[go: up one dir, main page]
More Web Proxy on the site http://driver.im/Mine sisu juurde

Paul McCartney

Allikas: Vikipeedia
Paul McCartney
Paul McCartney 2021. aastal
Paul McCartney 2021. aastal
Sünninimi James Paul McCartney
Sündinud 18. juuni 1942 (82-aastane)
Liverpool, Inglismaa
Stiilid rokk- ja popmuusika, klassikaline ja elektrooniline muusika
Elukutse muusik, laulukirjutaja, muusika- ja filmiprodutsent, ärimees
Tegev 1957–
Plaadifirma Hear Music, Apple Records, Parlophone Records, Capitol Records, Columbia Records, Concord Music, EMI, One Little Indian, Vee-Jay
Seotud esitajad The Quarrymen, The Beatles, Wings, The Fireman, Linda McCartney, Denny Laine
Veebileht www.paulmccartney.com

Sir James Paul McCartney (sündinud 18. juunil 1942) on Suurbritannia muusik ja helilooja, kes on tuntuks saanud eeskätt ansambli The Beatles liikmena.

McCartneyt peetakse 20. sajandi üheks suurimaks levimuusikuks[viide?] ja popmuusika ajaloo edukaimaks heliloojaks[viide?]. Ameerika Ühendriikide singlite edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral[viide?]: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud kas ansambli Wings liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud muusikaedetabelis singlimüügi esikohale[viide?] (eri esitajatelt, sageli samade lugude töötlustega), ja üle 100 laulu, mis on jõudnud edetabelites esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klahvpillimängija kui ka trummarina.

John Lennon ja McCartney olid peamised biitlite laulude autorid. Paljusid McCartney lugusid, näiteks "Hey Jude", "Eleanor Rigby", "Yesterday" ja "Let It Be", on peetud parimateks muusikapaladeks popmuusika ajaloos. Tema kirjutatud "Helter Skelterit" loetakse mõningates ringkondades esimeseks heavy metal'i lauluks.

McCartney karjäär on olnud edukas ka pärast biitlite laialiminekut. Ta on jõudnud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide edetabelitesse ligi 30 looga, nende hulgas näiteks "Maybe I'm Amazed", "Live and Let Die", "Pipes of Peace", "Band on the Run", "Silly Love Songs" ja Stevie Wonderiga kahasse lauldud "Ebony and Ivory".

Kõrgest east hoolimata on ta praegugi peaaegu sama populaarne kui viimasel 35 aastal. Peale muusikukarjääri on ta tegev kunstniku ning ühiskondliku aktivistina, kes võitleb maamiinide keelustamise ja taimetoitluse eest.

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

McCartney sündis 18. juunil 1942 Waltoni haiglas Liverpoolis. Ansambli The Beatles biograafi Bob Spitzi sõnade kohaselt oli tema ema Mary McCartney (neiupõlvenimega Mohin) samas haiglas 12 aastat varem omandanud õe kutse.[1] Tema isa James "Jim" McCartney oli teise maailmasõja ajal vabatahtlik tuletõrjuja ega viibinud seetõttu poja sünni juures.[1] Paulil on vend Mike McGear, sündinud 7. jaanuaril 1944. Kuna ema oli katoliiklane, ristiti mõlemad pojad katoliku usu kommete järgi. Biograaf Barry Milesi sõnul ei mänginud religioon nende kasvatuses mingit rolli, sest isa Jim oli endisest protestandist agnostik.[2]

Paul McCartney lapsepõlvekodu 20 Forthlin Road on tänapäeval muutunud turismiatraktsiooniks

McCartney läks 1947. aastal Stockton Wood Roadi algkooli ja 1952. aastal Joseph Williamsi põhikooli,[3] kus sooritas 1953. aastal 11-pluss eksami ja pääses sellega Liverpooli Instituuti. Tol korral läbis selle eksami ainult neli õpilast 90-st.[4] Paul tutvus George Harrisoniga aastal 1954, kui sõitis kodust Speke äärelinnas bussiga Liverpooli Instituuti.[5] Harisson oli samuti eksamid läbinud ja sai seega minna humanitaargümnaasiumi, mitte tavalisse keskkooli, kus käis enamik õpilasi kuni tööealiseks saamiseni.[6]

McCartneyd kolisid 1955. aastal Allertoni aadressile 20 Forthlin Road, kuhu nad jäid elama 1964. aastani.[7] Paul oli oma perekonnas esimene, kel oli auto. Tema ema Mary töötas ämmaemandana ja sõitis tööle jalgrattaga, Pauli mälestuste järgi mõnikord isegi kell kolm hommikul, kui tänavaid kattis paks lumekiht.[8] Mary suri 31. oktoobril 1956 embolismi tõttu, mis oli tekkinud pärast mastektoomiat rinnavähi leviku peatamiseks.[9] Ema kaotus oli hiljem ühendav tegur tema ja John Lennoni vahel, kelle ema Julia suri, kui ta oli 17-aastane.[10]

McCartney isa mängis trompetit ja klaverit, juhtis 1920. aastatel isegi Jim Mac's Jazz Bandi ning julgustas poega muusikaga tegelema. Tal oli elutoas North Endi muusikapoest ostetud Epsteini pianiino.[11] Tema isa Joe McCartney mängis Es tuubat.[12] Jim McCartney juhtis tähelepanu raadios mängivate laulude bassiga lõikudele ja viis oma poja kohalike brassbändide kontsertidele.[13] Ta kinkis Paulile 14. sünnipäevaks nikkelkattega trompeti,[14] kuid kui rock'n'roll Radio Luxembourgis populaarseks muutus,[15] vahetas ta selle 15 naela maksva Framus Zenithi (mudel 17) akustilise kitarri vastu, sest "trompet suus" oleks keeruline laulda.[14] Ta kirjutas Zenithil oma esimese laulu "I Lost My Little Girl" ja klaveril ühe oma varajase viisi, milles sai "When I'm Sixty-Four". Vaatamata isa soovitusele võttis Paul ainult mõne klaveritunni ja eelistas õppida kuulmise järgi.[11] Teda mõjutas tugevalt Ameerika rütm ja bluus ning ta on nimetanud Little Richardit oma kooliaegseks iidoliks. Esimest korda esines ta avalikult Butlinsi puhkelaagri talendivõistlusel, kus esitas laulu "Long Tall Sally".[16]

Muusikakarjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

The Quarrymen (1957–1960)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis The Quarrymen

McCartney kohtus Lennoni ja tema bändi The Quarrymeniga Wooltoni Püha Peetri kiriku festivalil 6. juulil 1957.[17] Üsna pea liitus ta bändiga ja tal tekkis Lennoniga lähedane töösuhe. Harrison tuli 1958. aastal kitarristiks ja Lennoni kunstikoolisõber Stuart Sutcliffe basskitarristiks 1960. aastal.[18] Beatlesi ajaloolase Mark Lewisohni sõnul olid nad 1960. aasta maiks proovinud mitut nime, muu hulgas Johnny and the Moondogs ja The Silver Beetles. Viimase nime all olid nad Johnny Gentle'i soojendusbändina ka Šotimaal turneel käinud.[19] Nimi The Beatles võeti kasutusele 1960. aasta augusti keskpaigas. Trummar Pete Best värvati esimeseks (hiljem viieks kujunenud) etteasteks Hamburgis Saksamaal.[20]

The Beatles (1960–1970)

[muuda | muuda lähteteksti]
Paul McCartney (vasakpoolseim), George Harrison ja John Lennon 1964. aastal
 Pikemalt artiklis The Beatles

Alates 1960. aasta augustist esindas The Beatlesit Allan Williams, kes korraldas neile kahe aasta jooksul korduvalt esinemisi Hamburgis Bruno Koschmideri klubides Indra ja Kaiserkeller ning Liverpoolis olles The Cavern Clubis.[21] Sutcliffe lahkus bändist 1961. aastal ja McCartney hakkas vastumeelselt ise basskitarristiks.[22][23] Hamburgis salvestas The Beatles esimest korda muusikat, mis avaldati: nad olid Tony Sheridani singli "My Bonnie" salvestamisel taustabändiks.[24] See salvestis tõi nad hiljem Brian Epsteini huviorbiiti. Epsteinist sai nende mänedžer 1962. aasta jaanuaris ning temast sai üks olulisemaid figuure The Beatlesi arengu ja kommertsedu taga.[25] Sama aasta mais hankis Epstein neile lepingu plaadi salvestamiseks Parlophone'iga.[26] Pärast seda, kui Ringo Starr asendas Besti, muutus The Beatles aastal 1963 Ühendkuningriigis ja aastal 1964 USA-s järjest populaarsemaks, sütitades biitlimaaniana tuntud hulluse.[27] McCartney sai Milesi sõnul hüüdnimeks "nunnu Beatle".[28] Aastal 1965 sai kõigist neist Briti impeeriumi ordu liige (MBE).[29]

The Beatles kasutas 1965. aastal oma hiti "Yesterday" salvestamisel keelpillikvartetti, mis tegi sellest esimese korra, kui nad põimisid oma loomingusse klassikalise muusika elemente.[30] Pärast loo salvestamist võttis McCartney ühendust BBC Radiophonic Workshopiga Maida Vale'is Londonis ja küsis, kas laulust oleks võimalik salvestada elektroonilist versiooni, kuid ei viinud seda mõtet lõpuni.[31] Kunstnik John Dunbari korterit külastades võttis McCartney kaasa helilinte, mida ta oli oma tollase tüdruksõbra Jane Asheri kodus valmistanud.[32] Lintidele oli miksitud palju laule, muusikapalu ja McCartney enda kommentaare, millest Dick James oli tema jaoks demo teinud.[33] Mõjutatuna Ameerika avangardistlikust muusikust John Cage'ist, valmistas McCartney kassetitäie loop'e, salvestades Brenelli magnetofoniga hääli, kitarrihelisid ja bongorütme ning lõikas siis eri linte kokku. Ta mängis linte tagurpidi, kiiremini või aeglasemalt, et saavutada soovitud efekte. Mõnda neist kasutati hiljem The Beatlesi salvestistel, näiteks laulus "Tomorrow Never Knows" (1966). Paul ise viitas lintidele kui elektroonilistele sümfooniatele.[34]

Pärast neli aastat peaaegu vahetpidamata kestnud ringreise ja rohkem kui 1400 rahvusvahelist esinemist[35] andis The Beatles oma viimase kontserdi USA-turnee lõpus 1966. aastal.[36]

Nad jätkasid oma loomingu salvestamist stuudios kuni laialiminekuni 1970. aastal ja sellest ajast pärinevat loomingut peavad mõned kriitikud nende parimaks. Sellel ajal ilmusid innovatiivsed ja mõjukad albumid "Revolver" (1966), "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" (1967), "The Beatles" (1968) ja "Abbey Road" (1969).[37][38] Aastatel 1963–1970 andis bänd Ühendkuningriigis välja 22 singlit ja 12 albumit, millest 17 singlit ja 11 albumit tõusis edetabelites esikohale.[39] Bänd jõudis Ameerika edetabeli Billboard Hot 100 tippu 20 korral ja salvestas 14 esikohale tõusnud albumit.[40] Lennoni ja McCartney partnerlus muusika kirjutamisel on üks kõrgemalt hinnatumaid 20. sajandil.[41][42] The Beatlesi hittlugudest on McCartney kirjutatud "Can't Buy Me Love" (1964), "Yesterday" (1965), "Paperback Writer", "Eleanor Rigby" (1966), "Hello, Goodbye" (1967), "Hey Jude" (1968), "Get Back (1969)", "Let It Be" ja "The Long and Winding Road" (1970).[40][43]

McCartney abiellus 1969. aasta märtsis Linda Eastmaniga. Paar tutvus 1967. aasta mais. Nende esimene ühine laps Mary, kellele pandi nimi Pauli kadunud ema järgi, sündis 1969. aasta augustis.[44] Oktoobris 1969 hakkasid levima kuulujutud, nagu oleks Paul McCartney autoõnnetuses surnud, kuid need lükati kiiresti ümber, kui ajakirja Life novembrinumbris ilmus Paulist ja tema perekonnast artikkel "Paul on endiselt meiega" ("Paul is Still With Us").[45]

Wings (1970–1981)

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Wings
Paul McCartney Wingsi kontserdil esinemas (1976)

Pärast The Beatlesi laialiminekut 1970. aastal jätkas McCartney muusikukarjääri ning avaldas oma esimese sooloalbumi "McCartney". Albumi väljapaistvaim lugu oli Lindale kirjutatud "Maybe I'm Amazed".[46] The Beatlesi biograaf Bill Harry on kirjutanud, et peale mõne üksiku vokaali Lindalt oli see ühemehealbum, kus Paul mängis kõiki pille ise.[47] Paul avaldas 1971. aastal koos Lindaga albumi "Ram", mis tõusis Suurbritannia edetabelites esikohale ja sisaldas nende koos kirjutatud USA-s esikohale tõusnud hitti "Uncle Albert/Admiral Halsey".[48] Samal aasta liitusid nendega endine The Moody Bluesi kitarrist Denny Laine ja trummar Denny Seiwell, kellega koos moodustati ansambel Wings. Nende esimene album oli "Wild Life".

Septembris sündis McCartney teine laps, kes sai Linda vanaema järgi nimeks Stella.[49][50]

2001–...

[muuda | muuda lähteteksti]

McCartney esines 2012. aasta suveolümpiamängude 27. juulil toimunud avatseremoonial.[51]

Sooloalbumid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Spitz 2005, lk 75
  2. ↑ Miles 1997, lk 4
  3. ↑ "Beatle's schoolboy photo auction". BBC News (inglise). 16. august 2009. Vaadatud 4.06.2012.
  4. ↑ Miles 1997, lk 9
  5. ↑ Spitz 2005, lk 125
  6. ↑ Spitz 2005, lk 82–83
  7. ↑ Harry 2002, lk 340–341
  8. ↑ Miles 1997, lk 6
  9. ↑ Miles 1997, lk 20
  10. ↑ Miles 1997, lk 31
  11. ↑ 11,0 11,1 Miles 1997, lk 22
  12. ↑ Spitz 2005, lk 71
  13. ↑ Miles 1997, lk 23–24
  14. ↑ 14,0 14,1 Miles 1997, lk 21
  15. ↑ Spitz 2005, lk 86
  16. ↑ Harry 2002, lk 509, 533–534
  17. ↑ Spitz 2005, lk 96
  18. ↑ Lewisohn 1992, lk 18
  19. ↑ Lewisohn 1992, lk 18–22
  20. ↑ Lewisohn 1992, lk 17–25
  21. ↑ Lewisohn 1992, lk 21–25
  22. ↑ Miles 1997, lk 74
  23. ↑ Gould 2007, lk 89
  24. ↑ Spitz 2005, lk 249–251
  25. ↑ Miles 1997, lk 84–88
  26. ↑ Spitz 2005, lk 330
  27. ↑ Lewisohn 1992, lk 75, 88–94, 136–140
  28. ↑ Miles 1997, lk 470
  29. ↑ Lewisohn 1992, lk 180
  30. ↑ Gould 2007, lk 278
  31. ↑ Miles 1997, lk 207
  32. ↑ Miles 1997, lk 218
  33. ↑ Miles 1997, lk 217
  34. ↑ Miles 1997, lk 219–220
  35. ↑ Gould 2007, lk 347
  36. ↑ Miles 1997, lk 293–295
  37. ↑ Harry 2000, lk 1–3, 107–109, 916–917, 969–979
  38. ↑ Levy 2005, lk 8–11, 14–15, 28–29, 33
  39. ↑ Roberts 2005, lk 54.
  40. ↑ 40,0 40,1 Lewisohn 1992, lk 350–351
  41. ↑ Gould 2007, lk 8–9
  42. ↑ Spitz 2005, lk 856
  43. ↑ Harry 2002, lk 358–359, 410–411, 415–416, 508, 533
  44. ↑ Sounes 2010, lk 171–172, 245–248, 261
  45. ↑ Gould 2007, lk 593–594
  46. ↑ Harry 2002, lk 556
  47. ↑ Harry 2002, lk 556–563
  48. ↑ Ingham 2009, lk 105, 114–115
  49. ↑ Lewisohn 2002, lk 7
  50. ↑ Harry 2002, lk 515–516
  51. ↑ "Sir Paul to end London 2012 opening ceremony". BBC News (inglise). 5. juuni 2012. Vaadatud 17.06.2012.

Bibliograafia

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Jonathan Gould (2007). Can't Buy Me Love: The Beatles, Britain and America (Esimene pehmete kaantega väljaanne). Three Rivers Press. ISBN 978-0-307-35338-2.
  • Bill Harry (2000a). The Beatles Encyclopedia: Revised and Updated. Virgin. ISBN 978-0-7535-0481-9
  • Bill Harry, (2002). The Paul McCartney Encyclopedia. Virgin. ISBN 978-0-7535-0716-2.
  • Chris Ingham (2009). The Rough Guide to The Beatles (3rd ed.). Rough Guides. ISBN 978-1-84836-525-4.
  • Joe Levy (toimetaja) (2005). Rolling Stone's 500 Greatest Albums of All Time (esimene pehmes köites väljaanne). Wenner Books. ISBN 978-1-932958-61-4.
  • Mark Lewisohn (toimetaja) (2002). Wingspan: Paul McCartney's Band on the Run. Little, Brown. ISBN 978-0-316-86032-1.
  • Barry Miles, (1997).Paul McCartney: Many Years From Now (1st Hardcover ed.). Henry Holt & Company. ISBN 978-0-8050-5248-0.
  • David Roberts (toimetaja) (2005). British Hit Singles & Albums (18 ed.). Guinness World Records Limited. ISBN 978-1-904994-00-8
  • Howard Sounes (2010). Fab: An Intimate Life of Paul McCartney. Da Capo Press. ISBN 978-0-306-81783-0.
  • Bob Spitz, (2005). The Beatles: The Biography. Little, Brown and Company. ISBN 978-0-316-80352-6.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paul_McCartney&oldid=6651985"