Võrgusagedus
.
Võrgusagedus on vahelduvpinge sagedus elektrivõrgus. Sageduse nimiväärtus on Euroopa elektrivõrkudes 50 Hz (näiteks Põhja- ja Lõuna-Ameerikas 60 Hz).
Võrgusagedus on pidevas sõltuvuses võrgu koormusest, s.o elektrienergia tarbimisest, ja samuti võrku antavast võimsusest. Koormuse suurenemisel võrku toitvate elektrigeneraatorite pöörlemissagedus (pöörlemiskiirus) mõnevõrra väheneb ja vastavalt väheneb ka sagedus võrgus. Kuna töömasina (turbiini) poolt generaatorile antav hetkvõimsus on võrdeline pöörlemissagedusega, siis väheneb koos sagedusega ühtlasi elektritarvititele antav võimsus. Võrgu koormuse vähenemisel toimuvad protsessid vastupidises suunas. Näiteks Euroopa ühendelektrisüsteemis tähendab võrgusageduse muutus 0,2 % (0,1 Hz) võrra võimsuse muutust umbes 3 GW ulatuses.
Võrgusagedus on see faktor, mis hoiab toodetava ja tarbitava energia igal hetkel tasakaalus.
Mida suurem on koos töötavate võrkude süsteem ja mida rohkem on selles erinevaid tootmisüksusi, seda lähemal saab hoida võrgusageduse nimiväärtusele. Euroopa ühendelektrivõrgus peab sagedus normaaltalitluse korral jääma vahemikku 49,9 Hz kuni 50,1 Hz, Venemaa ühtses energiasüsteemis ja ühtlasi ka Balti riikides vastavalt 49,8 Hz kuni 50,1 Hz. [1] Kui sagedus langeb, suurendavad automaatregulaatorid generaatorite arendatavat võimsust (generaatoreid käitavate turbiinide pöördemomendi suurendamise teel), pöörlemiskiirus suureneb ja tulemusena läheneb võrgusagedus nimiväärtusele. Vajadust mööda ühendatakse võrku uusi energiaüksusi. Koormuse vähenemise korral toimub reguleerimine vastupidises suunas.
Süsteemi normaaltalitluse tingimustes hoiavad automaatregulaatorid võrgusageduse hälbe Δf vahemikus ±(0,05–0,15) Hz. Väiksemaid hälbeid ei reguleerita.