Theodora Porphyrogennete

Theodora Porphyrogennete
	Theodora Monomachose kroonil
Bütsantsi keisrinna
	Ametiaeg; 21. aprill 1042 – 31. august 1056
Eelnev	Michael V
Järgnev	Michael VI
Bütsantsi keisrinna (koos Zoega)
	Ametiaeg; 21. aprill 1042 – 11. juuni 1042
Bütsantsi keisrinna (koos Zoe ja Konstantinos IX)
	Ametiaeg; 11. juuni 1042 – 11. jaanuar 1055
Bütsantsi keisrinna
	Ametiaeg; 11. jaanuar 1055 – 31. august 1056
Isikuandmed
Sünniaeg	umbes 980; Konstantinoopol
Surmaaeg	31. august 1056 (75-76); Konstantinoopol
Vanemad	Konstantinos VIII ja Helena

Theodora Porphyrogennete (kreeka keeles: Θεοδώρα Πορφυρογενίτη (Theodōra Porphyrogenítē); umbes 980 – 31. august 1056) oli Bütsantsi keisrinna 21. aprillist 1042 kuni 31. augustini 1056. Ainuvalitsejaks sai ta alates 11. jaanuarist 1055. Ta oli Makedoonia dünastia, mis valitses Bütsantsi ligi 200 aastat, viimane esindaja.

Theodora sattus poliitikasse oma elu hilises perioodis. Tema isa Konstantinos VIII oli Bütsantsi kaasvalitseja 63 aastat ning ainuvalitseja aastatel 1025–1028. Pärast tema surma valitses Theodora õde Zoe koos abikaasadega, misjärel sai võimule Zoe lapsendatud poeg Michael V, kes hoidis Theodoral pingsalt silma peal. Pärast kaht ebaõnnestunud vandenõud saadeti Theodora 1031. aastal Marmara merel asuvasse kloostrisse. Kümnend hiljem tõusid Konstantinoopoli inimesed Michael V vastu üles ja nõudsid Theodora tagasitoomist. Rahvas tahtis, et õed Theodora ja Zoe koos valitseksid.

Juunis 1042 abiellus Zoe uuesti ning tema abikaasa Konstantinos IX võttis endale keiserlikud kohustused. Pärast 74-aastase Konstantinose surma võttis Theodora trooni vaatamata sõjaväelaste ja õukondlaste vastuseisule. Theodora valitses iseseisvalt 16 kuud, misjärel ta suri 76-aastaselt ootamatult.

Noorpõlv

Theodora onu Basileios II ja isa Konstantinos VIII

Theodora oli keiser Konstantinos VIII ja Helena kolmas ja kõige noorem tütar^[1]. Ta oli Porphyrogennete ehk "purpuris sündinud", see tiitel anti lastele, kes sündisid valitseva keisri ajal^[2]. Tema isa sai kaaskeisriks 962. aastal ning ainuvalitsejaks peale Theodora onu Basileios II surma 1025. aastal. Konstantinos suri 12. novembril 1028. aastal.^[1]

Keiserliku printsessina peeti Theodorat 996. aastal sobilikuks pruudiks Püha Rooma keisri Otto III jaoks. Siiski otsustati tema õe Zoe kasuks, sest Theodorat peeti liiga tavaliseks. Otto suri enna pulmi. Basileios II takistas oma vennatütardel abielluda Bütsantsi aadlikega, sest see abielu oleks andnud neile õiguse troonile pretendeerida. Naisena polnud Theodoral õigust sekkuda riigiasjadesse. Theodora elas keiserlikus gynaeceum (naistekorterid palees).^[2]

Keirinna Zoe sundimas õde Theodorat nunnatõotusi andma

Theodora keeldus isa Konstantinose ettepanekust abielluda Romanos Argyrosega, kellest pidi saama Konstantinose järeltulija, sest Romanos oli juba abielus. Kuid Romanose naine otsustas minna kloostrisse.^[3] Hiljem ütles Theodora, et Romanos on tema kolmanda astme nõbu ehk liiga lähedane sugulane^[2]. Seega jäi alles Zoe, kes abiellus Romanosega pisut enne isa surma^[4].

Romanose võimuletulekuga tõmbus Theodora tagasi gynaeceum'i, kus elas igapäevase religioosse rutiini järgi^[2]. Sellegipoolest veenis Zoe oma meest panema ühte spiooni oma õe järele nuhkima^[3]. Varsti pärast seda süüdistati Theodorat vandenõus, kuid teda ei karistatud. 1031. aastal osales ta uues vandenõus.^[1] Theodora suleti Petrioni kloostrisse, kus õde Zoe teda külastas ja sundis Theodorat andma nunna tõotusi.^[3] Theodora jäi kloostrisse järgmiseks 11 aastaks. Sel ajal juhtis Zoe riiki koos abikaasade Romanos III ja Michael IV.^[2]

Valitsemine Zoega

13. detsembril 1041. aastal sai Michael IV järel Bütsantsi keisriks Zoe lapsendatud poeg Michael V. Uus keiser lubas keisrinnat hästi kohelda, kuid peagi hakkas keisrit rõhuma asjaolu, et tal tuli olla Zoele tänulik troonile saamise eest. Ekslikult arvas Michael V, et on võitnud rahva toetuse ning 1042. aasta 19. aprillil Zoe vangistati ning saadeti kloostrisse. Samal päeval tõusis pealinna rahvas keisri vastu üles ning rahvas hakkas hõikama loosungeid nagu "Ei taha Michaeli keisriks!", "Tahame emakest-keisrinnat!" ja "Purustame Michaeli luud!" Rahvas toetas meeleavaldusega lisaks Zoele ka tema õde Theodorat. Lõpuks jäi Michael lausa oma paleesse lõksu ning ainsana tuli keisrile appi tema onu Konstantinos, kes üritas kaitset organiseerida. Õukonna võtmeisikud otsustasid, et Zoel on vaja kaasvalitsejat ning nõustusid rahvaga, et selleks peaks saama Theodora.^[1]^[2] Petrioni kloostrisse saadeti 19. aprillil delegatsioon, et veenda Theodorat hakkama kaaskeisrinnaks.^[2]^[3]^[5] Theodora oli harjunud usule pühendatud eluga. Ta keeldus ettepanekust ja põgenes varjupaika otsides kloostri kabelisse. Delegatsioon aga järgnes talle, tirisid ta jõuga välja ning vahetasid tema kloostrirõivad keiserlike vastu.^[1] Selleks ajaks nõudis keisri tagandamist ka patriarh Alexios I Stoudites^[5]. Keiser andis käsu kiiresti Zoe tagasi pealinna tuua, kuid keisrinnat näidati rahvale nunnarüüs, mis neid veelgi rohkem vihastas.^[5] 21. aprilli koidikul krooniti mõlemat õed^[1]. Pärast tseremooniat tungis rahvamass paleesse^[2]. Michael V ei jäänud muud üle kui põgeneda ja ta varjus koos onu Konstantinosega kloostrisse^[5].

Zoe võttis kohe võimu üle ning proovis Theodorat tagasi kloostrisse sundida, ent senat ja rahvas nõudis, et kaks õde peavad koos valitsema^[3]. Esimese asjana tuli Theodoral tegeleda Michael V-ga. Zoe, kes oli kergesti manipuleeritav, tahtis Michaelile armu anda, kuid Theodora oli karmim. Ta lubas Michaelile tagada turvalisuse, kuid kloostrist välja tulemise järel kukutatud keiser pimestati ja saadeti ülejäänud eluks kloostrisse. Pärast seda keeldus Theodora lahkuma Hagia Sophiast enne, kui ta pole saanud ametlikku kutset Zoelt.^[2] Ametlikult oli Theodora alamkeisrinna (kaisarissa) ja Zoe ülemkeisrinna (sebastē) ning Theodora troon asus avalikel üritustel pisut Zoe omast tagapool. Tegelikult oli just Theodora aktiivsem valitsejanna. Õed keskendusid keisririigi halduse juures avalike ametite müügi piiramisele ja õigusemõistmisele.^[3] Kuigi kaasaegne ajaloolane Michael Psellos väitis, et õdede valitsemine oli täielik läbikukkumine, siis Johannes Scylitzes väitis, et nad parandasid kohusetundlikult eelnevate keisrite kuritarvitusi^[2].

Kuigi Theodora ja Zoe esinesid koos senati koosolekutel ja avalikel esinemistel, oli varsti ilmne, et nende ühine valitsemine oli märkimisväärselt pingeline. Zoe ei huvitunud impeeriumi haldamine üldse, kuid ta ei lubanud seda Theodoral ka üksi teha. Kummagi keisrinna taga moodustusid õukondlikud fraktsioonid.^[2] Pärast kahte kuud, mil õdede vaenulikkus aina süvenes, otsustas Zoe uuesti abielluda, millega kadus Theodoral võimalus oma võimu suurendada^[3].

Valitsemine Konstantinos IX-ga

Zoe (vasakul), Konstantinos IX (keskel) ja Theodora (paremal) Monomachose kroonil

Zoe abiellus 11. juunil 1042 Konstantinos IX-ga ja keisririigi juhtimine läks tema kätte^[2]. Kuigi Theodora ja Zoe olid ametlikult jätkuvalt valitsevad keisrinnad ja kuigi Theodora osales jätkuvalt kõikidel ametlikel üritustel, läks võim üle tema Konstantinosele. Sellegipoolest säilitas Theodora õukonnas mõjuvõimu, mida näitab tema korraldus arreteerida ja pimestada Johannes Eunuhh, võimas haldur, kes oli olnud Romanos III, Michael IV ja Michael V peaminister; ta oli pärast Michael V kukutamist elanud eksiilis.^[3]

Konstantinos IX tõi Zoe nõusolekul õukonda oma armukese, kes tõsteti kolme valitseja järel neljandale positsioonile hierarhias. See tekitas kuulujutte, et keiser kavatseb Theodora ja Zoe mõrvata.^[2] See põhjustas 1044. aastal pealinlaste ülestõusu, mis muutus usurongkäigul osalenud Konstantinosele üpriski ohtlikuks. Rahvas rahunes pärast õdede ilmumist rõdule, kus nad kinnitasid, et nende elud pole ohus.^[3]

Kui Zoe, kelle vaimne tervis ei pruukinud sellel ajal enam korras olla, sai Konstantinosega hästi läbi, siis sama ei saa Theodora kohta öelda. Keiser ja Theodora vihkasid teineteist ja seda varjamatult.^[5]

Ainuvalitsemine

Näib, et õe Zoe surma ajal 1050. aastal oli Theodora tõmbunud tagasi kloostrisse. Seega valitses ainuisikuliselt Konstantinos IX kuni surmani 11. jaanuaril 1055.^[3] Pärast viimase surma algas tõeline tormijooks troonile^[6]. Kui Konstantinos oli suremas, veensid tema nõuandjad keisrit ignoreerima Theodora õigust troonile ning andma võimu Bulgaaria teema asehaldurile Nikephoros Proteuonile^[3]. Theodora aga ennetas nende kavatsusi ning nõudis oma kõrgest east hoolimata õigust troonile. Ta naasis õukonda ning kutsus kokku senati ja keiserlik kaardivägi kuulutas ta valitsejannaks natuke enne Konstantinose surma.^[4]^[7]

Theodora võimuletulekule järgnes puhastus kõrgete ametnike seas ja Euroopa osa sõjaväeüksuste juhtkonnas. Väejuht Nikephoros Bryennios, keda osad läänepoolsed sõjaväeüksused tahtsid keisriks kuulutada, tagandati ja saadeti pagendusse Theodora korraldusel. Seejärel konfiskeeris ta väejuhi varad ja pagendas ka tema toetajad õukonnas.^[3]^[1]^[4]

Theodora kontrollis pidevalt ja tähelepanelikult ülikuid ja nende väärtegusid. Ta kahjustas oma mainet liigse karmusega vaenlastega ja Leo Paraspondylose, keda peeti alatuks inimeseks, oma nõuandjaks määramisega. Sõjaväe- ja kohtuametid täitsid tema teenistuses olnud eunuhhid ning võimekad väejuhid nagu Isaak Komnenos asendati vähetähtsamate ametnikega.^[3] Olles otsustanud koondada võimalikult palju võimu enda kätesse, juhatas ta isiklikult senati istungeid ja kuulas tsiviilasjade ülemkohtunikuna apellatsioone. Tema vaimulike ametisse nimetamine solvas patriarh Michael I Kerulariosi, kelle hinnangul oli see meeste ülesanne.^[1]

Surm

Kui Theodora oli saanud 76-aastaseks, soovitas patriarh tal abielluda, et tagada pärimisliin troonile. Theodora keeldus sümboolset abielu sõlmimast. Samuti keeldus ta nimetama troonipärijat. 1056. aasta augusti lõpus haigestus Theodora soolehaigusse. 31. augustil kohtusid tema nõuandjad, et leppida kokku troonipärija. Psellose sõnul valiti selleks Michael Bringas, eakas riigiteenistuja ja endine sõjaväe rahandusminister, kelle peamine eelis oli see, et teda oli lihtne juhtida. Theodora ei olnud selleks ajaks enam võimeline rääkima, kuid tema nõunik otsustas, et keisrinna noogutas heakskiitvalt sobival hetkel. Patriarh aga ei olnud nõus seda uskuma, kuid nõunikud suutsid veenda teda meelt muutma. Nii kroonis patriarh uue keisri, kelleks sai Michael VI. Theodora suri mõni tund hiljem ning sellega lõppes ka 189-aastane Makedoonia dünastia valitsemine.^[3]^[2]

Välimus ja iseloom

Bütsantsi kaasaegsed märkisid, et õed olid nii välimuselt kui ka iseloomult väga erinevad. Theodora oli Zoest tunduvalt pikem. Ta oli tasakaalukas ja kitsi. Ta ei suutnud taluda õe moraalitust. Lisaks olevat Theodoral olnud niivõrd halb iseloom, et temaga suutsid kuidagimoodi läbi saada vaid õukonna eunuhhid. Tundes teineteise vastu vaid antipaatiat, ei saanudki õed moodustada ühtset tandemit valitsemiseks. Seetõttu kestis ka nende ühisvalitsemine vaid mõned kuud.^[5]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Alexander Kazhdan (1991). The Oxford Dictionary of Byzantium. Oxford ja KNew York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 John Julius Norwich (1993). Byzantium: The Apogee. London: Penguin. ISBN 978-0-14-011448-5.
↑ ^3,00 ^3,01 ^3,02 ^3,03 ^3,04 ^3,05 ^3,06 ^3,07 ^3,08 ^3,09 ^3,10 ^3,11 ^3,12 ^3,13 George Finlay (1853). History of the Byzantine Empire from 716–1057,. William Blackwood & Sons.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Treadgold, Warren T (1997). A History of the Byzantine State and Society, Stanford. CA: Stanford University Press. ISBN 978-0-8047-2630-6.
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 ^5,4 ^5,5 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 299-304.
↑ David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 314-317.
↑ Lynda Garland (1999). Byzantine Empresses: Women and Power in Byzantium, AD 527–1204 (Inglise keel). London ja New York: Routledge. ISBN 978-0-415-14688-3.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Eelnev Michael V	Bütsantsi keisrinna 21. aprill 1042 – 31. august 1056 (koos Zoega (1042–1050); koos Konstantinos IX (1042–1055))	Järgnev Michael VI

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 Alexander Kazhdan (1991). The Oxford Dictionary of Byzantium. Oxford ja KNew York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)

[:1-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 John Julius Norwich (1993). Byzantium: The Apogee. London: Penguin. ISBN 978-0-14-011448-5.

[:2-3] 3,00 ^3,01 ^3,02 ^3,03 ^3,04 ^3,05 ^3,06 ^3,07 ^3,08 ^3,09 ^3,10 ^3,11 ^3,12 ^3,13 George Finlay (1853). History of the Byzantine Empire from 716–1057,. William Blackwood & Sons.

[:4-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Treadgold, Warren T (1997). A History of the Byzantine State and Society, Stanford. CA: Stanford University Press. ISBN 978-0-8047-2630-6.

[:3-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 ^5,4 ^5,5 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 299-304.

[6] David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 314-317.

[7] Lynda Garland (1999). Byzantine Empresses: Women and Power in Byzantium, AD 527–1204 (Inglise keel). London ja New York: Routledge. ISBN 978-0-415-14688-3.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]