Parmupill

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Parmupill (ka huulepill, konnapill, kärsapill, suukannel) on arvatavalt üks vanemaid muusikainstrumente maailmas. Ühel neljandast sajandist eKr Hiinast leitud joonistusel on muusik, kes mängib parmupilli taolist muusikariista, mis tõestab pilli ajaloolist vanust. Kuigi pill on pärit Aasiast, on see saanud rahvapilliks maailma paljudel maadel, kaasaarvatud Eestis. Parmupillid on valmistatud metallist või bambusest. Pilli mängimiseks surutakse parmupilli raami aisad hammaste vastu ning heli tekitamiseks tõmmatakse sõrmega aiste vahel oleva keele kida.

1. veebruaril 2014 toimus Kloostri Aidas esimene parmupillifestival.^[1]

Eesti parmupillimängu traditsioonis on oluline meloodia mängimine. Ülemhelidest tekkiv meloodia jääb olenevalt mängijast ja lugudest umbes ühe oktavi piiridesse.

Ülemhelide resoneerimiseks on vaja resonaatorit – parmupilli puhul on selleks mängija suukoobas. Suukoobas on parmupilli kõlakoda ja mida suuremaks suud seestpoolt teha, seda madalam heli sealt välja tuleb. Suukoopa asendit muutes saab lisaks tekitada erinevaid kõlavärve, seejuures muutuvad ka helikõrgused.^[2]

Üheks parmupillile omaseks mängutehnikaks on avatud-suletud kõri tehnika. Pillil tekib kaks helirida, millest üks on avatud kõriga mängides ning teine suletud kõriga. Kõri on avatud a-, e-, i-, o-, u-häälikute ning suletud k-, g-häälikute hääldamisel. Avatud kõriga mängides on tugevamini kuulda burdoonheli ning antud helirida koosneb 1., 3., 5. astmest. Kui mängida pillil suletud kõriga, siis saame kätte alumise 7. astme, 2., 4. ja 6. astme. Kusjuures, suletud kõriga mängides pole enam burdoonheli nii domineeriv ning teised noodid tulevad rohkem esile ning on lihtsamini kuuldavad.^[2]

Parmupilli lugude rütmika on suhteliselt lihtne, see keskendub üldiselt tantsulugudele (näiteks labajalg või polka) omastele rütmidele, kus oluline on pigem rõhutada mõnda kindlat lööki taktis või keskendutakse lihtsalt üldisele loo tempole ja tantsule omasele tiksule. Kuna parmupilli mängides kasutab inimene heli tekitamiseks ära juba kogu enda suuõõne, kurgu ja mingil määral ka keele, siis ei jää eriti palju võimalusi, et tekitada ka väga detailseid ja nüansside rohkeid rütmifaktuure. Ainus osa parmupillist, mille kaudu on võimalik rütme mõjutada on käe abil liigutatav parmupilli keele kida. Eesti parmupilli mängimise traditsioonis tõmmatakse pilli keelt igal kaheksandiknoodil. Kui meloodias esineb kuueteistkümnendiknoote või kaunistushelisid, siis tõmmatakse pilli keelt endiselt igal kaheksandikul. Noodistustes ühendab ühe sõrmelöögiga mängitud astmeid sidekaar.

^[2]

Parmupillilugudele omane helirida moodustub burdoonhelile toetuvatest ülemhelidest ning ei vasta täpsele mažoorile või minoorile vaid tekib lüüdia-dominant helilaad.

Lüüdia-dominant laad kujutab endast helirida, kus helistiku neljas aste on kõrge ning seitsmes aste madal. Selle käigus tekib helilaad, mille esimeselt astmelt üles ehitatud septakord on dominant septakordi kõlaga, sellest tulenebki laadi nimetus lüüdia-dominant.^[2]

Parmupilli on teisisõnu kutsutud ka mokapill, suupill, huulepill, konnapill või isegi suukannel, on teadaolevalt levinud Eestis juba 13. sajandi algusest. Kõige vanemad leitud pillid Eestis on pärit Otepää linnamäelt. Üle maailma on aga parmupilli mängitud tuhandeid aastaid ning seda peetakse üheks vanimaks pilliks üldse.^[2]

19. ja 20. sajandil kogutud andmete põhjal saab väita, et kõige rohkem levis parmupilli mäng Põhja- ja Lääne-Eestis. Eestis pole aga fikseeritud kindlaid rahvajutte, regilaule või muid tekste, mis räägiksid meile Eesti parmupilli tekkest. Tänu 1930. aastatel kogutud materjalidele on teada, et enamus Eesti parmupilli mängijad valdasid lisaks parmupillile ka teisi rahvapille. Tihtipeale olid nad ümbruskonnas tuntud ka kui hea kandle, lõõtspilli või mõne muu rahvapilli mängijatena. Parmupilli mängisid vanasti üldiselt ikkagi ainult mehed ning seda peetigi rahva seas meeste pärusmaaks.^[3]

Parmupilli lugude järgi saab samamoodi tantsida nagu viiuli, torupilli või lõõtsa lugude saatelgi. Varasemate parmupillimängijate seas, kelle mängust on alles arhiivisalvestisi, on näiteks Villem Ilumäe, Ruuben Kesler, Peeter Vekmann, Priido Maritov, Ants Püvi ja Mihail Vaga. Üks tänapäevaseid parmupillimeistreid on Priit Moppel, tänapäevaste parmupillimängijate seas on näiteks Cätlin Mägi (Parmupilli magister, koostanud Parmupilli mänguõpetus ja noodiraamatu), Juhan Suits, Katariin Raska^[4], Sandra Vabarna, Merike Paberits ja Jaan Tätte juunior, artistinimega Meisterjaan.^[5]

• Parmupillimängu magistrikraadiga neiu õpetas pilli saladusi, ERR, 31. jaanuar 2014