Valve Pormeister

Valve Pormeister (sünninimi Valve Ulm; 13. aprill 1922 Tallinn – 27. oktoober 2002) oli Eesti maastikuarhitekt, kes kasvas läbi mahulise projekteerimise arhitektiks. Ta lähtus oma loomingus peamiselt Põhjamaade modernismist, kasutas kujundamisel oskuslikult maastikku ning eelistas looduslikke materjale.^[1]

Elukäik

Valve Ulm sündis Tallinnas, kuid veetis lapsepõlve Järvamaal Albu vallas Peedu külas Arapere talus. Isa oli talunik, põhjalike põllumajandusalaste teadmistega, ema aednik, nii et maaelu ei olnud arhitekt Pormeistrile võõras. Majanduskriisi ajal Arapere talu laostus ning Ulmide pere asus 1929. aastal Tallinna elama. 1936–1940 õppis Pormeister Tallinnas tütarlaste kommertsgümnaasiumis, 1941. aastal lõpetas 5. keskkooli. Sotsiaal- ja Kodundusinstituudi ehisaianduse programm jäi pooleli kooli sulgemise tõttu. Pooleli jäi ka agronoomia eriala Tartu Ülikoolis, kuhu astus 1943. aastal. Tallinna naasis ta 1944. aastal. 1946–1952 õppis Pormeister ERKI-s (tollase nimega Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut) aia- ja pargikujunduse erialal. Töötas kuni 1964. aastani Eesti Põllumajandusprojektis, seejärel kuni 1992. aastani Eesti Maaehitusprojektis. Põhitöö kõrvalt oli Pormeister mitme komisjoni ja nõukogu liige, osales arhitektuurikonkursside žüriide töös, töötas 1968–1970 ERKI õppejõuna, kujundas aiandus- ja lillenäitusi.

Looming

Valve Pormeistrit võib pidada orgaanilise arhitektuuri esindajaks ning karniisiarhitektuuri introdutseerijaks. Projekteerimisel lähtus ta peamiselt maastikust, reljeefist, veekogudest, haljastusest ning sobitas hoone nendega kokku. Mitme kümnendi projekteerimise jooksul tema laad küll teisenes, kuid maastik ja ebatasane reljeef jäid siiski oluliseks. ^[1] Valve Pormeister alustas maa-asulate planeerija ja haljastusarhitektina. Mahulise projekteerimistöö algus langeb kokku arhitektuuri stalinismijärgse perioodiga. Eeskuju otsiti Põhjamaadest, kus modernism ilmnes inimsõbralikumalt, ehitised sulandati maastikku ning eelistati naturaalseid materjale nagu tellis, puit ja krohv. Esimene ehitatud hoone, millega Pormeister ka tuntuks sai, oli Lillepaviljon. Seejuures oli uudne reljeefi paigutamine ning arvestamine olemasolevate puudega, samuti läbipaistvus vitriinakende abil, looduslikud materjalid. Samaaegselt koostas Pormeister oma kodumaja projekti ning projekteeris 1960. ja 1970. aastate algupoolel arvukalt suvilaid, aiamaju ja eramuid teiste suurobjektide kõrval. Kohviku Tuljak (1964) ja Kurtna keskusehoonega (1966) sai alguse soomemõjuline karniisiarhitektuur.

1960. aastate projekte iseloomustavad ajastuomased moevõtted: asümmeetrilised hoonemahud, madalakaldeline ebasümmeetriliste viiludega katus, erinevate materjalide kombineerimine, siseõu ja välikamin. 1960. aastatel osales Pormeister arhitektuuri- ja planeerimiskonkurssidel, nii üksi kui ka koos Henno Sepmanniga.

1970. aastatel teisenes Pormeistri arhitektuurilaad uusfunktsionalistlikumaks. Hoonemahud muutusid skulpturaalsemaks ning jõulisemaks.

1970. aastate lõpus ja 1980. aastatel sulandus Pormeistri looming Eesti üldisse arhitektuuripilti, tehes läbi ka postmodernistliku arengu. Elu lõpu poole kavandas ta mitmeid memoriaale.^[1]

Valve Pormeistri arhitektihariduse puudumine võis osutuda eeliseks, mis aitas tal mõelda loova originaalsusega ja vältida professionaalseid klišeesid, pealegi lisas aiaarhitekti taust erilise tundlikkuse hoone asetamisel maastikku. ^[2] Oma eeskujuna on Pormeister välja toonud Richard Neutra, mõjutusi on saanud ka Frank Lloyd Wrightilt ja Alvar Aaltolt.^[1]

Suuremaid töid

Lillepaviljon (1960)
Tallinna Botaanikaaia generaalplaan ja I jrk. hoonestus (1963), sh külastuskasvuhooned (1967)
Kohvik Tuljak Tallinnas (1964)
Kadrioru Kunstimuuseumi skulptuuriaed (1966)
Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone (1966)
Eesti Maaehitusprojekti Pärnu büroo- ja eluhoone (1966)
J. Gagarini nim. Näidissovhoositehnikumi peahoone Viiratsis (1968–1969)
Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TUI näitusepaviljon (1968)
Audru sovhoosi söökla-haldushoone (1973)
Maarjamäe mälestusansambel (1975; koos Allan Murdmaa ja Henno Sepmanniga) ja selle haljastusplaan
Jäneda põllumajanduskooli õppehoone (1975)
Taimekaitsejaam Sakus (1975)
Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria TUI hooned Märjal (1977) ja peahoone Tartus (1984)
Pirita keskuse ja Purjespordikeskuse haljastusprojekt (1980)
Eesti Põllumajandusülikooli hooned Tähtveres (1981), sh metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone (1984)
Purtse memoriaali maastikuala ja mälestustähised (Kurjuse Ohvrite Leinapark) (1992–1997)

Arhitektuurikonkursid

Eesti NSV paviljoni rekonstrueerimine Moskvas rahvamajandussaavutuste näitusel (1959) – III preemia
Tartu Variku linnaosa planeerimine (koos Henno Sepmanniga, 1963) – II preemia
Maarjamäe memoriaalansambel Tallinnas (koos Henno Sepmanniga, 1966) – III ja ergutuspreemia
Maarjamäe memoriaalansambel Tallinnas, II voor (autorite kollektiivi liige, 1967) – I preemia
Viljandi Näidissovhoosi Päri asula planeerimine ja hoonestamine (koos Henno Sepmanniga, 1967 ) – I preemia
Võru rajooni Kuldre kolhoosiplaneerimine ja hoonestamine (1969 ) – II ja III preemia

Tunnustus

1965 – Nõukogude Eesti preemia Lauluväljaku, laululava ja Lillepaviljoni projekteerijatele ja ehitajatele (A. Kotli, H. Kukk, I. Kuzjomin, H. Laul, H. Oruvee, E. Paalmann, H. Sepmann, V. Pormeister, F. Ruud, A. Šipulin)
1967 – Nõukogude Eesti preemia Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone ja asula korrastamise eest
1967 – Eesti NSV teeneline arhitekt
1971 – NSV Liidu riiklik preemia Saku, Vinni ja Kurtna asulate planeerimise ja hoonestamise eest (autorite kollektiiv)
1971 – NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse suur hõbemedal ja väike kuldmedal Moskvas lillenäituste kujundamise ja seal haljastusprojektidega osalemise eest
2000 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[3]

Isikunäitused

Lillepaviljonis 1972. aastal Valve Pormeistri 50. aasta juubeli puhul
Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Näitus 8. märtsist 17. aprillini 2005 Eesti Arhitektuurimuuseumis.^[1]

Isiklikku

Valve Pormeister oli põgusalt abielus sisearhitekt Valter Pormeistriga. Tema kauaaegne elukaaslane oli arhitekt Henno Sepmann. Vanem õde oli tarbekunstnik Elgi Reemets. Valve Pormeister on maetud Metsakalmistule^[4]

Fotod

Pormeister, Valve – ENSV teeneline arhitekt Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Foto: Olav Tuulik, 1967.
Riikliku Projekteerimise Instituudi Eesti Maaehitusprojekti arhitekt Valve Pormeister Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Foto: Gunnar Loss, 1971.
Arhitekt Valve Pormeister Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Foto: Viktor Salmre, 1966–1969.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Liina Jänes (2005). Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum.
↑ Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 319.
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Valve&filter_maetud_perenimi=Pormeister&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=^{[alaline kõdulink]}

Kirjandus

Liina Jänes. "Valve Pormeister", Eesti Arhitektuurimuuseum 2005, ISBN 9985-94-009-1

Välislingid

Piret Lindpere järelehüüe Valve Pormeistrile. Eesti Ekspress, 21. november 2002
Liina Jänes. Position of The "Other". The Architecture Of Valve Pormeister
Karin Paulus. "Naiselikkuse maaletooja". Eesti Ekspress, 9. märts 2005

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Liina Jänes (2005). Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum.

[2] Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 319.

[3] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[4] ttp://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Valve&filter_maetud_perenimi=Pormeister&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=^{[alaline kõdulink]}

[1]

[2]

[3]

[4]