Roberto Matta
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
Roberto Sebastián Antonio Matta Echaurren (tuntud lihtsalt Matta nime all; 11. november 1911 Santiago, Tšiili – 23. november 2002 Civitavecchia, Itaalia) oli üks tuntumaid Tšiili maalikunstnikke, sürrealist.
Ta õppis Tšiilis arhitektuuri ja sai 1931 sel alal litsentsiaadikraadi. Arhitektiharidusel oli suur tähtsus tema hilisemates teostes ruumivormide käsitlemisel. Ta oli algul sisekujundaja, kuid pettus selles alas ja suundus 1930. aastate keskel Euroopasse. Alates 1933. aastast viibis ta Pariisis ja töötas 1934–1935 Le Corbusier' büroos tema assistendina. Aastal 1935 otsustas ta pühenduda ainult maalikunstile. Ühel reisil Hispaaniasse võttis ta ühendust Rafael Alberti ja Federico García Lorcaga ning tutvus Lorca ja Pablo Neruda vahendusel Salvador Dalíga, kes esitles teda sürrealismi teoreetikule André Bretonile.
Aastal 1937 kutsus Breton Mattat tegema kaastööd sürrealistidele. Breton oli Matta peamine julgustaja, kes tutvustas teda Pariisi juhtivate sürrealistidega. Breton kuulutas ta sürrealistiks: "Nad ütlevad: "Sa oled sürrealist!" Ma ei teadnud sedagi, mida see tähendab...". Sürrealistidega ühendas Mattat huvi alateadvuse vastu ning juhuse osa vastu loomingu liikumapaneva jõuna. Matta tegi illustratsioone ja kirjutas arhitektuurialaseid Le Corbusier' ja teiste ratsionalismi kritiseerivaid artikleid sürrealistide ajakirjale Minotaure. Matta viimistles "psühholoogiliste morfoloogiate" tehnikat: kõigepealt tuli värvi lapiga lõuendile laiali laotada, mis pidi inspireerima järgnevat pintslitööd. See oli lähedane sürrealistide automaatkirjutuse meetodile.
Sel ajal tutvus ta paljude väljapaistvate kaasaegsete kunstnike, sealhulgas Pablo Picasso ja Marcel Duchampi loominguga. Matta reisis Londonisse, kus tutvus Henry Moore'i, Roland Penrose'i ja René Magritte'iga, Skandinaaviasse, kus tutvus Alvar Aaltoga, ja Venemaale.
Matta enda kunsti esimene tõeline õitseng saabus 1938, kui ta hakkas joonistamise asemel maalima õlimaale, mille järgi ta ongi tuntud. Ta osales 1938 suurel sürrealistide näitusel Pariisis. See periood langes kokku tema emigreerumisega Marcel Duchampi ettepanekul 1938 või 1939 sõjaohu eest USA-sse New Yorki, kus ta elas 1948. aastani ja oli maalikunstnikuna väga menukas. Matta oli esimene USA-sse jõudnud sürrealist. Kuus kuud pärast saabumist esines ta esimest korda USA-s sürrealismile spetsialiseerunud Julien Levy kunstigaleriis. Ta tegi ettekandeid kõrgkoolis New School of Social Research ning võttis oma ateljees vastu palju noori ameeriklasi, sealhulgas Jackson Pollocki ja teisi abstraktsed ekspressioniste, kellele ta hiljem avaldas suurt mõju.
Tema varajased teosed, näiteks "Öö invasioon", kuulutavad ette järgnevaid teoseid hajusate valgusmustritega ning julgete joontega ilmetul taustal. 1940. ja 1950. aastatel peegeldus Matta teostes maailmapoliitika rahutus. Tema lõuendeid hakkasid täitma elektrimasinad ja vaevatud figuurid. Moonutustele lisas veel ühe mõõtme savi kasutamine 1960. aastatel.
Matta sidemed Bretoni sürrealistliku liikumisega lõikas läbi segase loomuga isiklik lahkheli, mille tõttu ta heideti rühmast 1947 välja (aastal 1959 võeti ta tagasi), kuid selleks ajaks oli tema enda nimi laia tuntust kogumas. 1950. ja 1960. aastatel jagas ta oma elu Euroopa ja Lõuna-Ameerika vahel, ühitades oma eepilistel sürreaalsetel lõuenditel edukalt poliitilisust poolabstraktsusega.
1960. aastatel juhendas ta korduvalt üliõpilasi Kuubal. Üldse reageeris ta oma töödes tugevalt poliitikasündmustele.
Matta katsetas ka tehniliste meediumide, sealhulgas fotograafia ja video kasutamist.