Võlg

See artikkel on majanduse mõistest; Mati Undi jutustuse kohta vaata artiklit Võlg (Unt); Karin Alvtegeni romaani kohta vaata artiklit Võlg (Alvtegen); 1966. aasta Eesti filmi kohta vaata artiklit Võlg (film).

See artikkel on esitatud kustutamiseks. Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (Märts 2024) Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

See artikkel vajab toimetamist. (August 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Võlg on laenuks saadud ja tagastamisele või hüvitamisele kuuluv rahasumma, kaup või teenus.^{[1][küsitav]}

Laenajateks ehk võlgnikeks võivad olla näiteks riigid, kohalikud omavalitsused, ettevõtted või eraisikud. Laenu andjateks ehk võlausaldajateks võivad olla nii krediidiasutused kui ka eraisikud.

Ettevõtted ja eraisikud kasutavad laene suurte ostude tegemiseks, mida nad muidu ei suudaks tavasissetuleku juures lubada. Võlakokkulepe annab laenuvõtjale võimaluse laenata raha nii, et seda saab tulevikus tagasi maksta. Tavaliselt kaasnevad sellega intressid.^[2]

Kõige tavalisemateks võla vormideks peetakse laenu, kuhu hulka kuuluvad ka hüpoteegid ja autolaenud, ning võlga krediitkaardi näol. Laenu tingimuste kohaselt on laenuvõtja kohustatud tagastama kogu laenu jäägi kindlaks määratud kuupäevaks, tavaliselt mõne aasta jooksul. Laenu tingimustes on kehtestatud ka intressi summa, mida laenusaaja peab igal aastal maksma ning mis on väljendatud protsendina laenusummast. Intressi kasutamise eesmärgiks on tagada laenuandjale riski võtmisel hüvitis ning julgustada laenusaajat laenu kiiremini tagasi maksma, et piirata kogu tekkivat intressikulu. ^[2]

Krediitkaartivõlg toimib samal viisil nagu laen. Erinevuseks on see, et laenatud summa muutub aja jooksul laenuvõtja vajaduste kohaselt kindlaks määratud piiri ulatuses ning sellel on jooksev või tähtajatu tagasimakse kuupäev.^[2]

Lisaks eelpool mainitule on ettevõtetel laenamiseks ka muud võimalused. Nendeks on võlakirjad ja kommertsväärtpaberid, mis ei ole üksikisikute jaoks kättesaadavad. Võlakirjad on teatud liiki võlainstrumendid, mis võimaldavad ettevõttel raha luua, müües lubadust investoritele tagasi maksta. Nii üksikisikud kui ka institutsionaalsed investeerimisühingud võivad osta võlakirju, millel on tavaliselt kindlaks määratud intress või kupongimäär. Lisaks tavapärastele intressimaksetele peavad võlakirjaomanikud tagasi maksma võlakirja nominaalväärtuse kindlaks määratud kuupäevaks, mida nimetatakse tagasimaksetähtpäevaks. Võlakirjad toimivad samamoodi nagu laenud, välja arvatud seda, et ettevõte on laenuvõtja ja investorid on laenuandjad või võlausaldajad.^[2]

Kommertsväärtpaber on tagatiseta ja diskonteeritud lühiajaline ettevõtte võlg, mille tagasimakse tähtaeg on 270 päeva või vähem. Keskmiseks tähtajaks on 30 kuni 35 päeva. Seda tüüpi rahastamist kasutavad tavaliselt pangad, ettevõtted ja välisriikide valitsused. ^[3]

Üksikisikute ja majapidamiste võlgade hulka kuuluvad hüpoteeklaenud, auto laenud ja krediitkaardivõlad. Tavaliselt võtavad inimesed laenu, et osta majasid, autosid ja muid asju, mida on liiga kallis osta olemasoleva rahaga.

Ettevõte võib oma tegevuse rahastamiseks kasutada mitmesuguseid võlgu.

Tähtajaline laen on ettevõtte võla kõige lihtsam vorm. See koosneb kokkuleppest laenata kindel rahasumma, mis laenatakse kindlaks ajaperioodiks, mille summa tuleb tagasi maksta kindlaksmääratud kuupäevaks. Kommertslaenude intressid tuleb tasuda ka sellel kuupäeval või tasuda perioodiliselt, kas siis iga-aastaste või igakuiste maksetena.

Sündikaatlaen on laen, mis antakse ettevõtetele, kes soovivad laenata rohkem raha kui üks laenuandja on valmis laenama. Sündikaatlaenu annab laenuandjate grupp, mida struktureerib, korraldab ja haldab üks või mitu kommerts- või investeerimispanka.

Ettevõte võib samuti emiteerida võlakirju. Võlakirjadel on kindlaksmääratud eluiga, tavaliselt mitu aastat, pikaajalised võlakirjad, mis kestavad üle 30 aasta, on vähem levinud. Võlakirja lõppedes tuleb raha täielikult tagasi maksta.^[4]

Valitsused väljastavad jooksvate kulude, samuti suurte kapitaliprojektide eest võlgu. Valitsemissektori võlgu võivad emiteerida suveräänsed riigid, samuti kohalikud omavalitsused.

Valitsuse võlgade üldine tase väljendub tavaliselt võla suhtena SKPsse. See suhe aitab hinnata valitsemissektori võlgade muutuste kiirust ja võlgade suurust. ^[4]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Võlg