Theoderichi mausoleum

Ülemise korruse kabel läänest, näha on altarinišš ja ristikujuline valgusava

Theoderici mausoleumi läbilõiked ja korruste plaanid, tehtud enne hoone väljapuhastamist^[1]

Theoderichi mausoleum, ka Theoderich Suure mausoleum on ehitismälestis, mis asub Ravennas, keskaegsest linnasüdamest pisut kõrval, ja on ehitatud 520. aastal Theoderich Suure viimseks puhkepaigaks.

Ehitis on üks seitsmest Ravennas asuvast objektist, mis 1996. aastal kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse nimetusega "Ravenna varakristlikud mälestised ja mosaiigid". UNESCO veebilehel nimetatakse ehitist unikaalseks arhitektuuriteoseks, mis on ehitatud suurtest Istria lubjakivi plokkidest ja on ainuke tänaseni säilinud barbarikuninga hauaehitis sellest ajaperioodist^[2]. ICOMOS-i hinnangul seisneb hoone ajalooline tähtsus ta gootidepärases dekoratsioonis, mida pole mõjutanud Rooma ega Bütsantsi kunst, olgugi et on kasutatud roomapärast kivitöötlustehnikat (opus quadratum), mis oleks pidanud olema hääbunud juba neli sajandit enne hoone ehitamisaega^[3].

Ajalugu

Anonüümse ladinakeelse kroonika Anonymus Valesianus sõnul ehitas gootide kuningas "veel oma eluajal endale tahutud kantkividest mälestusmärgi, mille katuseks laskis ta otsida ühe hiiglasliku kivi":

Se autem vivo fecit sibi monimentum ex lapide quadrato, mirae magnitudinis opus, et saxum ingens quod superponeret inquisivit.^[4]

Aastaks 520. oli Ravennas resideerinud Theoderichi käsul püstitatud tulevane hauaehitis enam-vähem valmis. Hoone paiknes kalmistul ja asus toonase linna piiridest väljaspool. Hoone välisviimistlus lõpetati siiski alles pärast valitseja surma. Töid juhtinud ehitusmeistri nimi pole üheski allikas säilinud.

Theoderich oli usutunnistuselt ariaanliku kristluse pooldaja. Kui 540. aastal Bütsantsi väed väepealik Belisariose juhtimisel Ravenna vallutasid ja õigeusklik kirikuvõim kehtestati, asuti usinalt kaotama kunagise ariaanliku kultuse jälgi. Selle käigus eemaldati mausoleumist sarkofaag Theoderichi säilmetega.

Umbes 1000. aasta paiku sai mausoleum osaks neitsi Maarjale pühendatud benediktlaste kloostrist. Ülemist korrust kasutasid mungad palvesaalina (oratorio). Et mausoleum asus toona veel mere ääres, oli mausoleumi tipule ehitatud tuletorn ja klooster sai selle järgi nime Santa Maria que dicitur ad Farum^[5]. Keskajal kasutati alumist korrust nagu ka Rooma Panteoni prestiižse hauakambrina, kuhu sängitati väljapaistvaid isikuid. Üks nendest oli paavst Victor II (u 1020–1057), kes viimase eluaja elas Ravennas. Endise gootide surnuaia kõrvale tekkis uus.

Nelinurkse põhiplaaniga tuletorn oli juba 12. sajandiks lammutatud. Klooster purustati 17. sajandil. Hoone seisis 18. sajandi keskpaigani hüljatuna ja mattus Po ja Reno üleujutuste setetesse. 16. sajandist kasutati mausoleumi ülakorrust Santa Maria Rotonda kabelina ja aastail 1774–1776 ehitati hoone ülakorrusele viivad kaks treppi kahele poole ukseava. 1844. aastal alustati esimesi koristustöid ehitise juures, et päevavalgele tuua pinnasesse mattunud alumine korrus ja seinad puhastati vundamendini välja. Aastail 1918–1919 lammutati 18. sajandil ehitatud trepid. Väljakaevamistel tuli päevavalgele arvukalt antiikseid müürijäänuseid, mis tänapäeval on osaliselt eksponeeritud.

Ravenna: ostrogootide kuninga Theoderichi haud. Koloreeritud gravüür, u 1804-1811
Santa Maria Rotonda kabel enne 1844. aastat. Illustratsioon raamatus "Monuments of the early church" (1901)
Enne 1905. aastat tehtud foto mälestusmärgist

Arhitektuur

Hoone on sümmeetrilise kümmenurga kujulise põhiplaaniga tsentraalehitis, küljepikkusega umbes 4,40 m. Koosneb kahest üksteise peal asetsevast identse kujuga, kuid erineva läbimõõduga korrusest, mille ruumid pole omavahel ühenduses. Mausoleumi kroonib 11-meetrise läbimõõduga kuplikujuline monoliitlagi.

Alumine korrus oli ette nähtud hauakambriks ja on võlvitud ristservjoonvõlviga. Ruum laieneb ristikujulisena neljaks müürinišiks, millest ühes on uks sissepääsuks.

Ülemisele korrusele pääseb välistrepi ja silla kaudu. Siseruum oli ringikujuline kabel altarinišiga idaseinas.

Muud

Mõned nn Bismarcki tornid (tornikujuline mälestusmärk Otto von Bismarckile) näivad olevat inspireeritud Theoderichi hauamonumendist, eriti Szczecinis asuv (püstitatud 1913–1921), aga ka Friedrichsruh Bismarcki mausoleumi siseruum (püstitatud 1899) ja 20. sajandi esimesel kümnendil ehitatud tornid Jenas (1906) ja Radebeulis (1907).

Bismarcki torn Szczecinis

Viited

↑ B. Fletcher. A history of architecture on the comparative method. London, 1905. lk 181
↑ https://whc.unesco.org/en/list/788
↑ WORLD HERITAGE LIST Ravenna No 788
↑ Anonymi Valesiani Pars Posterior. Chronica Theodericiana
↑ E. Cirelli. Ravenna: archeologia di una città (Premio Ottone d'Assia e Riccardo Francovich 2005). 2008

Välislingid

[1] B. Fletcher. A history of architecture on the comparative method. London, 1905. lk 181

[2] ttps://whc.unesco.org/en/list/788

[3] WORLD HERITAGE LIST Ravenna No 788

[4] Anonymi Valesiani Pars Posterior. Chronica Theodericiana

[5] E. Cirelli. Ravenna: archeologia di una città (Premio Ottone d'Assia e Riccardo Francovich 2005). 2008

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]