Poola Kuningriik

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Poola Kuningriik Królestwo Polskie 1025–1569
Poola Kuningriik, 1025
Riigipea	Bolesław I Chrobry (esimene; 1025), Stanisław II (viimane; 1764 – 1795)
Pealinn	Gniezno Kraków Varssavi
Religioon	Roomakatoliku kirik
Riigikeeled	poola
Rahaühik	Poola zlott Poola mark

Poola Kuningriik (poola Królestwo Polskie; 1025–1569) oli kuningriik tänapäevase Poola aladel. Vürst Mieszko I (u 960–992) juhtimisel liideti Odra ja Bugi jõe ning Läänemere ja Karpaatide vahel elavad lehhiitide hõimud, kujaavlased keskusega Kruszwicas, Masoovia (keskus Plock), Ledzie Sandomierziga, Pommeri (Gdańsk ja Wolin), Sileesia hõimud (Wroclaw, Opole ja Legnica) ning vislaanid (Kraków). Mieszko I liidendas esimest korda enamiku nüüdse Poola alast, rajades Poola riigi, mida juhtis Piastide dünastia.

 Pikemalt artiklis Poola vürstiriik

Poola kuninga Mieszko I poeg Bolesław I Chrobry 992–1025 saavutas sõdades Saksa-Rooma riigi Saksa-Rooma keisri ja Saksa kuninga Heinrich II Pühaga (1004–1018) Poola täieliku poliitilise (Saksa-Rooma riigist) ja kirikliku (Saksamaa Magdeburgi peapiiskopkonnast) sõltumatuse ning kroonis enda 1025. aastal kuningaks, omades 1000. aastal rajatud Gniezno peapiiskopkonda.

Kronoloogia:

• 1026–1034 – kuningas Bolesław I Chrobry surma järel algasid sõjad Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi, Böömimaa kuningriigi ja Kiievi-Venega: Kiievi-Vene taasvallutas Must-Vene; Saksa–Rooma keisririik Lausitzi piirkonna ja Masoovia ja Pomereelia said iseseisvateks vürstiriikideks
• 1031 – Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed vallutasid Must-Vene (Galiitsia), mis oli liidetud Poolaga pärast Bolesław I Chrobry poolt väimehe Svjatopolki aitamist Kiievi suurvürstiks 1015. aastal
• 1031 – sõjad Saksa-Rooma keisririigi, Böömimaa ja Kiievi-Venega
• 1038 – Masoovia vürstiriik ja Pomereelia vürstiriik eraldusid Poola kuningriigist, Poola tunnistas vasallisõltuvust Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigist
• 1039–1047 – sõjaline liit Kiievi-Venega
• 1047 – liidus Kiievi-Venega alustas Kazimierz I Poola maade taasühendamist. 1047. aastal allutas ta Masoovia ja 1054. aastal Sileesia ning saavutas taas Poola kiriku sõltumatuse Saksa kirikust.
• 1079–1102 – Władysław I Hermani valitsemisajal hakkas Poola jagunema osastisriikideks, 1097. aastal jaotas Władysław I Herman riigi poegade vahel.

12. sajandil osales katoliiklik Poola Põhjala ristisõdade käigus Visla ääres ja sellest ida pool elavate paganlike lääneslaavlaste kašuubide, vendide ja muude alade vallutamises.

Kronoloogia:

• 1102–1138 – Piastide dünastiast Bolesław III Krzywousty valitsusajal taastati ühine Poola riik
• 1102 – Bolesław III Krzywousty alustas lääneslaavlastest kašuubidega asustatud Kaszubya ja Pommeri vallutusretki
• 1108 – Bolesław III Krzywousty alustas Magdeburgi piiskop AdelgotI ettepanekul koos Taani kuningas Nielsiga paganlike vendide vastu Vendi ristisõda
• 1109 – Bolesław III Krzywousty võitis sõja Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keisri Heinrich V vastu
• 1119 – Bolesław III Krzywousty vallutas lõplikult Ida-Pommeri, aastatel 1121–1122 ka Lääne-Pommeri
• 1138 – Bolesław III Krzywousty andis välja Bolesław III statuudi, millega juriidiliselt kinnitas riigi jagamise 4 poja vahel (Sileesia hertsogkond, Suur-Poola hertsogkond, Masoovia hertsogkond, Kujaavia^[1] hertsogkond, Sandomierzi hertsogkond) suguvõsa vanim sai suurvürsti tiitli, Krakówi hertsogkonna ehk Senionaarprovintsi piirkonnaga ning riigi pealinnaks määrati Kraków. Bolesław III Krzywousty surm (1138) ning kodusõja algus järglaste vahel. Järgnenud ajaperioodil süvenes killustatus veelgi ja 13. sajand keskel oli Poolas juba ligi 20 vürstiriiki.

13. sajandi lõpul muutus elu killustatud riigis üha raskemaks, kuid enamikus väikeriikidest valitsesid sellesama Piastide dünastia esindajad. Krakowi katedraalis oli hoiul 1076. aastast pärit kuningakroon. Väikeste vürstiriikide ühendamine osutus väga keeruliseks ülesandeks. Iga vürst tahtis ühendusprotsessi etteotsa astuda. Lõpuks tuli sellega toime Suur-Poola (Wielkopolska) vürst Przemysław II, kes 1295. aastal kuningaks krooniti, varsti pärast seda aga tapeti.

13.–14. sajandi vahetusel toimusid pidevad vallutused Böömimaa kuningate ja Böömimaa kuningriigi poolt.

Piastide dünastiasse kuulunud Poola kuninga Kazimierz III (1333–1370) valitsemisaja lõpuks ühendati Poola ühise kuninga võimu alla. Algas Poola territooriumi laiendamise etapp sõdu ja abielusidemeid kasutades, mille tulemusena 1498. aastaks hõlmas Poola kuningriigi territoorium 1/3 Euroopa maismaast.

Kronoloogia

• 1320. aastal krooniti Władysław I Łokietek taasühendatud Poola kuningaks, ta valitses aastatel 1320–1333
• 1325 – Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid sõjalise liidu Saksa ordu vastu
• 1327 – Poola-Saksa ordu sõda (1327–1332) Ida-Pommeri eest
• 1331 – Płowce lahing, Poola ja Saksa ordu vägede vahel
• 1335 – Poola kuningas Kazimierz III loovutas Trentschini lepinguga Sileesia hertsogkonna, Sileesia liidendati järgnevalt Böömimaa krooni maadega
• 1340 – Poola kuningas Kazimierz III Suure sõjakäik Kuldhordi vasallriiki Galiitsia-Volõõnia vürstiriiki. Sellele järgnenud sõja- ja rüüstekäigul jõudsid tatari-galiitsia väed kuni Visla piirini
• 1343 – Kaliszi rahulepingu sõlmimine Poola ja Saksa ordu vahel, millega lõppes Poola-Saksa ordu sõda (1327–1332), lepingu alusel loovutas Kazimierz III Suur Ida-Pommeri, kuid sai Poolale tagasi Kujaavia ja hiljem ka Masoovia (1351–1353)
• 1344 – Poola hõivas Sanoczeki ja Przemyśli piirkonna
• 1346 – Kazimierz III Suur kinnitas Visla statuudiga, kahekojalise Poola seadusandliku kogu (1346–1347) moodustamise
• 1349 – Kazimierz III Suur tungis ja hõivas Galiitsia (1349–1352), Volõõnia alad jäid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile. 1366. aastal hõivas Poola ka osa Volõõniamaast, allutades taasmoodustunud Moldaavia vürstiriigi.
• 1351 – Masoovia hertsogiriik tunnistas läänisõltuvust Poola kuningast
• 1364 – asutati Krakowi ülikool
• 1370 – Poola kuninga Kazimierz III (1333–1370) surma järel 1370. aastal sai Poola ja Ungari kuningaks (1370–1382), Poola kuninga Kazimierz III õe mees Ludwik I, Anjou dünastiast
• 1386 – meessoost pärijateta Poola ja Ungari kuninga Ludwik I üks naispärijatest Jadwiga abiellus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti, Algirdas poja ja suurvürsti Jogailaga, kelle kroonimine ka Poola kuningaks Wladyslaw II-na ja loodud Krevo unioon muutis Poola ja Leedu valitseja personaaluniooni alusel ühise valitsejaga, kuid iseseisvate riikide liiduks.

Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi suutis välja tõrjuda Ruteeniast Ungari garnisonid ning laiendada Leedu, Vene ja Žemaitija valdusi Läänemere põhjarannikul ja idas.

1409. aasta 6. augustil kuulutas Saksa ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen sõja Poolale ning vallutas osa Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi piirialasi, välja kuulutatud maakaitsväe kogunemise järel vallutasid poola väed tagasi Bydgoszczi kuid 1409. aasta sügisel sõlmiti orduga vaherahu. 1410. aasta sügiseks kogusid mõlemad tugeva sõjaväe ning 1410. aastal sügisel asusid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi sõjakäigule senise võimsama sõjalise jõu vastu Ida-Euroopas Saksa ordule, kelle väed purustati Grünwaldi lahingus Poola kuninga Wladyslaw II ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti Vytautase juhtimisel. Langesid ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen, suurkomtuur, suurmarssal, suurvarahoidja jt. Nädal pärast lahingut suundusid Leedu ja Poola väed Saksa ordu keskuse Marienburgi lossi piirama, kuid lõpetasid selle 18. septembril. Grünwaldi ehk Tannenbergi lahing nõrgestas Saksa ordut. Saksa ordu ja Poola vahelise sõja lõpetas 1411. aastal sõlmitud Thorni rahu. Saksa ordu võim Leedu suurvürstiriigi Žemaitija aladel lõpetati 1422. aastal Melno rahulepinguga.

1413. aastal sõlmiti Gorodlo unioon, millega Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürst Vytautas ja Poola kuningas Władysław II Jagiełło moodustasid liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga.

1419. aastal pärast Böömimaal kuninga Václav IV surma alanud hussiitide sõdu valiti Böömimaa valitsejaks Vytautas, kes valitses kuni surmani 1430. aastal.

 Pikemalt artiklis Jagelloonid

Poola kuninga Władysław II Jagiełło järglased: Władysław ja Kazimierz olid Poola kuningas 1434–1444 ja Ungari kuningas 1440–1444, Władysław III-na ning Leedu suurvürst 1440–1492 ja Poola kuningas 1444/1447–1492, Kazimierz IV-na. Kazimierz IV ja Austria Elisabethi poeg valiti pärast Böömi kuninga (1458–1471) Jiří Poděbradyst surma Böömimaa troonile Ungari ja Böömimaa kuningaks Ulászló II ja Vladislav II nime all.

Pärast Ungari kuningas Alberti surma sõjakäigul 1439. aastal Euroopasse tungiva Osmanite riigi vastu kutsuti Wladyslaw III Ungari ja Böömimaa valitsejaks, Władysław III hukkus Varna ristisõja käigus Varna lahingus 10. novembril 1444. aastal, kus Osmanite riigi väed sultan Murad II juhtimisel purustasid Poola ja Ungari armee, mida juhtisid Władysław III ja Hunyadi János.

1454. aastal alustasid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi Kolmeteistkümneaastast sõda Saksa orduga, mis lõppes Poola kuningale eduka Thorni teise rahuga, millega Saksa ordu loovutas Poolale Kuningliku Preisimaana poole oma territooriumist (Ida-Pommeri ja Lääne-Preisimaa) ning Saksa ordu kõrgmeister tunnistas end Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV vasalliks, hiljem tunnistas end 1525. aasta Krakówi lepinguga Poola kuninga suverääniõigust ka Saksa orduriigi sekulariseerinud Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern.

1485. aastal alustas kuningas Kazimierz IV sõda Moldovas krimmitatarlaste vastu Poola-Krimmitatari sõda (1485–1501), mis kestis vahelduva eduga 1501. aastani, kuid sõja tulemusena tunnistas Moldova vürst Ştefan cel Mare end Poola kuninga vasalliks.

1499. aasta mais, enne Moskva-Leedu sõda (1500–1503) uuendati ja kinnitati Leedu suurvürst Aleksandrase ja Poola kuningas Jan Olbracht poolt Gorodlo uniooni põhimõtteid. 1499. aastal Vilno sejmil võeti vastu otsus, mille kohaselt ei võinud valida edaspidi Leedu suurvürsti ilma poola šlahta nõusolekuta ja samuti ka Poola trooni valitsejat ei võidud valida ilma leedupoolse nõusolekuta.

 Pikemalt artiklites Moskva-Leedu sõda (1500–1503 ja Moskva-Leedu sõda (1507–1508)

15.–16. sajandil pidas Poola toetusel Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Moskva suurvürstiriigiga sõdu kahe riigi piirialade pärast.

Lublini uniooniga (1569) liitusid Leedu ja Poola üheks riigiks Rzeczpospolitaks. 1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis Poola ja Leedu alade šlahta poolt valitav kuningas ning valitses ühine seim Varssavis. Leedu vürstiriigi aladest Podooliast, Volõõniast ja Ukraina aladest moodustati Poola kuninga valdused, Poola krooni maad, kuna Poola ja Leedu alad olid juba varem muutunud kohalike magnaatide ja šlahta maksuvabadeks pärusvaldusteks. Unioonilepinguga sõlmiti ka Poola-Leedu sõjaline kaitse- ja liiduleping, millega kohustusti alustama sõdu ja sõlmima rahulepinguid vaid ühiselt. Samas säilitasid mõlemad osapooled oma autonoomia, riigikassa, sõjaväe ning kohaliku korralduse. Uniooniga moodustatud ühine seim ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek, soodustas Leedu ja leedu alade slaavi elanikkonna aadelkonna poloniseerumist ja Lääne-Euroopa mõjudega Poola kultuuriruumi sulandumist.

• Poola kuningas
• Poola linnuste ja losside loend
• Poola ajalugu