjad ära, ajas puntrasse ja sõlmis omavahel meisterlikuks fantastiliseks sõlmeks. Talletatud materjalist noppis ta siis aeg-ajalt terasid ja pani neid kõige ebasobivamas kohas paika. Kõik sündmused tundusid nüüd palju lõbusamad ja uskumatult segased. (lk 32)
Kui Roosimemm rääkis, et Peetsalu Jaani pilt lehes, kõige autoga, aga autol rattad ülespidi, mine tea, kuskohas ta auto uppi sõitis, vaja järele uurida, siis oskas vanaema juba asju nii-öelda õigetpidi vaadata ja küsis:

"Ega sa lehte kogemata tagurpidi vaadanud?"

"Kuule, võis küll tagurpidi olla, mul polnud prille kaasas, kui side Sirje lehti laiali jagas, pilti seletas silm ilma prillita ka hästi. Ma lähen uurin pärast lõunat ikka järele, kuskohas ta... ja kas mõni alla ka jäi..." (lk 35)

Ja usu või ära usu, aga ükskord saabuski selline moment, kus Must oli adra ette rakendatud. Õigem oleks öelda, et ader oli talle taha rakendatud. Iga kord, kui me hobuse adra ette vedasime ja elavalt nõu hakkasime pidama, mida nüüd tuleks teha, astus Must adra eest ära ja hakkas rohtu krõmpsutama. Lõpuks sidus Roosimemm hobuse ohjepidi aia külge kinni ja kolm nooremat inimest - vanaema, Heleene ja mina - lohistasid adra talle taha. (lk 45)
Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või ülesküntud uudismaa või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.

Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi nõgesepadriku ja nõtkete pajuokste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu joonlauaga tõmmatud. Ainult et kartuleid seal ei kasvanud, kartulipõld oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)

"No nii," ütles Roosimemm, kui me vao otsas lõõtsutades seisma jäime. "Kartulite kallale ma teid enam ei lase." Arusaamatuks jäi, kas ta ütles nüüdsest peale Mustale "teie" või arvas meid kõiki süütuid kannatajaid kuritegeliku jõugu koosseisu.
Roosimemm aitas mudilased oma tugevate kätega kiiresti vankrist maha ja ütles toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist:

"Ärge laiali minge!"

Keegi ei mõelnudki vastuvaidlemisele, vaid kõik hakkasid otsekohe laiali minema, nagu oleks see neil juba tee peal kokku räägitud. (lk 61)

Keset õue seakünas, mis oli ikka veel pliidipuudeks lõhkumata, istus vaikselt ja аrmsalt Tiiu-Talutütrekene. Ta heitis aeg-ajalt ümbrusele hajameelseid pilke ja oli nii rahuliku näoga, nagu ainult maainimesel võib olla keset loodust ja rikkumata ilu. Tiiu-Talutütrekene korjas midagi ühest põlletaskust teise, vaatles pihu peal olevat ja pomises suud liigutades, nähtavasti õppis liitmist ja lahutamist. Mõned lapsed avaldavad juba väga varases eas silmapaistvaid matemaatikuandeid. (lk 62)
Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.

"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju." (lk 64)

Ma pole ennast lausa laisaks poisiks kunagi pidanud, emagi ütleb, et tema käsud täidan juba kolmanda ütlemise peale ära. Aga vaba aega peaks igaühele jääma, vähemalt koolivaheajal, olgu see vaheaeg ja puhkus nii pahupidi pööratud, kui on. (lk 73)
Olen tihti näinud seda hirmuäratavat pilti, kui tema sõimerühm on haaratud töökasvatusega. Tiiu-Talutütrekene on küünarnukkideni ja kõhuni pesukausis, sest ta peseb kartuleid. Pärast peseb selles vees ennast ka. Kadunud Karin segab trepi ees murul jahtuvat kisselli, nii et kogu maastik ja möödakäijad omandavad vähehaaval, sedamööda, kuidas kisselli potis vähemaks jääb, kerge roosaka varjundi. Oleneb muidugi marjadest, mustikakisselli pritsmed on sügavpunased. (lk 77-78)
Tont võtaks seda maainimeste lahket meelt ja heldust. Hea, et mul Petrovi Peetri poole asja ei ole, parandatud värviteleviisorit või triikrauda viima, muidu Peeter ütleb viimati:

"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos mesilasperega. (lk 88)

Kõige kummalisem lugu oli pööningutrepiga. Seda oli hakatud värvima tumepunaseks ja liigutud värvimisel alt üles, mis peaks olema kohutavalt ebamugav. Aga nähtavasti mõtles värvija, et värvib nii kõrgele ära, kui aega jätkub, jõuab siis kuhu jõuab. Ja kui ta taipas, et jõuab pööningule, tegi paar võimsat hüpet trepist alla. Hüpete pikkust märgistasid sügavasse värvi sisse vajutatud tallajäljed. (lk 98)
Ma ei tea, kui paljud inimesed on kõndinud pimedas paljajalu ja võimalust mööda kiirustades mööda õunapuukände ja tikrivõsusid. Mälestus meie perekondlikust nõgesekõrvetusest soojendas hetkeks südant, sest mis on nõgesekõrvetus selle salakavala maastiku kõrval? (lk 103)
Roosimemme kiri oli üheksa rida pikk. Kirja oli ta kirjutanud söetükiga pikale käterätikangale ja kanga enda kerinud spiraalina ümber puu. Sellepärast pidigi vanaema kirja lugemiseks ümber puu tiirutama. (lk 131)
PANEN PUU VARJU ET KUI JÄLLE SADAMA HAKKAB.

ARMAS MINIA.

MA OLEN TEILE NII PALJU PAHANDUST TEIND. TEIL POLE ENDALGI MIDAGI SÜIA. VANA INIMEST EI OLE ENAM KELLEGILE VAJA MA PÄRIS NUTSIN KOHE. LEO VIIB MIND JAAMA. ÄRGE MIND OTSIGE MUL ON LENNUKI PILETID OSTETUD. MA VÕTSIN NATUKE SÜIA KAASA. PANGE MU KOHVRID SAHVRISSE KUI PÕRANDAD KUIVAD ON.

HELEENE SEE KIRI SELLE MA LASEN UUE SAATA. TAGUMISE KÜLJE AADRESSI NÄGI NATUKE LUGEDA MA ÕPPISIN PÄHE. OLI ÜKS POIS. ENAM EI MAH... (lk 131)

[Leo:] "Roosimemm kurtis, et ühes kohas olemine tüütab ära, janti ikka saab, aga ainult jaokaupa." (lk 132)

Välislingid